lg 1), siis on hagejal võlgniku vastu nõudeõigus võlgnikule ülekantud summa osas. Maakohus nõustus hageja põhjendustega ja leidis, et kuna võlgniku pankrotimenetluses ei ole välistatud võlgniku ja hageja vahel sõlmitud lepingute tagasivõitmine, lepingustest taganemine või nende kehtetuks tunnistamine, siis ei saa ka välistada, et hagejal võivad tekkida tulevikus võlgniku vastu nõuded. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. Hageja seisukohast nähtuvalt tuleb hoonestusõiguse lepingust ja finantseerimislepingut vaadelda ühtse tervikuna ning kostja ei ole sellele seisukohale vastuväiteid esitanud. Taganemise tagajärjeks on VÕS § 189 lg 1 järgi see, et kumbki lepingupool võib nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist. Kui leping on tühistatud, siis üleantu tagastatakse alusetu rikastumise sätete alusel (VÕS § 1028 lg 1). Asjaõiguslepingu p 7.1 kohaselt 5 hoonestusõiguse omanikule langemise korral omanik hoonestajale hüvitist ei maksa. Sama lepingu p 7.2 sätestab, et hoonestusõiguse lõppemisel tähtaja lõppemise tõttu või lõpetamisel muul alusel jäävad ehitised koos nende oluliste osade ja päraldistega omanikule, st muutuvad kinnistu oluliseks osaks ning omanik ja hoonestaja on kokku leppinud, et hoonestajale ehitiste eest hüvitist ei maksta. Seega isegi juhul, kui oleks täidetud taganemise materiaalsed eeldused, saab hageja tagasi kinnistu koos ehitistega ning tal puuduks nõudeõigus rahale, mille eest kinnistut parendati. Analoogne olukord tekiks lepingu tühistamise korral, kuna ka siis saab hageja tagasi parendatud kinnistu ning tal ei tekiks nõudeõigust võlgniku vastu. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et hageja ei ole viidanud mingilegi asjaolule, milleks võiks tuletada hageja poolne oluline lepingurikkumine, mis on taganemise eelduseks VÕS § 116 lg 1 järgi, samuti ei ole hageja viidanud ühelegi asjaolule, mis annaks aluse lepinguid tühistada (
§-d 92-96). Hageja ei ole arvestanud ka sellega, et taganeda saab reeglina vaid võlaõiguslikust, mitte asjaõiguslikust hoonestusõiguse lepingust. Kuna hageja poolt esiletoodud asjaoludest ei nähtu, et tal võib tekkida tulevikus nõudeõigus võlgniku vastu, siis tuleb hageja tingimuslik nõue summas 1 924 941,90 eurot jätta rahuldamata. Maakohtu tuginemine lepingute võimalikule tagasivõitmise võimalusele pankrotimenetluses ja sellest tulenevale hageja võimalikule nõudele võlgniku vastu, ei ole põhjendatud, kuivõrd hageja ei ole sellisele asjaolule tuginenud ning on kinnitanud seda ka vastuses apellatsioonkaebusele. 8. Hageja esitas 19.09.2018 ringkonnakohtule seisukoha, millele lisas võlgniku pankrotihalduri 29.06.2018 hagihoiatuse. Hageja seisukohast tulenevalt on pankrotihaldur teatanud kavatsusest esitada kohtule hagi asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamiseks ning ka see asjaolu kinnitab hageja tingimuslikku nõude põhjendatust. Asja materjalidest nähtuvalt ei tuginenud hageja maakohtus lepingu võimalikule tühisusele seonduvalt lepingu vastuoluga heade kommetega ning maakohus ei saanud TsMS § 439 kohaselt ka selles osas hageja nõude põhjendatust hinnata. Seetõttu puudub ka ringkonnakohtul TsMS § 651 lg 1 alusel võimalus hinnata, kas hagejal võib olla nõudeõigus seonduvalt asjaõiguslepingu võimaliku vastuoluga heade kommetega. Vaatamata eeltoodule märgib ringkonnakohus, et nii tühisel kui tühistataval tehingul on samad õiguslikud tagajärjed (
lg 1) ning hagejal ei saa tekkida kostja vastu nõudeõigust 1 924 941,90 euro ulatuses.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.