← Eesti

2-17-10348/38

Obsah (10)§ 177§ 691§ 688§ 230§ 652§ 162§ 174§ 173§ 175§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-10348 Otsuse kuupäev 28. november 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu Kohtuas

§ 177lg 2 järgi mõistliku aja jooksul alates otsuse jõustumisest.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas kostja on ekspedeerijana rikkunud vedaja suhtes CMR art 11 lg-s 1 sätestatud kohtustust anda vedajale üle kõik rahvusvaheliseks kaubaveoks vajalikud dokumendid ja edastada vajalik teave ning vastutab sellest tulenevalt CMR art 11 lg 2 järgi hagejale tekkinud kahju eest. CMR art 11 lg 1 järgi on saatja kohustatud tolli- ja muudeks enne kauba saajale väljaandmist tehtavateks toiminguteks lisama saatedokumendile vajalikud dokumendid või andma need vedajale ja teatama talle kõik vajalikud andmed. Õiguskirjanduse kohaselt peab kauba saatja edastama vedajale või tegema talle kättesaadavaks vajaliku teabe ja kõik dokumendid, mida vedajal on vaja riigipiiril või veo ajal. See, millised dokumendid peab saatja täpselt vedajale üle andma ja millist teavet jagama, sõltub iga konkreetse veo 4

(10)2-17-10348 asjaoludest, kuid igal juhul peab saatja andma üle kõik selle veoliigi jaoks ametlikult nõutavad dokumendid ning andma teavet, mida keskmine mõistlik vedaja tavapäraselt ei tea. Saatja ei vastuta sellise teabe ja asjaolude edastamata jätmise eest, mida vedaja peab tavapäraselt nagunii ise teadma (Münchener Kommentar zum HGB.
  1. Aufl.
  2. CMR art 11 (Jesser-Huß), Rn 2–3). CMR art 11 lg 2 järgi ei ole vedaja kohustatud kontrollima saatja edastatud dokumentide ja andmete õigsust või täielikkust ning saatja vastutab vedaja ees mis tahes kahjude eest, mis on põhjustatud nende dokumentide ja andmete puudumisest, ebatäiuslikkusest või ebatäpsusest, v.a vedaja ebaõige toimingu või hooletuse korral. Õiguskirjanduses on leitud, et saatja vastutab viidatud sätte alusel sõltumata süüst ning piisab, et dokumentide või teabe puudused on tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Siiski on saatja vastutus välistatud juhul, kui esineb vedaja ja saatja kaassüü või kaasvastutus. Sellisel juhul ei ole vedajal õigust nõuda saatjalt kahju hüvitamist. Osavastutuse põhimõtte asemel kehtib kõik-või-mitte-midagi-põhimõte (Münchener Kommentar zum HGB.
  3. Aufl.
  4. CMR art 11 (Jesser-Huß), Rn 5–6). Hageja väitel seisnes kostja rikkumine selles, et kostja andis hagejale käsundi originaaldokumendi asemel koopia ega juhtinud sellele hageja tähelepanu. Arvates, et kostja väljastas käsundi originaaldokumendi, andis hageja (ekslikult märgitud kostja) autojuhile kaasa veoloa, mis ei kehtinud kolmandate riikide päritolu kauba veoks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja vedas Poolast pärit kaupa Muugalt Moskvasse. Hageja veok peeti
  5. aprillil 2017 Vene Föderatsiooni territooriumil kinni. Hageja (ekslikult märgitud kostja) autojuhile koostati haldusõigusrikkumise protokoll ja haldusõigusrikkumise määrus. Protokolli kohaselt ei olnud autojuhil kaasas pitseri ja allkirjaga originaalkäsundit ega ühekordset luba kolmandast riigist pärit kauba veoks. Protokollist ja haldusõigusrikkumise määrusest nähtub, et kuna käsund ei vastanud Vene Föderatsiooni ministri
  6. oktoobri
  7. a käskkirjas nr 301 „Kolmandatest riikidest rahvusvaheliste autoveo erisuste kinnitamine“ sätestatud vorminõuetele ja juht ei kinnitanud õigust vedada kolmandast riigist pärit kaupa ega esitanud sellekohast veoluba, ei olnud esitatud käskkirja p-des 10-11 nimetatud vajalikke dokumente (dokumentide komplekti). Autojuht on protokollis sisalduvaid andmeid oma allkirjaga kinnitanud, hageja ei ole määrust vaidlustanud ning kostja peab määrust õiguslikult põhjendatuks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja autojuhil oli kaasas käsundidokumendi koopia ning veoluba, mis kehtis üksnes Eesti ja Vene päritolu kauba veoks. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja autojuhil pidanuks Vene Föderatsiooni õiguse kohaselt olema koos sellise veoloaga kaasas käsundi originaaldokument (dokumentide komplekt), ning originaaldokumenti ei oleks olnud vaja, kui autojuhil oleks olnud veoluba kolmandatest riikidest pärit kauba veoks. Maakohus leidis õigesti ja pooled ei vaidle selle üle, et kauba veoks Vene Föderatsiooni pidi hagejal olema AutoVS § 21 ja Eesti-Vene kokkuleppe art 5 p 1 kohaselt veoluba, mille pidi korra § 32 lg 1 järgi taotlema hageja (ekslikult märgitud kostja) ise. Sellest tulenevalt saaks kostjale (ekslikult märgitud hagejale) ette heita üksnes seda, et ta ei edastanud hagejale (ekslikult märgitud kostjale) käsundi originaaldokumenti, mis oleks igal juhul taganud selle, et autojuhil oleks olnud kaasas nõuetekohased dokumendid, või seda, et ta jättis hagejale õige veoloa valimiseks vajalikud andmed esitamata. Kuna kostja väljastas käsundidokumendi koopia, on kostja rikkumist tuvastades oluline selgitada üksnes seda, kas ta on rikkunud teabe andmise kohustust. Teist tüüpi veoloa korral piisanuks käsundidokumendi koopiast. Arvestades, et veoloa valik sõltub sellest, kas veetakse Eesti või Vene päritolu kaupa või kolmandast riigist pärit kaupa, oli kostjal kohustus teatada hagejale, mis päritolu kauba veoks vedu telliti. Maakohus tuvastas õigesti, et veolepingust ei nähtu kauba päritolu. Kuna asjas ei ole esitatud muid tõendeid selle kohta, et kostja teavitas hagejat veetava kauba päritolust, sh ei nähtu see poolte kirjavahetusest, on kostja rikkunud oma kohustust anda vedajale õigel ajal teada, et veoseks on kolmandast riigist pärit kaup. 5
(10)2-17-10348 Kuigi kostja rikkus teavitamiskohustust, tekkis hagejale kahju osaliselt ka tema enda tegevusetuse ja hooletuse tõttu ning see välistab CMR art 11 lg 2 järgi hageja kahju hüvitamise nõude kostja vastu. Kostja väitel pidi hageja kauba päritolu teadma, kuna käsundit nõutakse üksnes juhul, kui veetakse kolmandast riigist pärit kaupa, ning iga kogenud vedaja peab seda teadma. Hageja ei ole vaidlustanud, et käsundi originaaldokumenti nõutakse üksnes kolmandast riigist pärit kauba veoks. Kuna poolte kirjavahetusest nähtuvalt teatas kostja
  1. aprillil 2017 hagejale, et käsundi saab (tl 50), pidi hageja kogenud vedajana mõistma, et veoseks on kolmandast riigist pärit kaup. Hageja autojuhti trahviti haldusõigusrikkumise eest seetõttu, et tal ei olnud kaasas nõuetekohast dokumentide komplekti (käsundi originaaldokumenti koos õige veoloaga). Veoloa taotlemine ja õige veoloa valik oli hageja kohustus. Iseenesest on õige maakohtu järeldus, et vedajal ei ole üldjuhul kohustust kontrollida kaubaga kaasa antavaid dokumente ja nende sisu. Kostja teatas hagejale, et käsund on olemas, täpsustamata seejuures, kas see on originaaldokument või koopia, rikkudes sellega teavitamiskohustust. Sellises olukorras pidi hageja kogenud ja mõistliku vedajana paluma kostjal seda asjaolu täpsustada, kuna sellest sõltus autojuhile antava veoloa liik. Seega ei ole õige maakohtu järeldus, et hageja ei pidanud ise midagi kontrollima. Kuigi ekspedeerija peab edastama vedajale vajalikud dokumendid ja teabe veo korraldamiseks, on professionaalsel vedajal kohustus nõuda veo korraldajalt õige veoloa valikuks vajalikku teavet. Kuna hageja ei täpsustanud, kas kostja väidetud käsund on originaaldokument või koopia, eeldades, et see on originaal, oli hageja autojuhile veoluba kaasa andes ka ise hooletu ning nõutav dokumentide komplekt jäi autojuhile andmata osaliselt hageja enda tegevusetuse tõttu. Seda järeldust ei lükka ümber poolte kirjavahetus, milles kostja on kinnitanud, et teeb käsundi, kuid sellel on värviline skaneeritud pitser ning igaks juhuks on parem kolmandate riikide veoluba, ning hageja on vastanud, et annab mõlemad kaasa (tl 48). Eeltoodust ei saa järeldada, et tavaliselt andis kostja hagejale dokumentide hulgas üle käsundi originaaldokumendi ning üksnes juhul, kui originaali ei olnud, teavitas kostja sellest hagejat. Pigem kinnitab kirjavahetus, et pooled kooskõlastasid veoloa valikuks vajalikud andmed enne vedu ning kahtluse korral andis hageja autojuhile kaasa mõlemad veoload. Seega tekkis hagejale kahju nii seetõttu, kostja jättis selge teabe hagejale edastamata, kui ka seetõttu, et professionaalse vedajana jättis hageja ise õige veoloa valikuks vajaliku teabe kostjalt küsimata ja autojuhile õige veoloa kaasa andmata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  2. Hageja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja palub määrata temale hüvitatava kassatsioonimenetluse kulu rahaliseks suuruseks 960 eurot ning mõista see kostjalt välja. Kassatsioonkaebuse kohaselt eksis ringkonnakohus CMR art 11 lg-te 1 ja 2 kohaldamisel ja leidis valesti, et hageja on kahju tekkimises ise süüdi, sest ei täpsustanud, kas kostja edastas talle käsundi originaaldokumendi või koopia. Rahvusvahelise kaubaveo veoloa hankimine on vedaja kohustus ning hageja tegi seda kostja juhiseid ja Vene Föderatsiooni õigusakte järgides. Kuna kostja kinnitas käsundi olemasolu, andis hageja autojuhile kahepoolse veoloa. Autojuhil ei ole võimalik temale antud dokumentide nõuetekohasust kontrollida. Poolte varasema praktika kohaselt täpsustas kostja alati enne vedu, kas dokumendid on originaalid või koopiad. Hageja võis kostja kinnitusest, et käsund on olemas, järeldada originaaldokumendi olemasolu. CMR art 11 järgi ei vastuta vedaja puudulikust dokumentatsioonist tulenevate tagajärgede eest, sest saatja on kohustatud lisama vajalikud dokumendid või andma need vedaja käsutusse ja teatama kõik vajalikud andmed ning vedaja ei ole kohustatud dokumentide ja andmete õigsust või täielikkust kontrollima. Kostja peab hüvitama hagejale kahju VÕS § 781 lg 1 p 5 ja CMR art 11 lg 1 järgi, kuna asjas ei ole hageja hooletust tuvastatud. Kui kahju tekkis osaliselt hageja süül, pidi ringkonnakohus VÕS § 139 lg-t 1 kohaldades 6
(10)2-17-10348 määrama kindlaks kummagi poole vastutuse suuruse ja süü ulatuse, mitte jätma hagi tervikuna rahuldamata.
  1. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 691

p 5 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu ning jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

  1. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude üle:  pooled sõlmisid
  2. aprillil 2017 veolepingu, mille järgi hageja kohustus vedama kostja tellimusel kauba Maardust Moskvasse;  kostja andis hageja autojuhile käsundidokumendi koopia ning hageja andis autojuhile Eesti ja Vene päritolu kauba veoks kehtiva veoloa;  kostja ei olnud hagejale avaldanud, et veetav kaup on Poola päritolu (mille veoks Venemaale oli nõutav käsundi originaaldokument või Eesti ja Venemaa vahel kolmandast riigist pärit kauba veoluba);  pärast riigipiiri ületamist koostati hageja autojuhile haldusõigusrikkumise protokoll ja määrati rahatrahv, kuna kauba veoks vajalikud dokumendid ei vastanud nõuetele (käsundidokumendil ei olnud originaalpitserit ja koostaja allkirja ning puudus luba Eesti ja Venemaa vahel kolmandast riigist kauba veoks);  hagejal tekkis kostja tellitud veol 3131 euro 20 sendi suurune kahju, sh rahatrahv 2417 eurot 63 senti, komisjonitasu 40 eurot 29 senti, parklatasu 77 eurot 16 senti, riigipiiri ületamise tasu 16 eurot 10 senti, seisutasu 400 eurot ja võla sissenõudmise kulu 180 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest. Vaidluse lahendamiseks pidid kohtud tegema kindlaks, kas kostja on saatjana rikkunud CMR art 11 lg-s 1 sätestatud kohustusi ja kas ta vabaneb vastutusest CMR art 11 lg 2 teise lause alusel hageja tegevuse või tegevusetuse tõttu. Maakohus leidis hagi rahuldades, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest CMR art 11 lg 1 alusel, kuna ei andnud hagejale üle nõuetekohaseid dokumente ega teatanud talle kauba päritolu ja seda, kas hageja autojuhile antakse käsundi originaaldokument või koopia. Ringkonnakohus leidis maakohtu otsust tühistades ja hagi rahuldamata jättes, et kuigi kostja rikkus kohustust teavitada hagejat kauba päritolust, vabaneb ta CMR art 11 lg 2 järgi vastutusest, kuna hageja oli ise hooletu, sest jättis käsundidokumendi liigi täpsustamata. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega.
  3. CMR art 11 lg 1 järgi on saatja kohustatud tolli- ja muudeks enne kauba saajale väljaandmist tehtavateks toiminguteks lisama saatedokumendile vajalikud dokumendid või andma need vedajale ja teatama talle kõik vajalikud andmed. Ringkonnakohus on õigesti selgitanud, et saatja peab vedajale edastama või tegema talle kättesaadavaks vajaliku teabe ja kõik dokumendid, mida vedaja vajab riigipiiril või veo ajal. Arvestades, et veoloa valik sõltub sellest, kas veetakse Eesti või Vene päritolu kaupa või kolmandast riigist pärit kaupa, oli kostjal ringkonnakohtu seisukoha järgi kohustus teatada hagejale, mis päritolu kauba veoks vedu telliti. Kohtud on tuvastanud, et kostja rikkus CMR art 11 lg-s 1 sätestatud kohustust anda hagejale käsundi originaaldokument ja teatada talle kauba päritolu. Kolleegiumil ei ole alust kohtutest erinevale seisukohale asuda (

§ 688lg-d 3–5).

12. CMR art 11 lg 2 järgi ei ole vedaja kohustatud kontrollima saatja edastatud dokumentide ja andmete õigsust või täielikkust ning saatja vastutab vedaja ees mis tahes kahju eest, mis on põhjustatud nende dokumentide ja andmete puudumisest, ebatäiuslikkusest või ebatäpsusest, v.a vedaja ebaõige toimingu või hooletuse korral. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, 7

(10)2-17-10348 et saatja vastutab selle sätte alusel sõltumata süüst ning piisab sellest, et dokumentide või teabe puudused on vedajal tekkinud kahjuga põhjuslikus seoses. Põhjendatud ei ole aga ringkonnakohtu seisukoht, et praegusel juhul vabaneb kostja CMR art 11 lg 2 alusel vastutusest hageja kaassüü (hooletuse) tõttu. Kooskõlas

§ 688

lg-s 4 sätestatuga lähtub kolleegium ringkonnakohtu tuvastatust, et kostja teatas

  1. aprillil 2017 hagejale käsundi saamisest (tl 50). Arusaamatu ja põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, et hageja pidi sellest kogenud vedajana mõistma, et veoseks on kolmandast riigist pärit kaup. Põhjendamata on ka ringkonnakohtu järeldus, et kuigi vedajal ei ole üldjuhul kohustust kontrollida saatja antud dokumente ja nende sisu, pidi hageja praegusel juhul kogenud ja mõistliku vedajana paluma kostjal täpsustada, kas autojuhile antakse käsundi originaaldokument või koopia. CMR art 11 lg 2 esimene lause sätestab selgelt, et vedaja ei ole kohustatud kontrollima saatja dokumentide ja andmete õigsust või täielikkust. Sama artikli teise lause järgi ei vastuta oma kohustusi rikkunud saatja üksnes juhul, kui vedaja on teinud ebaõige toimingu või olnud hooletu. Kolleegiumi arvates peetakse nimetatud sättes saatja vastutust välistavate asjaoludena silmas eelkõige olukordi, kus vedaja teeb vale toimingu või on hooletu, nt kaotab dokumendid või kasutab neid asjakohatult või muudab omavoliliselt teekonda, omamata selleks vajalikke dokumente ja teades, et tal ei ole vajalikke dokumente, või jätkab teekonda, kuigi teab, et tal ei ole selleks vajalikke dokumente. Samuti võib vedaja selle sätte järgi vastutada, kui ta täitis dokumendid ise vigaselt või avastas saatja dokumentides või andmetes puudused, kuid ei võtnud tarvitusele kahju piiravaid mõistlikke abinõusid jne. Kolleegium märgib, et sarnaselt on art 11 lg-t 2 sisustatud ka ringkonnakohtu viidatud õiguskirjanduses (Münchener Kommentar zum HGB.
  2. Aufl.
  3. CMR art 11 (Jesser-Huß), Rn 5-6). Eeltoodud tõlgenduse ja kohtute tuvastatud asjaoludega arvestades leiab kolleegium, et hageja võis eeldada, et kostja annab hageja autojuhile käsundi originaaldokumendi. See, et hageja ei palunud kostjal täpsustada, kas autojuhile antakse käsundi originaaldokument või koopia, ei ole käsitatav hageja ebaõige toimingu või hooletusena, mis vabastaks kostja CMR art 11 lg 2 teise lause alusel hagejale kahju hüvitamisest. Seetõttu nõustub kolleegium maakohtuga, et kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest.
  4. Maakohus on hageja kahju hüvitamise nõude põhjendatult rahuldanud. Kolleegiumil ei ole ka selles osas alust maakohtust erinevale seisukohale asuda (

§ 688lg-d 3–5).

Maakohtu otsusest nähtuvalt on hageja täitnud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused.

§ 230

lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tõendeid esitavad

§ 230lg 2 esimese lause järgi menetlusosalised.

Hageja on kahju suuruse tõendamiseks esitanud kuludokumendid (tl 11–16). Maakohus märkis, et kostja ei ole hageja nõuet ja tõendeid vaidlustanud. Kolleegium selgitab, et kostja võis piirduda vastuväidete esitamisega ilma tõendeid esitamata üksnes seni, kuni hageja ei esitanud tõendeid. Kuna hageja esitas tõendid kahju tekkimise ja suuruse ning kostja rikkumise, samuti kostja rikkumise ja hagejal tekkinud kahju vahelise põhjusliku seose kohta, oli ka kostjal

§ 230lg 1 järgi kohustus oma vastuväidet tõendada (vt ka Riigikohtu 6.

veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). Asja materjalidest nähtuvalt piirdus kostja maakohtu menetluses üldsõnalise vastuväitega, et hageja kahju hüvitamise nõue ei ole tõendatud (tl 29-30, 38-40, 55-56, 82-84), ega esitanud hageja kahju suuruse alusetuse tõendamiseks ühtegi tõendit. Hageja nõude suurust ümberlükkavaid tõendeid, mida ringkonnakohus saanuks

§ 652järgi hinnata, ei esitanud kostja ka apellatsioonimenetluses (tl 92-95). 8

(10)2-17-10348 14. Maakohus on jätnud menetluskulud

§ 162

lg 1 alusel õigesti kostja kanda ning määranud

§ 174

lg 2 ja § 175 lg 1 järgi hagejale hüvitatavaks menetluskuluks kokku 950 eurot, sh riigilõiv 300 eurot, tõlkekulu 100 eurot (ilma km-ta) ja õigusabikulu 550 eurot (ilma km-ta; lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot). Maakohus mõistis hageja menetluskulud kostjalt välja, märkides

§ 177

lg 4 alusel, et kostjal on kohustus maksta hagejale menetluskulude hüvitamisega viivitamise korral viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust. Kostja ei väitnud apellatsioonkaebuses, et maakohus rikkus hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel menetlusõiguse norme või ületas diskretsioonipiire. Seega ei ole kolleegiumil alust muuta maakohtu kindlaksmääratud hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalist suurust. 15. Ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetluse kulud jäävad kooskõlas

§ 173

lg-tes 1 ja 3 sätestatuga

§ 162lg 1 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Kolleegium määrab

§ 174

lg-te 1, 3 ja 5 koostoime ning

§ 175

lg 1 järgi kindlaks hagejale hüvitatavate apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulude rahalise suuruse ja mõistab need kostjalt hageja kasuks välja. Hageja ringkonnakohtule esitatud apellatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt oli hageja lepingulise esindaja kulu ringkonnakohtus kokku 432 eurot (km-ga), sh kostja apellatsioonkaebusega tutvumine, vastuse koostamine ja esitamine ning kohtuistungil osalemine kokku 3 tundi ja juristist esindaja tunnitasu 120 eurot (km-ta). Hageja on märkinud, et kuna tema ja talle õigusabi osutanud äriühing on käibemaksukohustuslased, saab ta käibemaksu seaduse alusel tagasi ega nõua seda kostjalt, ning palub mõista kostjalt välja 360 eurot (tl 114-115). Riigikohtule esitatud kassatsioonimenetluse kulude kindlaksmääramise taotluses palub hageja mõista kostjalt välja lepingulise esindaja kulu Riigikohtus 960 eurot (km-ga), sh kassatsioonkaebuse koostamine 8 tundi ning vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 100 eurot (km-ta) (tl 137-142). 16.

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates (Riigikohtu üldkogu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Kolleegiumi varasema seisukoha järgi tuleb menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14;
  5. novembri
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Kolleegium on varem pidanud põhjendatuks ja vajalikuks mh tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (
  7. oktoobri
  8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13), aga ka nt 156 eurot koos käibemaksuga (
  9. aprilli
  10. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-17, p 15). Hageja lepinguliste esindajate tunnitasu ei ületa ringkonna- ja Riigikohtus keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Seega on põhjendatud nii apellatsioonimenetluse esindaja (jurist) tunnitasu 120 eurot (km-ta) kui ka kassatsioonimenetluse esindaja (vandeadvokaat) tunnitasu 100 eurot (km-ta). Asja olemust, vaidluse keerukust ja apellatsioonimenetluses tehtud toiminguid arvestades on kolleegiumi hinnangul põhjendatud ka hageja lepingulise esindaja ajakulu ringkonnakohtus, s.o 3 tundi. Hageja taotluse kohaselt on tema lepingulise esindaja kassatsiooniastme menetlustoimingute ajakulu 8 tundi. Kolleegiumi arvates ei saa vähemalt üldjuhul pidada põhjendatuks menetlusosalise esindaja kassatsiooniastme ajakulu, mis ületab oluliselt nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetlustoimingute ajakulu. Ainuüksi asjaolu, et tegemist on menetlusega kõrgemas kohtuastmes, ei saa olla ajakulu suurenemise põhjuseks. Eelduslikult kulub vandeadvokaadist esindajal dokumentide koostamiseks ja esitamiseks vähem aega, kui kulub muul õigusteadmistega lepingulisel esindajal. Arvestades eeltoodud asjaolusid, samuti seda, et hagejat esindas kassatsioonimenetluses uus lepinguline esindaja, kuid kaebuses on suures osas korratud hageja 9

(10)2-17-10348 varasemaid seisukohti, leiab kolleegium, et hageja lepingulise esindaja ajakulu Riigikohtus on põhjendatud taotletust poole väiksemas, s.o 4 tunni ulatuses. Seega on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu, mille kostja peab talle hüvitama, ringkonnakohtus 360 eurot (3 * 120) ja Riigikohtus 400 eurot (4 * 100). 17. Kolleegium leiab, et kostjalt tuleb mõista hageja menetluskulud välja ilma käibemaksuta. Ringkonnakohtule esitatud taotluses on hageja märkinud, et on käibemaksukohustuslane, ja palunud menetluskulu mõista välja ilma käibemaksuta. Riigikohtule esitatud taotluses ei ole hageja käibemaksu hüvitamiseks kooskõlas

§ 174

lg-s 10 sätestatuga kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel menetluskuludelt käibemaksu tagasi arvestada (vt ka Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16).
  3. Hageja ei ole taotlenud, et kostja tasuks hagejale hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi (

§ 177lg 4).

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada hageja märgitud isikule. Ants Kull Henn Jõks Tambet Tampuu 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.