1-18-6692/20

(37405132216)süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 järgi Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

1. septembri
2. a otsus Süüdistatav Igor Mändonen, apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta Igor Mändoneni apellatsioon läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse prokuratuur, advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku või puudutatud menetlusvälise isiku advokaadist esindaja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
3. Igor Mändonen anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 ja § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemises.
4. KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdistati I. Mändoneni selles, et ta lõi
5. juunil 2018 kella 17.00 paiku Kohtla-Järvel XXX korteris mitu korda K.K. rusikate, jalgade ning puidust taburetiga pea- ja keha piirkonda. Selle tegevusega tekitas I. Mändonen kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi. Vigastused, mis süüdistatav kannatanule põhjustas, olid järgmised: aju-kolju kinnine tömp trauma põrutushaavadega (kokku 3) oimupiirkonnas, näokoljuluude murruga, koljulaeluude murruga paremal pool kiiru-oimupiirkonnas, peaaju kõvakelmepealse verevalumiga paremal pool oimupiirkonnas, peaaju pehmekelmealuse verevalumiga vasakul pool oimupiirkonnas, ajukoe põrutuskolletega paremal pool oimupiirkonnas, mille tüsistusena tekkis peaajuturse koos keskjoone nihke ning süveneva teadvushäirega; rindkere tömp trauma parema II-III roide murruga lülisamba kõrvaljoonel ja IV-V roide murruga rangluu keskjoonel; nahaaluselt kulgev torkelõikehaav paremal pool istmikuoga piirkonnas. Aju-kolju kinnine tömp trauma põhjustas kannatanul eluohtliku tervisekahjustuse. Maakohtu otsus
6. Viru Maakohtu
7. septembri
8. a otsusega tunnistati I. Mändonen KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 7 aastaks. Süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistis maakohus I. Mändoneni õigeks. Kohus vähendas I. Mändoneni vangistust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ehk 4 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistuseni, millest KarS § 68 lg 1 alusel arvati maha kaks päeva eelvangistust. Vangistustähtaja alguseks luges kohus
9. juuni 2018, mil süüdistatav kinni peeti. Süüdistatav jäeti kohtuotsuse jõustumiseni vahi alla.
10. Maakohus leidis, et I. Mändonenile KarS § 118 lg 1 p 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu on tõendatud ja seda muu hulgas süüdistatava enda ütlustega. Kaitsja ega süüdistatav ei ole selles episoodis esitatud süüdistuse faktilisi asjaolusid ega õiguslikku hinnangut vaidlustanud. Pekstes kannatanut vastu pead ja keha rusikate, jalgade ja taburetiga, pidas süüdistatav kohtu hinnangul võimalikuks ja möönis, et tema tegevuse tagajärjel võib tekkida ka eluohtlik kehavigastus. Pea piirkonnas asuvad elutähtsad organid, näiteks aju, mis saidki vigastada. Lööke oli mitu, rusikate ja taburetiga. Taburetiga löök oli selline, et iste eraldus tabureti jalgadest. Samuti käitus süüdistatav pärast tegu selliselt, et see võis kannatanu elu veelgi ohustada. Asitõendi vaatlusprotokollist ja tunnistaja K.L. ütlustest nähtub, et süüdistatav püüdis takistada tunnistajal kiirabisse helistada, visates telefoni vastu seina. Samuti sekkus ta tunnistaja kõnesse, olles mures, et tunnistaja paljastab süüdistatavat (asitõendi vaatlusprotokollist, kus on fikseeritud K. L kõne häirekeskusesse, nähtub, et tunnistaja rahustas süüdistatavat, et ta ei anna teda välja, vaid ainult kutsub abi, inimene ju sureb). Süüdistatava selline käitumine annab täiendava aluse järelduseks, et süüdistatav mööniski eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamist.
11. Põhjendades I. Mändonenile mõistetud karistust, märkis maakohus järgmist. Karistust kergendava asjaoluna tuleb arvestada kahetsust, mida süüdistatav kohtumenetluses väljendas. Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole. Süüdistatava süü suurus on keskmine. Eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisel kasutas süüdistatav taburetti, lüües sellega kannatanut pea piirkonda. See suurendab I. Mändoneni süüd, sest eseme kasutamine vägivallateo toimepanemisel suurendab ohtu võrreldes näiteks olukorraga, kui isik lööb kannatanut rusikaga. Samas tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka kannatanu käitumist. Ühine alkoholitarvitamine kannatanu ja süüdistatava poolt soodustab seadusevastaste tegude toimepanemist ja suurendab isikuvastaste kuritegude toimepanemise riski, sest mõlema käitumine võib olla häiriv ja koguni provokatiivne. Purjus kannatanu näitas üles seksuaalset huvi süüdistatava joobeseisundis elukaaslase vastu. See võis põhjustada süüdistatavale armukadedust ja viha. Armukadedus iseenesest ei vähenda süüdistatava süüd. Süüdistatav on varem korduvalt karistatud, sh kahel korral isikuvastaste kuritegude eest. Arvestades süüdistatava elukäiku ja tema korduvaid isikuvastaseid kuritegusid, ei saa mõistetav karistus olla sanktsiooni alammääras või sellele lähedane. Samas on karistuse aluseks eeskätt süü suurus. Lähtudes eeltoodust ja pidades silmas, et KarS § 118 lg 1 sanktsiooni keskmine määr on 8 aastat vangistust, on põhjendatud mõista I. Mändonenile karistuseks 7 aastat vangistust. Kuna tegemist on lühimenetlusega, tuleb karistust KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada ühe kolmandiku võrra. APELLATSIOON
12. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav I. Mändonen, kes taotleb talle mõistetud vangistuse lühendamist. I. Mändonen leiab, et maakohtu otsus on liiga karm. Tuvastatu kohaselt leppisid tema vabaabielunaine I.G. ja kannatanu K. K kokku, et nad lähevad K. K korterisse seksima. 2

(4)Süüdistatav leidis nad koos paljana. Nähtust sai süüdistatav šoki ega saanud eriti aru, mis toimus. Y. G ja K. K provotseerisid süüdistatavat taolistele tegudele. I. Mändonen tunnistab oma süüd ja seda, et ta peksis K. K läbi, kuid palub arvestada juhtumi asjaolusid ja vähendada karistusaega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et I. Mändoneni apellatsioon on ilmselt (ilmselgelt) põhjendamatu, ja jätab selle seetõttu KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
2. KrMS § 326 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus võib jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased (nt on need suunatud mõne õigusliku keelu rikkumisele) või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega (nt süüteo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse liigi või määra osas) ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a määrus asjas nr 3-1-1-88-11, p 7)
5. I. Mändoneni apellatsioon on tervikuna perspektiivitu – selles märgitu ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu kohtuotsust üheski osas tühistada.
6. Süüdistatav vaidlustab talle KarS § 118 lg 1 p 1 järgi mõistetud vangistuse kestust. Riigikohus on asunud seisukohale, et arusaam isiku süüst KarS § 56 lg 1 ls 1 tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema sooritatud teost. Kehtiva õiguspraktika kohaselt on kohus pädev lahendama karistuse küsimuse seadusele ning enda siseveendumusele tuginevalt, lähtudes teosüüle vastava karistuse mõistmisel mh teo tehioludest, isikut iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mille hulka kuuluvad ka karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Selline kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik on apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11).
9. Menetletavas asjas ei ole maakohus I. Mändoneni karistusmäära valikul materiaal- ega menetlusõigust rikkunud. Maakohus ei jätnud I. Mändoneni karistamise seisukohalt olulisi asjaolud arvesse võtmata ega ole omistanud ühelegi asjaolule ilmselgelt ebaõiget kaalu. Seega ei ole maakohus KarS § 56 lg 1 esimest lauset kohaldades teinud sellist kaalutlusviga, mis võiks anda ringkonnakohtule aluse kohtuotsuse tühistamiseks. Muu hulgas on kohus karistuse mõistmisel arvesse võtnud ka kannatanu kuriteo-eelset käitumist, millele osutatakse apellatsioonis. Karistust kergendava asjaoluna arvestas maakohus I. Mändoneni kahetsust. I. Mändonenile mõistetud 7-aastane vangistus jääb allapoole KarS § 118 lg 1 sanktsiooni keskmisest määrast. Ringkonnakohtul poleks kriminaalasja menetledes mingit alust maakohtu mõistetud karistust muuta. 3