← Eesti

1-16-2295/81

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS 1-16-2295 28. november 2018 Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Paavo Randma Andres Nõgisto taotlus määrata tema tingimisi enne tähtaega elektrooni

) § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemise eest.

§ 65

lg 2 alusel mõisteti talle karistuseks vangistus 8 aastat 11 kuud, mille kandmise alguseks loeti

  1. september
  3. Viru Maakohtu
  4. septembri
  5. a määrusega vabastati A. Nõgisto vangistusest tingimisi enne tähtaega katseajaga
  6. augustini
  8. Tartu Maakohtu
  9. aprilli
  10. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-2295 mõisteti A. Nõgisto süüdi

§ 424järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises (29.

augustil 2014 ja 25. juulil 2015 toime pandud teod). Teda karistati 1 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise, s.t Tartu Maakohtu 19.

novembri

  1. a otsusega kriminaalasjas nr 1-07-1404 mõistetud ning ärakandmata karistuse osa (2 aastat 10 kuud 17 päeva vangistust) võrra. Liitkaristusena tuli ära kanda 4 aastat 1 kuu 17 päeva vangistust. A. Nõgisto asus karistust kandma
  2. juulil
  3. 1-16-2295
  4. A. Nõgisto esitas
  5. veebruaril 2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus ümber arvutada tema tingimisi enne tähtaega vabanemise õiguse tekkimise kuupäev.
  7. märtsi
  8. a kohtumäärusega jättis Tallinna Halduskohus A. Nõgisto kaebuse läbi vaatamata põhjendusel, et sellise küsimuse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-52-12 nähtub, et tegemist on kohtuotsuse täitmise küsimusega, mis kuulub maakohtu pädevusse kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 431 alusel.
  10. juunil 2018 esitas A. Nõgisto Tartu Maakohtule taotluse määrata kindlaks tema ennetähtaegse vabanemise õiguse tekkimise kuupäev. A. Nõgisto leidis, et tema vangistusest elektroonilise valvega tingimisi vabastamise õiguse tekkimise kuupäeva tuleb arvutada, lähtudes

§ 76

lg-st 1, mitte

§ 76lg-st 2.

Viimase liitkaristust ettenägeva kohtuotsusega tunnistati ta süüdi teise astme kuriteo toimepanemises, mistõttu tuleb teda käsitada teise astme kuriteo eest karistust kandva isikuna.

  1. Tartu Maakohus jättis
  2. juuli
  3. a määrusega A. Nõgisto taotluse läbi vaatamata, leides, et tingimisi enne tähtaega vabanemise õiguse tekkimise tähtaja määramine ei ole kohtu pädevuses, vaid selle tähtaja määrab vangla kinnipeetava individuaalses täitmiskavas. Samas nõustus maakohus Tallinna Vangla seisukohaga, et A. Nõgisto enne tähtaega vabastamise tähtaja arvutamisel tuleb võtta aluseks

§ 76lg-s 2 sätestatu.

A. Nõgisto kannab liitkaristust, mis on moodustatud nii esimese kui ka teise astme kuritegude eest mõistetud karistustest, mistõttu ei saa tähtaja arvutamisel võtta aluseks kergema astme kuriteo eest mõistetud karistust.

  2. augustil 2018 esitas A. Nõgisto määruskaebuse Tartu Maakohtu määruse peale, mille maakohtunik edastas lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.
  3. Tartu Ringkonnakohtu
  4. augusti
  5. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja kaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu peamised põhjendused on järgmised.
  6. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-52-12 leiti, et kinnipeetava tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks taotluse esitamise tähtaja arvutamine on kohtulahendi täitmisel tõusetunud küsimus KrMS § 431 mõttes, mis kuulub kriminaalasju lahendava maakohtu pädevusse.
  7. Kuigi maakohus jättis kaebaja taotluse läbi vaatamata, nõustus ta põhjendustes siiski vangla seisukohaga, mille kohaselt tuleb A. Nõgisto tingimisi ennetähtaegse vabastamise tähtaegade arvutamisel aluseks võtta

§ 76lg-s 2 sätestatu.

Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-52-12 tehiolud sarnanevad A. Nõgisto juhtumiga. Riigikohus osutas märgitud lahendi punktis 25, et juhul, kui isik kannab liitkaristust, mis on moodustatud nii esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise kui ka teise astme kuriteo eest mõistetud karistustest, lähtutakse süüdimõistetu ennetähtaegsel vabastamisel

§ 76lg-st 2.

12.

§ 76

lg 2 kohaselt tuleb selles sättes toodud tähtaegadest lähtuda juhul, kui karistust kandev isik on süüdi mõistetud esimese astme tahtlikus kuriteos. Sealjuures ei ole tähtis, kui suure osa mõistetud karistusest moodustab just esimese astme tahtliku kuriteo eest mõistetud karistus. Oluline on üksnes see, et mingi osa karistusest, mis tuleb ära kanda, on isikule mõistetud tahtliku esimese astme kuriteo eest. Selline seisukoht on põhjendatud ka seetõttu, et isik, kes on tahtlikult toime pannud esimese astme kuriteo, ei saa loota, et enne selle kuriteo eest mõistetud karistuse täielikku ärakandmist võidakse uue kuriteo toimepanemise korral tema olukorda karistuse kandmisel kergendada. Ka olukorras, kus süüdlane on tahtlikult toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastatud tingimisi enne tähtaega, kuid paneb talle 2

(5)1-16-2295 määratud katseajal toime uue kuriteo, mille eest mõistetud karistusele liidetakse ka esimese astme tahtlikult toime pandud kuriteo eest mõistetud karistuse ärakandmata osa, tuleb teda lugeda tahtlikult toimepandud esimese astme kuriteo eest karistust kandvaks isikuks. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  1. Riigikohtule esitatud määruskaebuses taotleb A. Nõgisto kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm ringkonnakohtu määruse tühistamist ning asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmist.
  2. Esmalt leitakse määruskaebuses, et ringkonnakohtu põhjendused on vasturääkivad. Ühelt poolt jättis ringkonnakohus maakohtu läbi vaatamata jätmise määruse muutmata ilma sellist otsustust põhjendamata. Samas asus aga seisukohale, et tingimisi enne tähtaega vabanemise õiguse tekkimise tähtaja määramine on maakohtu pädevuses tulenevalt KrMS §-st
  3. Selliselt tegutsedes on apellatsioonikohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust nii KrMS § 339 lg 1 p 7 kui ka KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus oleks pidanud määruskaebuse rahuldama ja saatma A. Nõgisto taotluse maakohtule lahendamiseks.
  4. Teiseks on määruskaebuse esitaja seisukohal, et A. Nõgisto ennetähtaegse vabastamise tähtaja arvutamisel tuleb aluseks võtta

§ 76lg-s 1 sätestatu.

A. Nõgisto kannab alates

  1. juulist 2017 karistust Tallinna Vanglas Tartu Maakohtu
  2. aprilli
  3. a otsuse nr 1-16-2295 alusel teise astme kuriteo toimepanemise eest. See, et talle mõistetud liitkaristus sisaldab ka esimese astme kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistuse ärakandmata osa, ei muuda olematuks asjaolu, et A. Nõgisto kannab praegusel ajal karistust teise astme kuriteo toimepanemise eest.

§ 76ei reguleeri olukorda, kus süüdlane kannab liitkaristust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Käimasoleva määruskaebemenetluse lahendamisel tuleb esmalt vastata küsimusele, kas ringkonnakohtu otsustus jätta rahuldamata määruskaebus maakohtu määruse peale, millega jäeti A. Nõgisto taotlus läbi vaatamata, on seaduslik.
  2. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et see, kuidas arvutada kinnipeetava tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks taotluse esitamise tähtaega, on kohtulahendi täitmisel tõusetunud küsimus KrMS § 431 mõttes, mille lahendamine kuulub maakohtu pädevusse (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. novembri
  4. a otsuse nr 3-3-1-52-12 p 20). KrMS § 431 näeb ette, et KrMS §-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimused ning muud kohtulahendi täitmisel ilmnevad kahtlused ja ebaselgused lahendab lahendi teinud kohus või kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. KrMS §-s 426 on sätestatud menetlus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. KrMS § 426 lg 1 esimese lause kohaselt on karistuse täitmise asukoha järgse maakohtu täitmiskohtunik pädev vabastama süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega pärast tema poolt

§-s 76, § 761 lõikes 1 või §-s 77 sätestatud karistusaja ärakandmist. Seega kuulub maakohtu otsustusruumi ka selle vaidluse lahendamine, millist

§-s 76 märgitud alust tuleks kohaldada.

  1. Esmapilgul võib seetõttu väita, et kaitsja kriitika A. Nõgisto esitatud kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta on õigustatud ning peaks tooma kaasa kohtulahendite tühistamise. Kolleegium osutab aga järgnevale. Nimelt on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas tühistanud esimese või teise astme kohtu poolt kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse ning saatnud kaebuse kohtule arutamiseks tagasi juhtudel, mil kohus pole isiku esitatud kaebusele enda lahendis sisulist hinnangut üldse andnud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a määrus asjas 3

(5)1-16-2295 nr 1-18-2232;
  1. juuni
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-16-17 ning
  3. märtsi
  4. a määrus asjas nr 3-1-1-8-17). Samas näiteks olukorras, kus ringkonnakohus on küll ekslikult leidnud, et vahistamisküsimuse lahendamise jaoks tähtsatele tõenditele juurdepääsu üle otsustamine ei ole mitte kohtu, vaid prokuratuuri ainupädevuses, kuid on asjasse puutuvat õigusküsimust siiski sisuliselt hinnanud, pole kõnealune rikkumine tinginud kohtumääruste tühistamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. mai
  6. a määrus asjas nr 3-1-1-110-15, p 19). Sealjuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  7. juuni
  8. a otsuse nr 3-1-1-14-14 p-des 707 ja 708 ringkonnakohtu poolt olulise kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tuvastamisel aktsepteerinud lahendust, et ringkonnakohus ei saada kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks, vaid menetlusökonoomilistel kaalutlustel teeb ise sisulise otsustuse.
  9. Kirjeldatud arusaama käesolevas kohtuasjas kohaldades tuleb tõdeda, et kuigi maakohus on määruse resolutsioonis tõepoolest märkinud, et taotlus tingimisi enne tähtaega elektroonilise järelevalve kohaldamisega vabanemise õiguse tekkimise aja määramiseks jäetakse läbi vaatamata, on määruse põhjendavas osas A. Nõgisto taotlust ka sisuliselt analüüsitud. Nimelt on määruses esitatud selged ja arusaadavad põhjendused, miks süüdimõistetu taotlust ei saa rahuldada. Arusaamast, et maakohus on vaidlusaluse õigusküsimuse sisuliselt lahendanud, on lähtunud ka ringkonnakohus, esitades põhjalikud vastuargumendid määruskaebusele ning selgitades, miks A. Nõgisto taotlust ei saa rahuldada. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et kaitsja osutatud menetluslik rikkumine ei tingi kohtulahendite tühistamist. Menetlusökonoomia põhimõttega ei ole kooskõlas pelgalt maakohtu resolutsioonis kasutatud eksliku sõnastuse tõttu mõlema kohtuastme määruse tühistamine ning A. Nõgisto taotluse maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks saatmine. Ühtlasi ei ole kõnealune rikkumine pärssinud kaebeõiguse realiseerimist A. Nõgisto huvides.
  10. Kuivõrd maa- ja ringkonnakohus on kaebuse sisuliselt läbi vaadanud, siis on ka Riigikohus pädev vastama küsimusele, kas A. Nõgisto puhul tuleb tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest vabanemise õiguse tekkimise aja määramisel lähtuda

§ 76lg-st 1 või lg-st 2.

Selles õigusvaidluses nõustub kolleegium täielikult maa- ja ringkonnakohtu määrustes toodud põhjendustega, märkides omaltpoolt järgmist. 21.

§ 76

lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et esimese astme tahtliku kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isik peab katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise võimaluse tekkimiseks ära kandma suurema osa temale mõistetud karistusest võrreldes isikuga, kes on toime pannud kas teise astme kuriteo või esimese astme kuriteo ettevaatamatusest. 22. Isik, kes on tahtlikult toime pannud esimese astme kuriteo, ei saa loota sellele, et enne selle kuriteo eest mõistetud (liit-)karistuse ärakandmist võidaks uue kuriteo toimepanemise korral tema olukorda karistuse kandmisel ja sellest vabastamisel kergendada. Ehk juhul, kui liitkaristus on moodustatud esimese astme tahtliku kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistusest (

§ 76

lg 2) ja teise astme kuriteo või ettevaatamatusest toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistusest (

§ 76

lg 1), tuleb tingimisi enne tähtaega vabastamise võimaluse tekkimise aja määramisel kokkuvõttes lähtuda

§ 76lg-s 2 sätestatust.

Eeltoodu tähendab ühtlasi seda, et kui süüdlane on tahtlikult toime pandud esimese astme kuriteo eest mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi vabastatud, kuid paneb talle määratud katseajal toime uue (nt teise astme) kuriteo, tuleb teda lugeda esimese astme tahtlikult toimepandud kuriteo eest karistust kandvaks isikuks ja vangistusest ennetähtaegse vabastamise küsimuse vaagimisel tuleb kohaldada

§ 76lg 2 sätteid. Praegusel juhtumil on A. Nõgisto suhtes nii ka toimitud. 4

(5)1-16-2295
  1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  2. augusti
  3. a määruse muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.