lov kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei tegevusele täiteasjas nr 084/2012/3892 Menetlustoiming Kaebuse läbivaatamine Menetlusosalised ja nende esindajad avaldaja (võlgnik) Anatoly Kotlov, ik XXX elukoht

) § 132 lg-s 1 märgitud summast ehk pool ühe kuu palga alammäära ehk 250 eurot. Seda summat saab täiendavalt arestida üksnes erandkorras ehk laste elatisnõude katteks. Arestimisaktist ei ole arusaadav, miks on arestitud just 20% ning kuidas kinnipeetud summad on arvestatud. Avaldaja pensioni on üheaegselt arestinud kolm kohtutäiturit mitme sissenõudja kasuks. Ühtlasi taotles avaldaja, et kohus jätaks kohaldamata sotsiaalkindlustusseaduse § 47, kuna see on vastuolus põhiseaduse §-ga 12 ja täitemenetluse seadustiku (

) § 132 lg-ga

2. Tartu kohtutäitur Oksana Kutšmei palub jätta kaebuse rahuldamata ning raha tagastamise nõude läbi vaatamata. Täitemenetlustes on avaldaja nõuet õnnestunud 5,5 aasta jooksul täita üksnes ligikaudu 2% ulatuses kahel korral kokku summas 40.90 eurot. Olukorras, kus riiklikult tunnustatud täitedokumendist tuleneva nõude rahuldamiseks peab kohtutäitur vajalikuks pöörata sissenõue ka avaldaja sissetulekule (pensionile). Avaldaja pensioni arestimine enne

§ 132lg 12 jõustumist oli lubatud eelarestimise käigus.

Täitemenetluses on lubatud arestida ka sellist sissetulekut, mida arestimise ajal arestida ei või, kuid mis eeldatavalt muutub lähemal ajal arestitavaks. Esimene kinnipidamine 02.01.2018 Sotsiaalkindlustusametile edastatud sissetuleku arestimise aktide alusel toimus 27.02.2018 ehk

§ 132

lg 12 kehtivuse ajal.

§ 132

lg 12 on põhiseadusega kooskõlas ja võlgniku põhiõiguste riive on proportsionaalne. Säte võimaldab arestida kuni 20% võlgniku sissetulekust. Samuti on võlgnikule tagatud sissetulek kehtestatud toimetulekupiiri ulatuses, mis vastab võlgniku ülalpidamiseks minimaalselt vajalike vahendite suurusele. Alates 01.04.2018 on avaldaja pensioni suurus XXX eurot kuus. 20% avaldaja sissetulekust moodustab XXX eurot. Seega avaldaja pensione 20% ulatuses arestimise korral jääb talle igakuiselt kätte vähemalt XXX eurot. Avaldajale kätte jääv sissetulek on aga arvestuslikust elatusmiinimumist suurem.

§ 119

lg 1 esimesest lausest tulenevalt täidetakse kohtutäiturite arestimisaktid saabumise järjekorras. Sotsiaalkindlustusamet maksis kuni 31.03.2018 avaldaja pensionist raha kolmele kohtutäiturile, kuid alates 01.04.2018 on täiteasjas nr 084/2012/3892 esitatud 2 arestimisakt järjekorras ja kõnealuse akti alusel kinnipidamisi avaldaja pensionist ei toimu, mistõttu akt ei riku kuidagi avaldaja õigusi.

1. Sissenõudja Swedbank Liising AS palub jätta esitatud kaebuse rahuldamata. Sissenõudja nõustub kohtutäituri seisukohtadega ega hakka neid kordama.
2. 11.06.2018 toimunud kohtuistungil avaldaja täpsustas, et soovib ka kohtutäituri 12.03.2018 otsuse tühistamist. Kohtutäitur selgitas, et kinnipidamisi on tehtud 57.19 euro ulatuses ning pärast täituri mahaarvamisi on raha võlausaldajale edasi kantud. Kohtutäitur seletas, et Sotsiaalkindlustusamet on omal algatusel korraga kolme täitedokumenti täitnud ning kohtutäitur ei ole sellise tegevuse eest vastutav. KOHTU SEISUKOHT
3. Kohus leiab, et avaldaja kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
4. Praegusel juhul ei ole avaldaja otseselt taotlenud kohtutäituri 12.03.2018 otsuse tühistamist, vaid on esitanud taotluse tühistada kohtutäituri 02.01.2018 riiklikust pensionist kinnipidamise akt (tl 5). Avaldaja selgitas kohtuistungil, et soovib vaidlustada ka kohtutäituri 12.03.2018 otsust, millega jäeti avaldaja kaebus kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata. Kohtul on kaebuse rahuldamise korral õigus tühistada nii kohtutäituri poolt kaebuse kohta tehtud otsus kui ka algne otsus. Küll aga ei saa kohus algse otsuse tühistamise korral ise kohtutäituri asemel uut otsust teha (vt Riigikohtu 01.06.2016 määrus tsiviilasjas 3-2-1-36-16, p 23). Avaldaja on vaidlustanud riiklikust pensionist kinnipidamise akti, kus on vaidluse esemeks, et kohtutäitur on arestinud valesti avaldaja sissetuleku, s.o ei ole järginud

§-e 131 ja

1. Tulenevalt eeltoodust, tuleb rahuldada avaldaja kaebus kohtutäituri
2. märtsi 2018 otsuse tühistamiseks. Kohtutäituril tuleb avaldaja kaebus uuesti läbi vaadata.
3. Asjakohane ei ole kohtutäituri viide

§ 132lg-le 12, mis jõustus 09.01.2018.

Riiklikust pensionist kinnipidamise akti koostamise ajal 02.01.2018 antud säte ei kehtinud. Põhiseaduse § 3 lg 2 kohaselt avaldatakse seadused ette nähtud korras ja täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused. Täitemenetluse seadustiku § 132 täiendati lõikega 12 Kohtutäituri seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse § 2 punktiga 17 (avaldatud RT I, 30. detsember 2017). Põhiseaduse § 108 kohaselt jõustub seadus kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses eneses ei sätestata teist tähtaega. Kuna seaduses teist tähtaega ei sätestatud, jõustus

§ 132lg 12 kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, s.o 09.01.2018.

Kohtutäituri täitetoimingu tegemise aluseks saab olla toimingu tegemise ajal kehtiv seadus. Kohtutäituril puudus 02.01.2018 õiguslik alus 20% võlgniku pensionist arestimiseks ja tema arestimistoiming on ebaseaduslik. 8. Kohtutäitur on leidnud, et avaldaja pensioni arestimine enne

§ 132

lg 12 jõustumist oli lubatud eelarestimise korras.

§ 69

lg 1 koostoimest

§-ga 110 tulenevalt nn eelarestimist on võimalik kohaldada ka võlgniku varalistele õigustele, sh sissetulekutele. Arestimisaktist viidet

§-le 69 (eelarestimine) ei nähtu ja kohtutäitur on taoliselt asunud arestimisakti tagantjärele sisustama. Eelarestitav oleks asi, mille puhul võib eeldada, et see muutub lähemal ajal arestitavaks, mitte aga etteulatuvalt jõustuva seadusemuudatusega võimalik lubatav sissetuleku määr. Vastupidise käsitluse korral saavutaks kohtutäitur eelarestimise läbi seadusemuudatuse jõustumise varasemalt, kui see on sätestatud põhiseaduses üldise tähtpäevana või erandina seaduses endas. Taoline olukord oleks vastuolus õiguskindluse ja õigusriigi põhimõtetega. 3 9. Võlgnik leiab, et

§ 132lg 12 on vastuolus põhiseadusega.

Kohus leiab, et regulatsioon, mis võimaldab arestida isiku sissetuleku sisuliselt kuni toimetulekupiirini võib riivata võlgniku nimetatud põhiõigusi. See riive ei muuda aga

§ 132

lg-t 12 veel põhiseadusevastaseks, kuna riive eesmärgiks on täitemenetluses sissenõudja omandipõhiõiguse kaitse.

§ 132

lg 12 annab kohtutäiturile kaalutlusruumi arestitava sissetuleku osa kindlaksmääramisel. Kohtu hinnangul viitab kohtutäituri kaalutlusruumile sätte sõnastuses kasutatud sõna „kuni“, millest võib järeldada, et sissetuleku arestimine saab olla vahemikus 0-20% sissetulekust. Sellise tõlgenduse puhul ei ole säte vastuolus põhiseadusega, kuna kohtutäitur saab sissenõudja ja võlgniku huve kaaludes jõuda iga konkreetse asja puhul tulemuseni, kus võlgniku õigused ei ole ebaproportsionaalselt kahjustatud võrreldes sissenõudja huvidega. Samas oleks kohtu hinnangul põhiseadusega vastuolus tõlgendus, mille kohaselt kohtutäituril ei oleks arestimisel kaalumisruumi, vaid arestida tuleks igal juhul täpselt 20% võlgniku sissetulekust, sest isikule toimetulekupiirile vastava sissetuleku jätmine ei taga alati isiku inimväärset äraelamist. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 131 lg 2 kohaselt ei hõlma toimetulekupiir vajalikke kulusid eluasemele. Kohtu hinnangul ei ole kindel ka see, et praegu kehtestatud toimetulekupiir vastaks SHS § 131 lg-s 3 sätestatud nõuetele, st et toimetulekupiiri kehtestamisel oleks lähtutud minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. 2018. aasta riigieelarve seaduse, mille § 2 lg 7 p-ga 3 on toimetulekupiir kehtestatud, eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et seadusandja oleks nimetatud minimaalsed kulud välja selgitanud. Isegi kui see nii oleks, saab toimetulekupiir arvestada üksnes keskmise inimese kuludega ning isiku tervise- või muust seisundist või muudest asjaoludest tingitud lisakulusid toimetulekupiir ei arvesta. 10. Nagu kohus eelnevalt leidis, tuleneb

§ 132

lg-st 12 kohtutäiturile kaalutlusõigus, millises ulatuses võlgniku sissetulek arestida. Kohtutäitur peab seejuures kaaluma võlgniku ja võlausaldaja huve ning arvestama mh sellega, et sissetuleku arestimisel oleks võlgnikule tagatud minimaalsete vajaduste rahuldamine. Kaalumine ei tohi olla üksnes abstraktne, vaid peab lähtuma konkreetsete täitemenetluse osaliste huvidest, sh tuleb arvestada konkreetse võlgniku sissetuleku suurust ja tema vajadusi. Kohtutäitur on praeguses asjas arestinud võlgniku pensioni

§ 132lg-s 12 sätestatud maksimaalselt võimalikus ulatuses.

Kohus leiab, et praegusel juhul ei nähtu kohtutäituri otsustest (tl 13-16) ja menetluses esitatud põhjendustest, et kohtutäitur oleks kaalunud sissetuleku arestimise ulatuse määramisel kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Kohtumenetluses on kohtutäitur oma seisukohas täiendavalt välja toonud, et võlgniku minimaalsed vajadused on tagatud, kuna talle jääb kätte summa, mis ületab toimetulekupiiri. Kohus leiab, et kohtutäitur oleks pidanud arestimise ulatuse kindlaksmääramisel tegema eeltoodust lähtuvalt kindlaks, millised on võlgniku ülalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Piisavaks ei saa seega lugeda kohtutäituri viidet sellele, et võlgniku sissetulek ületab toimetulekupiiri või elatusmiinimumi. Seega ei nähtu kohtutäituri otsusest võlgnike huvide kaalumist, vaid kohtutäitur on lähtunud üksnes sissenõudja huvidest. Arvestades kohtule esitatud asjaolusid, ei saa pidada võlgniku pensioni arestimist 20% ulatuses põhjendatuks. Seetõttu tuleb kaebus rahuldada ja kohus tühistab nii kohtutäituri 12.03.2018 otsuse täiteasjas nr 084/2012/3892 kui ka 02.01.2018 sissetuleku arestimise akti samas täiteasjas, millega arestiti 20% võlgniku pensionist. 4 Kohus selgitab võlgnikule, et see ei tähenda, et kohtutäitur ei tohiks tema pensionist võlgnevuste katteks üldse kinnipidamisi teha. See, et praegusel juhul oli arestimine tühine, ei välista tulevikus võlgniku sissetulekute uut arestimist. 11. Avaldaja heidab kohtutäiturile ette, et korraga tehakse sissetulekust kinnipidamisi kolme täituri kasuks. Kohus selgitab, et

§ 119

lg 1 esimesest lausest tulenevalt kui rahalise nõude on arestinud mitu kohtutäiturit mitme sissenõudja kasuks, maksab võlgniku suhtes kohustatud kolmas isik, sealhulgas krediidiasutus, raha kohtutäituritele arestimisaktide saabumise järjekorras. Seega ei saa kolmas isik teha makseid enam kui ühe arestimisakti alusel. Sotsiaalkindlustusameti 20.03.2018 vastusest (tl 46-47) võib järeldada, et kuni 31.03.2018 maksis Sotsiaalkindlustusamet avaldaja pensionist raha kõikidele kolmele kohtutäiturile, kuid on sellise tegevuse lõpetanud alates 01.04.

1. Kohus nõustub kohtutäituriga, et kohtutäitur ei saa vastutada kolmanda isiku tegevuse eest.
2. A. Kotlovi taotlus arestitud raha tagastamiseks tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 ja § 477 lg 1 alusel läbi vaatamata, kuna võlgniku taotletud eesmärki ei ole võimalik saavutada. Riigikohus on leidnud, et rahuldada ei saa võlgniku kaebust kohtutäituri tegevuse peale osas, milles palutakse tagastada pangakontolt ebaseaduslikult arestitud ja sissenõudjale üle kantud rahasumma, kuid välistatud ei ole kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas (vt Riigikohtu määrus nr 3-2-1-166-16, p 13). Kohus selgitab, et kahju hüvitamise nõuet kohtutäituri vastu saab esitada eraldi hagimenetluses kohtutäituri vastu kohtutäituri seaduses ja riigivastutuse seaduses toodud alustel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Kaebuse olulises osas rahuldamise tõttu jätab kohus menetluskulud TsMS § 172 lg 1 ja 10 alusel kohtutäituri kanda. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Avaldaja on palunud täiturilt välja mõista menetluskulud 215 eurot, sh 15 eurot riigilõiv ja 200 eurot lepingulise esindaja kulu. Kohtutäitur ei ole menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele seisukohta esitanud. Kohus leiab, et avaldus on põhjendatud, lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik ning kohtutäiturilt tuleb avaldaja kasuks välja mõista menetluskuluna 215 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik 5