) § 9 lg 1 p 3 loetletud asjaolud (on asunud Eestisse elama enne 1990 aasta 1. juulit), võttis PPA lahkumisettekirjutuse tegemisel arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude liiki, raskusastet ja ühiskonnaohtlikkust. Uimastikuritegusid saab lugeda rasketeks kuritegudeks. Kaebaja on ka varem süüdi tunnistatud narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises. Lisaks eeltoodule on kaebajat karistatud viiel korral väärteo korras. Kaebaja ei ole teinud püüdlusi Eesti Vabariigi ühiskonda lõimumisel. Vanglas viibides kordab ta pidevalt riigikeele A1 taseme kursust, kuid eksamit ei soorita, samuti ei ole ta avaldanud soovi Eesti Vabariigi kodakondsuse saamiseks. Tuginedes isiku ütlustele 2010 aastal esitatud elamisloa taotluse põhjenduses, on ta saabunud Eestisse 1998, so täiskasvanuna 27 aastaselt. Viru Vangla sõnul oli kaebajal vabaduses viibides peamiseks sissetuleku allikaks 2 töövõimetuspension ning taara tagastamisest saadud tulu, samuti osutas kaebaja mitteametlikult remonditeenust. Kõik kaebaja kuriteod on toime pandud materiaalse kasu saamise eesmärgil. Uute kuritegude ajendiks ja soodusteguriks on kindla igakuise sissetuleku puudumine ja puudulik majandusliku toimetuleku oskus. Kaebaja tegevuses esineb retsidiivsus, isik on kriminaalselt karistatud kolmel korral. Ei ole alust uskuda, et kaebaja vanglast vabanedes uusi kuritegusid toime ei pane. Kaebaja on sündinud Valgevenes, tal on Valgevene kodakondsus, mis tekitab tema ja Valgevene vahel õigusliku sideme koos kõigi sellest tulenevate õiguste ja kohustustega. Kaebaja emakeel on vene keel. Kaebajal puuduvad Eestis perekonnaliikmed
Lähedastega saab kaebaja ka Valgevenes suhelda sidevahendite teel. Vajadus teha isikule lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeeluga kaalub üles kaebaja isiklikud huvid. Kohtu seisukoht
Selle sätte kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks (lahkumisettekirjutus). Kaebaja asus Eestisse elama enne 01.07.1990. See tähendab, et kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemisel ei saa tugineda üksnes
lg 1, vaid arvestada tuleb ka
Viimati nimetatud sätted reguleerivad seadustamisettekirjutuse ja lahkumisettekirjutuse tegemist Eestis viibimisaluseta viibivale välismaalasele, kes on asunud Eestisse elama enne 01.07.1990. Kohus mõistab
lg 1 ning § 9 lg 1 p 3 ja lg 6 sätteid koosmõjus nii, et: - enne 01.07.1990 Eestisse elama asunud välismaalasele, kellel puudub viibimisalus, tehakse reeglina ettekirjutus kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks (seadustamisettekirjutus); - sellisele välismaalasele ei tehta seadustamisettekirjutust, vaid tehakse lahkumisettekirjutus, kui välismaalase jätkuv Eestis viibimine kahjustab Eesti riigi huve ehk kui lahkumisettekirjutuse tegemine on vajalik avaliku korra, riigi julgeoleku, rahva tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks. Seadustamisettekirjutust ei tehta ka siis, kui välismaalasele keeldutakse elamisloa andmisest või selle pikendamisest või tema elamisluba tunnistatakse kehtetuks. Eeltoodu tähendab ühtlasi seda, et enne 01.07.1990 Eestisse elama asunud välismaalase puhul tuleb vastustajal lahkumisettekirjutuse tegemisel teostada kaalutlusõigust.
lg 2 ette, et lahkumisettekirjutusega tehakse kindlaks, et välismaalane viibib Eestis ebaseaduslikult. Seda ei ole võimalik kindlaks teha, kui välismaalasel on viibimisalus tegelikult olemas. Kohus mõistab
lg 1 ja 2 sätteid koosmõjus nii, et lahkumisettekirjutuse tegemiseks peab välismaalasel puuduma viibimisalus ettekirjutuse tegemise ajal. Olukorda ei muuda see, et kaebaja viibimisalus on tähtaegne ehk kehtib kuni karistuse ärakandmiseni. Välismaalaste õigusi ja kohustusi reguleerivad õigusaktid ei näe ette lahkumisettekirjutuse tegemist isikutele üksnes põhjusel, et tulevikus tekib neil tõenäoliselt kohustus Eestist lahkuda. Kui nii, siis peaks isikute võrdse kohtlemise põhimõtte järgimiseks sellise ettekirjutuse tegema kõigile tähtaegset viibimisalust omavatele isikutele, sh viisa alusel või viisavabalt Eestisse saabuvatele või tähtajalist elamisluba omavatele isikutele. Lahkumisettekirjutuse tegemist õiguspäraselt Eestis viibivale kinnipeetavale ei õigusta ka see, et
lg 2 p 7 alusel võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalasel on kohustus lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist. See säte reguleerib üksnes ettekirjutuse täitmiseks tähtaja määramist ja ei anna alust teha isikule lahkumisettekirjutust ajal, mil isikul on viibimisalus olemas. Kohtu hinnangul on positiivne, kui PPA meenutab tähtajalise viibimisalusega isikule varakult, et tal tuleb uue viibimisaluse saamiseks tegutseda, ja ühtlasi annab teada, et viibimisaluse puudumise korral tehakse isikule lahkumisettekirjutus ja selle täitmata jätmisel saadetakse ta välja. Selleks on aga muid võimalusi peale lahkumisettekirjutuse tegemise. 10. Kuna kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on õigusvastane põhjusel, et kaebajal oli viibimisalus olemas, siis ei käsitle kohus poolte muid väiteid seoses lahkumisettekirjutuse tegemise lubatavusega, sh poolte väiteid kaebaja sidemetest Eesti ja Valgevenega ja kaebaja suhteid Eestis elavate sugulastega. Kaebajal ei ole Eestis perekonnaliikmeid
lg 4 tähenduses, s.o temaga Eestis seaduslikult ühises perekonnas koos elavat abikaasat või alaealist last. Kohus märgib lühidalt, et lahkumisettekirjutuse tegemine isikule, kes ei ole pärast tähtajalise elamisloa lõppemist uut elamisluba taotlenud, ei eelda kohtu hinnangul kaebaja huvide kaalumist samas ulatuses, nagu seda tehakse elamisloa andmise või kehtetuks tunnistamise otsustamisel. Lahkumisettekirjutus kujutab endast täitemehhanismi viibimisaluseta välismaalaste riigist väljasaatmiseks. Väljasaatmise keelu sätestab
lg 1 üksnes juhuks, kui vastavasse riiki väljasaatmine võib välismaalase suhtes kaasa tuua inimõiguste ja 5 põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3, ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklis 3 nimetatud tagajärje või surmanuhtluse kohaldamise. Selliseid aluseid praeguses asjas välja toodud ei ole. 11. Vaidlus lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse üle ei saa asendada elamisloa menetlust ja selle käigus tekkida võivaid võimalikke vaidlusi. Kaebaja ei ole taotlenud elamisloa tähtaja pikendamist või uut elamisluba. Seega ei ole kaebajale elamisloa andmisest ka keeldutud. Kohus on praeguses menetluses kaebajale juba selgitanud, et kui ta soovib saavutada õigust elada pärast vanglast vabanemist Eestis, siis tuleb tal esitada taotlus elamisloa saamiseks. Selles menetluses leiavad kaalumist ka kõik kaebaja huvid, mille ta menetluses esile toob. Kaebajal on endal kohustus hoolitseda selle eest, et tal oleks Eestis viibimiseks seaduslik alus. Kaebaja ei saavuta viibimisalust üksnes lahkumisettekirjutuse tühistamisega - kui kaebajal viibimisalust ei ole, siis on kaebajal kohustus Eestist lahkuda olenemata sellest, kas talle on tehtud lahkumisettekirjutus (
Samuti ei välista vaidlustatud ettekirjutuse tühistamine seda, et vastustaja teeb kaebajale lahkumisettekirjutuse uuesti. Lahkumisettekirjutuse täitmise tähtaeg ja sissesõidukeeld 12.
lg 2 p 4 ja 7 kohaselt võib lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jätta määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule (p 4) või kui välismaalasel on kohustus lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist (p 7).
lg 2 sätestab, et kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, siis kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Vastustaja on tuginedes eeltoodud sätetele jätnud kaebajale vabatahtliku lahkumise tähtaja määramata ning omakorda sellele tuginedes kohaldanud kaebajale sissesõidukeelu viieks aastaks selle kohta täpsemaid põhjendusi esitamata. 13. Vastustaja on
lg 2 p 4 kõrval viidanud ka sama lõike punktile 5, mis räägib välismaalasest, kelle kohta on tehtud
Kohtu hinnangul on tegemist ilmse eksitusega ning vastustaja on läbivalt soovinud tugineda
14. Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ja Euroopa Liidu kodaniku seaduse muutmise seaduse eelnõu 444 SE seletuskirjas (kättesaadav Riigikogu kodulehel www.riigikogu.ee) on
lg 2 p 7 kohta öeldud, et see erisus lähtub Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ „Ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel“ (edaspidi direktiiv) artikli 2 lõikest 2, mille kohaselt ei pea liikmesriik kohaldama direktiivi muuhulgas kolmandate riikide kodanike suhtes, kelle suhtes rakendatakse tagasisaatmist kriminaalmenetlusena või kriminaalkaristuse tagajärjena või väljaandmismenetlust. Seletuskirjas ei ole direktiivi tsiteeritud korrektselt. Direktiivi art 2 lg 2 p b ütleb, et liikmesriigid võivad otsustada mitte kohalda direktiivi kolmandate riikide kodanike suhtes, kelle suhtes rakendatakse tagasisaatmist kriminaalkaristusena (mitte menetlusena) või kriminaalkaristuse tagajärjena vastavalt siseriiklikule õigusele või kelle suhtes rakendatakse väljaandmismenetlust. 6
lg 2 p 7 sõnastus „välismaalasel on kohustus lahkuda Eestist pärast vanglast vabanemist“ on tähenduselt väga ebamäärane. Kohtu hinnangul ei saa direktiivi arvestades tõlgendada seda sätet nii, et lahkumistähtaja võib jätta määramata kõigile isikutele, kelle viibimisalus lõpeb vanglast vabanemisega. Lahkumine pärast vanglast vabanemist ei ole samastatav sellega, et lahkumine toimub kriminaalkaristusena või kriminaalkaristuse tagajärjena. Eesti kriminaalõiguses on lisakaristusena ette nähtud riigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga (KarS § 54 lg 1), seda ei ole kaebajale kohaldatud. Kaebaja puhul ei tingi tema tulevikus tekkivat kohustust Eestist lahkuda mitte talle määratud karistus, vaid see, et kaebaja viibimisalus lõpeb. 15. Kaebaja puhul oleks põhimõtteliselt kohaldatav
lg 2 p 4 ehk see, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Selle sätte kohaldamist ei ole vastustaja piisavalt põhjendanud.
lg 2 sõnastusest „võib jätta määramata“ tuleneb, et lahkumistähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus. Olukord, kus isikul tuleb otse vanglast siirduda välisriiki, on isikule koormav. On selge, et vangistuses ei pruugi isikul olla võimalik korraldada oma tulevast elu välisriigis, eriti olukorras, kus ta ei ole seal aastaid elanud ja tal puuduvad seal sidemed. Sellise piirangu kohaldamine eeldab põhjendusi, miks on see avaliku korra ja julgeoleku kaitseks tingimata vajalik. Tuginemine kaebaja võimalikule ohtlikkusele on siin teise tähendusega kui seadustamisettekirjutuse tegemata jätmisel. Seadustamisvõimaluse andmine tähendab seda, et isik võib jääda Eestisse pikaks või määramata ajaks. Lahkumistähtaja andmisel lubatakse isikul jääda Eestisse lühikeseks ajavahemikuks, mis on vajalik lahkumise ja tulevase elu korraldamiseks, ning vajadusel saab tema suhtes kohaldada järelevalvemeetmeid.
lg 4 kohaselt määratakse lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaeg ajavahemikus 7 kuni 30 päeva. Vaidlustatud ettekirjutuse põhjendustest ei nähtu, miks võib kaebaja olla ohtlik avalikule korrale lahkumiseks määratava lühikese aja jooksul. Kuna lahkumistähtaja määramata jätmine toob endaga otseselt kaasa sissesõidukeelu kohaldamise (vt otsuse punkti 17), siis on lahkumistähtaja määramata jätmise põhjendamine eriti oluline. 16. Vastustaja ei saa põhjenduste esitamata jätmisel tugineda
lg 1, mille kohaselt lahkumisettekirjutust ja selles kohaldatavat sissesõidukeeldu põhjendatakse ulatuses, mis ei ole vastuolus riigi julgeolekuhuvidega. Esiteks ei ole vastustaja teinud kaebajale ettekirjutust, milles viidatakse vaid õiguslikule alusele, vaid on teinud põhjendatud ettekirjutuse. Sel juhul oleks saanud põhjendada ka lahkumistähtaja määramata jätmist. Teiseks, isegi kui vastustajal oli põhjendusi, mida julgeoleku kaalutlustel ei saanud kaebajale esitada, siis oleks tulnud need põhjendused esitada kohtule. Vajadusel oleks vastustaja saanud taotleda, et vastavaid dokumente ei avaldata kaebajale (HKMS § 88 lg 2). 17. Otsusel jätta kaebajale vabatahtliku lahkumise tähtaeg määramata tugineb omakorda otsus määrata kaebajale sissesõidukeeld viieks aastaks. Vastustaja on tuginenud sättele, mis näeb vabatahtliku lahkumise võimaluse andmata jätmise korral sissesõidukeelu kohaldamise ja selle tähtaja ette nii-öelda automaatselt. Kui lahkumistähtaja määramata jätmine oli õigusvastane, siis on õigusvastane ka selle alusel automaatselt sissesõidukeelu kohaldamine. 18.
lg 3 ütleb, et lahkumisettekirjutuses võib kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.
7 Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamisel oleks kohtu hinnangul tulnud arvestada ja kaaluda järgmist asjaolu. Kaebajale ei saanud vaidlustatud ettekirjutuse tegemise ajal ette heita Eestis viibimist reguleerivate õigusaktide rikkumist. Kaebaja tähtajaline elamisluba lõppes 07.07.2014 ehk ajal, mil kaebaja viibis juba vangistuses. Kuni vangistuse lõppemiseni ei vaja kaebaja muud alust Eestis viibimiseks. Kohtule teadaolevalt on vastustaja väljendanud seisukohta, et kuna vangistuse ajal on kinnipeetaval viibimisalus olemas, siis tuleb sel ajal esitatud tähtajalise elamisloa taotlus jätta läbi vaatamata (kohtuasi 3-17-1669). Kui vastustaja praktika on selline, siis võib see tähendada, et kaebajal puudus võimalus taotleda vangistuse ajal uut elamisluba. Lisaks ilmneb kaebusest, et kaebajale ei olnud päris selge, miks ja kuidas tema viibimisalus kadus (kaebaja väited selle kohta, et tema elamisluba on tema teadmata kehtetuks tunnistatud). Kaebaja on avaldanud, et ta soovib jääda elama Eestisse. See tähendab, et kaebaja võib taotleda uut tähtajalist elamisluba. VMS § 126 lg 1 kohaselt välistab sissesõidukeelu olemasolu kaebajale tähtajalise elamisloa andmise. See tähendab, et sissesõidukeelu kohaldamisel lahkumisettekirjutuse tegemise menetluses on sisuliselt juba ette ära otsustatud, et elamisluba kaebaja ei saa. Kohus selgitas eespool, et selliste küsimuste otsustamine lahkumisettekirjutuse kohaldamise menetluses ei ole kohane.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.