lg 1 kohaselt maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Enamus tõenditest, mida kohus kasutas apellandi vastu kohtuotsuse tegemisel, pole kohtulikult uuritud. Nii näiteks tugineb kohtuotsus hulga tunnistaja ja ühe asjatundja ütlusele olukorras, kus neid pole isegi kohtusse kutsutud. Apellandi kaitsja esitas õigeaegselt taotluse ekspertiisi määramiseks, et hinnata sooritatud liikluseksami edukust, kuid maakohus jättis selle rahuldamata leides, et see esitati hilinemisega. Apellant pole siiani aru saanud milles teda süüdistati ning milles süüdi mõisteti. Kooskõlas
lg 1 p 1, 2 kahtlustataval on õigus teada kahtlustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest, samuti teada, et tema ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu. Käesolevas menetluses esitas prokurör süüdistusakti apellandi suhtes kolmel korral. Samuti maakohus kaldus lahendi tegemisel oluliselt muudetud süüdistuse sisust. Kohtu loogika oli apellandi jaoks väga suureks üllatuseks. Selliselt rikuti jämedalt apellandi kaitseõigust. Vastavalt
lg 1 kedagi ei käsitata kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Apellant mõisteti sisuliselt süüdi tulenevalt algses kriminaalasjas (kohtunik Olentšenko) tehtud süüdimõistvast kohtuotsusest. Sama 3 paragrahvi teise lõike järgi kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust.
lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Kuigi kogu kriminaalmenetlus põhineb tõendamata kahtlustel, kasutas maakohus kõiki neid apellandi vastu. Väärib tähelepanu, et apellanti koheldi ebavõrdselt – A. Jepihhini ema JJ suhtes menetlus lõpetati, apellandi suhtes jätkati ka pärast tunnistaja K ütluste kardinaalset muutust. Apellant leiab, et praktikas pole võimalik seada kahtluse alla sooritatud liikluseksami edukust eksamiautos tehtud salvestise alusel, mis pole vaadeldav näiteks lennusimulaatoris tehtava salvestisega, kuna antud salvestis a priori ei kajasta sajaprotsendiliselt kõike, mis toimus eksami ajal. Maakohus hindas tõendeid erapoolikult ja valesti. Tunnistaja K ütlus pole samuti usaldusväärne juba seetõttu, et kohtueelses menetluses antud ütlus erineb kardinaalselt kohtuistungil antud ütlusest. Ka apellandi kaitsja vastuväited süüdistusele olid järgmised: 1) Prokurör ei suutnud tõendada, et ema vahendas poja eest sõidueksami sooritamiseks altkäemaksu. Tunnistaja JJ selgitas, et nägi KK viimati märtsis
lg 1 kohaselt samas kriminaalasjas antud ütlustena vaatamata tõsiasjale, et kohtuasja number on vahepeal muutunud.
-2 eristab sama kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud ütlusi teise kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud ütlustest. Kui esimesi on võimalik kasutada samaväärselt kohtulikul arutamisel vahetult antud ütlustega, siis teistele rakendatakse deponeeritud ütlustele sätestatud reeglistikku. Õiguskirjanduses on asutud seisukohale, et ütluste vahetu uurimine kohtukoosseisu poolt võib seisneda ka seaduslikult avaldatud varasemalt antud ütluste protokolli uurimises (
Kommenteeritud väljaanne, § 15 komm 14.1). Nii uuris ka kohtuasja nr 1-18-919 lahendav kohtukoosseis kohtuistungil vahetult kriminaalasjas nr 1-183740 koostatud kohtuistungite protokolle mahus, milles need kajastasid konkreetsete tunnistajate ja asjatundja ütlusi (04.05.2018 kohtuistungi protokoll lk 19 jj). Tähelepanuväärne on asjaolu, et süüdistatav ise ega tema kaitsja ei taotlenud kohtuasja nr 118-919 raames tunnistajate uuesti kohtusse kutsumist ega ka täiendavat ülekuulamist, mis teoreetiliselt oleks muudetud süüdistuse kontekstis ilmselt lubatav, vaid nõustusid tunnistajate ja asjatundja kohtuasjas nr 1-17-3840 antud ütluste avaldamisega (vt 21.02.2018 eelistungi protokoll; 04.05.2018 kohtuistungi protokoll lk 24). Mis puutub osade 04.05.2018 kohtuistungi protokollis (vt lk 3) konkreetselt nimetatud tõendite avaldamata jätmisesse, siis tegemist on olnud poolte kokkuleppel
lg 2 teise lause alusel avaldamata jäetud tõenditega asjaolude kohta, milles poolte vahel puudus vaidlus. Eelnevale tuginedes on prokuratuur seisukohal, et
§-s 15 sätestatud tõendite vahetu uurimise põhimõtet pole Harju Maakohus kohtuasjas nr 1-18-919 rikkunud. Kahetsusväärselt ei selgita apellant, milles seisnes maakohtu poolt muudetud süüdistusest oluline kõrvalekaldumine, kuid kohtuasja vaidluspunkte tundes on võimalik eeldada, et üllatuslik oli apellandi jaoks tema süüditunnistamine altkäemaksu ainuisikulises andmises KarS § 298 lg 1 alusel. Prokuratuur apellandi seisukohta ei jaga. Kooskõlas
Jepihhinit süüdi tunnistades faktiliste asjaoludele, mis oleks oluliselt erinenud muudetud süüdistuse tõendamiseseme asjaoludest. Ainus asjaolu, millele maakohus ei pidanud võimalikuks hinnangut anda, on kas altkäemaksu andmine Jepihhini poolt X-le K vahendusel leidis aset ühiselt ja kooskõlastatult koos menetlusvälise isiku JJ-ga. Muud faktid, mille tõendatuks lugemine maakohtu poolt 5 Jepihhini suhtes süüdimõistva kohtuotsuseni viis, kattuvad muudetud süüdistuse alusfaktidega. Nii on maakohus tõenditele tuginedes lugenud tuvastatuks eksamineerija X ametiseisundi, fakti, et X sai K-lt Jepihhini eksami eest raha, asjaolu, et K pakkus ja andis X-le altkäemaksu justnimelt Jepihhini võimalikult leebe kohtlemise kindlustamiseks; ning seda tehes tegutses K Jepihhini teadmisel ja nõustumusel ja Jepihhinilt pärit rahaliste vahendite arvelt. Õiguskirjanduses ollakse seisukohal, et
lg-st 5 tulenev süüdistusest oluliselt erinevatele asjaoludele tuginemise piirang ei laiene sellistele faktidele, millel on üksnes süüdistatava vastutust kergendav, aga samas mitte algseid vastutuse eeldusi asendav tähendus. Näiteks võib kohus tapmissüüdistust KarS § 113 järgi lahendades tugineda sellistele süüdistuse nimetamata asjaoludele, mis osutavad süüdistatava äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundile KarS § 115 mõttes (vt
Kommenteeritud väljaanne § 268 komm 5.1.1.). Antud juhul hõlmas Jepihhinile esitatud grupis altkäemaksu andmise süüdistus altkäemaksu ainuisikulist andmist. Tõsiasi, et maakohus loobus Jepihhini ja tema ema tegevuse ühisusele ja kooskõlastatusele hinnangu andmisest, ei tähenda, et oleks asendatud Jepihhini enda poolt kuriteo toimepanemise otsustamiseks relevantseid tõendamiseseme asjaolusid. Prokuratuur on seisukohal, et kooskõlas
lg-ga 6 ei eelda süüdistuse kvalifikatsiooni asendamine kergemaga kohtumenetluse poolte teavitamist ega ka nende seisukoha ärakuulamist. Kui isikut süüdistatakse mõrvas (KarS § 114), kuid kohus leiab, et isik on tegelikult toime pannud tapmise põhikoosseisu järgi kvalifitseeritava teo (KarS § 113), on süüdistatava kaitseõigus olnud ilma täiendava poolte seisukoha ärakuulamiseta tagatud (vt
kommenteeritud väljaanne § 268 komm 6.4.1.) Nii ka antud juhul, kui Jepihhinit süüdistati grupis toimepandud altkäemaksu andmises, kuid maakohus otsustas, et ta on toime pannud põhikoosseisule vastava altkäemaksu ainuisikulise andmise, oli süüdistataval piisav võimalus end ka selle kvalifikatsiooni vastu kaitsta, kuna kergem kvalifikatsioon sisaldub raskemas. Sestap apellandi paljasõnaline väide, justkui oli maakohtu lähenemine talle üllatuslik ning
reeglitest kõrvalekalduv, ei vääri prokuratuuri hinnangul ringkonnakohtu tähelepanu. Mitmed apellatsioonis esitatud argumendid kattuvad kaitsekõne argumentidega. Maakohus on oma otsuses lehekülgedel 8-9 ammendavalt põhjendanud, miks ta erinevalt kaitsjast leiab, et K ütlus on usaldusväärne tõend, mida saab kohtuotsuse tegemisel arvestada. Samuti on maakohus veenvalt põhistanud ka seda, miks ei ole kohtu jaoks usaldusväärsed tunnistajate JJ ja MA ütlused. Kohtu vastav põhjendus on leitav 17.09.2018 kohtuotsuse lehekülgedel 16 ja 18-
Kohtukolleegium osundab ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatavate kaitseversiooni kui ka kaitsjate poolt esitatud kaitseväited. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumil kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKo 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt RKKKo 3-1-1-44-13 p 20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. 7 Need kaitse seisukohad, millised on apellatsioonis esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Kohtukolleegium rõhutab, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (3-1-1-8-10, p 8). Hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus süüdistatava süü, käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja põhjalikult motiveeritud. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus otsuses selgitanud ka omapoolset tõendite eelistust. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, ei pea neid vajalikuks üle korrata ning on seisukohal, et maakohtu otsuse põhjendused lükkavad ümber kõik apellantide seisukohad, millistega püütakse veenda apellatsioonikohut süüdistatava süütuses. Omalt poolt märgib kohtukolleegium apellatsioonide väidete osas veel järgmist. Esiteks, kohtukolleegium peab asjakohaseks tsiteerida Riigikohtu seisukohta, mis puudutab konkreetselt korruptsioonikuritegusid, milleks vaieldamatult arutatav kaasus on. Nimelt on Riigikohus oma otsuses 3-1-1-31-14 selgitanud, et korruptsioonikuriteod on ühed kõige raskemini avastatavad kuriteod, sest ebaõiguskokkulepe sõlmitakse üldjuhul salaja. Samuti ei saa selle kuritegevusliigi puhul kõneleda klassikalises mõttes ohvritest, mistõttu ei ole tavaliselt inimesi, kes riigivõime teavitaksid. Seetõttu tuleb korruptsioonikuritegusid menetledes piirduda sageli kaudsete tõenditega. Ebaõiguskokkuleppe olemasolu võib ilmneda näiteks asjaoludest, et ametiisik on saanud mõne soodustuse ja ta on pannud toime tegusid, mis on soodustuse andja huvides. Asjakohatuteks peab kohtukolleegium apellatsioonis tehtud etteheiteid maakohtus toiminud menetlusele ja kohtuotsusele selles, et maakohus kasutas tõendina nende isikute ütlusi, keda üle ei kuulatud, samuti tõendeid, milliseid maakohtus ei uuritud. Siinjuures nõustub kohtukolleegium täielikult prokuröri poolt kirjalikus seisukohas esitatud väidetega, et kõik need minetused, millised on ette heidetud apellatsioonis kohtuliku uurimise osas maakohtule on tegelikult maakohtus toimunud menetluspoolte kokkuleppel. Kohtuistungi protokollidest on selgelt väljaloetav, et kohus küsis korduvalt, kas on taotlusi tunnistajate veelkordseks ülekuulamiseks. Selliseid rikkumisi, mis oleks hinnatavad kriminaalmenetluse olulise rikkumisena või kohtuliku uurimise puudusena, kohtukolleegium tuvastanud ei ole. Väärib ära märkimist ka fakt, et kogu maakohtus toimunud menetluse kestel ei ole ei süüdistatav ega ka tema kaitsja kordagi esitanud taotlust tunnistajate ja asjatundja veelkordseks ülekuulamiseks. Just sellisel kujul kohtuliku uurimisega on menetlusosalised ka nõustunud kohtuliku uurimise lõpuleviimisega. Kui süüdistatav või tema kaitsja seisukoht võrreldes eelnevalt väljendatud seisukohaga, kohtuliku uurimise jooksul muutus eeldanuks see vastavasisulise taotluse esitamist eelkõige maakohtule. Seejärel, kui edasiselt leitakse, et maakohtus on kohtulik uurimine olnud puudulik, siis pidanuks 8 vastavasisuline taotlus sisalduma ka apellatsioonis. Tegemist ei oleks olnud mitte sellise puudusega või rikkumisega, mis tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise. Tegemist oleks olnud puudusega, mida saanuks vastava taotluse olemasolul ka ringkonnakohus kõrvaldada ning sellisel juhul tunnistajaid või asjatundjaid ristküsitleda. Samas on kohtukolleegium sarnasel seisukohal nii maakohtuga, kui ka prokuröriga, et kõik nimetatud isikud olid üle kuulatud ajal, kui A.Jepihhini osas eraldatud kriminaalasi oli veel ühes menetluses selle kriminaalasjaga, millest A.Jepihhini osas kohtumenetluses kriminaalasja materjalid eraldati eraldi menetlusse. Kõik tunnistajad ja asjatundja kuulati üle vahetult A.Jepihhini juuresolekul ning temal ja tema kaitsjal oli võimalus osaleda ka nende küsitlemisel. Apellant on seisukohal, et selleks, et hinnata tema poolt sooritatud eksami edukust ei piisa videosalvestise vaatamisest ja asjatundja ütlustest, selleks tuleb läbi viia ekspertiis, mille läbiviimise taotlus oli esitatud väidetavalt õigeaegselt. Nõustudes nii maakohtuga, kui ka prokuröriga selles, et käesoleval juhul on tõendatud fakt, et A.Jepihhini eksamisooritus ei olnud piisav, et saada positiivset tulemust, selgitab kohtukolleegium omalt poolt järgmist. A.Jepihhinile oli esitatud süüdistus ja ta mõisteti ka süüdi KarS prg 298 järgi altkäemaksu andmises. Seejuures jätab kohtukolleegium tähelepanuta A.Jepihhini väite, et ta pole aru saanud, milles ta mõisteti süüdi. Ta on maakohtus jaatanud süüdistusest aru saamist, kui temalt seda küsiti aga ka kohtuotsuse kuulutamisel kohtuotsusest aru saamist. Täiendavat selgitamist süüdistatav ei soovinud. Altkäemaksu koosseisu puhul, mis koosneb kahest alternatiivist - soodustuse lubamisega nõustumine ja soodustuse vastuvõtmine -, on määrav juba esimene ehk soodustuse lubamisega nõustumine. Kui isikute vahel eelnevat kokkulepet ei ole ja ebaõiguskokkulepe sõlmitakse sisuliselt samal momendil, mil ametiisik soodustuse vastu võtab (nt annab sõidukiga kiiruseületamiselt tabatud autojuht politseiametnikule isikut tõendava dokumendi asemel rahatähe, mille politseinik vastu võtab), kujutab soodustuse vastuvõtmine endast ühtlasi seda, et ametiisik nõustub soodustuse lubamisega. Kui aga kokkuleppe kohaselt peab isik ametiisikule soodustuse üle andma kunagi tulevikus, on mõõtuandev just ebaõiguskokkuleppe sõlmimine - tegu on juriidilises mõttes lõpule viidud juba sellise kokkuleppe sõlmimisega. Soodustuse tegelik hilisem vastuvõtmine ei loo juurde uut ebaõigust, mistõttu kujutab see vastuvõtmine endast varem toime pandud teo (ebaõiguskokkuleppe sõlmimine) faktilist lõpetamist. (Vt ka RKKKo 3-1-1-31-14; 3-1-1-14-14, p 1016). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas ja õiguskirjanduses on juurdunud ka seisukoht, et altkäemaksu koosseisude ühe objektiivse tunnusena on vaja tuvastada ka nn ekvivalentsussuhe, s.o pooltevaheline side, mille raames on altkäemaksu võtja altkäemaksu andjaga ühel meelel, et tasu on vastuteene tehtud või tulevikus tehtava ametialase teo eest. Ebaõiguskokkulepe võib olla sõlmitud (silumaks üleminekut varasemast terminoloogiast: „Ekvivalentsussuhe võib olla loodud...“) ka konkludentselt, kujunedes nt välja vihjamisi suheldes ja teineteise jaoks soodsaid samme astudes. Hetkel, mil pooled on oma soovid teineteisele piisavalt selgeks teinud ja kumbki on teise poolt soovitavaga vaikimisi nõustunud, saab kõneleda ebaõiguskokkuleppe olemasolust. 9 Seega, isegi, kui A.Jepihhin oleks sõidueksami sooritanud briljantselt, ei oleks see kõiki maakohtu otsusega tuvastatud tehiolusid arvestades, päästnud teda kriminaalsüüdistusest, sest selleks ajaks oli tegelikult KarS prg 298 järgi kvalifitseeritav kuritegu juba toime pandud. Ringkonnakohus leiab nagu maakohuski, et käesolevas asjas on ekvivalentsussuhe tuvastamist leidnud, maakohus on tuvastanud kõik seosed ametiisikust altkäemaksu võtja, altkäemaksu vahendaja ja süüdistatava kui altkäemaksu andja vahel ning üheselt on jälgitav, et nende huvid ja eesmärgid olid kokkulangevad. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus viidanud mitmele ebaõiguskokkuleppe olemasolu kinnitavale asjaolule ja neid koostoimes hinnates jõudnud veenvalt järeldusele A.Jepihhini ja KK (sõiduõpetaja) ning XX (eksamineerija) vahelise ebaõiguskokkuleppe olemasolus. KK ja XX on mõistetud süüdi kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusega kriminaalasjas 1-16-10597 19.jaanuaril 2017. Kohtukolleegium peab vajalikuks rõhutada ka seda, et maakohtu otsuses esitatud tõendite analüüs annab piisava selguse selles, et raha eest eksami sooritamine eksamineerija XX juures oli süsteem ning see toimus väljakujunenud skeemi alusel, kus peamiseks ühiseks lüliks oli alati altkäemaksu vahendajast sõiduõpetaja, kes tundis eksamineerijat ning sõiduõpetaja kaudu liikus vastav info edasi. Tegutseti konspireeritult ning selline konspiratsioon oli taotluslik - iga isik, kes vastavas skeemis täitis konkreetse lüli rolli, sai väga hästi aru, et seoseid altkäemaksu andja ja saaja vahel e. ekvivalentsussuhet tuleb varjata. Eluliselt ei ole usutav, et need seosed, mis erinevate altkäemaksu episoodide puhul kattuvad, saavad olla puhtjuhuslikud. Välistatud on, et nii palju juhuseid erinevate isikute puhul kokku langevad. Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et apellatsioonis esitatud väited selles, et A.Jepihhini süüd ei ole suudetud tõendada on jäänud paljasõnalisteks, mingeid sisulisi vastuväiteid maakohtu põhjendustele esitatud ei ole ning need väited ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi
prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes
prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 17.septembrist 2018.a. Andrei Jepihhini suhtes muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.