Tsiviilasi nr: 2-15-11797 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 05.10.2018, Tallinn Ts

) § 53 lg 2 p-l 3. 2

§ 53

lg 2 p 3 alusel tekib regressiõigus vaid juhul, kui liiklusõnnetuse tekkepõhjuseks oli juhtimisõiguse puudumine. Hageja ei saa regressinõuet esitada, sest liiklusõnnetus ei toimunud mitte seetõttu, et kostjal ei olnud juhtimisõigust, või seetõttu, et ta ei oleks teadnud fooritulede tähendust, vaid põhjusel, et kostja oli fooritule jälgimisel hooletu (hajameelne). On üldteada asjaolu, et keelava fooritule süttimisel on kohustus anda teed lubava fooritulega liikuvale liiklejale. Selline teadmine on eelduslikult kõigil liiklejatel, sh ka jalakäijatel, kellel ei ole üldse väljaõpet. Kostjal oli varem mootorsõiduki juhtimise õigus. Asjaolu, et kostja on juhtimisõiguse kaotanud, ei tähenda, et tal puuduks mootorsõiduki käitamise ja liikluses osalemise oskus. Hoolsuskohustuse määr ei sõltu iseenesest juhtimisõiguse olemasolust. Esimese astme kohtu otsus

1. Harju Maakohus rahuldas 14.06.2016 otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 10 034,89 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda, v.a riigilõivu, mille jättis kohus kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 600 eurot ja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et 15.01.2015 toimus Tallinnas Kadaka pst ja Tähetorni tänava ristmikul liiklusõnnetus, mille käigus hageja kindlustatud ja kostja juhitud Honda sõitis keelava fooritulega ristmikule ja otsa lubava fooritulega liikunud Mercedesele. Liiklusõnnetuse põhjustas kostja ning õnnetuse toimumise ajal oli kostja sõiduk kindlustatud hageja juures. Honda omanik oli YY, kasutaja kostja. Mercedese omanik oli osaühing K, kasutaja AA. Silberauto Eesti AS 26.02.015 arve alusel tasus hageja Mercedese remondikulud 10 034,89 eurot. Pukseerimiskulude eest tasus hageja Roheline Laine OÜ 28.01.2015 nõude alusel 48 eurot. 13.03.2014 esitas hageja kostjale tagasinõude, mille kostja sai kätte 06.04.
3. Õnnetuse põhjustamise ajal ei olnud kostjal juhtimisõigust. Kostjale väljastatud B-kategooria sõiduki juhtimisõigust kinnitav juhiluba kehtis kuni 30.06.
4. 25.05.2015 on kostjale väljastatud tervisetõend mootorsõiduki juhtimiseks.
5. Maakohus märkis, et esialgses vastuses hagile kostja tunnistas hagi, kuid ei nõustunud kahju suurusega, mis kostja hinnangul ei saa olla suurem kui 5000 eurot. 30.11.2015 vastuses oli kostja peamiseks vastuväiteks see, et hagejal puudub seadusest tulenev regressiõigus kostja vastu. 30.03.2016 kohtuistungil täpsustas kostja, et võtab omaks õnnetuse põhjustamise ja selle, et õnnetuse ajal polnud tal juhilube, kuid leidis, et regressinõuet ei saa esitada, kuna käesoleval juhul põhjustas õnnetuse fooritule eiramine hajameelsusest, mitte juhiloa puudumine. Lähtudes TsMS § 231 lg-test 2 ja 3 leidis maakohus, et kahju põhjustamine vähemalt 5000 euro ulatuses on kostja poolt omaks võetud. 3

§ 53

lg 2 p 3 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi seetõttu, et ta juhtis sõidukit liiklusseaduse (LS) § 90 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud mootorsõiduki juhtimise keeldu eirates. Käesoleval juhul puudus kostjal õnnetuse põhjustamise hetkel kehtiv juhiluba (LS § 90 lg 1 p 1).

§ 53

lg 2 p 3 osas on eelnõu seletuskirjas märgitud, et tagasinõude aluseks on olukord, mil sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi juhtides sõidukit omamata vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust. Sellise tagasinõude aluse korral peab sõidukijuhi põhjustatud liiklusavarii olema põhjuslikus seoses sellega, et sõidukijuhil puudus juhtimisõigus, s.t avarii on põhjustatud seetõttu, et juhil puudusid vajalikud teadmised-oskused, kuidas sõidukit juhtida või kuidas sõidukiga liikluses käituda. Seega kindlustusjuhtumi puhul, mille põhjustab juhtimisõiguseta isik, tuleb regressi rakendamiseks

§ 53

lg 2 p 3 alusel tuvastada, et kindlustusjuhtum põhjustati juhtimisõiguse puudumise tõttu. 10.

§ 53

lg 3 sätestab põhjusliku seose eelduse ja seega pidi kostja tõendama, et liiklusõnnetust ei põhjustanud tema poolt LS § 90 lg 1 p 1 rikkumine. Maakohus leidis, et kostja tõlgendab

§ 53

lg 2 p 3 liiga laiendavalt ehk viisil, mis peaks enamikel juhtudel välistama regressinõuded juhul, kui liiklusõnnetus põhjustatakse isiku poolt, kellel puudub juhtimisõigus. Seadusekohase käitumise korral ei peaks liikluses osalema juhid, kellel pole juhiluba. Seda peab olema õigus eeldada ka kindlustusandjal. Kuna juhiloata juhte siiski liiklusesse satub ja seda väga erinevatel põhjustel, siis on

§ 53

lg 2 p 3 mõte arvestada nende erinevate põhjustega ja kaitsta süüdlast juhtumitel, mil liiklusõnnetus ongi nö õnnetusjuhtum ega ole otseses ega kaudses seoses juhtimisõiguse puudumisega (nt kui isik on unustanud jälgida juhiloa kehtivust ning see on ootamatult lõppenud paar päeva tagasi või kui isik on pikemalt elanud EL-i mittekuuluvas riigis ja juhtimisõigus küll on, aga mitte Eestis kehtivate seaduste mõttes vms). Liikluskindlustuse seaduse eelnõu seletuskiri märgib, et liiklusreeglite tahtlik ja väga olulises ulatuses rikkumine suurendab tavapärase liikluskäitumisega võrreldes liiklusriski märkimisväärselt. Kuna seda aga kindlustusmakse suuruse määramisel arvestada ei saa, tekiks olukord, kus tahtlikult enda riski kõrgel hoidvad juhid maksavad ebaõiglaselt vähe kindlustusmakset ning seadusekuulekad liiklejad sellevõrra põhjendamatult kõrget. Kohustusliku tagasinõuete regulatsioon on loodud selleks, et võimaldada kindlustusandjatel esitada tagasinõudeid otse sellistele isikutele, kes on vastutavad kahju tekitamise eest, mis on liiklusriski suurendava käitumise tulemuseks.

1. Käesoleval juhul on kostja eiranud liiklusreegleid olulises ulatuses – kostja juhtimisõigus lõppes juhiloa tähtaja möödumise tõttu
2. aastal ehk 15 aastat tagasi. 31.05.2014 väljastatud Honda tehnilise passi kohaselt on sõiduki omanik YY märkinud sõiduki tehnilisse passi kasutajaks ka kostja, kes juba siis oli olnud juhtimisõiguseta ligi 13 aastat. Seega võib oletada, et kostja on pika aja jooksul süstemaatiliselt ja tahtlikult eiranud LS keeldu juhtida mootorsõidukit. Punase fooritule tähendus omandatakse küll juba varases eas, kuid vaatamata sellele ei anta kõigile lapseealistele seetõttu mootorsõiduki juhtimise õigust. Juhtimisõiguse saamiseks on vajalik teatud kogum teadmistest ja kogemustest, mis ei piirdu vaid punase fooritule keelava tähenduse teadmisega. Fooritule tähelepanuta jätmine võib 4

§ 24

kohaselt hüvitab kindlustusandja kindlustatud isiku asemel kahjustatud isikule kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitatud kahju üksnes käesolevas seaduses sätestatud alustel ja ulatuses.

§ 26

lg 1 kohaselt asja kahjustamise või hävimise korral kohaldatakse VÕS § 132 lg-tes 1–3 sätestatut

§ 26tulenevate erisustega.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on sõiduki kahjustamise korral kahjustatud isikul õigus valida talle sobiv sõiduki taastusremonti teostav remondiettevõtja. Kindlustusandja hüvitamiskohustus piirdub mõistlike kulutustega kindlustusjuhtumieelse olukorra taastamiseks.

§ 52

kohaselt on kindlustusandjal või fondil (Liikluskindlustuse fond) õigus välja nõuda kindlustusjuhtumi toimumise tõttu hüvitatud kahju üksnes käesolevas jaos (s.o

1. ptk
2. jagu) sätestatud alustel ja tingimustel. Fondil on õigus välja nõuda ka kindlustusjuhtumi asjaolude väljaselgitamiseks tehtud mõistlikud kulutused, välja arvatud

§ 57p-des 2–5 sätestatud juhtudel.

Eelnimetatud sätete alusel leidis maakohus, et tagasinõude korras saab kindlustusandja kindlustusjuhtumi põhjustanud isikult nõuda

§ 26

lg-te 1 ja 2 alusel kahju saanud sõiduki mõistlikke taastusremondi kulusid, arvestades käibemaksu tagastamise võimalusega

§ 26lg-te 5 ja 6 alusel.

Kuna

§ 52

kohaselt

-s nimetamata kahju ei saa regressi korras nõuda, siis puudus maakohtu arvates alus hageja pukseerimiskulude ja kohtueelse tagasinõude koostamise ja esitamisega seotud kulude hüvitamiseks.

§ 52

lubab kindlustusandjal välja nõuda kindlustusjuhtumi toimumise tõttu hüvitatud kahju üksnes

1. ptk
2. jaos sätestatud alustel ja tingimustel ning vastav jagu ei sätesta viivise nõudmise õigust, siis puudus alus hageja viivisenõude rahuldamiseks. Hageja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagiavaldus jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude, v.a riigilõiv, poolte endi kanda jätmise osas. Hageja palub teha selles osas uue otsuse, millega mõista kostjalt lisaks välja pukseerimiskulu 48 eurot, kohtueelse nõude esitamise kulu 25 eurot, viivis 21.06.2016 seisuga 1000,94 eurot ja edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni nõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
4. Maakohus jättis ebaõigesti kostjalt hageja kasuks välja mõistmata pukseerimiskulu, kohtueelse nõude esitamise kulu ja viivise. VÕS § 132 lg 3 kohaselt, kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud. Liiklusõnnetuse läbi teinud sõiduki pukseerimine remondiettevõttesse on vajalik sõiduki parandamiseks. Asjaolust, et vastavalt

§ 26

lg 1 kohaldatakse asja kahjustamise või hävimise korral VÕS § 132 lg-tes 1–3 sätestatut

§-st 26 5

§ 26

lg-test 1-3 tulenevalt oli hagejal pukseerimiskulu 48 eurot hüvitamise kohustus, siis on hagejal ka tagasinõudeõigus kostja suhtes. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks kantud kulusid ja kahju hüvitamisega seotud nõude esitamise kulusid. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13 tehtud lahendi p-s 11 leidnud, et üldjuhul tuleb pidada professionaalset õigusabi kohtueelses vaidluses mõistlikuks ja tehtud kulusid hiljem hüvitatavateks. Lisaks jättis maakohus ebaõigesti viivise välja mõistmata.

§ 52

ei välista rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel VÕS § 113 lg 1 kohast viiviste nõuet. 15. Maakohus jättis menetluskulud (v.a riigilõiv) poolte endi kanda põhjendusega, et poolte vahel oli vaid õigusteoreetiline vaidlus. Hageja arvates on selline selgitus vastuoluline, kuna kostja tunnistas hageja nõuet vaid 5000 euro ulatuses. Hageja nõustub, et seoses kostja esindaja vahetusega nihkus vaidluse kese kahju suuruselt

§ 53lg 2 p 3 tõlgendusele, kuid see ei tähenda, et kahju suuruse üle vaidlus puudus.

Kuna maakohus on ebaõigesti rahuldanud hagi vaid osaliselt, siis ei ole õige menetluskulude jätmine poolte endi kanda. Kostja apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 12.07.2016 esitas kostja Harju Maakohtu 14.06.2016 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagiavalduse rahuldas, jättis menetluskulud poolte endi kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 600 eurot ja viivise. Kostja palub teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagiavaldus tervikuna rahuldamata ja kostja menetluskulud hageja kanda.
2. Asjakohane ei ole maakohtu väide, et kindlustusandja ei pea arvestama sellega, et Eesti teedel sõidab massiliselt juhiloata isikuid, kelle tekitatud liikluskahju eest tuleb kindlustusseltsil vastutada. Liikluskindlustuse seaduse reguleerimisalasse mahuvad ja omavad kindlustuskaitset ka juhtimisõigust mitteomavad juhid.

§ 53

lg 2 p 3 mõtte kohaselt peab liiklusõnnetus olema otseses seoses juhtimisõiguse puudumisega ning igakordselt tuleb hinnata, millise nõude rikkumine konkreetselt liiklusõnnetuseni viis, ning kas isik rikkus nõuet seetõttu, et tal puudusid nõude täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused. Ebaõiged on ka maakohtu järeldused selle kohta, et kindlustusmakse suuruse määramisel ei saa arvestada juhtimisõiguseta juhi poolt tekitatud kahjusid. Kindlustusmakse määramise õigus on kindlustusandjal, kusjuures kindlustusandja on vaba otsustama isiku nn riskikoefitsiendi üle. 18. Tagasinõude õigus on olemuslikult võrreldav tavalise kahjukindlustuse valdkonnast tuntud kindlustusandja õigusega keelduda kindlustushüvitise maksmisest kindlustusvõtja poolse riski suurendava käitumise või kohustuste rikkumise korral (VÕS § 445 ja 452). Just nimetatud normide mõttest tuleb lähtuda ka

§ 53lg-te 2 p 3 sisustamisel.

Kohaldades VÕS § 445 lg 3 p-de 2 ja 3 regulatsiooni liikluskindlustuse tagasinõudele, siis kuigi sõiduki juhtimisõiguseta juhtimine suurendab kindlustusriski realiseerumise võimalikkust, ei ole tagasinõue lubatav, kui 6

§ 53

lg 2 p 3 järgi on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi seetõttu, et ta juhtis sõidukit

§ 90lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud mootorsõiduki juhtimise keeldu eirates.

Sama paragrahvi lg 3 järgi eeldatakse, et sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi lg-s 2 nimetatud asjaolu tõttu. LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Seega tuleneb

§ 53

lg 2 p 3 ja lg 3 koostoimest eeldus, et kui liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhil puudub mootorsõiduki juhtimise õigus, siis põhjustas ta kindlustusjuhtumi juhtimisõiguse puudumise tõttu ning vastupidist peab tõendama sõidukijuht. 23. Riigikohus ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohtadega hagejal tagasinõudeõiguse puudumise kohta. Ringkonnakohus leidis vääralt, et hagejal ei ole kostja vastu tagasinõuet, sest ei ole tõendatud, et liiklusõnnetus toimus seetõttu, et kostja ei osanud sõidukit juhtida. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et tagasinõude rahuldamata jätmine eeldab, et kostja oleks

§ 53lg-s 3 sätestatud põhjusliku seose eelduse ümber lükanud.

Põhjuslikku seost kindlustusjuhtumi toimumise ja juhtimisõiguse puudumise vahel saab jaatada nii olukordades, mil rikkuja ei ole 7

§ 53

lg 2 p 3 ja LS § 90 lg 1 p 1 alusel tagasinõue kahju hüvitamiseks, mille hageja hüvitas kostja eest kahjustatud sõiduki omanikule ning kahjustuste kõrvaldamiseks ja nõude esitamiseks kolmandatele isikutele. 28. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse järeldustega (välja arvatud osas, mis puudutab tuvastust kostja poolt hageja nõude osalise õigeksvõtu kohta) osas, milles maakohus tuvastas, et hagejal on kostja vastu

§ 53lg 2 p-st 3 tulenev tagasinõue. Ringkonnakohus Ts

MS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendusi ei korda, ja järgib neid. 29.

§ 53

lg 2 p 3 sätestab, et kindlustusandjal on õigus esitada tagasinõue sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi seetõttu, et ta juhtis sõidukit liiklusseaduse (LS) § 90 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud mootorsõiduki juhtimise keeldu eirates. Tulenevalt

§ 53

lg-st 3 eeldatakse, et sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolu tõttu. LS § 90 lg 1 p 1 järgi ei tohi mootorsõidukit juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Seega tuleneb

§ 53lg 2 p 3 ja lg 3 koostoimest eeldus, et kui liiklusõnnetuse põhjustanud sõidukijuhil puudub 8

§ 53lg-s 3 sätestatud põhjusliku seose eelduse ümber lükanud.

Kolleegium leiab, et kostja seda teinud ei ole ja kostja väidetest ei saa järeldada, et ta eiras punast foorituld mingil muul põhjusel kui seetõttu, et tal puudusid liiklemiseks vajalikud oskused ja tähelepanuvõime. Riigikohus rõhutas käesolevas asjas tehtud lahendis, et põhjuslikku seost kindlustusjuhtumi toimumise ja juhtimisõiguse puudumise vahel saab jaatada nii olukordades, mil rikkuja ei ole liiklusreeglitest teadlik, kui ka olukordades, mil sõidukijuhil ei ole ohutuks liiklemiseks vajalike oskuste ja kogemuste kogumit. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, nagu võiks punase fooritule eiramine hajameelsusest iseenesest välistada põhjusliku seose liiklusõnnetuse toimumise ja juhil juhtimisõiguse puudumise vahel. Juhtimisõiguse puudumine saab olla kindlustusjuhtumi toimumisega põhjuslikus seoses ka siis, kui juht oli liiklusreeglitest küll teadlik, kuid tal puudus mootorsõiduki liikluses käitlemiseks vajalik juhtimisoskus. Riigikohus selgitas, et mootorsõiduki juhtimise oskus hõlmab muu hulgas ka juhi oskust ja võimet koondada liikluses toimuvale selle ohutuse tagamiseks vajalikku tähelepanu ning reageerida adekvaatselt liikluses toimuvale. Kui juht eirab elementaarseid liiklusreegleid (sh punase fooritulega liiklemise keeldu), siis viitab see juhtimisoskuse puudulikkusele. Riigikohus selgitas, et põhjendamatu oleks kindlustusandja tagasinõudeõiguse piiramine olukorras, mil liiklusreeglite rikkumine on ilmselge või mil liiklusrikkuja on selgelt hooletu. Samuti oleks ebamõistlik ja vastuolus

§ 53

lg 2 p 3 ning lg 3 eesmärgiga lähtekoht, et mida selgem, üldtuntum ja elementaarsem on reegel, mida rikuti, ja mida suuremal määral on liiklusrikkuja seda reeglit eirates liiklusohtlikkust tõstnud, seda piiratum on kindlustusandja võimalus regressinõuet esitada. Kostja loogika viiks selleni, et mida elementaarsem (raskem) on rikkumine, seda lihtsam on juhil selgitada, et juhtimisõiguse puudumine ei olnud kindlustusjuhtumi põhjuseks. Seega on ebaõige kostja väide, et tagasinõude välistab see, kui liiklusõnnetuse põhjustanud isik oli küll teadlik liikluseeskirjades nõuetest, kuid põhjustas õnnetuse hooletuse tõttu. 30. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust tagasi nõutava kahjuhüvitise suuruse osas. Maakohus rahuldas vaidlustatud otsuses hageja nõude remondikulu 10 034,89 euro osas ja jättis rahuldamata pukseerimiskulude 48 eurot, nõude esitamise kulu 25 eurot ja viivise nõude, kuna

1. peatüki
2. jagu ei näe ette selliste kulude hüvitamise võimalust. Remondikulude osas on kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatud hagi osalise tunnustamise 5000 eurot ulatuses.
3. Maakohus on otsuses märkinud, et kostja võttis kahju põhjustamise 5000 euro ulatuses õigeks. Asjaolu omaksvõtt on menetlusosalise poolt teise poole esitatud faktilise asjaoluga nõustumine (TsMS § 231 lg 2) ja hagi õigeksvõtt on esitatud nõude tunnustamine kas täielikult või osaliselt (TsMS § 440). Kostja on esialgses vastuses hagile märkinud, et kahju ei saa ületada 5000 eurot ning on palunud tuvastada tegeliku kahju suurus. Ringkonnakohtu arvates ei saa kostja poolt avaldatust järeldada, et kostja selgesõnaliselt võttis õigeks hagi 5000 euro ulatuses. Pärast 9

§ 52

järgi kindlustusandjal või fondil on õigus välja nõuda kindlustusjuhtumi toimumise tõttu hüvitatud kahju üksnes käesolevas jaos sätestatud alustel ja tingimustel. Fondil on õigus välja nõuda ka kindlustusjuhtumi asjaolude väljaselgitamiseks tehtud mõistlikud kulutused, välja arvatud

S § 57 p-des 2– 5 sätestatud juhtudel. Kolleegium ei nõustu, et eeltoodud säte ei võimalda hageja poolt kantud pukseerimiskulude hüvitamise ja viivise nõude rahuldamist. Kui kindlustusandja on kannatanule kahju hüvitanud ning kindlustusandjal on

§ 53

lg 2 p 3 alusel tagasinõue sõidukijuhi vastu, on tegemist nõude üleminekuga seaduse alusel (VÕS § 173 lg 3 p 4) kannatanult kindlustusandjale. Seega on hageja kahju hüvitamise nõue läinud seaduse alusel üle hagejale. Seaduse alusel nõude üleminekule kohaldatakse nõude loovutamise kohta sätestatut (VÕS § 173 lg 2). Seega on hagejal kui kindlustusandjal kostja vastu sama nõue, mis algselt oli kahjustatud isikul, aga kindlustusandja nõuet piirab tema poolt välja makstud hüvitise summa. Kolleegiumi arvates kolmandale isikule ülekantud teenustasu pukseerimise eest on käsitletav kahju kõrvaldamiseks väljamakstud hüvitise summana, kuna tegemist on taastusremondiks vajaliku kuluga, sest ilma töökotta autot viimata ei ole võimalik seda remontida.

1. VÕS § 171 kohaselt on võlgnikul õigus esitada uue võlausaldaja vastu kõik need vastuväited, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega võib kostja esitada hageja vastu kõik vastuväited, mis ta oleks saanud esitada ka kahju kannatanud isiku vastu. Sealjuures võib kostja ka hageja vastu esitada vastuväited, et kahju suurus on tõendamata. Kostja väidete kohaselt ei olnud Mercedese pukseerimine vajalik, kuna auto sõitis ise avariikohalt ära. Kostja oma väiteid tõendanud ei ole. Hageja esitas Roheline Laine OÜ 28.01.2015 nõudekirja hagejale Mercedese pukseerimise eest 48 eurot tasumiseks (I kd, tl 13), 08.05.2015 e-kirjas YY-le on Roheline Laine OÜ kinnitanud, et pukseerimine toimus (I kd, tl 95). Hageja on 30.01.2015 Roheline Laine OÜ-le pukseerimise eest üle kandnud 48 eurot (I kd, tl 14). Eeltoodud tõenditest teeb kolleegium järelduse, et kahjustada saanud sõiduautot Mercedes pukseeriti pärast avariid ja hageja on selle eest tasunud.
2. Kostjale tagasinõude esitamise kulu on kolleegiumi arvates õigesti jäetud rahuldamata. Kulusid kohtueelsele õigusabile saab käsitleda VÕS § 127 lg 3 järgi kahju tekkimisega seoses kantud mõistliku kuluna kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Kolleegiumi arvates ei saa kindlustusandja poolt tagasinõude esitamise kulu pidada mõistlikuks kuluks, kuna tagasinõude esitamine on hageja kutsetegevuse 10