RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-17-1329 21. no

) § 3 lg 2, on nii

§ 13

lg 11 p-s 24 kui ka ÜTS § 15 lg-s 2 nimetatud üksnes leping, millega volitatakse piirkondlikku ühistranspordikeskust täitma asjakohaseid ÜTS §-des 13 ja 16 nimetatud ülesandeid, s.o ühistranspordi korraldamisega seonduvaid ülesandeid (sh kohustus kujundada liinivõrk, kinnitada sõiduplaanid, kehtestada piletihinnad, valida teenuse osutaja ja sõlmida temaga leping, korraldada lepingu alusel teostatava liiniveo rahastamist, korraldada järelevalvet lepingu täitmise üle). Nende kohustuste reserveerimine vastustajale näitab, et linn soovis ise täita ühistranspordi korraldamise avalikku ülesannet ega volitanud kaebajat seda täitma; 6) praegusel juhul on täidetud Euroopa Kohtu otsusest asjas C-280/00 (p-d 88–93) tulenevad tingimused, mille esinemise korral avaliku teenindamise lepingu järgi vedajale lisaks piletimüügist saadavale tulule makstav hüvitis ei ole riigiabi. Seega tuleb seda pidada tasuks teenuse eest, mis taas osutab halduslepingule iseloomuliku tunnuse puudumisele; 7) samuti pole leping suunatud kolmandate isikute avalik-õiguslike subjektiivsete õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Kuigi lepingust tulenevad kaebajale kohustused reisijateveoteenuse tingimuste ja kvaliteedi kohta, ei ole lepingut avaldatud linna transpordivaldkonna teemalehel ega muul moel elanikkonnale kättesaadavaks tehtud. Seega ei olnud poolte tahteks anda lepingu tingimustest tulenevaid õigusi kolmandatele isikutele. Isegi kui see oli poolte tahe, võivad ka eraõiguslikest lepingutest tuleneda õigused kolmandatele isikutele. Eristamise kriteeriumiks saaks olla kolmandale isikule kohustuste panemine, kuid seda pole vaidlusaluse lepinguga tehtud; 8) eraõigussuhtest tulenev kohtuasi vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluses, mistõttu tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. 2

§ 3

lg-st 4 tuleneb kohalikule omavalitsusele õigus valida, kas sõlmida haldusülesande täitmiseks volitamise korral haldus- või eraõiguslik leping ning seejuures on primaarne haldusleping. Sellest on lähtutud ka senises kohtupraktikas. Samuti nähtub praegusel juhul lepingust endast poolte tahe sõlmida haldusleping – seda on öeldud lepingu preambulis. Ka ÜTS eelnõu seletuskirjas käsitleti avaliku teenindamise lepingut halduslepinguna. Lisaks on leping sisult väga sarnane Riigikohtu asjas nr 3-2-1-49-04 käsitletud lepinguga. Kaebaja märkis ka, et kui kohtuotsuse põhjendavas osas on ringkonnakohus käsitlenud kaebuse läbi vaatamata jätmise aluseid, siis resolutsiooniga on haldusasja menetlus lõpetatud. Asjakohasele õiguslikule alusele ringkonnakohus aga ei viidanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium nõustub kaebajaga, et puudus alus kohtuasja menetluse lõpetamiseks. Menetluse lõpetamist reguleeriv halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 ei sisalda ühtegi alust, mis oleks praeguses asjas kohaldatav. Juhul kui vaidlusalune leping oleks eraõiguslik ja vaidluse lahendamine ei oleks seetõttu halduskohtu pädevuses, tulnuks kaebus jätta läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 1 alusel.
2. Pooled vaidlevad Narva linna ja AS Atko Bussiliinid vahel sõlmitud avaliku bussiveo teenindamise lepingu rikkumise tõttu kaebajale makstava toetussumma vähendamise üle. Jõudmaks selgusele, kas vaidlus on avalik-õiguslik ja kuulub halduskohtu pädevusse, tuleb kindlaks teha, kas pooltevaheline leping on eraõiguslik või haldusleping.
3. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 95 järgi on haldusleping kokkulepe, mis reguleerib haldusõigussuhteid. Vähemalt üks halduslepingu pool on riik, kohaliku omavalitsuse üksus, muu avalikõiguslik juriidiline isik, eraõiguslik juriidiline isik või füüsiline isik, kes seaduse alusel täidab avaliku halduse ülesandeid (HMS § 96 lg 1).

§ 3

lg 2 kohaselt võib kohalik omavalitsus talle seadusega või selle alusel pandud haldusülesannet volitada juriidilist või füüsilist isikut täitma seaduse alusel antud haldusaktiga või seaduse alusel

-s sätestatud tingimustel ja korras sõlmitud halduslepinguga.

§ 3

lg 4 järgi võib haldusülesande täitmiseks volitamise korral sõlmida tsiviilõigusliku lepingu, kui seadus ei näe ette üksnes halduslepingu sõlmimist, lepinguga ei reguleerita avaliku teenuse kasutaja või muu kolmanda isiku õigusi ega kohustusi, riiki või kohalikku omavalitsust ei vabastata tal lasuvatest kohustustest ja ülesande täitmisel ei kasutata täidesaatva riigivõimu volitusi. Kui lepingust selgelt ei nähtu poolte tahe sõlmida tsiviilõiguslik leping, eeldatakse, et tegemist on halduslepinguga.

1. KOKS § 6 lg 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesanne mh korraldada valla- või linnasisest ühistransporti. Sellega hõlmatud ülesandeid täpsustab ÜTS § 13 lg 1, mille p-s 6 on käsitletud vedajatega avaliku teenindamise lepingute sõlmimist. Nagu ringkonnakohus õigesti selgitas, ei reguleeri ÜTS seda, millises õiguslikus vormis tuleb sõlmida avaliku teenindamise leping. Halduslepingu vormi on ÜTS § 15 lg-s 2 nõutud ainult piirkondlike ühistranspordikeskustega lepingute sõlmimisel ÜTS §-s 13 nimetatud ülesannete täitmiseks. Seejuures ei või piirkondlik ühistranspordikeskus ise täita vedaja funktsioone (ÜTS § 15 lg 3). ÜTS §-d 20–21, mis reguleerivad avaliku teenindamise lepingu sõlmimise korda ja sisu, lepingu liiki ei määratle.
2. Eeltoodust tulenevalt ei ole kolleegiumi hinnangul iseenesest välistatud avaliku bussiveo teenindamise lepingu sõlmimine eraõiguslikus vormis, eeldusel, et on täidetud

§ 3lg-s 4 sätestatud tingimused. Sellele ei räägi vastu ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi määrus asjas nr 3-2-1-49-04, 3

§ 3

lg 4 järgi välistab tsiviilõigusliku lepingu sõlmimise.

§ 3

lg-s 4 sätestatud tingimustel ei ole tsiviilõigusliku lepingu sõlmimine aga vältimatu, vaid haldusorgan saab valida, kuidas ta soovib haldusülesande täitmise üle anda, ning poolte tahte ebaselguse korral eeldatakse, et sõlmitud on haldusleping. 12. Praegusel juhul ei ole siiski vajadust lähtuda

§ 3

lg 4 eeldusest ega tuvastada lepingu iseloomu selle tingimuste analüüsi teel, kuna pooled on oma tahet lepingus selgelt väljendanud. Nimelt on lepingu sissejuhatavas osas märgitud, et „[pooled] sõlmisid käesoleva bussiliiniveo avaliku teenindamise lepingu, mis on haldusleping“, ning lepingu p-s 12.2 on kokku lepitud, et kui kokkulepet ei saavutata, lahendatakse vaidlus lepingu täitmise, muutmise, lõpetamise või vastutuse üle tellija asukohajärgses halduskohtus. Seega on ringkonnakohus ekslikult asunud seisukohale, et vaidlusalune leping on tsiviilõiguslik. Seadusega antud kujundusõigust kasutades on pooled otsustanud sõlmida halduslepingu. 13. Eeltoodud põhjustel kuulub vaidlus halduskohtu pädevusse. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu määruse ning asja menetlust tuleb ringkonnakohtus jätkata. (allkirjastatud digitaalselt) 4