) § 281 lg 3 ja 4 nõuetega Ettekirjutuse kohaselt oli see täitmiseks kohustuslik hiljemalt 08.10.2015 ning ettekirjutuse täitmisest tuli Tarbijakaitseametit kirjalikult teavitada. 2.AS Eesti Telekom esitas 07.10.2015 kaebuse Tallinna Halduskohtule, taotledes 09.09.2015 ettekirjutuse nr EK-2015-00066 tühistamist . Koos kaebusega esitati esialgse õiguskaitse taotlus vaidlustatud ettekirjutuse kehtivuse peatamiseks kuni asjas tehtava lõpliku kohtulahendini. Tallinna Halduskohus võttis 08.10.2015 määrusega AS-i Eesti Telekom kaebuse menetlusse ja kohustas vastustajaks tunnistatud Tarbijakaitseametit esitama kaebuse kohta kirjalik seletus ( resolutsiooni p.2.1 ja 2.2.). Sama määrusega ( resolutsiooni p.3) rahuldas halduskohus esialgse õiguskaitse taotluse , peatades Tarbijakaitseameti 09.09.2015 ettekirjutuse nr EK-2015-00066 täitmise kuni 07.11.2015.a. Sealjuures kohus selgitas, et ,kui menetlusosalised määrust ei vaidlusta, rakendub esialgne õiguskaitse kuni HKMS § 249 lõikes 4 sätestatud tähtpäevani ( s.t. kuni kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni). 3.Vastustaja esitas tähtaegselt kirjaliku seletuse kaebuse kohta , taotledes kaebuse rahuldamata jätmist ja AS-i Eesti Telekom menetluskulude tema enda kanda jätmist. 4.Telia Eesti AS ( endise ärinimega AS Eesti Telekom) esitas omal initsiatiivil seisukoha vastustaja seletusele kaebuse kohta 08.02.2016, vastustaja esitas omaltpoolt 15.02.2016 seisukoha kaebaja 08.02.2016 esitatud seisukohtadele. II KAEBUSE PÕHJENDUSED 5. Kaebaja poolt kasutatavatele teenusnumbritele 123 ja 13445 on EMT ja Elioni võrkudest helistades kaebajaga võimalik tasuta ühendust võtta. Lisaks on need lühinumbrid kergemini meeldejäävad kui pikad telefoninumbrid ja hõlbustavad teenusepakkujaga ühenduse võtmist ning on olnud kasutusel väga pikka aega. Kaebaja lühinumbrid kuuluvad tavahinnaga kõneteenusnumbrite hulka, kui neile helistatakse väljastpoolt kaebaja võrke ning need võimaldavad klientidel helistada ettevõtte meeldejäävale telefoninumbrile. Tavahinnaga kõneteenusenumbrite puhul on kõneteenuse hind fikseeritud ja tasu võtab kõne eest sideoperaator (tegu on sideoperaatori poolt sideteenuse osutamise eest võetava tasuga), mitte ettevõte, kes kasutab teenusnumbrit. Nii nagu Tarbijakaitseamet on ettekirjutuses ka välja toonud, on 2 fikseeritud tasu suuruseks kaebaja lühinumbritele Tele2 võrgust helistades 0,23 €/min ja Elisast 0,30 €/min. Kaebaja võimaldab tarbijatel kaebajaga ühendust võtta ka telefoninumbritel 639 7130 ja 53 303 445 ning seda ka lepingulistes küsimustes. Välismaalt helistades lühinumbreid kasutada ei saa ning kaebaja on tarbijatele välja toonud, et sel puhul kehtivad viimatinimetatud numbrid (koos Eesti suunakoodiga +372). Nendele numbritele helistades kehtib kaebaja võrgust helistades paketipõhine tasu ja väljastpoolt kaebaja võrke helistades operaatoripõhine tasu. 6.Vaidlustatud ettekirjutus on õigusvastane , sest see põhineb ettekirjutuse aluseks olevate õigusnormide (eeskätt
lg 3 ja 4) valel tõlgendamisel ja kohaldamisel ja rikub kaebaja subjektiivset õigust ettevõtlusvabadusele ,pannes kaebajale kohustuse lõpetada pikka aega kasutuses olnud kõneteenusnumbrite (nn lühinumbrite) kasutamine lepingulist suhet puudutavas suhtluses klientidega. Lühinumbrite kasutamise eesmärgiks on olnud pakkuda lepingulistele klientidele paremat teeninduskvaliteeti (kliendil on võimalik võtta kaebajaga kui teenuse osutajaga ühendust lihtsasti meeldejäävate telefoni lühinumbrite vahendusel). Muuhulgas võimaldab tarbijasõbraliku ja kõrge kvaliteediga teeninduse pakkumine tagada kaebaja konkurentsivõimet konkurentsitihedal teenuste turul. Lühinumbrite kasutusvõimaluse lõpetamine kahjustab kaebaja kui ettevõtja õigusi ja huve. 7.Kaebaja ei ole rikkunud
§-s 281 sätestatut , seega Tarbijakaitseametil puudus õiguslik alus ettekirjutuse tegemiseks. Kaebaja ei nõustu Tarbijakaitseameti väitega, et tavahinnaga kõneteenusnumbrite pakkumine tarbijatele kaebajaga ühenduse võtmiseks lepingulistes küsimustes on vastuolus
lõigetega 3 ja 4.
kohaldub vaid lepingulistes suhetes konkreetse ettevõtja ja tema tarbijatest klientide vahel ning sätestab ettevõtjale klientidelt täiendava tasu võtmise piirangu juhuks, kui klient helistab ettevõtjale lepingulistes küsimustes sellisel telefonil, mille ettevõtja on selleks määranud.
ei reguleeri väljaspool niisugust lepingulist suhet olevaid tarbijate suhteid teiste ettevõtjatega, sh sideettevõtjatega, kelle võrgus olevaid telefone nad helistamiseks kasutavad, ega puuduta taoliste sideettevõtjate õigust võtta tarbijalt tasu sideettevõtjate poolt osutatud teenuse eest. Tarbijakaitseameti etteheide kaebajale põhineb sellel, et kaebaja kõneteenusnumbritele 123 ja 13445 helistades väljastpoolt kaebaja võrke rakendub operaatoripõhine tasu, mis tavahinnaga kõneteenusnumbrite puhul sõltub vastavast operaatorist (Tele, Elisa) ning kõnetasu erineb Eesti operaatorite puhul paketipõhisest tasust, st. on enamasti kõrgem kui tasu, mida isik maksab oma sideteenuse pakkujale enda valitud paketi hinnakirja kohaselt, kui tarbija helistab lauatelefonile või riigisisesele mobiiltelefonile. Tarbijakaitseamet on asunud seisukohale, et „täiendav tasu“
lg-s 3 tähendab igasugust tasu, mis on „tavapärasest kõrgema“ tariifiga ning tähtsust ei oma, et seda „täiendavat tasu“ ei saa ettevõtja, kes on tarbijaga kliendisuhtes ning võimaldab lühinumbrile helistada (antud juhul kaebaja). Kaebaja ei ole tarbijatelt ( enda klientidelt), kellele on võimaldanud lepinguga seotud küsimustes endaga ühendust võtta, nõudnud selle eest täiendavat tasu.. Kaebaja klientidest tarbijatelt, kes helistavad kaebajale kaebajaga sõlmitud lepinguga seotud küsimustes (või ka muudes küsimustes) kaebaja võrgust, on helistamine tasuta. Väljastpoolt kaebaja võrku helistajatele rakendub operaatoripõhine tasu, mida võtab vastav side-ettevõtja (nt Tele2, Elisa), kelle võrgust klient helistab, mitte kaebaja. Sideettevõtjatel, kelle võrgust kliendid helistavad, on aga Euroopa parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/83 EL ( Direktiiv) artikli 21 teisest lõikest tulenevalt õigus sellise kõne eest tasu saada ning seetõttu ei ole mingisugust alust kaebajale ettekirjutuse tegemiseks. 3 8.Tarbijakaitseamet toob juhises ettevõtjatele (Juhised ettevõtjatele võlaõigusseaduse § 28 lg 3 sätestatud nõude täitmiseks, p 3. välja, et klienditeeninduse eesmärgil lepinguga seotud küsimustes ühenduse võtmiseks pakutav telefoninumber peab olema tarbija jaoks põhitariifiga ehk lähtuda tuleb paketipõhisest lauatelefonile või mobiiltelefonile helistamisele kehtivast hinnast. Niisugune seisukoht ei põhine ühelgi kehtival õigusaktil, lisaks ei ole mõistet „põhitariif“ või „tavatariif“ Eesti õiguses sätestatud. Tarbijakaitseamet viitab juhises „põhitariifile“ kui tasule telefonile helistamisel, mida tarbija maksab oma sideteenusepakkujale telefoniteenuse kasutamise eest ning lisab, et seejuures põhitariifiks peetakse lauatelefonile või riigisisesele mobiilile helistamise hinda. Tarbijakaitseamet ei selgita, kust tuleb selline käsitlus mõistele põhitariif ning miks seda rakendatakse
lõike 3 tõlgendamisel.
lg 3 ei sisalda mõistet „põhitariif“, vaid sisaldab üksnes nõuet, et ettevõtja ei tohi tarbija teenindamiseks lepingulistes küsimustes mõeldud numbrile helistamisest täiendavaid tasusid saada ehk selliselt kõnelt tulu teenida. See nõue on kaebaja poolt täidetud. Tarbijakaitseamet ei ole aga lähtunud
lg-s 3 seadusandja poolt sätestatust, vaid on asunud
Tarbijakaitseamet püüab oma käsitluses tugineda Euroopa Komisjoni juhenddokumendis esitatud arvamusele (Õigusküsimuste peadirektoraadi juhenddokument. Arvutivõrgus kättesaadav: http://ec.europa.eu/justice/consumermarketing/files/crd_guidance_et.pdf ) . Lubamatu on kitsendav tõlgendamine kaebaja kahjuks, mis ei lähtu seaduse tekstist .Lisaks ei võimalda Euroopa Komisjoni juhenddokumendis toodu teha järeldust, et Direktiivi Artiklis 21 kasutatud mõiste „põhitariif“ piirdub vaid laua-või mobiiltelefoninumbrite põhitariifidega ning keelatud on põhitariifsete lühinumbrite kasutamine, millega klienditeenindusnumbrit kasutav ettevõtja lisatulu ei teeni. Viidatud juhenddokumendis endas on pealegi välja toodud, et „käesolev dokument ei ole õiguslikult siduv, selles esitatakse vaid suunised. EL õiguse usaldusväärne tõlgendamine jääb Euroopa Liidu Kohtu ainupädevusse. Käesolev dokument ei ole EL ametlik tõlgendus ning selles ei pakuta õiguslast nõu liikmesriikide õigust käsitlevates küsimustes“. Seega,kuna kaebaja ei ole rikkunud
lõiget 3 ega saa mingit tasu klienditeeninduseks mõeldud (lühi)numbrite kasutamise eest klientidega suhtlemisel, ei ole asjakohane ka ettekirjutuse viide
Kaebaja ei ole sõlminud kellegagi kokkuleppeid
§-s 281 sätestatust tarbija kahjuks kõrvale kaldumiseks. 9.
Sätte sisuks ja mõtteks on keelata ettevõtjal lisatasu teenimine tarbijate kõnede pealt. Selline tõlgendus on kooskõlas ka Direktiiviga. Kõnealuse sätte puhul ei esine erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Ka teleoloogilist tõlgendusmeetodit kasutades ei tohi tõlgenduse tulemus olla vastuolus sätte keelelise tekstiga. Ettekirjutuse tegemisel saab lähtuda
§-s 281 sättesse kirja pandust, mitte mingitest väidetavates eesmärkidest ja mõttest, mis sätte sõnastusest ei ilmne ja mis ei tulene ka Direktiivist. Direktiive ja nende võimalikke rakendamispõhimõtteid / -soovitusi saab siseriiklik haldusorgan kohaldada üksnes Eesti õigusesse üle võetud kujul . Kui saaks väita, et
ei ole kooskõlas Direktiivi mõttega ja on vastuolus Direktiivi eesmärkidega (kaebaja arvates selliseks seisukohaks küll alust ei ole), ei saa haldusorgan tugineda eraõigusliku isiku kahjuks sättele Direktiivis, mida ei ole siseriiklikku õigusesse nõuetekohaselt üle võetud. Direktiiv ei ole otsekohalduv õigusakt. Tugineda ei saa ka õiguslikult mittesiduvatele Euroopa Komisjoni juhistele või arvamustele. ( vt ettekirjutuse p. 9). Ettevõtja ei saa ega pea lähtuma oma tegevuses Komisjoni arvamustest. Lisaks sellele ei pane Euroopa Komisjoni seisukoht Direktiivi tõlgendamise osas ettevõtjale kohustusi. 4 Ka Direktiivi eesmärke ja Euroopa Komisjoni juhistes väljatoodut arvesse võttes ei ole kaebaja rikkunud
Tarbijakaitseamet on tõlgendanud
Euroopa Komisjoni juhistes tuuakse välja, et Direktiivi artikli 21 eesmärk on takistada ettevõtjat lisatasu teenimast telefonikõnede pealt ning samuti, et kõnemaksumus ei takistaks tarbijatel kaebusi ja küsimusi esitada. Juhises selgitatakse küll ka, et selleks, et tarbija ei peaks maksma rohkem kui nn põhitariifi järgi, peaksid ettevõtjad kasutama standard- või mobiilinumbreid, mis ei ole tasustavavad eritariifide järgi, kuid selles küsimuses on isegi juhise sõnastus ebamäärane ja kasutatakse soovituslikku väljendit „peaksid“, mitte kohustavaid väljendeid. Seega on täidetud ka juhise nõuded, kuna kaebaja ei teeni lisatasu telefonikõnede pealt ja kõnemaksumus ei takista tarbijatel kaebusi esitamast. Kaebaja enda võrgust saab helistada tasuta ja paralleelselt lühinumbriga on kasutusel ka pikk number, millele saab helistada lauatelefoni või mobiiltelefoni tariifiga.
lg 3 ei keela kauplejal tarbijate teenindamiseks kasutusele võtta tavahinnaga kõneteenusnumbreid, eriti olukorras, kus lepingulistes küsimustes on tarbijal teenusepakkujaga võimalik ühendust võtta ka alternatiivsetel telefoninumbritel, mis on kaebaja kontaktandmetes koos kõnehinna teabega välja toodud. (Arvutivõrgus kättesaadav: ). https://www.telekom.ee/ettevottest/kontaktid Tarbijal on õigus teha valik, millisele numbrile ta soovib helistada. Kaebaja loodud lisavõimalus võtta teenusepakkujaga ühendust lühinumbritel loob klientidele parema ja mugavama võimaluse kaebajaga suhtlemiseks. 10.Kuigi kaebaja on seisukohal, et ei ole rikkunud
§-s 281 sätestatut,on kaebaja võtnud oma tegevuses arvesse ettekirjutuse põhjendustes toodut maksimaalses mõistlikult võimalikus ulatuses. Kaebaja veebilehel on praegusel hetkel olemas nii lühinumbrid kui ka telefoninumbrid, millele teiste sideteenuse pakkujate võrkudest helistamine maksab sellise hinna nagu riigisisesele mobiiltelefoni või lauatelefoni numbrile helistamine vastava sideteenuse pakkuja hinnakirja kohaselt. Edaspidi toob ta veelgi täpsemalt ja selgemalt välja, millisele telefoninumbrile helistada kaebajaga lepingulistes küsimustes ühenduse võtmiseks, kui helistatakse teiste operaatorite võrkudest, ja milliste tariifidega peab siis arvestama. Nõnda on tarbijat nõuetekohaselt informeeritud ja igasugune tarbija võimalik eksituses olek või teadmatus välistatud. Kui tarbija sellegipoolest ka teiste sideoperaatorite võrkudest helistades otsustab kaebajaga kontakteeruda lühinumbril, millele helistamine võib teiste sideoperaatorite tariifide tõttu olla kallim, ei saa selle põhjal kuidagi järeldada, et tarbija õigusi oleks riivatud ja kaebaja lühinumbrite pakkumine õigusvastane. Lühinumbri kasutusvõimalus on tarbija huvides ja mingit õiguslikku probleemi ei saa olla selles, kui tarbija kasutab lühinumbrit, olles teadlik hindadest, mida rakendatakse. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED 11. Tarbijakaitseamet vaidleb kaebusele vastu, peab seda põhjendamatuks ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja on teinud kaebajale õigusaktidega antud pädevuse piires kohase menetluse tulemusel õiguspärase ja faktiliste asjaoludega tõendatud, selge ja üheselt mõistetava ettekirjutuse, mille tühistamiseks seadusest tulenevad alused puuduvad. 12.Vastustaja peamine ülesanne on kaitsta tarbijate õigusi ja huve ( TKS § 17 lg 2), juhindudes TKS-st ja teistest õigusaktidest. Vastustaja pädevuses on muuhulgas teostada järelevalvet TKS-i ja selle alusel kehtestatud õigusaktides ning teistes seadustes tarbija õiguste kaitseks sätestatud nõuete täitmise üle (TKS § 17 lg 2 p 1). 25.03.2015 juhtis vastustaja märgukirjaga nr 6-25/15-002585-001 kaebaja tähelepanu 13.06.2014 jõustunud
-i muudatustele .19.06.2015 on vastustaja koostanud protokolli, millest nähtuvalt vastustaja tuvastas kaebaja veebilehte läbi vaadates, et veebilehe kontaktandmete rubriigis 5 aadressil: https://www.telekom.ee/ettevottest/kontaktid on kontaktinfona toodud teeninduse number 123 ning välismaalt helistades: +372 639 7130 .Olukord fikseeriti järelevalve protokollis ka 22.06.2015, millest nähtub, et veebilehe avalehel aadressil https://www.diil.ee/eraklient on avaldatud tarbijatele infotelefoni number 13445 ning veebilehe kontaktandmete rubriigis aadressil https://www.diil.ee/kontakt on tarbijatele avaldatud Diili infotelefon 13445 ja välismaalt helistades +37253303445 .22.06.2015 edastas vastutaja kaebajale haldusmenetluse algatamise teate ettekirjutuse tegemise hoiatusega ,mille peale kaebaja teatas, et soovib kasutusse jätta lühinumbrid 123 ja 13445 ning ei nõustunud ameti seisukohtadega .Vastustaja kontrollis veebilehel avaldatud teavet ning koostas vastavad protokollid 03.09.2015 ja 07.09.2015 . Vastustaja pädevuses on teha ettekirjutus kauplejale, kes on
13. Ettekirjutusega ei ole pandud kaebajale kohustust lühinumbrite kasutamise lõpetamiseks, vaid kohustati lõpetama tarbijatele lepinguga seotud teadete või tahteavalduste edastamiseks tavapärasest (põhitariifist) kõrgema hinnaga klienditeeninduse telefoninumbri pakkumine ning pakkuma kõikidele tarbijatele sõlmitud lepinguga seotud küsimustes ühenduse võtmiseks üksnes tavapärase lauatelefoni või mobiiltelefoni numbrile helistamise tariifiga või soodsaimat telefoninumbrit. Seega kaebaja võib kõnealuste lühinumbrite kasutamist jätkata, kui ta tagab olukorra, et tarbija ei pea tema klienditeeninduse lühinumbritele helistamisel tasuma rohkem kui tavatariifi alusel Vastustaja lisab, et kuna üks vaidlusalune lühinumber on 5-kohaline
-ist ( § 28¹ lg 3) tulenev ning see on kehtestatud avalikes huvides tarbijate kaitseks. 6 17.
¹ tõlgendamisega seonduvalt viitab vastustaja võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (505 SE) seletuskirjale, milles märgitakse, et
loomine on tingitud vajadusest võtta üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL artiklid 19, 21 ning 22. Direktiivi 2011/83/EL artikkel 21 reguleerib telefonikõnesid ning selle artikli kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kui kaupleja haldab telefoniliini selleks, et temaga saaks seoses sõlmitud lepinguga telefoni teel ühendust võtta, ei pea tarbija kauplejaga ühendust võttes maksma rohkem kui põhitariifi järgi. Esimene lõik ei piira telekommunikatsiooniteenuste osutaja õigust selliste kõnede eest tasu võtta. Seletuskirjas rõhutatakse, et tulenevalt asjaolust, et kõnealune regulatsioon sätestatakse võlaõigusseaduse üldosas, kohaldub vastav regulatsioon kõikidele lepingutele, mille teiseks pooleks on tarbija. Seletuskirja kohaselt võetakse
lõikesse 1 üle direktiivi art 21, mille eesmärk on tagada tarbijate kaitse olukorras, kui ettevõtja haldab telefoniliine selleks, et tarbija saaks temaga seoses sõlmitud lepinguga ühendust võtta, näiteks täpsustada lepingu tingimusi või esitada taganemisavalduse. Täpsemalt näeb direktiiv ette, et sellises olukorras ei saa vastava telefoniliini kasutamine olla tarbija jaoks kallim kui helistamine tavatelefonile ehk kõne maksumus peab lähtuma põhitariifist. Kuna tarbija tasub helistades alati telekommunikatsiooniteenuse osutajale, toob vastav regulatsioon kaasa sisuliselt selle, et ettevõtja ei saa tarbijalt eespool nimetatud liinile, sh mõnele lühinumbrile helistamise eest omalt poolt täiendavat tasu nõuda, vaid tarbija kohustused piirduvad üksnes tavalise tasu maksmisega telekommunikatsiooniteenuse osutajale. Tarbija peab maksma ainult sideteenuse osutajale tavalisele numbrile helistamise tavatariifi järgi. Lõikes 4 nähakse ette, et §-s 281 sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Regulatsioon põhineb direktiivi artiklil 25, mille kohaselt ei saa tarbija loobuda talle direktiivi alusel antud õigustest ning mis tahes lepingutingimused, millega kas otse või kaudselt loobutakse käesolevast direktiivist tulenevatest õigustest või piiratakse neid, ei ole tarbijale siduvad. Direktiivi artikli 25 korrektse ülevõtmise tagamiseks on vastav keeld ette iga paragrahvi lõpus eraldi. Seletuskirja kohaselt ei too keelu rikkumine reeglina kaasa kogu tarbijaga sõlmitava lepingu tühisust, vaid ainult selle osa tühisuse, mis on seadusega vastuolus. Kui tarbija ja ettevõtja lepivad kokku tasus, mis ei ületab kulusid, või mis on ette nähtud lõikes 3 viidatud lepinguga seotud infoliini kasutamise eest, on vastavad kokkulepped tühised ning ettevõtjal ei ole nende alusel õigust tarbijalt selliste tasude maksmist nõuda. Kui tarbija on tasu ettevõtjale juba ära maksnud, on ettevõtja alusetult rikastunud ning tarbijal on õigus tasu ettevõtjalt alusetu rikastumise sätete alusel tagasi nõuda. Direktiivi 2011/83/EL artiklis 25 on sätestatud direktiivi imperatiivsus: kui lepingu suhtes kuulub kohaldamisele liikmesriigi õigus, ei saa tarbijad loobuda õigustest, mis on neile antud käesoleva direktiivi ülevõtmisega seotud siseriiklike meetmete võtmisega. Mis tahes lepingutingimused, millega kas otse või kaudselt loobutakse käesolevast direktiivist tulenevatest õigustest või piiratakse neid, ei ole tarbijale siduvad Argument, et kaebaja on varasemalt pikka aega neid lühinumbreid kasutanud, ei ole asjakohane peale
juunil 2014 ehk norm on kehtinud juba enam kui aasta). 18.Euroopa Komisjoni Õigusküsimuste Peadirektoraadi juuni 2014 dokumendis “Õigusküsimuste Peadirektoraadi juhenddokument, milles käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu
ei reguleeri sideteenuse tasusid ega anna kauplejatele õigusi ning ilmselgelt on norm kehtestatud tarbijate huvide kaitseks, ei ole kaebaja tõlgendus tõsiseltvõetav. Olukord, kus siseriiklikult jääks tarbija ilma talle EL tasandil antud kaitsest, on vastustaja hinnangul välistatud. Lisaks märgib vastustaja, et mõistet „põhitariif“ ei tulene ka direktiivist, kuid selle regulatsiooni ühetaoliseks rakendamiseks liikmesriikides ongi koostatud juhenddokument, milles selgitatakse, millist tasu tuleb mõista „põhitariifi“ all ja kuidas mõistet „põhitariif“ tõlgendama ei peaks. Kaebaja tõlgendusega nõustudes kaotaks mõtte, eesmärgi ja sisu direktiivi artiklis 21 sätestatu põhitariifiga seoses, samuti juhenddokumendis ja
seletuskirjas toodud selgitused põhitariifi kohta, mille all mõistetakse tariifi, mida tarbija tasub tavapäraselt laua- või mobiiltelefonile helistamisel.Kaebaja tõlgendusega nõustudes muutuks asjakohatuks ka juhendddokumendis avaldatud seisukoht, et põhitariifi rakendamise nõude täitmiseks peaksid kauplejad kasutama 8 standardseid( geograafilisi) laua- või mobiiltelefoninumbreid, mille suhtes ei kohaldata mingeid eritariife. Vastustaja on õigesti tõlgendanud
¹ lg-t 3, arvestades asjaolusid, mis on viinud normi loomiseni ja millistel kavatsustel on norm kehtestatud. Kujundades seisukohta, kas normi on teatud olukorras rakendatud õigesti, tuleb vastustaja hinnangul hinnata asjaolusid tarbija seisukohast lähtudes.Kui kaupleja haldab telefoniliini selleks, et tarbija saab sellele helistada lepingulistes küsimustes ning sellisele telefoninumbrile helistamine maksab tarbija jaoks enam kui põhitariif, ei ole selline olukord kooskõlas
Määravad ei ole väited, et lühinumbrile helistamise eest ei võta tasu kaebaja, vaid sideettevõtja. Isegi kui ettevõtja ise lühinumbrile helistamise eest tasu ei võta, rikastuvad tarbija arvelt sideettevõtjad( ka kaebaja on sideettevõtja), kui tarbija helistab lühinumbrile lepinguga seotud küsimustes. 19.Vastustaja viitab
¹ lg-te 3 ja 4 tõlgendamisega seonduvalt oma seisukohtade kinnituseks Tallinna Ringkonnakohtu 28.07.2015 kohtumäärusele haldusasjas 3-15-1699 ja rõhutab, et ettekirjutusega kaitstakse otseselt tarbijate huve ja õigust võtta lepingulistes küsimustes ettevõtjaga ühendust üksnes põhitariifiga või soodsaimal telefoninumbril. Lühinumbri kasutamise mugavus ei kaalu üle tarbijate õigust saada neile olulistes lepingulistes küsimustes ettevõtjaga ühendust tavamaksumusega telefoninumbril. Märkida tuleb ka, et lühinumbrile helistamisel võetakse tarbijalt tasu juba ooteajal. Kaebuses ei ole esitatud uusi asjaolusid, mis tingiksid ettekirjutuses esitatud seisukohtade muutmise vajaduse. IV KOHTU PÕHJENDUSED 20. Kohus, kuulanud ära poolte seisukohad ja hinnanud asjas esitatud dokumentaalseid tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme leiab, et kaebus põhjendatud ei ole ja tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Kohus, nõustudes vaidlustatud ettekirjutuse põhjendustega, ei pea kooskõlas HKMS § 165 lg-ga 2 vajalikuks nende kordamist. Täiendavalt esitab kohus järgmised põhjendused. 21.13.06.2014 jõustus uus
redaktsioon, millega võeti Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/83 EL tarbija õiguste kohta , millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ. ( Kättesaadav: http://eurlex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2011:304:0064:0088:et:PDF ). Käesolevas haldusasjas vaidlustatud Tarbijakaitseameti ettekirjutuse õiguslikuks aluseks on muu hulgas
¹ lg 3, millega on siseriiklikusse õigusesse üle võetud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/83 EL tarbija õiguste kohta artikkel 21, poolte vahel on vaidlus tõusetunud ennekõike
¹ lg 3 ( viimasega kaasnevalt ka
¹ lg 4, millega võeti üle eespoolmärgitud direktiivi artikkel 25 ) tõlgendamise üle. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2011/83 EL tarbija õiguste kohta artikkel 1 kohaselt on direktiivi eesmärk aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele, ühtlustades tarbijate ja kauplejate vahel sõlmitud lepinguid käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide teatavaid aspekte. Direktiivi IV peatükis „Tarbija muud õigused“ asuv artikkel 21 „Telefonikõned“ näeb ette:“Liikmesriigid tagavad, et 9 kui kaupleja haldab telefoniliini selleks, et temaga saaks seoses sõlmitud lepinguga telefoni teel ühendust võtta, ei pea tarbija kauplejaga ühendust võttes maksma rohkem, kui põhitariifi järgi. Esimene lõik ei piira telekommunikatsiooniteenuste osutaja õigust selliste kõnede eest tasu võtta.“
¹ lg 3 sätestab:“Kui ettevõtja võimaldab tarbijal lepinguga seotud teadete või tahteavalduste edastamiseks või seoses muude lepingu täitmisega seotud asjaoludega endaga ühendust võtta, helistades ettevõtja nimetatud telefonil, ei või ettevõtja nõuda tarbijalt selle eest täiendavat tasu“. Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (505 SE) seletuskirja kohaselt „Lõikesse 3 võetakse üle direktiivi art 21, mille eesmärk on tagada tarbijate kaitse olukorras, kui ettevõtja haldab telefoniliine selleks, et tarbija saaks temaga seoses sõlmitud lepinguga ühendust võtta, näiteks täpsustada lepingu tingimusi või esitada taganemisavalduse. Täpsemalt näeb direktiiv ette, et sellises olukorras ei saa vastava telefoniliini kasutamine olla tarbija jaoks kallim kui helistamine tavatelefonile ehk kõne maksumus peab lähtuma põhitariifist. Kuna tarbija tasub helistades alati telekommunikatsiooniteenuse osutajale, toob vastav regulatsioon kaasa sisuliselt selle, et ettevõtja ei saa tarbijalt eespool nimetatud liinile, sh mõnele lühinumbrile helistamise eest omalt poolt täiendavat tasu nõuda, vaid tarbija kohustused piirduvad üksnes tavalise tasu maksmisega telekommunikatsiooniteenuse osutajale. Tarbija peab maksma ainult sideteenuse osutajale tavalisele numbrile helistamise tavatariifi järgi. Teisiti öeldes on vastava sätte eesmärk takistada ettevõtjal kasutada eespool nimetatud telefoniteenust tulu teenimise eesmärgil.“ Euroopa Komisjoni Õigusküsimuste Peadirektoraadi dokumendis „Õigusküsimuste Peadirektoraadi juhenddokument, milles käsitletakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25.oktoobri 2011 direktiivi 2011/83 EL tarbija õiguste kohta , millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ.“ ( Juhenddokument) on seonduvalt artikliga 21 selgitatud, et sätte eesmärk on kaitsta tarbijat lisatasude eest, kui tal on vaja helistada kauplejale, kellega ta on sõlminud lepingu, näiteks kaebuse esitamiseks.Selliste telefonikõnede puhul ei peaks tarbija maksma rohkem kui põhitariifi järgi. Põhitariifi rakendamise nõude täitmiseks peaksid kauplejad kasutama standardseid (geograafilisi) laua- või mobiiltelefoninumbreid, mille suhtes ei kohaldata mingeid eritariife. Samas on selgitatud, et artikliga 21 hõlmatud eesmärkidel kauplejale helistamise tegelik hind jääb eri tarbijate jaoks erinevaks, sõltudes telefonikõne eest valitavast elektroonilise side teenuse osutajast. Ülaltoodust tulenevalt ei ole oluline mitte tulu saamine ettevõtja poolt juhtudel, kui tarbija võtab temaga lepingulistes küsimustes ühendust ettevõtja poolt avaldatud numbril, vaid oluline on, et tarbija ei peaks lepingulistes küsimustes ettevõtja poolt avaldatud numbril ühendust võttes maksma rohkem, kui põhitariifi järgi on ette nähtud. Kohus on eespool tsiteerinud direktiivi 2011/83 EL artiklit 1, milles on direktiivi eesmärgina sätestatud aidata kõrge tarbijakaitse taseme saavutamisega kaasa siseturu nõuetekohasele toimimisele. Direktiivi eesmärk toetab vastustaja tõlgendust, et tarbijale peab olema ettenähtav, tulenevalt tarbija ja temale sideteenust osutava operaatori poolt sõlmitud lepingust, kõnehind, kui ta võtab ettevõtjaga ühendust lepingulistes küsimustes ettevõtja poolt avaldatud numbril , teisisõnu, et tegemist ei peaks olema numbriga, millele helistamise tasu lisandub paketipõhisele kuutasule. 22.Vastustaja tõlgendanud
¹ lg-t 3 õigesti, kasutades selleks muu hulgas nii ajaloolist kui ka teleoloogilist tõlgendamist. Direktiivi 2011/83 EL artiklist 21 ei tulene iseenesest lühinumbri kasutamise keeldu, määravaks on, et tarbijal ei tuleks selle eest tasuda kõrgemat hinda kui tavapärasele lauatelefonile või riigisisesele mobiilile helistamise põhitariif. Kaebuse esitajale ei ole ettekirjutusega pandud 10 kohustust lõpetada pikka aega kasutuses olnud kõneteenusnumbrite ( nn lühinumbrite) kasutamine , mistõttu väited lühinumbrite kasutamisvõimatuste lõpetamisega kaebaja kui ettevõtja huvide ja õiguste kahjustamisest on alusetud. Kaebaja ettevõtlusvabaduse piirangud on kehtestatud tarbijate kaitseks. Kaebuse käsitluse kohaselt mõisteid „põhitariif“ või „tavatariif“ Eesti õiguses kehtestatud ei ole ning Tarbijakaitseamet ei selgita, kust tuleb käsitlus mõistele „põhitariif“ ning miks seda rakendatakse
Eeltoodud väited ei kummuta ettekirjutuses ( ja lisaks kirjalikus seletuses kaebuse kohta ) toodud seisukohtade ja järelduste õigsust ning vastavust
regulatsioonile, samuti direktiivi 2011/83 EL artiklile 21 ja Juhenddokumendi seisukohtadele. Juhenddokumendis on rõhutatud põhimõtet, et tegemist peaks olema numbriga, millele helistamine peaks sisalduma kuutasulises paketis. Vastustaja on selgitanud, et Eestis lisanduvad lühinumbritele helistamise tasud alati sideettevõtjate poolt pakutavate pakettide kuutasule, sealjuures lühinumbrile helistamise tasu on olnud märkimisväärselt kallim kui laua- või mobiiltelefonidele helistamise tasu. Kuigi Juhenddokument ei ole õiguslikult siduv, siis selles antud suunistest juhindumine , arvestades sealjuures nii Direktiivi 2011/83 EL eesmärgiga kui ka
Tarbijakaitseamet on andnud piisavad selgitused mõiste „tavatariif“ kohta ning ei ole tõlgendanud
Kohus rõhutab siinkohal veelkord, et mitte ettevõtja poolt tulu teenimise keeld tarbija poolt vaidlusalustele numbritele helistamisel ei ole keskseks küsimuseks, vaid et tarbijal ei tuleks tasuda sellise kõne eest kõrgemat hinda kui tavapärasele lauatelefonile või riigisisesele mobiilile helistamise põhitariif. 23.Tarbijakaitseameti poolt normi rakendamise õiguspärasuse üle otsustamisel asjaolude hindamine tarbija seisukohast lähtuvalt on igati põhjendatud, sealjuures puudub alus väita, nagu ei oleks
¹ lg 3 kehtimise ajal seoses kaebaja lühinumbriga vastustaja poole üldse pöördutud. Kaebuse väited kaalutlusvigadest on põhjendamatud, ettekirjutuses on kaalutud nii ettekirjutusest tulenevaid võimalikke tagajärgi kaebuse esitajale kui käsitletud ka tarbijate huve. Vaidlust ei saa siinkohal olla selles, et tarbija ettekirjutusega kaitstav õigus on sätestatud otsesõnu seaduses, mistõttu Tarbijakaitseametil lasub rikkumise kindlakstegemisel kohustus tarbijate õiguste kaitseks rikkumise kõrvaldamiseks meetmete kasutuselevõtuks. Vastustaja on Riikliku järelevalve toimingu protokolliga 07.09.2015 tuvastanud, et kaebaja pakkus tarbijatele ühenduse võtmiseks lepingulistes küsimustes jätkuvalt põhitariifist kallima tariifiga lühinumbreid 123 ja 13445 . Eeltoodust johtuvalt on ka põhjendamatu väide, et ettekirjutuse tegemine ei olnud vajalik ega kohane. Ettekirjutus on proportsionaalne, kaebajale ei ole ette kirjutatud , kuidas ta peab rikkumised kõrvaldama. Lisaks on vastustaja tõendanud, et ka 15.02.2016 seisuga ei olnud kaebaja täitnud TKS § 4 sätestatud teavitamise kohustust. 24. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja menetluskulu väljamõistmise nõuet esitanud ei ole, seega jäävad kummagi poole menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.