Obsah (8)

§ 619§ 624§ 621§ 627§ 623§ 626§ 620§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 19. september 2018. a Tsiviilasja nu

§ 619

). Kostjad I ja II maksid käsunduslepingu alusel hageja võlgade katteks kokku 2161 eurot. Kostjad I ja II ei tasunud võlgnevust Riigi Tugiteenuste Keskusele ning Maksu- ja Tolliametile. Kinnistu müügist said kostjad 19 839 eurot (22 000 – 2161). Kostjad tasusid vaid need võlgnevused, mis takistasid maatüki müüki. Hageja selgitas, et ta pöördus Harjaks Õigusbüroosse. Kostjad I ja II pidid peale kinnistu müüki maksma ära hageja võlad, mis olid suurusjärgus umbes 5000 eurot ning pidid müügist saadud ülejäänud raha tagastama hagejale. Kuna pooled ei olnud kokku leppinud käsundisaaja tasus, leiab hageja, et mõistlik tasu käsundi täitmise eest on 1000 eurot. MAAKOHTU LAHEND

1. Viru Maakohus rahuldas
2. veebruari 2018 otsusega hageja hagi osaliselt ja mõistis solidaarselt kostjalt I ja kostjalt II hageja kasuks välja 18 838 eurot 3 senti. Maakohus lõpetas menetluse kostja III suhtes, sest hageja loobus oma nõudest kostja III vastu. Maakohus jättis hageja menetluskulud kostjate kanda ja mõistis kostjatelt I ja II välja solidaarselt hageja kasuks 900 eurot menetluskulude katteks. Maakohus tuvastas, et 2015 hilissügisel pöördus hageja abi saamiseks Harjaks Õigusbüroosse, kus kohtus kostjaga I ning selgitas, et tal on võlgnevused ning täitemenetluses on arestitud korteriomand, mille müügi korral jääks hageja eluasemeta. Kostja I kontrollis hageja võlgnevusi hageja ID-kaardi abil internetileheküljelt www.eesti.ee. Hageja andis
3. detsembril 2015 kostjale I volikirja (I kd, tl 7-8), milles volitas kostjat I jagama, võõrandama, sh müüma või kinkima K. kinnistut hinnaga ja tingimustel vastavalt esindaja äranägemisele. Volikirja tõestas ja koostas Jõhvi notar Kristel Jänese. Tehingu tegemise juures viibis ka kostja II. Hageja ja kostja I sõlmisid
4. detsembril 2015 lihtkirjaliku kokkuleppe (I kd, tl 126), mille eesmärgiks oli broneerida ostjale (kostja I) müüja (hageja) omandis olev K. kinnistu ostuhinnaga, mis on võrdne hageja kohustustega kohtutäiturite ees seisuga
5. detsember
6. Hageja (keda esindas volikirja alusel kostja I) kinkijana, kostja II (keda esindas volikirja alusel kostja I) kingisaajana ja müüjana ning kostja III ostjana sõlmisid
7. veebruaril 2016 lepingu (I kd, tl 9-19), millega hageja kinkis kostjale II K. kinnistu ning kostja II müüs K. kinnistu kostjale III hinnaga 22 000 eurot. Jõhvi notar K. Jänese
8. septembri 2016 notariaalakti (I kd, tl 20-21) kohaselt pöördus hageja
9. septembril 2016 notari poole konsultatsiooniks seoses kinnistu võõrandamisega, kuna volikirjaga määratud esindajalt ei õnnestunud tal infot saada. Maakohus asus seisukohale, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et pooled sõlmisid käsunduslepingu ja enne kinnistu müüki on kostjad I ja II tasunud hageja võlgnevuste katteks 4 kokku 2161 eurot 97 senti (1000 eurot Anna Šemetile ja 1161 eurot 97 senti kohtutäitur Andrei Krekile; I kd, tl 136). Poolte vahel on vaidlus käsunduslepingu sisu üle. Maakohus leidis, et pooled sõlmisid käsunduslepingu, mille sisuks oli, et kostjad I ja II võõrandavad hagejale kuuluva kinnistu ning saadud raha eest tasuvad hageja võlgnevused kolmandate isikute ees. Maakohus selgitas, et eluliselt ei ole usutav, et kui inimene pöördub õigusbüroosse õigusabi saamiseks (milleks olid hageja võlaprobleemid ning oht läbi täitemenetluse kaotada kodu), loobub ta oma varast õigusbüroo töötajate kasuks ning lubab neile tasuks oma kinnisasja. Maakohtu jaoks olid usutavamad hageja väited, et käsundusleping hõlmas kinnistu müüki ja müügist saadud rahast hageja võlgade tasumist ning ülejäänud kinnistu müügist saadud raha tagastamist hagejale. Maakohus asus seisukohale, et kostjate seisukohad ei ole usaldusväärsed.
10. detsembri 2015 kinnistu müügi eelleping (broneerimisleping) on koostatud lihtkirjalikus vormis ning on oma olemuselt vastuoluline (nt punkt 4.4 – „korterisse jääb ilma mööblita“; punkt 4.2 – osapooled on kokku leppinud, et notariaalne võlaõiguslik müügileping sõlmitakse pärast pärandvara vormistamist; punkt 5.1 ja 5.3 – viide kokkuleppe punktis 3.1 mainitud rahasummadele; punkt 5.2 - viide kokkuleppe punktis 4.2 mainitud ettemaksule). Kostjad I ja II ei teavitanud hagejat vähemalt perioodil
11. veebruarist 2016 kuni septembrini 2016 kõigist käsundi täitmisega seotud olulistest asjaoludest (

§ 624

lg 1) ning ei ole esitanud käsundisaajale ülevaadet käsundi täitmisega seotud kuludest ja tuludest koos selle aluseks olevate tõenditega (

§ 624lg 2).

Peale tehingu tegemist asusid kostjad I ja II hagejat vältima. Maakohus märkis, et kohtule teadaolevalt ei ole Harjaks Õigusbüroo maine mitte just kõige parem ning ka Viru Maakohtu menetluses on olnud mitmeid kohtuvaidlusi, kus petetud kliendid on nõudnud õigusbüroolt makstud raha tagasi. Asja materjalidest nähtub, et kostja I ja II on saanud hageja kinnistu müügi eest 22 000 eurot. Kostjad on täitnud hageja eest kohustusi kogusummas 2161 eurot 97 senti ning ei ole ülejäänud summat hagejale tagastanud. Kostjad ei ole

§ 621lg 1 kohaselt järginud käsundi täitmisel hageja juhiseid.

Maakohus nõustus hagejaga, et käesolevas asjas on mõistlik tasu suurus lähtudes

§ 627lg-dest 1 ja 2 1000 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostjad I ja II esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsus rahuldatud osas ning teha uus otsus, millega jätta hageja hagiavaldus rahuldamata. Kostjate I ja II arvates ei ole kohus olnud asja arutamisel ning otsuse langetamisel neutraalne. Maakohus on kohtuotsuses väljendanud oma isiklikku negatiivset arvamust kostjate I ja II suhtes. Maakohus on tõendite ja poolte väidete hindamisel kohtuotsuse põhjendustes läinud vastuollu TsMS § 230 lg 1, 236 ja 243 sätestatuga. Maakohus pidas kõiki kostjate I ja II väiteid ebausaldusväärseteks ning lisas oma arvamuse kostjate tegevuse kohta, viidates maakohtu menetluses olevatele kohtuvaidlustele. Maakohus tugines kohtu poolt otsitud andmetele, väljudes hagimenetluse piiridest. Kuna kohus ei olnud otsust tehes neutraalne, oleks kohtunik pidanud ennast taandama TsMS § 23 lg 7 alusel. Maakohus jättis asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Kohtuotsus ei ole piisavalt motiveeritud. Maakohus ei jaganud tõendamiskoormist ja rikkus selgitamiskohustust. Hageja kinnitas kostjate väiteid kokkulepete kohta ning asjaolu, et hageja oli nõus kostjate poolt pakutuga. Hageja ei vaidlustanud kokkuleppe tingimusi ega muid asjaolusid. Hageja ei ole võtnud tagasi kostjale I väljastatud notariaalset volitust. Maakohus on otsuses ekslikult või suunatult viidanud volituste puudumisele. Hageja kinnitas kohtuistungil notariaalsete volituste andmist kostjale I K. kinnistu võõrandamiseks, kas siis kinkimise või müümise teel. Samuti 5 andis hageja kostjale I käsundi vastavalt oma äranägemisele käsutada K. kinnistu müügist saadud vahendeid. Hageja ei piiranud kostja I volitusi K. kinnistu võõrandamisel, vaatamata notari selgitustele. Maakohus on uskunud kõiki hageja tõendamata väiteid. Hageja väitis, et peale tehingu tegemist hakkas kostja I vältima hagejaga kohtumist, hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Hageja ei ole esitanud ühtegi vastuväidet kostjate I ja II hagiavalduse vastuse punktidele 3-
2. Notariaalne volitus K. kinnistu võõrandamiseks vastavalt oma äranägemisele on väljastatud kostjale I, mitte kostjaga I seotud ettevõttele. Ka lihtkirjalikus lepingus on osapoolteks märgitud hageja ja kostja I. Hageja oli tehingute tegemise ajal teovõimeline isik ning vastupidist ei ole hageja väitnud. Kostjad I ja II ei ole tehingute tegemisel läinud vastuollu neile antud volitustega. Hageja leppis ise oma endise abikaasa S.M. volituste andmises kokku. Kostja I kohtus S.M. ga notari juures volituste vormistamisel, kus notar ütles selgesõnaliselt S.M. le, et notarile on teada asjaolu, et K. kinnistu kingitakse täna õhtul ära ning seejärel müüakse. S.M. l ei olnud vastuväiteid ning ta allkirjastas notari poolt ettevalmistatud volikirja. Maakohus ei ole antud asjaolusid ega S.M. käitumist hinnanud. Maakohus ei ole hinnanud asjaolu, kas hagejal oli ainuisikuliselt õigus esitada oma nimel hagivaldus kostjate I ja II suhtes abielu ühisvara sätetest lähtuvalt. Ekspertiis kinnitas volitusel oleva hageja allkirja hagejale kuuluvaks. Hageja kinnitas oma tahteavaldust, mille kohaselt pidid kostjad I ja II tasuma tema täitemenetluse võlgnevused 2015 aasta lõpu seisuga. Augustis 2017 toimunud istungil soovis hageja, et kostjad I ja II tasuksid ka 2016 aastal algatatud täitemenetluste võlgnevused. Hageja kinnitas kohtule, et hageja ja kostja I leppisid kokku, et kostjad tasuvad hageja täitemenetluse võlgnevused 2015 aasta lõpu seisuga. Hageja esitas kostjatele I ja II ka tulumaksu tasumise nõude, sest väidetavalt nõuab maksuamet hagejalt K. maaüksuse müügilt saadud summalt tulumaksu tasumist. Hageja väitis, et tema ei ole aru saanud, millele ta alla kirjutas, vaatamata selle, et notar Kristel Jänese selgitas hagejale kõiki tema pool allkirjastatud volitusega antavaid õigusi kostjale I. Samasuguste volitustega volikirja allkirjastas S.M. Tallinna notari juures, kusjuures ka S.M. le selgitas notar volikirjaga antavaid volitusi ning S.M. soovis anda kostjale I vastavad volitused. Hagejale oli müügitehing teada juba enne S.M. poolt
3. veebruaril 2016 volikirja notariaalset tõestamist, kuna esimene kord pidi kostja I K. kinnistuga seonduvad tehingud vormistama
4. veebruaril
5. Tehingud jäid vormistamata, kuna lepingute ettevalmistamisel selgus, et K. kinnistu on omandatud abielu ajal. Hageja helistas S.M. le ja palus viimasel anda notariaalsed volitused kinnistu võõrandamiseks (sh kinkimiseks) ja tehingust saadud rahaliste vahendite käsutamiseks vastavalt oma äranägemisele. Tähtsust ei oma asjaolu, et kas kinnistu oleks tulnud müüa või kinkida kostja I omandisse, kuna hageja soovis kinnistu võõranda ja lihtkirjalik kokkuleppega fikseeriti olukord, s.t millised võlad peavad kostjad I ja II hageja eest tasuma. Kostjad I ja II on esitanud tõendi oma kohustuste täitmise kohta hageja ees. Hageja ei ole tõendanud, et notarid oleks rikkunud seadusest tulenevat selgituskohustust. Hagi esitas ainult hageja, S.M. ei ühinenud hagis esitatud nõuetega ega esitanud kohtule ühtegi vastuväidet kostja I tegevuse suhtes, millest võib järeldada, et S.M. l ei ole pretensioone kostjale I antud volituste raames K. kinnistuga tehingute tegemisel.
6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostjate I ja II kanda. Hageja hinnangul on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Maakohus uuris kõiki poolte poolt esitatud dokumente ja tõendeid ning võttis arvesse kohtuistungi käigus tehtud avaldusi ja antud selgitusi. Maakohus suhtus asja läbivaatamisel menetlusosalistesse võrdselt. 6 Kostjad I ja II ei selgita apellatsioonkaebuses, milles seisneb maakohtu poolt dokumentide ebaõige tõlgendus. Kuigi poolte vahel oli
7. detsembril 2015 sõlmitud kokkulepe, keeldusid kostjad I ja II selle täitmisest. Hageja ei ole andnud kostjatele I ja II oma nõusolekut selleks, et nad käsutaksid kinnistu müügist saadud raha oma äranägemisel. Kohtuistungil ei esitanud kostjad I ja II ühtegi tõendit selle kohta, et neil oli hageja nõusolek käsutamaks hageja vara müügist saadud raha oma äranägemisel. Eeldati, et hagejale kuuluv maatükk müüakse ja müügist saadud raha läheb hageja võlgade kustutamiseks. Asja materjalidest nähtub, et kostja II kandis
8. veebruaril 2016 kohtutäitur Andrei Krek arvele 1161 eurot. Kostja I ja kostja II tasusid Anna Šemetile hageja võlgnevuse 1000 eurot. Samas jäid hageja ülejäänud võlad kustutamata, s.o Riigi Tugiteenuste Keskuse ees olev võlgnevus, mida hageja pidi maksma
9. septembri 2015 kohtotsuse nr 1-15-4633 alusel ja Maksu- ja Tolliameti ees olev maamaksu võlg. Kostjad I ja II kustutasid vaid need võlad, mis võisid takistada maatüki müüki. Tehingu tulemusel said kostjad I ja II 22 000 eurot. Hageja võlgade katteks maksti 2161 eurot. Kostjad I ja II on abikaasad, seega on kostjate I ja II tegevuses huvide konflikt (

§ 623lg 1 ja lg 2).

Tehingu tulemusel sai kostja II tulu ning vastavalt PKS § 25 kuulub pool saadud kasumist kostjale I. Kostja I, kinkides kinnistu oma abikaasale kostjale II, vabanes kohustusest täita oma kohustusi hageja ees. Kostja I ja II ei teavitanud hagejat oma kavatsustest kinnistut müüa, tehingu tingimustest ega kostjaga III tehtud tehingu tulemusel saadud kasumist. Kostjad I ja II rikkusid oluliselt poolte vahel sõlmitud käsundilepingu tingimusi, omastades hageja raha. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu poolt hagi hinna määramisega. Maakohus on oma otsuses märkinud hagi hinnaks 3500 eurot. Hageja muutis maakohtus oma nõuet kostjate I ja II vastu. Hageja nõudis muudetud nõude alusel kostjatelt I ja II tekkinud kahju hüvitamist summas 18 838 eurot 3 senti. TsMS § 124 lg 1 kohaselt on raha maksmisele suunatud hagi puhul hagi hinnaks nõutav rahasumma. Seega oli maakohtus hagi hinnaks 18 838 eurot 3 senti. Hageja muutis menetluses oma nõuet maakohtu selgituse järel (I kd, tl 198). Hageja nõuab kostjatelt välja raha, mida kostja II sai hagejale kuulunud kinnistu võõrandamise järel kostjalt III. Pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist võib hageja TsMS § 376 lg 1 järgi muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul. Kostja nõusolekut eeldatakse, kui ta ei esita hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Kostja ei ole hageja nõude muutmisele vastuväidet esitanud. Seega ei ole apellatsioonimenetluses vaidluse all hageja nõue kinnistu kinkelepingu, müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühistamiseks.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et asja materjalidest ei tulene, et maakohus oleks asja menetlenud ühte menetlusosalist eelistades, rikkudes sellega kohtu erapooletuse kohustust. Maakohus on andnud pooltele võrdselt võimaluse esitada tõendeid, kohtuistungitel on nii hageja kui kostjad saanud võrdselt oma seisukohta avaldada. Kostjad ei ole maakohtus nõudnud TsMS § 24 alusel kohtuniku taandamist. Taandamise aluseks ei ole ka asjaolu, et sama kohtunik või kohus on varem lahendanud sama isiku osalusel peetud kohtuvaidlusi. Kohtupoolne märkus 7 kohtuotsuse põhjendavas osas kohtule kostjate äritegevuse kohta teadaolevatest asjaoludest ei ole küll otseselt asjassepuutuv, kuid ei mõjuta praeguse asja lõpptulemust. Ringkonnakohus juhib kostjate tähelepanu sellele, et kohtul on TsMS §-s 2 sätestatud eesmärgi tagamiseks kohustus kontrollida, kas menetlusosalised käituvad menetluses heauskselt.
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et hageja ja kostjate I ning II vahel on sõlmitud käsundusleping

§ 619mõistes.

Kohtu küsimusele 24. augusti 2017 istungil vastas kostja I, et kostjad osutasid õigusabi teenust (I kd, tl 198). Ka kohtukõne teesides leiavad kostjad, et kostjad esitasid kohtule tõendi oma kohustuste täitmise kohta. Seega on lepingu sisuks teenuse osutamise protsess, mitte tulemuse kui sellise saavutamine ning lepingu poolteks on ka kostjad ise pidanud nii kostjat I kui ka kostjat II. Ringkonnakohus leiab ka vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele, et hageja on õigustatud isikuks käsundilepingust tulenevate nõuete esitamiseks kostjate vastu. Maakohus on S.M. kaasanud iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel. Asja materjalidest ei tulene, et hageja abikaasa S.M. oleks olnud käsunduslepingu pooleks. Käsunduslepinguga kohustub

§ 619

järgi üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Kostjate kohustuste sisu väljaselgitamisel ei ole võimalik lähtuda

1. detsembri
2. a kokkuleppest (II kd, tl 11). Nimetatud lepingu eesmärk on arusaamatu, vastuoluline ja ilmselgelt eksitav. Hageja leiab kostjate poolt osutatava teenuse sisu suhtes, et ta tegi kostjatele ülesandeks aidata lahendada võlgadega seotud probleeme. Kostjad pidid müüma hageja kinnistu, tasuma võlad ja alles jäänud summa andma hagejale. Kostjad omakorda on menetluse kestel esitanud vastuolulisi väiteid oma lepingujärgsete ülesannete kohta. Kostja I kinnitas maakohtule kohtuistungil (I kd, tl 121 pöördel), et tal oli kokkulepe hagejaga, et kostja I maksab ära 2015 detsembri seisuga hageja võlgnevused kohtutäituritele. Kostja I väitel oli kokkuleppe sisu selline, et kostjad maksavad hageja võlad ja hagejale jääb alles korteriomand J.. Kostja I leidis
3. jaanuari 2017 kohtuistungil, et ta osutas hagejale „võlanõustamist“ (I kd, tl 123). Kohtu küsimusele
4. augusti 2017 istungil vastas kostja I aga, et kostjad osutasid õigusabi teenust (I kd, tl 198).
5. detsembri 2017 kohtuistungil (II kd, tl 58 pöördel) on kostja I selgitanud, et tegemist oli kokkuleppega, mille kohaselt kostja I maksab hageja võlad, hageja oli sellega rahul ja maatükki ei tahtnud. Ringkonnakohus leiab, et hageja ja kostjate väited kattuvad selles osas, et kostjad pidi osutama hagejale õigusliku nõustamise iseloomuga abi võlgadest vabanemisel.
6. Hagejapoolse vastusoorituse (seega kostjatele lepinguga ettenähtud tasu) osas on poolte seisukohad erinevad. Käsundusleping sõlmiti hageja ja kostjate vahel. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Hageja väitel rahalist tasu eelnevalt kokku ei lepitud (II kd, tl 9). Hageja esitatud
7. detsembri
8. a kokkuleppes nimetatakse broneerimistasu ja ostuhinda. Kostja on esitanud lepingujärgse tasu suhtes erinevaid seisukohti. Kostja
9. detsembri 2017 kohtuistungil esitatu kohaselt pidi kostja I maksma hageja võlad, hageja oli sellega rahul ja maatükki ei tahtnud. Hageja erinevate võlgade suuruseks oli hinnanguliselt kaks kuni kolm tuhat eurot. Eluliselt ei ole usutav, et käsundilepingujärgseks tasuks oli praegusel juhul poolte vahel kokku lepitud kinnistu, mille müügilepingujärgne väärtus on 22 000 eurot (I kd, tl 13) üleandmine kostjatele. Selline käsundusleping oleks sõlmitud äärmiselt ebasoodsatel 8 tingimustel, kuna vastastikuste kohustuste väärtus on TsÜS § 86 lg 2 p 2 mõttes ilmselgelt heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Ringkonnakohus leiab, et selline võlanõustamise osutamine, mille tagajärjel nõustamist sooviv isik jääb nõustaja kasuks ilma oma varast on ilmselgelt heade kommete vastane. Kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista, ning seetõttu saab kohus tuvastada tehingu tühisuse, sh hinnata tehingu heade kommete vastasust ka omal algatusel (vt nt Riigikohtu
10. septembri
11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-13, p 12). Kuigi hagiavaldusest tuleneb (I kd, tl 6), et kostjad võisid kinnistut ka kinkida, oli hagejal ilmselgelt ettekujutus, et kinnistu on väärtusetu (kinnistu olukorrast teadis hageja vaid kostja I selgitustest). Eluliselt usutav ei ole ka kostja I väide käsundilepingus kokku lepitud tulemustasu suhtes (II kd, tl 58 pöördel). Tulemustasu tähendab üldjuhul tasu eduka soorituse eest. Edukaks ei saa aga pidada olukorda, kus käsundisaaja teeb osalise soorituse (tasub osaliselt hageja võlad), seejärel jääb käsundiandja ilma oma varast. Kostjad ei ole tuginenud ühelegi tulemustasu põhimõttele või selle saamise alusele. Kostjad osutasid õigusalast nõustamisteenust.

§ 627

lg 1 järgi juhul, kui käsunduslepinguga ei ole tasus kokku lepitud, kuulub tasu maksmisele, kui käsundi täitmist võib mõistlikult eeldada üksnes tasu eest, eelkõige kui käsundisaaja täitis käsundi oma majandus- või kutsetegevuses. Sama paragrahvi teise lõike järgi kui tasu suurust ei ole kindlaks määratud, tuleb maksta vastavalt asjaoludele mõistlik tasu. Hageja leidis, et kostjad võiksid osutatatud teenuse eest saada 1000 eurot, maakohus luges hageja esitatatu põhjendatuks. Kostjad ei ole apellatsioonkaebuses nimetatatud summale vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ei ole apellatsioonkaebust esitanud, ei ole põhjendatud muuta maakohtu poolt kostjatele väljamõistetud tasu 1000 eurot. 13. Hageja soovib kostjatelt käsunduslepingu täitmise käigus saadud raha, millest on maha arvatud kostjate tasu ning tehtud kulutused. Hageja väitel tegi ta võlgade tasumise eesmärgil kostja I nimele volikirja, et kostja I võõrandaks kinnistu, tasudes saadu eest võlad ning ülejäänud summa pidi antama hagejale üle. Kinkimise korral oleks kinkelepingus lepitud kokku, et uus omanik võtab endale maksuvõla kustutamise. Notariaalses volikirjas puuduvad tingimused, mis kehtiksid volikirja alusel tehtavatele tehingutele. Notar on selgitustes sellele ka tähelepanu juhtinud (I kd, tl 8). Ringkonnakohus leiab, et hagejal on kostjate vastu käsundilepingu täitmisest tulenev nõue

§ 626

lg 1 alusel saadu väljaandmiseks, kui ka lojaalsuskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue

§ 620

alusel.

§ 626

lg 1 alusel peab käsundisaaja käsundiandjale välja andma selle, mis ta seoses käsundi täitmisega on saanud või loonud, samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Käsundisaajad saavad käsundi täitmisest üksnes tasu, tal ei tohi käsundi täitmisest tekkida muud tulu. Kui käsundisaaja tegutseb käsundiandja nimel, tuleb tal välja anda saadud raha. Praegusel juhul kinkis üks käsundisaaja hageja esindajana hagejale kuulunud kinnistu teisele käsundisaajale, kes omakorda võõrandas selle tasu eest edasi. Kostjad ei ole apellatsioonkaebuses esitanud vastuväiteid maakohtu poolt tuvastatule (otsuse p 23), et kostja I ja kostja II ühise tegevuse tulemusena said nad mõlemad tulu kinnistu võõrandamisest kolmandale isikule 22 000 eurot. Saadu tuleb kostjatel kui hageja lepingupartneritel hagejale välja anda. Hagiavalduse kohaselt tuleb nimetatud summast maha arvestada kostjate tasu ning kostjate poolt tasutud hageja võlad, kokku tuleb kostjatel tasuda hagejale 18 838 eurot 3 senti, kostjad ei ole maakohtu arvestuskäiku vaidlustanud. Volikiri omal äranägemisel kasutada kinnisasja on käsundisaajale antud kui väidetavalt õigusabi osutavale isikule. Käsundisaaja on volitajale teinud ettepaneku sellisel teel finantsprobleeme lahendada. Kinkides kinnisasja edasi teisele käsundisaajale, kes omakorda võõrandas selle edasi, on kostja I rikkunud käsunduslepingust tulenevat lojaalsuskohustust 9

§ 620lg 1 järgi.

Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja nõude kostjate vastu

§ 626

lg 1 alusel, ei kontrolli ringkonnakohus hageja nõuet täiendavalt kahju hüvitamise sätete alusel.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on poolte menetluskulude kindlaksmääramisel järginud diskretsioonipiire osas, millega jättis hageja menetluskulud põhjendatult kostjate kanda ning määras hageja esindaja menetluskulud kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Maakohus ei ole võtnud seisukohta hagiavalduselt tasumisele kuulunud riigilõivu osas.
2. Viru Maakohtu
3. oktoobri 2016 määrusega vabastati hageja riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamisel. TsMS § 179 lg 1 kohaselt mõistab asja lahendav kohus välja menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, kohustatud isikult asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Maakohus määras kindlaks hageja menetluskulu, kuid ei võtnud seisukohta riigilõivu väljamõistmise osas, mille tasumisest oli hageja vabastatud. Käesoleva tsiviilasja hind maakohtus oli TsMS § 124 lg 1 kohaselt 18 838 eurot 3 senti. Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja Lisa 1 kohaselt tuleb hagi hinnalt 18 838 eurot 3 senti tasuda riigilõivu 750 eurot. Maakohtu otsusega jäeti menetluskulud kostjate I ja II kanda. Seega tuleb kostjatelt I ja II solidaarselt välja mõista Eesti Vabariigi kasuks maakohtu menetluses tasumisele kuulunud riigilõiv summas 750 eurot.
4. Kostjate apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostjate kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 ja § 174 lg 3 kohaselt määrab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas
5. augustil 2018 menetluskulude nimekirja, mis sisaldab nii hageja poolt nii ringkonnakohtus kui ka maakohtus kantud menetluskulude loetelu. Kuna maakohus on oma otsuses määranud kindlaks hageja menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohus kindlaksmääratud hagejale hüvitatavat menetluskulude suurust ei muuda, siis annab ringkonnakohus hinnangu vaid hageja poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulude põhjendatusele ja vajalikkusele. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja ajakulu 4 tundi ringkonnakohtus vajalik ja põhjendatud, kokku summas 360 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus peab hageja esindaja tunnitasu 90 eurot (koos käibemaksuga) põhjendatuks. Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja mõistab kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskuluna ringkonnakohtus 360 (4×90) eurot (koos käibemaksuga).
6. Kostjad said Tartu Ringkonnakohtu
7. märtsi 2018 määruse alusel menetlusabi, s.o neil võimaldati tasuda riigilõiv 750 eurot kolme võrdse osamaksena à 250 eurot. Kohtu infosüsteemist nähtuvalt on kostjad tasunud üksnes esimese osamakse, tasumata on ülejäänud kaks osamakset, kokku 500 eurot. TsMS § 179 lg 1 ning § 190 lg-te 2 ja 5 alusel kuulub tasumata riigilõiv summas 500 eurot kostjatelt solidaarselt Eesti Vabariigi kasuks väljamõistmisele. TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud menetluskulu tasumisega viivitamise korral kostjatel solidaarselt tasuda viivist

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke