Obsah (5)

§ 1§ 42§ 1028§ 113§ 78

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Gerty Pau Otsuse tegemise aeg ja koht 27. september 2018. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-6982 Tsiviilasi Raimond Bachmanni ha

) § 1132 lõikele 2 pole asjakohane, kuna see säte jõustus 01.10.

1. KOHTU OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED
2. Kohus leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada. Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle:  hagejal oli sõlmitud
3. a juulis leping AS-iga TV Play Baltics (endine Viasat AS), mille alusel tekkis hagejal võlgnevus;  AS TV Play Baltics loovutas võlanõude Lindorff Eesti AS-ile;  Lindorff Eesti AS saatis hagejale 23.04.2018 maksemeeldetuletuse, milles nõudis hagejalt põhivõlga koos viiviste ja sissenõudmiskuludega kokku 1275,21 eurot (sh 410,66 eurot põhivõlg, 768,55 eurot viivis ja 96 eurot sissenõudmiskulud) (lk 2);  25.04.2018 tasus Hans Bachmann panga ülekandega Lindorff Eesti AS-ile 1275,21 eurot (lk 2 pöördel). 2/4 Hageja taotleb, et kostjale tasutud võlgnevusest tagastaks kostja alusetult saadud 600 eurot hageja isiklikule kontole Tartu Vanglas. Kostja nõutud viivised on ülemäära suured.
4. Puudub vaidlus selle üle, et hageja ja AS TV Play Baltics vahel sõlmitud lepingu kohaselt oli ette nähtud viivise määr 0,15% päevas, seega 54,75% aastas. Kostja vastusest (lk 44) nähtub, et viivisekokkulepe tuleneb lepingu lahutamatuks osaks olevatest tüüptingimustest. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbijaga sõlmitud lepingu puhul kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana

§ 1

lg 5 tähenduses.

§ 42

lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.

§ 42

lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Ebamõistlikult kõrge viivise sätestamine tüüptingimustes toob seega

§ 42

lg 3 p 5 alusel kaasa tüüptingimuse tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses (vt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24, Riigikohtu 10.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 12). Riigikohus on leidnud, et eelduslikult on

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (vt nt Riigikohtu 10.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et viivisemäär ületab antud juhul seadusjärgset viivisemäära enam kui kuus korda, on lepingutingimus, mis sätestab viivisemääraks 0,15% päevas (54,75% aastas),

§ 42lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel tühine.

Suuremat viivise määra ei õigusta kostja väide, et viivis tagab kliendi kasutusse antud vara tagastamist. Kostja väidetest ei nähtu, et viivise määr või summa oleks üldse seotud sellega, kas hageja on tema käes olnud seadmed teenusepakkujale tagastanud. 5. Hageja alusetult tasutud viivise tagastamise nõude aluseks on

§ 1028lg 1.

Viidatud sätte kohaselt võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui saaja on üleandjalt midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, kuid kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Riigikohus on selgitanud, et

§ 1028

lõike 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena (Riigikohtu 07.06.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34; Riigikohtu 26.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 10), ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.12.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13; Riigikohtu 26.11.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122- 15, p 10). Viidatud eeldused on antud juhul täidetud. 3/4 6. Hageja on tasunud kostjale viiviseid 768,55 eurot. Lepingu sõlmimise ajal 2014.a juulis oli

§ 113

lg 1 II lause kohane aasta viivisemäär 8,15%, 2015 aastal ja 2016 I poolaastal 8,05% ning alates 2016 II poolaastast 8%. Kostja väitel on hageja viivitanud võla tasumisega peaaegu neli aastat. Puuduvad andmed selle kohta, millal täpselt sattus hageja makseviivitusse. Isegi kui arvestada viiviseid alates lepingu sõlmimisest 2014 juulist kuni võla tasumiseni 2018 aprillis, kujuneb seadusjärgseks viiviseks selle perioodi eest maksimaalselt 130 eurot. Seega nõuab hageja kostjalt viiviseid tagasi vähem, kui ta oleks õigustatud (768,55 – 600 = 168,55 eurot) ning hagi kuulub rahuldamisele. 7. Hagiavaldusele lisatud maksekorraldusest nähtub, et võla on kostjale tasunud Hans Bachmann.

§ 78

lg 1 kohaselt võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Antud juhul on seega kolmas isik teinud makse hageja kohustuse täitmiseks ning kostjale raha ülekandmine tuleb lugeda hageja soorituseks kostjale. Kohus on asjas tuvastanud, et hageja tasus kostjale viiviseid tühise tüüptingimuse alusel, seega puudus kostjal õiguslik alus nõuda viivist lepingujärgses määras. Kuna hageja maksis kostjale viiviseid tühise tüüptingimuse alusel, kohaldub ka TsÜS § 84 lg 1 teine lause, mille kohaselt tagastatakse tühise tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

1. Kuna hageja ei ole esitanud sissenõudekulude tagastamise nõuet, siis kohus kostja sellekohast vastuväidet ei analüüsi.
2. Hageja on taotlenud, et raha tagastataks hageja isiklikule kontole Tartu Vanglas. Kuna pole teada, kas hageja viibib kinnipidamisasutuses ka kohtuotsuse jõustumisel, ei märgi kohus lahendisse otsuse täitmise korda. Otsuse täitmiseks on kostjal võimalik saada vajalikud andmed hageja avaldusest.
3. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Tartu Maakohtu 28.06.2018 määrusega vabastas kohus hageja hagiavalduse esitamisel riigilõivu 125 eurot tasumisest. TsMS § 190 lg 3 kohaselt menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Kostjalt tuleb seega riigituludesse välja mõista riigilõiv 125 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 4/4