KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-17-112

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

1. aprillist 2018 tasumata põhivõlalt (2761 eurolt 60 sendilt) kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud jäid kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1055 eurot (riigilõiv 275 eurot + õigusabikulud 780 eurot) ja viivise menetluskuludelt. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas nende vahel on sõlmitud müügileping või mitte. Maakohtu hinnangul on poolte vahel sõlmitud müügileping tahteavalduste vahetamise teel. Kostja esitas hagejale päringu ääriste ja kaeluste tellimiseks (st ettepaneku esitada pakkumus) ning hageja esitas pakkumuse vastavalt päringule. E-kirjad ja kostja maksekorraldused tõendavad seda, et kostja andis hageja pakkumusele aktsepti ning, et pooled on selgelt avaldanud üksteisele tahet sõlmida müügileping. Müügileping on sõlmitud
2. veebruaril
3. Kostja osaliselt makstud arve tõendab täiendavalt müügilepingu olemasolu. Maakohus leidis, et kauba üleandmist kostjale tõendavad tunnistaja A. Masorini (hageja laojuhataja) ütlused. Maakohus möönis, et hageja seadusliku esindaja selgitused ja tunnistaja ütlused kauba väljastamise osas ei ühti. Siiski saab tunnistaja ütlustega lugeda tõendatuks, et kostja on märtsis kauba kätte saanud. Poole seadusliku esindaja selgitus ei ole tõend, mistõttu maakohus juhindus vaid tunnistaja ütlustest. Ka kostja enda tegevus on olnud vastuolus kohtule esitatud vastuväidetega: olles tasunud hagejale 3155 euro suuruse ettemaksu, ei ole kostja kuni kohtumenetluseni kordagi väitnud, et ei ole kaupa kätte saanud ega pöördunud lepingu täitmise nõudega hageja poole. Samuti ei ole kostja ettemaksu tagasi nõudnud. Kirjavahetusest nähtuvalt ei ole kostja hageja nõudele vastu vaielnud ega väitnud, et ta pole midagi saanud. Kostja on kinnitanud, et maksab ära ja leidis erinevaid vabandusi. Hageja 2761 euro 60 sendi suurune põhinõue on seega põhjendatud. Maakohus leidis, et hageja ei ole viivist korrektselt arvestanud. Viivis ei muutunud sissenõutavaks
4. veebruaril
5. Kuigi arvel on märgitud kauba eest tasumise tähtaeg, oli pooltel kokkulepe, et 50% (so 2761 eurot 60 senti) tasub kostja pärast kauba kättesaamist. Seega tuleb lähtuda poolte kokkuleppest. On tõendatud, et kogu kaup väljastati kostjale märtsis
6. Täpset kuupäeva ei osanud hageja ega tunnistaja nimetada. Esimest korda teatas hageja oma nõudest
7. aprillil 2016.

§ 113

lg 2 esimese lause alusel muutus 2161 euro 60 sendi suurune nõue sissenõutavaks

1. aprillil
2. Seadusjärgne viivis perioodi
3. aprillist 2016 kuni
4. aprillini 2018 on 439 eurot 28 senti. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 alusel tuleb kostjal tasuda viivist alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, sest rahuldamata jäi üksnes viivise nõue ca 34 euro ulatuses ning see ei anna alust menetluskulude teistsuguseks jaotamiseks kui hagi täieliku rahuldamise korral. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. 3 Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus jätnud arvestamata, et tunnistaja ütlused on vastuolus hagi alusega. Hageja väidab
6. septembri 2018 menetlusdokumendis, et arve positsioonid nr 1-5 väljastas kostjale hageja laojuhataja (tunnistaja A. Masorin) ning positsioonid 6-8 hageja seaduslik esindaja. Kostja viitab hageja seadusliku esindaja ütlustele
7. aprilli (kaebuses ekslikult märgitud
8. märtsi) 2018 kohtuistungil. Isegi kui jätta tähelepanuta, et tunnistaja ütlused on vastuolulised ning, et hagi ei ole tõendatud, oleks hagi rahuldamine võimalik vaid äärikute osas. Kuna äärikute eest on juba tasutud, siis tuleks hagi kaeluste osas rahuldada osaliselt, s.o 259 euro 4 sendi ulatuses (tasumata osa 2761 eurot 60 senti – kaeluste maksumus 2502 eurot 56 senti). Tunnistaja ütlustest tulenevalt toimus kauba üleandmine vaid üks kord ja see on kooskõlas hagi alusega (kaelused andis kostjale üle hageja seaduslik esindaja). Kostja on seisukohal, et üle antud kauba koguse tuvastamisel ei saa tugineda tunnistaja ütlustele. Tunnistaja ei tutvunud saatelehtede ega arvetega. Samuti ei teadnud ta, kui palju kaubast üle anti. Hageja ise on väitnud, et kauba andsid üle erinevad isikud erinevatel aegadel. Kuigi hageja on väitnud, et tema ettevõttes käib kauba väljastamine ainult saatelehe alusel, ei ole praegusel juhul saatelehti esitatud. Arve ei tõenda müügilepingu sõlmimist ega kauba üleandmist. Kostjale jääb arusaamatuks, miks hageja ei ole temalt nõudnud täitmise kviitungit (

§ 95lg 1).

Selle nõudmata jätmine on hagejast sõltuv asjaolu, mis ei tohiks kaasa tuua negatiivseid tagajärgi kostjale. Allkirjastatud saateleht või kauba üleandmise-vastuvõtmise akt oleks olnud kohaseks täitmise kviitungiks.

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja palub kuulata tunnistajana üle A. Masorin. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
3. aprilli 2018 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Kuna Tartu Maakohtu
4. aprilli 2018 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata. Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.
5. Iseenesest õige on kostja väide, et ainuüksi arve nr 8898 ei tõenda müügilepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel, kuid maakohus ei ole lähtunud poolte vahel müügilepingu olemasolu tuvastamisel ainult arvest nr 8898, vaid kõigist asjas olevatest tõenditest.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Toimikus olevast pooltevahelisest e-kirjavahetusest nähtuvalt esitas kostja hagejale päringu äärikute ja kaeluste tellimiseks ning hageja esitas vastavalt päringule pakkumuse (tl 61). Vastuseks hageja 09.02.2016 pakkumusele vastas kostja 17.02.2016 e-kirjades hagejale (tl 60), et: „Hind ja tähtajad sobivad küll, tellime osad ära,“ ja „Kogused on järelpäringuga vastavuses. 50% ettemaksu saan lubada järgmisel nädalal.“ 4 Lähtuvalt eeltoodud e-kirjavahetusest on maakohus õigesti asunud seisukohale, et hageja ja kostja vahel sõlmiti müügileping tahteavalduste vahetamise teel 17.02.

2. Kostja seisukoha kohaselt ei ole ta müügilepingu järgset kaupa (äärikud ja kaelused) saanud ning kuna tunnistaja Aleksandr Masorini ütlused on vastuolulised, siis ei ole hagi tõendatud. Siinkohal tugineb kostja järgmistele asjaoludele: 1) tunnistaja ütluste kohaselt anti kaupa kostjale üle üks kord, kuid hageja seadusliku esindaja seletuse järgi tehti seda kaks korda; 2) tunnistaja ei teadnud, kui palju kaupa koguseliselt kostjale üle anti. Tunnistaja Aleksandr Masorini ütluste (tl 79-80) kohaselt väljastas ta märtsis 2016 kostjale kaupa hageja seadusliku esindaja juuresolekul ühel korral, kusjuures hageja seaduslik esindaja näitas, milline kaup tuleb kostja auto peale laadida; kaubaks olid äärikud ja kaelused. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja ütlused selle kohta, et tema väljastas kaupa kostjale ühel korral, ei välista seda, et kostja sai kauba kätte kahes osas (nagu väidab hageja seaduslik esindaja). Samas on õige kostja väide, et tunnistaja ütlustega ei ole võimalik tuvastada kostjale üleantud kauba kogust. Tunnistaja ütlustest lähtuvalt saab asuda vaid seisukohale, et hageja andis kostjale kaupa üle.
3. Asjaolu, et hageja andis kostjale kaupa üle müügilepingus kokkulepitud koguses, on võimalik tuvastada asjas olevate teiste tõenditega. Hageja poolt on kostjale esitatud arve nr 8898 (tl 15), millele märgitud äärikute ja kaeluste kogused ning maksumus ühtivad hageja pakkumusest (tl 61) nähtuvate kogustega maksumusega. Kauba kogumaksumuseks oli 5916 eurot 60 senti, millest kostja tasus vastavalt kokkuleppele enne kauba saamist 3155 eurot (09.03.2016 1875 eurot ja 10.03.2016 1280 eurot). Arve nr 8898 järgi jäi seega kostjal tasumata 2761 eurot 60 senti ning sellises ulatuses on kostja ka kinnitanud oma võlgnevust hageja ees (tl 60). Poolte e-kirjavahetusest nähtuvalt (tl 58-60) ei vaielnud kostja kordagi vastu hageja nõudele võlgnevus tasuda ega väitnud, et ta pole kaupa saanud, vaid kinnitas korduvalt, et tasub võlgnevuse. Seega kostja enda käitumisest lähtuvalt saab asuda seisukohale, et hageja andis kostjale üle müügilepingus kokkulepitud koguses kaupa, kuid kostja jättis saadud kauba eest osaliselt tasumata, s.o summas 2761 eurot 60 senti. Asjaolu, et hagejal ei ole esitada oma nõude tõendamiseks allkirjastatud saatelehte või kauba üleandmise-vastuvõtmise akti, ei välista hageja nõude rahuldamist, kuna see on tõendatud teiste tõenditega. Maakohus on õigesti, hinnates asjas olevaid tõendeid ja tunnistaja ütlusi, asunud seisukohale, et kostja on müügilepingu järgse kauba kätte saanud ja sellest tulenevalt on hageja oma lepingulised kohustused täitnud. Kostja aga seevastu oma kohustust täielikult täitnud ei ole ning seetõttu on hagi summas 2761 eurot 60 senti põhjendatud.
4. Viivise arvestuse osas ei apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitatud ning seetõttu ei kontrolli ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
5. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja on esitanud menetluskulude nimekirjad, mille kohaselt moodustavad tema menetluskulud ringkonnakohtus 1040 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja vaidleb hageja 650 euro suurusele menetluskulule vastu. 5 Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja menetluskulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ega vajalikud. Esmalt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse vastuse koostamine peaks hõlmama ka apellatsioonkaebusega tutvumist ja nõupidamist kliendiga. Siinkohal tuleb arvestada, et praegusel juhul on tegemist küllaltki lihtsa võlaõigusliku vaidlusega, mille materjalid ei ole mahukad. Lisaks arvestab ringkonnakohus ka apellatsioonkaebuse vastuse mahtu ja keerukust. Eelnevast lähtudes on apellatsioonkaebuse vastuse koostamise põhjendatud kuluks 280 eurot (2 tundi). Istungiga seonduvaks põhjendatud kuluks loeb ringkonnakohus kokku 140 eurot (istungiks ettevalmistamine 0,5 h + istungil osalemine 0,5 h). Kuna TsMS § 144 lg 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole seda ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu (vt nt Riigikohtu
6. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13, p 13). Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 420 eurot. allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson