← Eesti

2-14-53081/178

Obsah (16)§ 233§ 674§ 225§ 456§ 688§ 5§ 230§ 133§ 134§ 137§ 123§ 140§ 179§ 171§ 174§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-14-53081 Otsuse kuupäev Tartu, 22. november 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

§ 233lg-t 1.

Valdav osa kahjust tekkis veekahjustuste tõttu pärast

  1. märtsi
  2. Hageja nõue tulnuks rahuldada suuremas osas. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks on õiglane jätta menetluskulud hageja kanda. Hagi rahuldati osaliselt. Kuigi ringkonnakohus tegi ettepaneku lahendada asi kompromissiga, tuvastas kohus kostja kohustuste rikkumise ja samas on kostja esitanud vastuolulisi väiteid ja rikkumisele vastu vaielnud.
  3. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 691 p 1 alusel jätta muutmata. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. 9. Kolleegium märgib esiteks, et erinevad vandeadvokaadid on esitanud hageja nimel tähtaegselt kaks kassatsioonkaebust. Esimesena esitas kassatsioonkaebuse hagejat maa- ja ringkonnakohtu menetluses esindanud vandeadvokaat Valdo Lips ning seejärel vandeadvokaat Kaarel Berg. Hageja palus

§ 674

lg 1 alusel käsitleda menetlusdokumente ühtse kassatsioonkaebusena selliselt, et viimasena tähtaegselt esitatud dokument on esimese täiendus.

võimaldab isikul kohtumenetluses kasutada ka mitut lepingulist esindajat. Riigikohtule ei ole teatatud, et mõne vandeadvokaadi esindusõigus oleks lõppenud. Vastupidi, hageja palus arvestada 6

(13)2-14-53081 mõlema esindaja seisukohti. Seetõttu ei ole kohaldatav ka

§ 225lg 1 teises lauses sätestatud eeldus.

Samuti on mõlemad kassatsioonkaebused

§ 674lg 1 järgi esitatud kassatsioonitähtaega järgides.

Seetõttu arvestab kolleegium asja lahendamisel mõlemas menetlusdokumendis esitatud seisukohti.

  1. Lisaks teatas hageja, et vandeadvokaat Valdo Lips on õigusabi osutamise peatanud alates
  2. oktoobrist
  3. Samas ei ole esindaja ega esindatav

§ 225lg 1 mõttes teatanud volituse lõppemisest.

Seetõttu loeb kolleegium, et hageja esindajaks Riigikohtu menetluses on jätkuvalt ka vandeadvokaat Valdo Lips.

  1. Kolleegium selgitab esiteks, milline on kassatsioonimenetluse ese, nõude lahendamisele kohalduv õigus ja nõuete kvalifikatsioon (I), seejärel käsitleb hageja nõuete aegumist (II), kahju hüvitamise nõuete lahendamist puudutavaid hageja väiteid (III) ning viimaks lahendab menetluslikud küsimused (IV). I
  2. Hageja palus hagiavalduses mõista kostjalt välja kahjuhüvitis 27 670 eurot 14 senti ja seadusjärgne viivis. Sellisest nõudest lähtus asja lahendamisel ka ringkonnakohus. Hageja selgituste kohaselt koosneb kahju järgnevast:  seenkahjustuse tuvastamise ja kõrvaldamise kulu (4073 eurot 60 senti);  remonditööde maksumuse tuvastamise kulu (1080 eurot);  remonditööde kulu (13 716 eurot 54 senti);  saamata jäänud üüritulu (6800 eurot);  mööblikahju (2000 eurot).
  3. Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2466 eurot 9 senti ja viivise 747 eurot 83 senti. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, milles hagi jäi rahuldamata (25 204 eurot 5 senti ja sellelt arvutatud viivis). Kostja ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud. Seega on ringkonnakohtu otsus hagi rahuldamise, s.o põhinõude ja viivise osas jõustunud (

§ 456lg 4 teine lause).

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kuigi hageja palus välja mõista viivise kuni nõude kohase täitmiseni, st ka edasiulatuvalt, on ringkonnakohus viivise välja mõistnud ainult kindla summana. Samas ei ole kummaski hageja nimel esitatud menetlusdokumendis vaidlustatud seda, et viivis oleks välja mõistetud liiga väikeses ulatuses. Kassatsioonkaebustest puuduvad ka sellekohased põhjendused. Vastupidi, hageja on märkinud, et ei vaidlusta otsust hagi rahuldamise osas. Riigikohus kontrollib kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud (

§ 688lg 1).

Seega ei ole kolleegiumil alust väljamõistetud viivise suuruse osas ringkonnakohtu otsust kontrollida.

  1. Samuti peab kolleegium vajalikuks selgitada käesolevale vaidlusele kohalduvat õigust. Praegu reguleerib korteriühistu ja korteriomanike omavahelisi suhteid
  2. jaanuaril 2018 jõustunud korteriomandi- ja korteriühistuseadus (KrtS). Hagiavalduses väidetud rikkumised on toimunud ning kahju tekkinud enne
  3. aastat. Vaidlusalusel ajal reguleeris korteriomanike omavahelisi suhteid kuni
  4. detsembrini 2017 kehtinud korteriomandiseadus ja korteriühistu ning korteriomaniku vahelisi suhteid
  5. detsembrini 2017 kehtinud korteriühistuseadus. Seega tuleb asja lahendamisel lähtuda viimati viidatud õigusaktidest. 7

(13)2-14-53081 Kohtud on põhjendatult kvalifitseerinud hageja nõuded KÜS § 2 lg 1, KOS § 15 lg 5, lg 6 p 2 ja VÕS § 115 lg 1 alusel. Sellest kvalifikatsioonist lähtub asja lahendamisel ka kolleegium. II
  1. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsioonimenetluses vaidlustanud: 
  2. aastal toimus elamus katuse remont, mis tehti puudustega;  2005 kuni 2008 esinesid korteris korduvalt vee läbijooksud;  2008 kuni 2011 seisis korter tühjana;  hageja on korteri omanik alates
  3. aasta kevadest; 
  4. juunil 2011 toimus korteris vee läbijooks, mille põhjustas ebakvaliteetne töö
  5. aastal katuse remontimisel; 
  6. aastal avastas hageja korteris seenkahjustused; 
  7. juunil 2014 esitas hageja maakohtule hagiavalduse.
  8. Hageja leiab, et ringkonnakohus on käesolevas asjas ekslikult kohaldanud TsÜS § 146 lg 1 järgi kolmeaastast aegumistähtaega. Sellest tulenevalt leidis ringkonnakohus, et hageja saab tugineda üksnes sündmustele, mis toimusid alates
  9. märtsist
  10. Kõik sellele kuupäevale eelnenud sündmustest tulenevad kahju hüvitamise nõuded on ringkonnakohtu hinnangul aegunud. Hageja aga leiab, et nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 149 järgi kümneaastane aegumistähtaeg. Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu.
  11. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teost hoidumise nõude aegumistähtaeg algab hoidumiskohustuse rikkumisest. Ringkonnakohus on õigesti viidanud, et korteriühistu liikme suhe korteriühistuga on tehingulaadne suhe. Sellisele seisukohale on varem asunud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium (vt Riigikohtu
  12. märtsi
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-17, p 11). Korteriühistu üheks seadusest tulenevaks ülesandeks on korteriomanike ühise omandi majandamine (hooldamine) ning korteriühistu liikmetel on õigus nõuda ühise omandi majandamise ja hooldamise kohustuse täitmist. Ainuüksi asjaolu, et kostja on väidetavalt rikkunud KOS-ist ja KÜS-ist tulenevaid kohustusi, ei muuda õigussuhet tervikuna seaduse alusel tekkinud õigussuhteks. Hageja korteriomanikuna on korteriühistu liige ning kostja kohustused hageja vastu tulenevad just asjaolust, et kostja on korteriomanike loodud eraõiguslik juriidiline isik. Kuivõrd praegusel juhul on hageja ja kostja vaheline õigussuhe tehingulaadne, siis ei ole kohaldatav seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg. Eelnevast tulenevalt on ringkonnakohus õigesti leidnud, et korteriomaniku nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 146 lg 1 järgi kolmeaastane aegumistähtaeg.
  14. Hageja ei nõustu ka ringkonnakohtu määratud aegumistähtaja kulgemise algusega. Hageja leiab, et isegi kui kohaldada kolmeaastast aegumistähtaega, tuleb seda lugema hakata ajast, millal hageja sai kostja kohustuste rikkumisest teada, s.o mitte varem kui
  15. juunist
  16. Kolleegium nõustub hageja väitega, et ringkonnakohtu otsusest jääb ebaselgeks, millisest hetkest hakkas ringkonnakohus lugema kohustuse täitmiseks vajalikku mõistlikku aega. Kolleegium täiendab ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi teise lõike järgi muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. 8
(13)2-14-53081 Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist (Riigikohtu
  1. veebruari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-10, p 13). Aegumistähtaja alguse väljaselgitamiseks tuleb tuvastada, millal möödus mõistlikult vajalik aeg kahju hüvitamiseks VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi pärast lepingu rikkumist (Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15). Sealjuures ei saa kahju hüvitamise nõue muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud (Riigikohtu
  5. aprilli
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-15, p 9). Eelnevast tulenevalt tekib rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue pärast kohustuse rikkumise tõttu kahju tekkimist ning muutub sissenõutavaks kohustuse täitmiseks vajaliku mõistliku aja möödumisel pärast kohustuse tekkimist. Riigikohus on varem TsÜS § 147 lg‑st 2 ja VÕS § 82 lg 7 esimesest ja kolmandast lausest lähtudes sarnases asjas pidanud mõistlikuks nõude sissenõutavaks muutumise ajaks kolm kuud (Riigikohtu
  7. märtsi
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-17, p 14). Ka ringkonnakohtu hinnangul oli praegusel juhul hageja nõude sissenõutavaks muutumise aeg kolm kuud. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on veekahju olemuselt selline, mille toimumine ja vähemalt osaline tagajärg on kohe nähtavad. Seega hakkas tuvastatud asjaoludel praegusel juhul aegumine kulgema kolm kuud pärast kohustuse rikkumise tõttu kahju tekkimist.
  9. Lisaks selgitab kolleegium, et kahju tekkimise aja määramisel tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist. Kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist. Kui kahju tekib tulevikus või selle tagajärjed korduvad edaspidi, tuleb lähtuda nn kahju ühtsuse printsiibist, st niipea kui kahjuhüvitise mingit osas saab sisse nõuda, muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma kogu edaspidi tekkida võiva kahju hüvitamise nõue (Riigikohtu
  10. jaanuari
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 12). Tulevikus tekkiv kahju saab eraldi aeguma hakata üksnes erandlikel juhtudel, kui ilmnevad ootamatud ja täiesti uued asjaolud, mille tekkimist tulevikus ei olnud kahju hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumise ajal võimalik mõistlikult ette näha (Riigikohtu
  12. märtsi
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-16, p 10). Seega kui korteriühistu kohustuste rikkumise tõttu on korteriomanikule kahju tekkinud, siis peab korteriomanik üldjuhul arvestama kõikide mõistlikult ettenähtavate tagajärgedega ning esitama kõik sellest tulenevad nõuded kolmeaastase aegumistähtaja jooksul.
  14. Hageja on viidanud, et oma väidete kohaselt sai ta seenkahjustustest teada alles
  15. aastal. Kumbki kohus ei ole seda asjaolu tuvastanud. Samas selle asjaolu tõendatuse korral ei hakkaks vastavad nõuded (seenkahjustuse kõrvaldamise kulu ning saamata jäänud tulu nõuded) ikkagi aeguma alles
  16. aastast. Ringkonnakohus tuvastas, et veekahjud esinesid korteris juba varem, st enne
  17. aastat (ringkonnakohtu otsuse p 13.2). Ringkonnakohus leidis, et tõenditest ei ole võimalik järeldada, et
  18. aasta juunis toimunud läbijooks oleks olnud sedavõrd ulatuslik, et sellega oleks kaasnenud seenkahjustuse tekkimine. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest võib järeldada, et ringkonnakohtu arvates oli seenkahjustus põhjustatud juba varasematest läbijooksudest (ringkonnakohtu otsuse p 16.1). Ringkonnakohus tuvastas kostja korrashoiu kohustuse rikkumise enne
  19. aastat (ringkonnakohtu otsuse p 14) ja veekahjustuste esinemise aastate jooksul (ringkonnakohtu otsuse p 16.1). Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus nende asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samas saab neist tuvastatud asjaoludest ning kahju ühtsuse põhimõttest lähtudes 9
(13)2-14-53081 järeldada, et seenkahjustuste tekkimisest tulenevad nõuded hakkasid aeguma juba oluliselt enne
  1. aastat. Korteriühistu hoolsuskohustuse rikkumise tõttu läbijooksude esinemisest pidi korteriomanik mõistlikult ette nägema, et läbijooksude kõrvaldamata jätmisel võib nendest alguse saada seenkahjustus. Sealjuures ei ole tähendust asjaolul, et kohustuse rikkumise ja kahju avastamise ajal oli korteril teine omanik. Vastav korteriomaniku nõue hakkas aeguma ikkagi ainult üks kord, st siis, kui korteriomanikuks ei olnud veel hageja (vt ka otsuse p 22).
  2. Alternatiivselt leiab hageja, et aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 4 järgi kümme aastat, kuivõrd kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult. TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on TsÜS § 146 lg-tes 1–3 nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta küsimuses, kas kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult, ning leidis, et asja lahendus ei sõltu kostja tahtlusest. Hageja on õigesti viidanud, et see ringkonnakohtu seisukoht on ekslik. Hageja oli korduvalt tuginenud sellele, et kostja rikkumine oli tahtlik, mistõttu kohaldub TsÜS § 146 lg
  3. Hageja väitel nähtub kostja tahtlus sellest, et vaatamata korduvatele läbijooksudele ja nendele järgnenud nõudmistele ei ole kostja katust ära parandanud. TsÜS § 146 lg 3 kohaldamisel oleks pidanud ringkonnakohus neid väiteid ka hindama. Sellele vaatamata peab kolleegium võimalikuks tuvastatud asjaoludel hageja väiteid ise hinnata. Kolleegium on leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustuse tahtliku rikkumisega tegemist juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (vt Riigikohtu
  4. septembri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11;
  6. septembri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 37). Seega ei ole ainuüksi rikkumine (praegusel juhul elamu katuse puudulik hooldamine) piisav TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks. Kassatsioonkaebuses ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille alusel oleks võimalik pidada kostja tegevust või tegevusetust heade kommetega vastuolus olevaks.
  8. Hageja leiab, et talle on KÜS § 51 ja VÕS § 173 alusel korteri omandamisega üle läinud eelmise korteriomaniku korteriühistu liikmesusega seotud nõuded. Sisuliselt soovib hageja selliselt tugineda eelmise korteriomaniku nõuetele, mis on tekkinud aastatel 2005 kuni 2011, kui hageja korteri omandas. Ka need hageja väited aga praegusel juhul asja lahendust ei muuda. KÜS § 51 järgi lähevad korteriühistu olemasolul korteriomandi võõrandamise või pärimise korral korteriomandi võõrandajale või pärandajale kuuluvad korteriühistu liikme õigused ja kohustused üle korteriomandi omandajale korteriomandi ülemineku hetkest. VÕS § 173 lg 1 kohaselt, kui nõue läheb võlausaldajalt teisele isikule (nõude omandajale) üle seaduse alusel, kehtib nõude üleminek senise võlausaldaja tahteavalduseta. VÕS § 173 lg 2 järgi kohaldatakse seaduse alusel nõude üleminekule nõude loovutamise kohta sätestatut. Esiteks on hageja ekslikult leidnud, et KÜS § 51 alusel läksid üle ka korteriomaniku kahju hüvitamise nõuded korteriühistu vastu. Sellised kahju hüvitamise nõuded ei ole korteriühistu liikme õigused KÜS § 51 mõttes. Teisalt on hageja menetluses aga tuginenud sellele, et korteri endine omanik on loovutanud talle kõik nõuded, mis endisel omanikul korteriühistu vastu olid. Kohtud ei ole seda asjaolu tuvastanud. Samas isegi siis, kui endine korteri omanik oleks oma kahju hüvitamise nõuded hagejale loovutanud, oleks nõuded aegunud ja hageja ei saaks neid enam maksma panna. VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on, sh aegumise seisukohalt (Riigikohtu 10
(13)2-14-53081
  1. veebruari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 11). Eeltoodud põhjendustest lähtuvalt (vt käesoleva otsuse p 17) kohaldus eelmise korteriomaniku nõuetele kolmeaastane aegumistähtaeg. Ringkonnakohus on tuvastanud, et eelmine omanik teadis veekahjust ning tema tunnistuse kohaselt oli elamu katusega probleeme juba 2005 kuni 2008 (ringkonnakohtu otsuse p 13.2). Seega on tuvastatud asjaoludel eelmise omaniku nõuded juba aegunud, mistõttu hageja ei saa neid enam maksma panna (vt ka otsuse p-d 19–20). III
  3. Lähtudes hageja esitatud väidetest ja varasemate nõuete aegumisest, analüüsis ringkonnakohus, kas on tõendatud ja põhjendatud hageja nõue kahju eest, mis on põhjustatud
  4. aasta juunis. Ringkonnakohus märkis, et hageja ei tugine väitele, et mingi osa kahjust oleks põhjustatud enne
  5. aasta juunit. Hageja vaidleb sellele ringkonnakohtu seisukohale kassatsioonkaebuses vastu. Sealjuures on hageja ekslikult mõistnud tõendamiskoormise jaotust kahju hüvitamise nõude lahendamisel. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt

§ 5lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20.

juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11, p 40).

§ 230

lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Üldjuhul peab

§ 230

lg 1 esimese lause järgi kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendama hageja. Kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et rikkumine oli vabandatav. Vaid hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber (vt Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p-d 16–17;
  3. detsembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-13, p 25). Eelnevast tulenevalt peab hageja hagi rahuldamiseks vähemalt üldjuhul iga nõutava kahjuhüvitise osa puhul tõendama kõik kahju hüvitamise nõude eeldused. Eelkõige peab hageja tõendama, et kogu tema nõutud kahju on põhjustanud just kostja väidetav rikkumine. Seetõttu ei piisa hagi täielikuks rahuldamiseks üksnes sellest, et hageja on tõendanud
  5. aasta juunis korteris läbijooksu toimumise.
  6. Mööbli kahjustamisest tulenev nõue ei olnud ringkonnakohtu hinnangul tõendatud. Ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt on mööblile kahju tekkinud enne
  7. aasta juunit. Kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei ole eksinud tõendamiskoormise jagamisel. Kahju hüvitamise eeldused, sh põhjuslik seos kostja rikkumisega ning kahju suurus, tuleb

§ 230lg 1 esimese lause järgi tõendada hagejal.

Seda ei ole hageja praegusel juhul teinud.

  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud seenkahjustuse ja kostjale ette heidetava rikkumise vahel põhjuslikku seost. Hageja ringkonnakohtu järeldusega ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul puudub ka seenkahjustusest tulenevate nõuete (seenkahjustuse tuvastamise ja kõrvaldamise kulu ja saamata jäänud üüritulu) osas alus hagi rahuldamiseks. Ringkonnakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole tõendatud, et seenkahjustus tekkis just
  2. aasta juuni läbijooksu tõttu (ringkonnakohtu otsuse p 16). Samas leidis kolleegium varem, et tuvastatud asjaoludel muutusid vastavad nõuded sissenõutavaks juba enne
  3. aastat, mistõttu on need nüüdseks juba aegunud (vt otsuse p 20). Seetõttu ei anna hageja kassatsioonkaebuse väited alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. 11

(13)2-14-53081 26. Viimaks on hageja arvates ringkonnakohus hinnanud valesti kahju tekkimise asjaolusid remondikulude aspektist ning kohaldanud ekslikult VÕS § 127 lg-t 6 ja

§ 233lg-t 1.

Kolleegium hageja väidetega ei nõustu. Ringkonnakohus on põhjendanud oma seisukohta, miks ta ei pea võimalikuks mõista välja kogu remondikuludest tingitud kahju. Sealjuures ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Kostjad ei ole remondikulude väljamõistmise osas ringkonnakohtu otsust vaidlustanud. Seetõttu jääb ka remondikulude osas ringkonnakohtu otsus muutmata. IV

  1. Kolleegium märgib, et hageja on tasunud kautsjonit ettenähtust vähem. Sealjuures on mõlemas hageja esitatud kassatsioonkaebuses kassatsioonkaebuse hind märgitud ekslikult. Ka mõlemad kohtuastmed on eksinud hagihinna arvutamisel. Hageja palus
  2. juunil 2014 esitatud hagiavalduses kostjalt põhinõudena välja mõista 27 670 eurot 14 senti ja alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagi esitamise ajal kehtinud

§ 133lg 1 järgi arvutati hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi.

Sama paragrahvi teise lõike kohaselt liidetakse

§-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel hagi esitamise seisuga arvutatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvutatud viivise summale.

§ 134lg 1 järgi tuli hagihinda arvutades liita ühes hagis sisalduvad nõuded.

Hagi esitamise ajal oli VÕS § 113 lg 1 järgi seadusjärgseks viivisemääraks 8,25% aastas. Seega oli hagi hinnaks põhinõude ja ühe aasta eest arvutatud viivise (2282 eurot 79 senti) summana 29 952 eurot 93 senti.

§ 137

lg 1 järgi on kassatsioonkaebuse esitamise puhul tsiviilasja hind sama mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kuivõrd ringkonnakohus rahuldas põhinõude 2466 eurot 9 senti, siis on kassatsiooniastmes vaidlusaluseks põhinõudeks 25 204 eurot 5 senti. Sellele lisandub aga

§ 133lg 2 järgi arvutatud ühe aasta eest arvutatud viivise summa.

Sealjuures tuleb ka kassatsiooniastmes lähtuda hagi esitamise ajal kehtinud seadusjärgsest viivisemäärast 8,25% aastas (

§ 123

). Seega on kassatsioonkaebuse hinnaks 27 283 eurot 38 senti.

§ 140lg 2 järgi tuli kassatsioonkaebuselt kautsjonina tasuda 272 eurot 83 senti.

Hageja on aga kautsjonit tasunud 252 eurot 5 senti. Seega on hageja tasunud kautsjonit vähem 20 eurot 78 senti. Vähem tasutud kautsjon tuleb

§ 179lg 1 alusel riigi kasuks hagejalt välja mõista.

28. Hageja esitas kirjalikus menetluses seisukohtade esitamise viimasel päeval Riigikohtule tõendid, millega soovis näidata, et hagejal ei ole võlgnevusi teistele korteriühistutele, mille liige ta on, ning kostja teab, milliseid vältimatuid töid tuleb katuse parandamiseks teha. Riigikohus ei kogu ega uuri tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks (

§ 688lg 5).

Hageja tõendid ei olnud esitatud menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Seetõttu ei ole Riigikohtul alust tõendeid vastu võtta. Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada. 29. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad

§ 171

lg 1 alusel hageja kanda.

§ 174

lg-te 3 ja 5 järgi määrab kolleegium kindlaks ka kostjale hüvitatavad menetluskulud. Kostja kassatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada. Kostja palus mõista hagejalt kassatsiooniastme menetluskulude katteks välja 960 eurot. Taotluse kohaselt kulus kostja esindajal kokku 3 tundi tsiviilasja materjalidega tutvumiseks ning õigusanalüüsiks ja 5 tundi 12

(13)2-14-53081 kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks. Õigusteenuse tunnihind oli 120 eurot (käibemaksuga). Hageja ei ole kostja menetluskulude kohta seisukohta esitanud. Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud. Siinkohal arvestab kolleegium muu hulgas seda, et hageja nimel esitati kaks erinevate kassatsioonkaebust, mille esindaja pidi läbi töötama. Seetõttu on põhjendatud tavalisest suurem ajakulu Riigikohtule esitatud vastuse koostamiseks. Lisaks tuleb vastavalt kostja taotlusele välja mõista ka viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi. 30. Kuna kolleegium jätab hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Ants Kull Peeter Jerofejev Tambet Tampuu Eriarvamus: 2-14-53081/179 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.