1-11-3615/225

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. september 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-3615 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. augusti
3. a määrus, millega jäeti Raul Reinsalu (isikukood 37505174230) karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Raul Reinsalu ja tema kaitsja advokaat Anne Vissak, määruskaebused RESOLUTSIOON
4. Jätta Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
5. augusti
6. a määrus muutmata.
7. Määruskaebused jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Harju Maakohtu
9. novembri
10. a otsusega tunnistati Raul Reinsalu süüdi KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel mõisteti talle karistuseks 8 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti R. Reinsalu karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg. Tallinna Ringkonnakohtu
11. märtsi
12. a otsusega tühistati maakohtu otsus ja R. Reinsalu mõisteti õigeks KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi. Otsusega määrati R. Reinsalu viivitamatu vabastamine vahi alt. Riigikohtu
13. veebruari
14. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus muuhulgas R. Reinsalu õigeksmõistmises KarS § 184 lg 21 p 1 järgi ja kriminaalasi saadeti Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Tallinna Ringkonnakohtu
15. mai
16. a otsusega jäeti Harju Maakohtu
17. novembri
18. a otsus R. Reinsalu süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 21 p 1 järgi muutmata. Nimetatud otsusega loeti R. Reinsalule mõistetud karistusest kantuks ajavahemik
19. november 2010 kuni
20. märts 2012, s.o 1 aasta 3 kuud 26 päeva. Ärakandmata karistuseks loeti 6 aastat 8 kuud 4 päeva vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas
21. augustil 2014 ja lõppeb
22. aprillil
24. Tartu Maakohtu
25. augusti
26. a määrusega jäeti R. Reinsalu vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. 2.1 R. Reinsalul on kaks kehtivat kriminaalkaristust. Käesoleval ajal kannab ta karistust narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses käitlemise eest, mis on toime pandud grupis ja suure varalise kasu saamise eesmärgil. R. Reinsalu varasemast elukäigust nähtuvalt on talle kolmel korral kuritegude toimepanemise eest mõistetud karistuseks reaalne vangistus. Vaatamata varasemalt mõistetud reaalsetele vangistustele, pani R. Reinsalu
27. aastal toime suures koguses (s.o 3940,3 g) narkootilise ja psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise (R. Reinsalu kuulus gruppi, mille eesmärgiks oli käidelda ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet marihuaanat, st toimetada see Hollandist Eesti Vabariiki). Sellest järeldub, et R. Reinsalule ei ole mõistetud karistused avaldanud mingisugust mõju, kuna vabaduses on ta jätkanud kuritegude toimepanemist. Kohtu hinnangul on oluline seegi, et R. Reinsalu hoidis pikka aega karistuse kandmisest kõrvale, mida ta on kohtule põhjendanud asjaoluga, et kellelegi ei meeldi vanglas karistust kanda. Seetõttu on alust arvata, et R. Reinsalu õiguskorrale mittevastav käitumine on kooskõlas tema eluviisi, mõtlemise ja maailmavaatega. 2.2 R. Reinsalu on vangistuse jooksul omandanud puidupingitöölise kutse, temaga on läbi viidud toetavad vestlused seaduskuuleka mõtlemise, käitumise ja hoiakute kujundamiseks, samuti on ta läbinud sotsiaalprogrammi „Õige hetk“. R. Reinsalu on osalenud vangla tööhõives ja tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Eeltoodust lähtudes peab kohus R. Reinsalu käitumist karistuse kandmise ajal positiivseks. Vabanemise korral on R. Reinsalul kindel elukoht ema juures. Lisaks peab kohus positiivseks, et vabanemise korral on R. Reinsalul olemas garanteeritud töökoht XXX OÜ-s. Tartu Vangla andmetel on R. Reinsalul rahalisi nõudeid ligikaudu 21 454 euro ulatuses ja vabanemisfondi on kogunenud 1525 eurot. 2.3 R. Reinsalu vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud ega kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Vaatamata sellele, et R. Reinsalu puhul esineb positiivseid asjaolusid (käitumine karistuse kandmise ajal ja vabanemisjärgsed elutingimused), ei kaalu need üles tema suhtes esinevaid negatiivseid ja karistuse kandmiselt tingimisi ennetähtaegset vabastamist mittevõimaldavaid asjaolusid (ennekõike varasem elukäik, kuriteo toimepanemise asjaolud, ärakantud karistusaja pikkus).
28. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse R. Reinsalu kaitsja, taotledes määruse tühistamist ja R. Reinsalu vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Kaebuses esitatud seisukohad on lühidalt järgmised. 3.1 Kaitsja on seisukohal, et maakohtu määruse põhjendused ei ole piisavad, kuivõrd neist ei selgu, miks ei kaalu positiivsed asjaolud negatiivseid üles. R. Reinsalu käitumine karistuse kandmise ajal on olnud laitmatu. Ta on täitnud individuaalses täitmiskavas püstitatud eesmärgid. Ta on läbinud määratud sotsiaalprogrammi, on vanglaametnikega suheldes viisakas ja võimalusel töötab majandustöödel. R. Reinsalu on omandanud ka puidupingitöölise elukutse, kuigi kahjuks ei ole tal võimalik erialasel tööl töötada. Vabaduses on süüdimõistetul olemas kindel elukoht ja garanteeritud töökoht. Vangla iseloomustuse kohaselt ei ole R. Reinsalul riski narkootikumide tarvitamisega. Tal puuduvad distsiplinaarkaristused. Seega on R. Reinsalu vangistuses käitunud eeskujulikult ja täitmiskavas püstitatud eesmärgid on täidetud. 3.2 Maakohus ei ole selgitanud, mida peab kohus täpsemalt silmas negatiivsete asjaolude all, mis ei võimalda R. Reinsalu vabastada. Kohus on eksinud põhimõtte vastu, et kohtute põhjendused ei tohi lähtuda eeldusest, et kuriteo asjaolude tähtsus aja jooksul ei vähene. R. Reinsalu kuriteo asjaolud olid sellised, et erinevad kohtud hindasid tema süüdiolekut erinevalt ning Tallinna Ringkonnakohus leidis, et ta tuli esitatud süüdistuses hoopis õigeks mõista. Arusaamatul moel on R. Reinsalu ohuhinnangut vangistuse ajal muudetud raskemaks. Kaitsja hinnangul pidanuks kohus selle hinnangu jätma arvesse võtmata. 2
29. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse ka R. Reinsalu ise, taotledes samuti kohtumääruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega ta vabastataks vangistusest tingimisi enne tähtaega. 4.1 R. Reinsalu märgib, et maakohtu määruses on ekslikult kirjas, justkui oleks teda eelnevalt kolmel korral karistatud reaalse vangistusega – R. Reinsalu kannab hetkel oma kolmandat reaalset vanglakaristust. R. Reinsalu selgitab, et tema arusaamise järgi ei ole vangistuses elamine inimesele loomupärane. Inimloomusele on omane elada vabalt. Sellest tulenevalt on kohus aga asunud arvamusele, et tema käitumine ei ole õiguskorrale vastav ning on kooskõlas eluviisi, mõtlemise ja maailmavaatega. Kohtu arvamus põhineb aga tema varasematel hoiakutel. Samas toob kohus välja, et R. Reinsaluga on vangistuse ajal läbi viidud toetavad vestlused seaduskuuleka mõtlemise, käitumise ja hoiakute kujundamiseks, mis süüdimõistetu hinnangul lubab kohtul arvata vastupidist. Riigikohtu esimees on avaldanud, et vanu patte pole mingit alust meelde tuletada ja kõik mis on karistusregistri arhiivis, on oma õigusliku aktuaalsuse kaotanud. 4.2 Kuigi kohus arhiiviandmetele otseselt osutanud ei ole, leiab R. Reinsalu, et sootuks tähelepanuta on jäänud tema vabaduses viibitud aeg kestusega üle seitsme aasta. Selle aja jooksul käis R. Reinsalu pidevalt tööl, õppis ja läbis tööalaseid koolitusi. Ta on töötanud erinevates firmades ja ametites lihttöölisest kuni töödejuhatajani, seda nii Eestis kui ka välismaal. Samuti on ta loonud perekonna ja soetanud elukoha, millest kõigest on R. Reinsalu tänaseks päevaks ilma. Kooselu elukaaslasega kestis sisuliselt kuni tema kinnipidamisena
30. aastal.
31. aastal vabanenuna alustas R. Reinsalu kooselu uue kaaslasega, kuid ka see suhe on tänaseks läbi. Seega ei ole R. Reinsalule praeguseks ajaks jäänud kedagi peale eaka ja haige ema, kes kindlustab talle elukoha ja kelle eest ta soovib vabanedes hoolitsema hakata. Aasta pärast, mil avaneb uus vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabanemise võimalus, ei pruugi R. Reinsalul enam lähedast ja toetavat inimest ega elukohta olla. Olles nüüd juba 43-aastane, on R. Reinsalu paljud asjad oma elus ümber hinnanud. 4.3 R. Reinsalu juhib kohtu tähelepanu sellele, et käesolevas süüasjas on oma karistuse ära kandnud kaks isikut, kellest ühel oli reaalseks vabaduskaotuslikuks karistuseks viis kuud ja teisel kuus aastat, kuid ta vabastati kolmeaastase karistuse ärakandmise järel. Selle põhjal leiab R. Reinsalu, et tema poolt praeguseks ajaks ligikaudu viie ja poole aasta pikkuse karistuse ärakandmine ei ole lühike aeg. 4.4 Veel palub R. Reinsalu tähelepanu pöörata sellele, et kohus arutab tema vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise küsimust juba teist korda. Juba esimesel asja arutamisel aasta ja neli kuud tagasi esinesid positiivsete asjaoludena R. Reinsalu õiguskuulekas käitumine vanglas, sotsiaalprogrammi läbimine, töötamine ja distsiplinaarkaristuste puudumine. Siis toetas ka vangla tema vabastamist. Praeguseks ajaks pole iseloomustusse negatiivseid asjaolusid lisandunud. Kahjuks aga ei toeta vangla enam tema vabastamist. R. Reinsalu hinnangul tuleneb see sellest, et vahepeal on tõstetud tema ohutaset ohtlikust kõrgohtlikuks. Ammendavat vastust ohutaseme tõstmise põhjuse kohta pole süüdimõistetu seni saanud. Küll aga on seetõttu välistatud tema avavanglasse paigutamine. Viimaks lisab R. Reinsalu, et tegelikult jäi kuritegu kui selline lõpule viimata, kuivõrd nii kanepi toimetamine Eestisse kui ka suure kasu saamine jäid saavutamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
32. KarS § 76 lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendus selle kohta, miks KarS § 76 lg-s 4 sätestatud materiaalsed alused kogumis välistavad R. Reinsalu vangistusest tingimisi enne 3 tähtaega vabastamise, on asjakohased ja piisavad ning määruskaebustes märgitu ei anna alust väita, et kohus tegi sätte kohaldamisel kaalutlusvea.
33. Määruskaebustes on kaitsja ja süüdimõistetu esitanud vastuväiteid vangla iseloomustuses R. Reinsalule antud ohuhinnangule. Ringkonnakohus soostub kaebajatega, et vangla kõnealust riskihinnangut uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta ei saa R. Reinsalu ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel arvesse võtta. Seejuures kordab ringkonnakohus oma varasemates lahendites avaldatud seisukohta, mille kohaselt ei nähtu vangla materjalidest, millise metoodika ja milliste andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud. Vangla riskihinnang on täielikult põhistamata ega ole seega kontrollitav: puuduvad andmed, mille pinnalt jälgida tõenäosusarvutuse käiku ja uurida selle teaduslikku põhjendatust. Vangla protsentides väljendatud hinnang uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta on juriidiliselt kasutu. Vangla kasutab vangi retsidiivsuse tõenäosuse arvestamiseks arvutiprogrammi, kuhu sisestatakse erinevad parameetrid (nt inimese sugu, vanus, karistatuse arv, kuriteokooseis jms). Sellised automaatsed lahendused saavad olla maksimaalselt üksnes abivahendid lõpliku hinnangu andmisel. Ringkonnakohut võiks vastupidises veenda üksnes see, kui vangla tugineks protsentides väljendatud riskihinnangu andmisel põhjendustele, mis rajanevad teaduslikult tõestatud ja empiiriliselt kontrollitud usaldusväärsel metoodikal. Nagu märgitud, ei ole vangla oma hinnangut mingil moel põhistanud (vt Tartu Ringkonnakohtu
34. oktoobri
35. a määrus kriminaalasjas nr 1-11-14170, p 23).
36. Erinevalt kaitsjast ja süüdimõistetust leiab kriminaalkolleegium, et maakohus ei ole vaidlustatavat kohtumäärust tehes eelnevas punktis märgitu vastu eksinud. Maakohtu määruses pole kordagi viidatud kinnipeetava iseloomustuses toodud uue kuriteo toimepanemise riskiprotsentidele ning seega pole alust väita, justkui oleks kohus määrust tehes neile tuginenud. Kaitsja vastupidine väide on oletuslik. Kuivõrd kohus ei ole oma määruses vangla iseloomustuses sisalduvale ohuhinnangule tuginenud, ei ole asjakohased kaebustes esitatud seisukohad riskiprotsentide alusetu tõstmise kohta ning ringkonnakohus jätab need edasiselt tähelepanuta.
37. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on KarS § 76 lg-s 4 toodut hinnanud kogumis ning võtnud muuhulgas arvesse ka määruskaebustes välja toodud süüdimõistetut positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Kohtupraktikast tuleneb, et igal juhul hinnatakse isiku käitumist vanglas ja tema võimalusi vabaduses kogumis teiste asjaoludega. Nii ei ole välistatud, et konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 21).
38. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei leidu määruskaebustes asjaolusid, mis lükkaks maakohtu seisukoha ümber. Kaebustes on peaasjalikult veelkord välja toodud R. Reinsalu positiivselt iseloomustavad asjaolud (millega kohus on juba kaalutlusotsustust tehes arvestanud). Täiendavalt on kaitsja juhtinud kohtu tähelepanu sellele, et erinevad kohtud hindasid R. Reinsalu süüdiolekut erinevalt ning Tallinna Ringkonnakohus leidis, et ta tuli esitatud süüdistuses hoopis õigeks mõista. See kaitseväide on õiguslikult asjakohatu. Ehkki Tallinna Ringkonnakohtu
39. märtsi
40. a otsusega maakohtu süüdimõistev otsus tühistati ja R. Reinsalu mõisteti õigeks, siis Riigikohtu
41. veebruari
42. a otsusega tühistati ringkonnakohtu otsus süüdistatavate õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1 järgi ning kriminaalasi saadeti selles osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Asja uuel arutamisel tegi ringkonnakohus
43. mail 2013 otsuse, millega jättis Harju Maakohtu
44. novembri
45. a otsuse R. Reinsalu süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 21 p 1 järgi muutmata. Seega anti lõplik hinnang süüdistatava poolt KarS § 184 lg 21 p 1 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemisele ringkonnakohtu
46. mai
47. a otsusega ning süüdistatava varasem õigeksmõistmine ei oma enam tähtsust. Liiati ei tulenenud kohtute erinevad hinnangud süüdistatava süüdioleku kohta tuvastatud faktilistele asjaoludele erineva õigusliku hinnangu andmisest, vaid küsimus lasus peaasjalikult selles, kas kohus sai otsust tehes 4 tugineda tunnistaja kohtueelses menetluses antud deponeerimata ütlustele. Leides, et ütlustele sai tugineda, luges kohus R. Reinsalu süü tuvastatuks.
48. R. Reinsalu heidab maakohtule ette, et kohus on meelevaldselt lugenud ta neljal korral karistatuks reaalse vangistusega. Ringkonnakohus maakohtu määrusest seda välja ei loe. Kohus on tuvastanud, et R. Reinsalule on kolmel korral kuritegude toimepanemise eest mõistetud karistuseks reaalne vangistus. Kaebuses on R. Reinsalu määrust refereerides lisanud sellele sõna „eelnevalt“, mida kohtumäärus aga ei sisalda. Seega vastavad maakohtu poolt tuvastatud asjaolud tegelikkusele ning kohus ei ole R. Reinsalu varasemat karistatust raskendanud.
49. R. Reinsalu senist elukäiku hinnates tuleb paratamatult nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt puudub alus arvata, et kantav karistus oleks olnud varasematest mõjusam ning suunanud R. Reinsalu lõplikult õiguskuulekale teele. Määruskaebuses rõhutatakse, et R. Reinsalu on vangistuses omandanud elukutse ning tal on vabanedes olemas garanteeritud töökoht. Ehkki vaieldamatult on tegemist positiivsete asjaoludega, ei anna need kohtule süüdimõistetu varasemat elukäiku silmas pidades alust arvata, et need tagaksid tema õiguskuuleka käitumise. Nagu R. Reinsalu on isegi oma kaebuses märkinud, on ta vabaduses viibides käinud pidevalt tööl, õppinud ja läbinud tööalaseid koolitusi. Ta on töötanud erinevates firmades ja ametites lihttöölisest kuni töödejuhatajani, seda nii Eestis kui ka välismaal. Seadusliku sissetuleku olemasolule vaatamata pani R. Reinsalu aga hõlptulu teenimise eesmärgil toime kuriteo. Samuti oli R. Reinsalul ka varem olemas ema toetus ning kindel elukoht. Seega ei tekita määruskaebustes avaldatud asjaolud ringkonnakohtus veendumust, et R. Reinsalu edasine käitumine vabaduses oleks seaduskuulekas ning süüdimõistetu ei paneks enam uusi kuritegusid toime.
50. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Aarne Sarjas Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 5