Obsah (6)

§ 392§ 435§ 436§ 230§ 438§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 22.10.2018, Tallinn Kohtuasja number 2-18-1229 Kohtuasi

) § 163 lg 1 järgi jätta kostja kanda, v.a riigi õigusabi kulud, mis tuli jätta riigi kanda. Põhjendatud hageja menetluskulude suurus oli 2 820 eurot. Apellatsioonkaebus

1. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 210 eurot, kuid mitte vähem kui 84% seaduses sätestatud miinimummäärast alates 24.01.2018 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Maakohus leidis õigesti, et kostjal on veel üks alaealine laps, kes osutuks hageja kasuks elatise miinimummääras väljamõistmisel varaliselt vähem kindlustatuks kui hageja, hageja saab riiklikku toetust ja vähemalt osaliselt on võimalik katta hageja vajadused suuremas osas teise vanema vahendite arvelt. Samuti kirjeldas maakohus korrektselt RAKE uuringus tuvastatut. Samas jõudis maakohus üllatuslikult järeldusele, et kostjalt tuleb eelnevast hoolimata hageja kasuks välja mõista 210 euro suurune igakuine elatis. 3 Kohus tegi tõenditest ebaõiged järeldused ja jättis lahendi tegemisel mitme asjaoluga arvestamata. Neid ja eelmises lõigus maakohtu poolt õigesti tuvastatud asjaolusid arvestades oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et kostjal ei tule hagejale üldse elatist maksta. Esitatud tõendist nähtus, et kostja tegelik keskmine töötasu suurus kuni 25.06.2018 oli 567,45 eurot kuus. Alates 25.06.2018 oli kostja töötasu suurus töösuhte lõppemise tõttu 294 eurot kuus. Kohus jättis täielikult arvestamata asjaoluga, et kostjal puudus kergelt realiseeritav vara, mida saaks ülalpidamiskohustuse täitmiseks võõrandada ja lisaks oli tal ka laenukohustus. Samuti ei pööranud kohus tähelepanu kostja väitele, et ta annab lapsele vabatahtlikult ülalpidamist ajal, kui laps on temaga koos. Hetkel kehtiva suhtlemiskorra järgi on kostja tööpäevadel lapsega koos kolm päeva nädalas ja lapse isa on tööpäevadel lapsega koos iga nädal kaks päeva. Lisaks on laps emaga koos nädalavahetustel kaks korda kuus praktiliselt terve päeva. Menetluskulud tuli jätta poolte endi kanda, sest kohus rahuldas hagi osaliselt. Tagasiulatuva elatisenõude jättis kohus täielikult rahuldamata ja vähendas hagiga võrreldes edasiulatuva elatise suurust. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 646, § 656 lg 1 p 5, lg 2 teise lause, lg 4 ning § 657 lg 1 p 3 alusel tervikuna tühistada ulatuslike oluliste menetlusõiguse normide rikkumiste tõttu ja tsiviilasi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asja lahendamisel rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus viis asjas läbi puuduliku eelmenetluse, sh jättis asja lahendamiseks olulised asjaolud tuvastamata, mis tõi kaasa tervikuna ebaõige lahendi tegemise ning rikkus oluliselt lahendi põhjendamise kohustust. Sellised rikkumised toovad üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt nt Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-54-16, p 13; 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-84-15, p 12; 11.03.2015 otsust asjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Eelmenetluse ülesanded on sätestatud

§-s 392. Kohtul on vastavalt

§ 392lg-le 1 ning § 351 lg-tele 1 ja 2 ulatuslik selgitamiskohustus.

Kohus peab eelmenetluses välja selgitama hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, poolte faktilised ning õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta (

§ 392

lg 1 p-d 1 ja 3) ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta (

§ 392lg 1 p 4).

Kohus peab hoolitsema selle eest, et asja arutatakse ammendavalt (

§ 435lg 1).

Kusjuures perekonnaasjas ei ole kohus

§ 436

lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib

§ 230

lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist

§ 230

lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda

§ 230

lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt.

§ 436lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Otsust tehes hindab kohus

§ 438

lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Menetlus maakohtus ja lõpplahend ülal kirjeldatud nõuetele ei vasta. Praeguses asjas on hageja nõue selge. Ta palub kostjalt välja mõista tagasiulatuv elatis perioodi 01.01.2017 – 23.01.2018 eest 2 820 eurot ja edasiulatuv elatis seaduses sätestatud miinimummääras. Samas jättis kohus välja selgitamata nõude lahendamiseks vajalikud asjaolud, ei teinud ettepanekut tõendite esitamiseks ja ei kogunud neid ka omal algatusel. 4 Selgitamiskohustuse täitmata jätmise tõttu ei ole vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud olnud maakohtus arutluse all, neid ei ole vajalikus ulatuses esile toodud ja olemasolevad väited on piisavalt põhistamata ning tõendamata. Maakohus tõdes, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjalt oli ebaõiglane, sest hageja ei põhjendanud tagasiulatuva elatise nõuet ja ei tõendanud, et pöördus kohtueelselt kostja poole elatise saamiseks. Samas ei nähtu toimikust, et kohus oleks hageja tähelepanu sellele juhtinud ning teinud ettepaneku põhjenduste ja tõendite esitamiseks või püüdnud ise koguda tõendeid omal algatusel, nagu see on kohtul perekonnaasjas võimalik (vt nt Riigikohtu 08.04.2009 otsust asjas nr 3-2-1-31-09, p 11). Veel enam, Riigikohus ei ole öelnud, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel (vt nt Riigikohtu 25.05.2016 otsust asjas nr 3-2-1-35-16, p 20). Eelduslikult on igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Samas tuleb lapse vajadusi hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (vt nt Riigikohtu 07.02.2018 otsust asjas nr 2-16-118651, p 14). Maakohus seda praegusel juhul ei teinud. Veel jättis kohus piisaval määral välja selgitamata, missugused on kostja vastuväited, et temalt hageja kasuks väljamõistetava elatise suurus tuleb vähendada nullini, aluseks olevad asjaolud ja tõendid. Kostja tugines vastuväite esitamisel sellele, et tema teine alaealine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, teine vanem saab puudujääva osa ise kompenseerida ja ta annab lapsele ülalpidamist vahetult. Tõsi, PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades ei ole välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust asjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Samuti võib elatist vähendada alla miinimummäära põhjusel, et see on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega) (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Samas tuleb kirjeldatud aluste esinemine veenvalt välja tuua, piisavalt põhistada ja ära tõendada. Kostja seda ei teinud ja kohus sellele menetluses tähelepanu ka ei juhtinud. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, s.t ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1). Eelnevat analüüsi maakohtu lahendist ei nähtu. Järeldus selle kohta, kas vanema teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (vt nt Riigikohtu 07.02.2018 otsust asjas nr 2-16-118651, p 17; 13.02.2018 5 otsust asjas nr 2-16-2343, p-d 10-11; 25.04.2018 otsust asjas nr 2-16-100215, p 23). Ka see on jäänud maakohtul tuvastamata. Samal ajal jättis kohus ka tähelepanuta, et lapse ülalpidamise kohustus ei tähenda üksnes vanema kohustust olemasolevat sissetulekut ja vara lapsega jagada. Vanemal on samuti kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu 24.10.2012 otsust asjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 16.01.2013 otsust asjas nr 3-2-1160-12, p 17). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Muuhulgas eelneva tõttu ei saa automaatselt lapse vanemate erineva sissetuleku korral ühe vanema osa lapse ülalpidamisse teise vanema arvelt vähendada. Samas selleks, et nentida ühe vanema suuremat ja teise vanema väiksemat suutlikkust lapsele ülalpidamist võimaldada, tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt. Seejuures ei ole paslik piirduda üksnes igakuise sissetuleku arvestamisega, sest sissetuleku ebapiisavuse korral tuleb vanemal lapsele elatist võimaldada muu vara arvelt (vt nt Riigikohtu 24.10.2012 otsust asjas nr 3-2-1-118-12, p 16). Kohus ei selgitanud praegusel juhul välja vanemate täpset varalist seisundit, piirdudes üksnes igakuise töötasu suuruse võrdlemisega. Veel jättis kohus välja selgitamata, kui palju annab kostja hagejale elatist vahetult. Asjaoluga, et lahuselav vanem kannab ajal, mil laps on tema juures, kulud lapsele vahetult, tuleb arvestada ka juhul, kui lapsel ei ole vahelduvat elukohta või kui laps ei viibi olulist osa ajast lahuselava vanema juures (vt nt Riigikohtu 08.01.2014 otsust asjas nr 3-2-1-165-13, p 12; 08.03.2017 määrust asjas nr 3-2-1-177-16, p 11). Samas ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (vt nt Riigikohtu 08.01.2014 otsust asjas nr 3-2-1-165-13, p 13; 03.06.2015 otsust asjas nr 3-2-1-56-15, p 11). Sealjuures ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Teisel vanemal on (last esindades) võimalik see eeldus ümber lükata ja tõendada, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, peab ka tema lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks kulutusi tegema (vt nt Riigikohtu 09.06.2017 otsust asjas nr 3-2-1-35-17, p 23.3). Kuivõrd maakohus jättis eelmenetluse ülesanded olulises ulatuses täitmata, sh jättis välja selgitamata vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ja kogumata olulised tõendid ning tegi lahendi olukorras, kus asi ei olnud lahendi tegemiseks valmis, jättes lahendi olulises ulatuses põhjendamata, rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme. Eelneva tõttu tuli maakohtu otsus tervikuna tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule (vt ka Riigikohtu 14.06.2016 otsust asjas nr 3-2-1-54-16, p 13; 23.09.2015 otsust asjas nr 3-2-1-84-15, p 12). Maakohtul tuleb läbi viia kohane eelmenetlus, sh selgitada välja hageja nõue, faktilised asjaolud nõude kohta ja asjaolusid kinnitavad tõendid ning anda kostjale võimalus hageja väidetele vastamiseks. 6 Menetluskulud 6. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, jätab kohus menetluskulude jaotuse

§ 173lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 7