Obsah (14)

§ 331§ 392§ 442§ 657§ 654§ 652§ 328§ 229§ 5§ 171§ 177§ 174§ 175§ 144

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 29. juuni 2018. a Tsiviilasja numbe

§ 331lg-t 1.

Tunnistajate ütlustega soovis kostja tõendada poolte kokkulepet juriidiliste ja muude kulude kandmise kohta. Kostja väidete tõendamata jätmisega põhjendas maakohus hagi rahuldamist lepingute 2 ja 3 osas. Seadus ei näe ette võimalust lugeda tagantjärele eelmenetlus lõppenuks.

1. oktoobril 2016 tõi kostja muuhulgas välja, et talle ei ole selge, kas eelmenetluse on asjas lõppenud või mitte. Sellega nõustus
2. detsembril 2016 ka Tartu Ringkonnakohus. Kohtunik Andrus Miilaste teatas
3. aprillil 2017 menetlusosalistele, et asjas on kohtu koosseis vahetunud ja kohtunik Marian Priks asemel arutab asja kohtunik Andrus Miilaste. Samas teatas kohtunik, et asjas on eelmenetlus lõppenud
4. märtsil 2015, s.o enam kui kaks aasta tagasi. Eelmenetlust ei saa lugeda lõppenuks kohtunik, kes eelmenetluse väidetava lõppemise ajal asja ei menetlenud. Uus kohtukoosseis selgitas oma esimesel istungil
5. juunil 2017, et tema hinnangul ei ole kostja oma väiteid piisavalt tõendanud, samuti oleks asjakohane esitada vastuhagi. Samas jäi kohus
6. juunil 2017 selle juurde, et eelmenetlus on lõppenud ja seda ei ole vaja uuendada. Seega ei antud kostjale võimalust menetlustoiminguid tegelikkuses teha. Selgitus ei vasta

§ 392lg 1 nõuetele.

Maakohus ei pidanud usutavaks kostja vande all antud seletust selle kohta, et osa laenu lepingu 1 järgi oli mõeldud dividendina. Maakohus on tõendi hindamisel rikkunud menetlusnorme. Kostja ei viidanud enne vande all antud seletusi konkreetselt dividendimaksele. Samas tugines kostja hagi vastuses sellele, et hagejal ja kostjal olid muud kokkulepped, mille tõttu laenulepingute alusel saadu ei kuulu tagastamisele. Vande all antud seletus on tõend, samas kui kostja kirjalikud seisukohad on koostatud tema lepingulise esindaja poolt ega oma tõendi kvaliteeti. Maakohus jättis tähelepanuta kostja vande all antud selgituse need osad, mis puudutasid hageja ja kostja vahelist seost. Esimese laenu andmise ajal olid AS GoBus osanikud hageja (80%) ja AS Wipestrex Grupp (20%). AS GoBus kuulus viiele koolivennale võrdsetes osadest, kellest hageja taga olid Marcel Vichmann, Aivar Urm, Anti Selge ja Tiit Pruuli ning AS Wipestrex Grupp taga kostja. Seega oli kostja üks AS GoBus lõplik kasusaaja. AS GoBus enamusaktsionäri otsus oli teha väikeosanikule dividendimakse ise, mitte AS GoBus kaudu. Maakohus hindas, kas kostja tõendid on usutavad, kuid ei hinnanud, kas hageja väited on tõendatud. Hoolimata asjaolust, et lepingus 1 sätestatud tagastamise tähtaeg oli lühike, ei 6 nõutud selle tähtaja saabumisel 31. oktoobril 2008 laenu tagasi. Tähtaega pikendati alles 27. oktoobril 2009. Laenu tähtaeg oli 31. detsembril 2012, hageja hakkas kostjalt laenu tagastamist nõudma alles aastal 2014, s.o pärast seda, kui poolte vahel oli tekkinud konflikt. Maakohus jättis laenulepingute 2 ja 3 puhul hindamata hageja väited ja tõendid ning keskendus kostja väidetele ning leidis, et tõendatud ei ole poolte kokkulepe juriidiliste ja muude kulude kandmise kohta. Kostja tõendas poolte kokkulepet vande all antud seletusega. Jääb ebaselgeks, kas maakohus arvestas selle tõendiga või mitte, millega on rikutud

§ 442lg-t 8.

Usutav on kostja vande all antud seletus, et kostja sai raha juriidiliste kulude kandmiseks. Seda kinnitab seos kulude tekkimise, summade ning raha saamise vahel. Lisaks kinnitab seda laenulimiidi ja tegelikult saadud laenu suur erinevus. Olukorras, kus kostjale võimaldati laenu limiidiga kuni 5 000 000 krooni, ei oleks kostja laenusuhte puhul piirdunud laenusummaga 2 432 500 krooni. Kohtumenetluste lõppemisel, ei pööratud hoolimata laenulepingute tähtaegade saabumisest

1. juulil 2011 ja
2. detsembril 2012 laenulepingutele enam mingit tähelepanu. Ühist õigussuhet ei saa ühepoolselt muuta. Olukorras, kus enamik kostja väiteid on kontrollitavad, ei ole usutav, et kostja andis vande all valeütlusi. Hageja väited ja tõendid on esitatud viisil, mille puhul nende usutavust ei taga ükski menetluslik ega materiaalõiguslik garantii. Juriidiliste kulude summade täpsustamist ei saa pidada seisukohtade oluliseks muutmiseks. Kostja vande all antud seletust ei ole õige hinnata kostja esitatud seisukohtade valguses. Need seisukohad on koostanud kostja lepinguline esindaja. Ilmselt sai esindaja kostjast lihtsalt valesti aru. Kostja esitas
3. veebruaril 2015 kohtule taotluse menetluse lõpetamiseks kuna hagi on esitatud enne nõude sissenõutavaks muutumist. Maakohus ei ole selle taotluse osas seisukohta võtnud, rikkudes sellega menetlusnorme. Maakohus tuvastas otsuses, et nõue muutus sissenõutavaks
4. märtsil
5. Seega on hagi esitatud enne nõude sissenõutavaks muutumist. Kohtuotsus, mis on tehtud hagis, mille menetlemine tuli lõpetada, tuleb tühistada. Hageja ei ole tuginenud hagi esitamisel

§-le

1. Seega ei saa hagi ka sellel alusel menetleda.
2. Hageja apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata. Kostja etteheide, et tunnistajate ülekuulamise taotluse esitamise viibimine oli põhjustatud hageja käitumisest, on asjakohatu. Tsiviilasi võeti maakohtu menetlusse
3. augusti 2014 kohtumäärusega, milles maakohus andis kostjale vastamistähtaja 20 päeva, märkides, et selle jooksul tuleb esitada lisaks hagivastusele ka tõendid.
4. veebruari 2016 kohtuistungil avaldas kostjat esindav advokaat, et kostja kaalub menetlusse tunnistajate kaasamist ning vastuhagi esitamist hageja vastu. Samal kohtuistungil andis maakohus pooltele tähtaja
5. märts 2016 oma taotluste esitamiseks. Tunnistajate ülekuulamise taotlus esitati kohtule
6. septembril
7. Kostja ainsaks tõendiks on kostja enda vande all antud seletus. Vaatamata kostja korduvatele lubadustele esitada kirjalikud tõendid, kostja vastavaid tõendeid ei esitanud. Hageja on kinnitanud, et mingeid kokkuleppeid ei dividendide, õigusabikulude tasumise ega muude kulude kandmise osas ei olnud. Tegemist oli tavapärase laenusuhtega, mille kohaselt kostja ehk laenusaaja pidi hagejale ehk laenuandjale tagastama laenuks saadud raha. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud menetluskulud kostja kanda. 7 Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki

§ 654lg 6 järgi.

1. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatut, et pooled on sõlminud kolm laenulepingut:
2. septembril 2008 lepingu 1;
3. oktoobril 2008 lepingu 2, ning
4. novembril 2008 lepingu
5. Kostja ei ole ka vaidlustanud, et ta on saanud nimetatud lepingute alusel hagejalt raha ning hagi esitamise seisuga oli tagastamata kokku 292 121 eurot 99 senti. Poolte vahel on sõlmitud laenulepingute muutmise kokkulepped, mille kohaselt kohustus kostja lepingu 1 alusel saadud laenu tagastama hiljemalt
6. detsembril 2012, lepingu 2 alusel saadud laenu hiljemalt
7. juulil 2011 ning lepingu 3 alusel saadud laenu hiljemalt
8. detsembril
9. Kostja, AS-i Wipestrex Grupp, hageja, Marcel Vichmanni ja Maria Mägi Advokaadibüroo vahel sõlmiti
10. märtsil 2014 kokkulepe (I kd, tl 167-168), mille p-s 1 kostja ja hageja kinnitasid, et kostja võla suuruseks hageja ees
11. märtsi 2014 seisuga on 2 000 000 eurot.
12. Ringkonnakohus rahuldas

§ 652lg 3 p 2 alusel hageja taotluse tunnistajate ära kuulamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus oli asja menetlemisel käitunud vastuoluliselt ning menetlusosalistel puudus selgus eelmenetluse lõppemise suhtes. Ringkonnakohus kuulas ära tunnistajad K. Muru, T. Pruuli ja A. Selge.

1. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud laenulepingu 1 näilikkust. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Maakohus ei ole tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Ainus tõend selle kohta, et laenuleping 1 oli sõlmitud eesmärgiga varjata dividendide maksmist, on kostja ütlused (II kd, tl 119 jj). See, et apellatsioonkaebuse kohaselt oli „AS Wipestrex Grupp taga Aivo Pärn“, ei selgita, miks dividende ei makstud sellisel juhul mitte äriühingule, vaid kostjale. Tunnistaja A. Selge, kes on hageja esindajana vaidlusalused lepingud allkirjastanud, ütluste kohaselt ei kirjutanud ta alla ühelegi fiktiivsele lepingule, sel hetkel oli tegemist korrektse lepinguga. Nimetatu kinnitab otseselt kehtivate laenulepingute sõlmimist ja selles kokkulepitud tingimuste kehtivust.
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti rahuldanud hageja nõude laenulepingute 2 ja 3 suhtes. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega. Ringkonnakohtus ära kuulatud kolmest tunnistajast (T. Pruuli; K. Muru ja A. Selge) ei kinnitanud ükski, et kostja ei oleks pidanud laenulepingute alusel saadut summat tagastama või et lepingute sõlmimisel oleks olnud poolte soov varjata muid õigussuhteid. Hageja ei pea praeguses menetluses tõendama, et tal oleks olnud kohustus kostja ees kanda õigusabikulusid ning millisel viisil ta seda tegi. Hageja on kohtule esitanud poolte allkirjastatud laenulepingud, mille täitmist ta kostjalt nõuab. Tunnistaja A. Selge ütlus, et väljaspool lepingut võivad olla poolte vahel veel tingimused, mida leping ei kajasta, ei tõenda laenulepingu näilisust. Tunnistaja ütluste kohaselt oli selle kohta, kuidas Maria Mägi arveid finantseerida, nõukogu suuline korraldus, et anname kostjale laenu. See, et laenu ei nõutud tagasi mitte tähtaja möödumisel, vaid selle tagastamise tähtaega pikendati, ei viita laenulepingute näilisusele. Tunnistaja A. Selge ütluste kohaselt tehti 8 telefonikõnesid selle kohta, kas Maria Mägile on arved makstud. Laenu andmise eesmärk ja väidetav laenu kasutamise kontrollimine aga ei mõjuta laenulepingu kehtivust. Samuti ei mõjuta üldjuhul lepingu kehtivust selle sõlmimise järgne konflikt poolte vahel. Kostja väitel pikendati laenu tähtaja üksnes kohtumenetluste kulgemise aega arvestades. Laenu tagasimaksmise tähtaja pikendamise eesmärk ei muuda kostja kohustust lepingu alusel saadu tagastada.
3. Tunnistaja T. Pruuli ütluste kohaselt oli laenulepingute alusel tehtud maksete eesmärk sihtotstarbeline, õigusabikulude katteks. Ringkonnakohus leiab, et laenulepingu eesmärgiks võis küll olla õigusabikulude kandmine, kuid nimetatu ei tähenda, et kostja oleks vabanenud laenukohustusest. Kuigi tunnistaja K. Muru ütluste kohaselt: „Tiit Pruuli ütles, et aidata saab meid vaid menetluskulude kompenseerimisega“ ei väitnud K. Muru selgelt, et tegemist oleks olnud kindlasisulise kokkuleppega. Tunnistaja K. Muru ütluste kohaselt sai ta küll kostjalt sularahas hüvitist, kuid tal ei olnud teadmist sellest kust see raha pärineb. Ka tunnistaja T. Pruuli väitel ei ole ettevõte K. Murule laenu andnud. Tunnistaja T. Pruuli ütluste kohaselt ei ole ta kindlasti lubanud kanda kulusid. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda tunnistajate poolt antud ütluste õiguspärasuses. Hageja väitel on T. Pruuli kinnitanud kostjale, V. Keisile ja K. Murule, et kõik menetluskulud tasub nende eest tervikuna Go Grupp AS (II kd, tl 14). Ringkonnakohus võttis asja juurde tõendid selle kohta, et V. Keisi poolt on hagejale laenulepingu alusel saadut vähemalt osaliselt tagastatud. Kohtule esitatud ülekandes on selgelt märgitud, et tegemist on laenulepingu viimase osa tagasimaksega (II kd, tl 187). Pangatehingute arhiveerimistunnistuselt tuleneb üksnes V. Keisi laenu osaline tagastus Go Grupp AS poolt tehtud sissemaksega. Kostja ei ole vastu vaielnud hagiavalduses esitatule, et ka tema on osaliselt laenulepingute alusel saadu hagejale tagastanud. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud vastuväiteid maakohtu poolt tuvastatule, et kostja hilisemad seisukohad ja vande all antud ütlused on vastuolus tema enda vastuses hagile toodud seisukohtadega. Kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on seadus andnud kostja seisukohale ja kostja vande all antud ütlustele täiesti erineva tähenduse, on meelevaldne ega põhine menetlusõiguse üldpõhimõtetel. Menetluses kehtib üldine tõekohustus

§ 328järgi.

Kuigi

§ 229

lg 2 nimetab tõendina menetlusosaliste vande all antud ütlusi, ei tähenda see seda, et kohus ei arvesta poolte esitatud asjaolusid ja taotlusi

§ 5lg 1 alusel.

Kohtul on õigus ja kohustus arvestada kõikide menetlusosaliste poolt tehtud menetlustoimingutega.

1. Kostja apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada, kuna see on tehtud hagis mille menetlemine tuleb lõpetada, ei ole õiguslikult põhjendatud. See, kas ja millisest ajahetkest on esitatud nõue sisssenõutav (praegusel juhul asjaolu, kas
2. märtsil 2014 kostja, AS Wipestrex Grupp, hageja ja Marcel Vichmani vahel sõlmitud kokkulepe hõlmas ka hageja esitatud nõuet), oli kohtuvaidluse esemeks. Maakohus on otsuses nimetatud kokkuleppe suhtes seisukoha võtnud. Maakohus leidis põhjendatult, et sellest võib mõistlikult aru saada, et kokku on lepitud kostja võlgnevuse suurus hageja ees ning selle uus tasumise tähtaeg. Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu ka VÕS §-le 84, mille lõike 1 kohaselt ei või küll võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist enne täitmise tähtpäeva, kuid ta ei või keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest enne täitmise tähtpäeva, kui tal ei ole keeldumiseks õigustatud huvi. Seega oli kostjal põhimõtteliselt võimalus kohustust täita ka enne selle sissenõutavaks muutumist.
3. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

9

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 174

lg-st 3 tulenevalt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindaja on osutanud ringkonnakohtus õigusabi kokku 26,5 tunni ulatuses tunnitasuga 125 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja on kinnitanud, et hageja on käibemaksukohuslane.

1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja menetluskulud ringkonnakohtus, tsiviilasja keerukust ja mahukust arvestades mõistlikud ega põhjendatud. Põhjendatud ja vajaliku kulu hindamisel lähtub ringkonnakohus tsiviilasja keerukusest, mahust ning asjaolust, et hagejat esindas nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses sama esindaja. Seega oli esindaja ringkonnakohtu menetluses tsiviilvaidluse asjaoludega kursis ega pidanud kulutama palju aega menetlusdokumentide ja kohtupraktika analüüsimiseks. Hageja on menetluskulude nimekirja kohaselt arvestanud kohtuistungite ettevalmistamiseks 5 tundi ja istungitel osalemiseks 13,5 tundi (sh sõiduaeg) ning menetlusdokumentidega tutvumiseks ja koostamiseks 8 tundi. Ringkonnakohtu
2. aprilli 2018 istung kestis 30 minutit (II kd, tl 174-175),
3. mai 2018 kohtuistung kestis 25 minutit (II kd, tl 181-182) ja
4. mai 2018 kohtuistung kestis 45 minutit.
5. Põhjendatud ei ole kostjalt hageja kasuks välja mõista tasu istungile sõitmiseks kulunud aja eest. Riigikohus on
6. juuni 2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 p-d 17 märkinud, et

§-d 174 ja 175 ei sätesta, millist liiki esindajakulud teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse. Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus. Eelkõige võib selleks olla õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu AdvS § 60 tähenduses). Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o transpordikulu. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse maksumus.

§-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 ei võimalda mõista menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest. Kuivõrd

§ 144

p 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole seda ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu. Hageja esindaja ei ole täpsustanud, milles seisnes esindaja poolt hagejale sõiduajal osutatud õigusabiteenus (vt 30. mai 2018 istungiprotokoll 09:36:11). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja põhjendatud ajakulu ringkonnakohtus 8 tundi (sh istungiteks ettevalmistamine ja istungitel osalemine 3 tundi ja 5 tundi menetlusdokumentide koostamiseks ja esitamiseks). Ringkonnakohus peab hageja esindaja tunnitasu 125 eurot (ilma käibemaksuta) 8 tunni ulatuses ringkonnakohtu menetluses põhjendatuks, kokku 1000 (8×125) eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus rahuldab hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt, s.o 1000 euro (ilma käibemaksuta) ulatuses. Andra Pärsimägi Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 10