Obsah (9)

§ 657§ 348§ 230§ 236§ 231§ 392§ 351§ 5§ 436

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 657lg 1 p 3).

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

1. Käesolevas asjas on hageja esitanud kostja vastu ÄS § 187 lg 2 alusel osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded. Ringkonnakohus käsitleb esmalt hageja kahju hüvitise nõuet summas 28 224 eurot 24 senti (I), seejärel hageja kahjuhüvitise nõuet summas 28 676 eurot 90 senti (II) ning lõpuks teeb ringkonnakohus menetluslikud otsustused (III). I
2. Hageja heidab kostjale hagiavalduses ette hoolsuskohustuse rikkumist seoses sellega, et kostja võttis äriühingu pangakontolt ajavahemikus
3. jaanuar 2010 kuni
4. märts 2012 välja sularaha kokku summas 28 224 eurot 24 senti, mida kostja ei kasutanud hageja huvides ega tagastanud hagejale juhatuse liikme kohalt tagasi kutsumisel. Hageja nõuab seoses sellega kostjalt kahjuhüvitise summas 28 224 eurot 24 senti väljamõistmist ÄS § 187 lg 2 alusel. Maakohus kohaldas hageja kahju hüvitamise nõudele summas 28 224 eurot 24 senti aegumist. Maakohus asus seisukohale, et juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on viis aastat arvates kohustuste rikkumisest ning kuna rikkumine pandi toime perioodil
5. jaanuar 2010 kuni
6. märts 2012 ja hagi esitati kohtule
7. detsembril 2017, on nõue aegunud.
8. ÄS § 187 lg 3 kohaselt on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat, kui osaühingu põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud aegumistähtaega. 4 Riigikohus on asunud seisukohale, et äriühingu juhatuse liikme vastu esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub üksnes äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumise eritähtaeg (vt Riigikohtu
9. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 21). Samuti on Riigikohus mitmes lahendis leidnud, et juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaega tuleb TsÜS § 37 lg 4 järgi arvutada kohustuse rikkumisest (vt Riigikohtu
10. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 20;
11. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-191-12, p 14) ning rõhutanud, et aegumistähtaeg ei hakka kulgema mitte kahjust ega rikkumisest teadasaamisest, vaid rikkumise toimepanemisest (vt Riigikohtu
12. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 23).
13. Kuna juhatuse liikme kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumistähtaja kulgemine sõltub rikkumise toimepanemise ajast, pidi maakohus tegema aegumise kohaldamiseks esmalt kindlaks kostjale etteheidetava teo ja selle toimepanemise aja. Maakohus ei ole otsuses käsitlenud, millist juhatuse liikme kohustust kostja rikkus (milline on kostjale etteheidetav tegu), vaid on asunud üldsõnaliselt seisukohale, et rikkumised pandi toime perioodil
14. jaanuar 2010 kuni
15. märts
16. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna maakohus ei ole tuvastanud kostja poolset juhatuse liikme kohustuse rikkumist (etteheidetavat tegu), ei saanud maakohus asuda ka seisukohale, et rikkumised on pandud toime perioodil
17. jaanuar 2010 kuni
18. märts 2012 ning on jätnud hageja nõude ennatlikult aegumise tõttu rahuldamata.
19. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus juhatuse liige on äriühingu pangakontolt välja võtnud sularaha ning ei ole tõendanud, et välja võetud sularaha on kasutatud äriühingu huvides, on ta rikkunud äriühingu vara hoidmise kohustust (vt Riigikohtu
20. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-16, p 18). Seetõttu võis kostja juhul, kui ta ei kasutanud väljavõetud raha äriühingu huvides, rikkuda äriühingu vara hoidmise kohustust. Ringkonnakohus märgib, et ainuüksi äriühingu pangakontolt sularaha väljavõtmise fakt ei ole aga kvalifitseeritav juhatuse liikme kohustuste rikkumisena, vaid vara hoidmise kohustuse rikkumisega on tegu üksnes siis, kui juhatuse liige väljavõetud sularaha äriühingu huvides ei kasutanud. Maakohus ei ole pooltele selgitanud nimetatud lahendist tulenevat tõendamiskoormuse jaotust, jättes sellega täitmata seadusest tuleneva selgitamiskohustuse (

§ 348lg 1 ja § 351).

Maakohus peab eelmenetluse käigus selgitama välja kõik asja sisuliseks läbivaatamiseks vajaliku ja valmistama tsiviilasja ette kohtulikuks arutamiseks. Kohus peab hageja nõude kvalifitseerimisel selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled esitama ja tõendama ning seda ka pooltele selgitama. Kohus saab kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustuse täitmiseks teha pooltele

§ 230

lg 2 teise lause alusel ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu

1. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19).
2. Ringkonnakohus märgib lisaks, et hageja esitatud äriühingu pangakonto väljavõtetest ei nähtu, et äriühingu pangakontolt on välja võetud sularaha ulatuses, milles hageja soovib kahju hüvitamist. Hageja väitel on kostja
3. aprillil 2010 võtnud kuue sularaha väljamaksega pangakontolt välja 245 000 krooni ehk 15 658 eurot 35 senti. Pangakonto väljavõttest perioodi
4. jaanuar 2010 kuni
5. detsember 2010 osas (tl 8) ei nähtu eelnimetatud kuupäeval pangakontolt raha väljavõtmine, vaid hoopis selle sissemaksmine, mis on kostja väitel tema poolt antud laen. Maakohus oleks pidanud pooltele selgitama, et olukorras, kus hageja on esitanud tõendi, millest nähtub, et kostja on võtnud äriühingu pangakontolt välja sularaha, lasus kostjal tõendamiskoormus selle osas, et ta on välja võetud sularaha kasutanud äriühingu huvides. Kostja on väitnud, et kõik äriühingu finantstehingud kajastuvad raamatupidamise dokumentides, mistõttu on kostjal juhul, kui tal ei ole nimetatud tõendeid võimalik ise esitada, taotleda kohtult

§ 236lg 2 alusel tõendite kogumiseks kaasabi.

5 II

1. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus hageja ÄS § 187 lg 2 alusel esitatud sõiduauto Mitsubishi Pajero tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet. Hageja on heitnud kostjale hagis ette hoolsuskohustuse rikkumist seoses sellega, et kostja ei tagastanud hagejale pärast juhatuse liikme kohalt tagasikutsumist kostja valduses olnud sõiduautot Mitsubishi Pajero, mille tõttu hagejal tekkis kahju summas 28 676 eurot 90 senti. Maakohus jättis hageja sõiduauto tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata põhjusel, et hageja ei tõendanud, et kostja rikkus juhatuse liikme hoolsuskohustust ning et selle tulemusel tekkis hagejale kahju.
2. Riigikohus on
3. novembri 2015 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15 p-s 13 selgitanud ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldusi ja nõude esitamisest tulenevat tõendamiskoormust. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: 1) juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); 2) osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); 3) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); 4) juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
4. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 14 ja aktsiaseltsi kohta analoogselt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
5. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 13;
6. aprilli 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 11).
7. Hageja pidi seega tõendama nii juhatuse liikme kohustuste rikkumise, osaühingule varalise kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose rikkumise ja kahju vahel. Hageja ei ole nimetud asjaolude tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit peale tõendi, millest nähtub, et kostja kutsuti hageja osanike
8. jaanuari 2013 otsusega juhatuse liikme kohalt tagasi. Hagivastuse osas esitatud
9. veebruari 2018 seisukohas (tl 41) on hageja leidnud, et kuna kostja ei ole hagi lahendamiseks tähtsust omavatele asjaoludele vastu vaielnud, saab sellest järeldada, et nende osas puudub poolte vahel vaidlus ning hageja ei pea tõendama väiteid, millele kostja ei ole vastu vaielnud.

§ 230

lg 1 esimese lause alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendamisest vabastamise alused on sätestatud

§ 231

lg-tes 1 ja 2 ning nende järgi ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks või mille vastaspool võtab omaks. Eelnev tähendab, et kui pool esitab kohtule faktiväite, mida omaks ei võeta ja mida üldteadaolevaks ei loeta, tuleb poolel oma väidet kohtule tõendada.

§ 231

lg 4 järgi eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Riigikohus on leidnud, et

§ 392

lg 1 p-s 3 sätestatud kohustus hõlmab endas muu hulgas kohustust selgitada, kas ja missugused asjaolud üks või teine pool omaks võtab.

§ 231

lg 4 alusel omaksvõtu tuvastamine eeldab

§ 392

lg 1 p 3 järgimist kohtu poolt, st et kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta 6 asjaolu kohta ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud (vt Riigikohtu 1. juuli 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-09, p 12). Ringkonnakohus leiab, et maakohtul oli seega kohustus selgitada vastustamata faktiväidete osas eelmenetluses välja, kas need saab lugeda omaks võetuks

§ 231mõttes.

Maakohus oleks saanud nimetatud ülesannet täita

1. mail 2018 toimunud istungil. Kuna praegusel juhul ei ole maakohus välja selgitanud, milliste hagis toodud faktiväidetega kostja nõustub, ei saa kostja omaksvõttu vastustamata faktiväidete osas eeldada ning hageja oleks pidanud esitama vähemalt minimaalsed tõendid (nn prima facie tõendid) enda väidete tõendamiseks.
2. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus ei ole sõiduauto tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas viinud läbi nõuetekohast eelmenetlust ning on rikkunud selgitamiskohustust. Maakohus korraldas asjas
3. mail 2018 istungi.

§ 351

lg 1 järgi arutab kohus istungil menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Istungi protokollist (tl 31-32) ega selle helisalvestisest ei nähtu, et maakohus oleks nimetatud kohustust täitnud. Maakohus on istungil keskendunud sularaha väljavõtmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude aegumisele ning ei ole arutanud sõiduauto tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega seonduvat. Maakohus ei ole pooltele selgitanud juhatuse liikme kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise tõendamiskoormust, tuues selle välja alles otsuses. Kuigi hagimenetluses määrab pool ise, milliste tõenditega ta oma väiteid või vastuväiteid tõendab (

§ 5

lg 2), tuleb maakohtul juhtida poole tähelepanu sellele, kui ta ei ole asjas tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks tõendeid esitanud. Ka Riigikohus on leidnud, et kohus ei saa jätta asja lahendamata põhjusel, et esitatud tõendid ei ole oluliste asjaolude tuvastamiseks piisavad. Sellises olukorras tuleb lähtuda tõendamiskoormise jaotusest, mis tulenevalt

§ 230

lg 1 esimesest lausest tähendab üldjuhul seda, et kumbki pool peab tõendama asjaolusid, millele ta soovib tugineda. Kui pool ei tõenda asjaolu, millele ta soovib tugineda, tuleb asi lahendada tema kahjuks. Enne peaks kohus tegema

§ 230

lg 2 teise lause järgi poolele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (vt Riigikohtu

1. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-139-17, p 14). III
2. Kuigi menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt peab ringkonnakohus püüdma asja esmajoones lahendada ise, on praegusel juhul põhjendatud maakohtu otsuse tühistamine ja asja saatmine maakohtule

§ 657

lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumist, kuna maakohus on jätnud eelmenetluse nõuetekohaselt läbiviimata ja on rikkunud olulisel määral selgitamiskohustust (vt ka Riigikohtu 25. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-53722, p 11). Selgitamiskohustuse rikkumise tõttu on jäänud asja lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudusi ise kõrvaldada, kuna eelmenetlust viib läbi maakohus. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul läbi viia

§-le 392 vastav eelmenetlus. Selle käigus tuleb maakohtul pooltele selgitada tõendamiskoormust ja anda neile võimalus esitada oma väidete ja vastuväidete tõendamiseks täiendavaid tõendeid. Sealjuures saab maakohus teha pooltele

§ 230

lg 2 teise lause alusel ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid asjas tähtsust omavate asjaolude kohta, mis ei ole maakohtu hinnangul piisaval määral tõendatud. Lisaks tuleb maakohtul pooltele selgitada, et tõendite kogumiseks on võimalik taotleda kohtu kaasabi (

§ 236lg 2).

Alles pärast nõuetekohase eelmenetluse läbiviimist on võimalik asi 7 lahendada ning teha kohtuotsus, mis vastab

§ 436lg-s 1, 438 lg-s 1 ja 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele.

Maakohtul on võimalik otsustada sularaha väljavõtmisega seotud kahju hüvitamise nõude aegumise üle alles pärast seda, kui maakohus on teinud kindlaks kostjapoolse juhatuse liikme kohustuse rikkumise ja rikkumise toimepanemise aja. Sealjuures tuleb maakohtul hinnata hageja väidet, mille kohaselt algas aegumistähtaeg siis, kui selgus, et kostja raha ei tagasta. 18. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks