Obsah (5)

§ 76§ 68§ 121§ 4§ 871

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht 3. oktoober 2018, Võru Täitmiskohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistungisekretär Kristel Toots Kriminaalasja number 1-17-11714 K

) § 424 järgi ning teda karistati vangistusega üks aasta ja kuus kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati seda karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti I. Orava karistuseks üks aasta vangistust.

§ 76lg 8 ja § 65 lg 2 alusel suurendati seda karistust Tartu Maakohtu 1.

novembri 2016 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – kuue kuu ja viie päevase vangistuse – võrra ning mõisteti I. Orava liitkaristuseks üks aasta, kuus kuud ja viis päeva vangistust.

§ 68lg 1 alusel arvati I.

Orava karistuse kandmise aja algust tema kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o alates

1. novembrist
2. Seega algas I. Orava karistuse kandmise aeg
3. novembril 2017 ja see lõpeb
4. mail
7. augustil 2018 saabusid Tartu Maakohtu Võru kohtumajale Tartu Vangla dokumendid I. Orava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks. Neist ilmneb järgnev teave.
8. Vangla hinnangul seisneb I. Orava ohtlikkus vägivalla kasutamises, kehavigastuste tekitamises relvataoliste esemetega, liikluses ohtlike olukordade tekitamises ja vanglas narkootikumide tarvitamises. Ohu risk suureneb, kui ta on tarvitanud alkoholi ja tekivad konfliktid isiklikul pinnal. Uue kuriteo toimepanemise ohtu suurendab ka suhtlemine endiste kuriteokaaslastega. Üldise korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 59% ja uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul on 72%. Vangla ei toeta kinnipeetava tingimisi ennetähtaegset vabastamist.
9. I. Oravat on kriminaalkorras karistatud kuuel korral. Praegu kannab ta neljandat vangistust. Varem on teda karistatud varguse, avaliku korra raske rikkumise ja kehalise väärkohtlemise, grupiviisiliste varguste, joobes juhtimiste, kehaliste väärkohtlemiste, asja omavoliliste kasutamiste, võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamise, omavolilise sissetungi ja kinnipeetavana narkootilise aine kasutamise eest. Praegu kannab ta karistust joobes juhtimise eest. Varasemate kuritegude soodustegurid olid majandusliku kasu saamise eesmärk, grupi mõju ja sõltuvusprobleemid. Praeguse kuriteo soodustegur oli alkoholi kuritarvitamine.
10. Kinnipeetav pole osalenud taasühiskonnastavates tegevustes temast mitteolenevatel põhjustel. Täitmiskavas on ette nähtud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening läbimine, töötamine ja vabanemiseelne nõustamine.
11. Kinnipeetaval puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused.
12. I. Oraval on vabanemisel võimalik asuda elama ema abikaasale kuuluvas kolmetoalises majas xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Majas puudub kanalisatsioon. Pesemisvõimalused on maja kõrval asuvas saunas. Majas elavad kinnipeetava ema, viimase abikaasa ja I. Orava neli alaealist õde-venda. Vabanemisel on kinnipeetaval võimalik tööle asuda A. V. O. -s abitöölisena põllumajandustegevustes ja küttepuude tegijana. Töö on aastaringne ja ametlik. Tartu Vangla andmetel oli kinnipeetava vastu
13. juulil 2018 rahalisi nõudeid 7979,04 euro ulatuses.
14. I. Orava lähikonda kuuluvad ema, viimase abikaasa, neli venda ja kaks õde. I. Orava suhted oma endise elukaaslasega on katkenud. Süüdimõistetu tunnistab, et paarisuhe on hea ja 2 distsiplineeriv. I. Orava suhtlusringkonda kuulub kriminaalkorras karistatud isikuid. Grupiviisilised korduvad kuriteod viitavad I. Orava mõjutatavusele.
15. I. Orav on pannud kuritegusid korduvalt toime alkoholijoobes. Ta on vägivaldselt käitunud ka kainena, näiteks vangistuses kaaskinnipeetava suhtes. Kinnipeetav tunnistab oma alkoholiprobleemi ja on varem korduvalt läbinud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening. Süüdimõistetu on motiveeritud muutma oma sõltuvuskäitumist. Korduv kriminaalkorras karistatus ja toimepandud kuritegude iseloom viitab I. Orava kinnistunud kriminaalsetele hoiakutele ja vägivaldsele käitumisele, hoolimatule suhtumisele üldtunnustatud ühiskonnanormidesse, puudulikule probleemilahendusoskusele, empaatiavõime puudumisele ja impulsiivsusele. I. Orav lähtub probleemide lahendamisel iseendast ega suuda aktsepteerida teiste inimeste seisukohti. Üleoleva käitumise, kergesti ärrituva ning äkilise iseloomu tõttu võivad tal vabaduses tekkida kergesti konfliktsituatsioonid. Kinnipeetav on rikkunud kriminaalhoolduse nõudeid ja sooritanud katseajal uue kuriteo. I. Orav soovib elada seaduskuulekalt, leida töö ja loobuda alkoholist. Varasemate kuritegude põhjal tundub, et tal on raske loobuda väljakujunenud eluviisist ja seaduskuulekaid plaane teostada.
16. Kriminaalhooldusametnik leidis, et I. Oravale tuleb ennetähtaegse vabastamise korral määrata katseaeg ja käitumiskontroll kuni
17. maini
18. I. Oraval tuleb keelata alkoholi tarvitamine, teda tuleb kohustada otsima endale töökoht kohtu määratud tähtajaks ja alluma alkoholismivastasele ravile. Kohtumenetluse poolte seisukohad
19. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 432 lg-st 33 lähtudes edastas prokurör kohtule oma seisukoha elektrooniliselt ning teatas, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. Prokurör ei toeta süüdimõistetut ennetähtaegset vabastamist.
20. Kinnipeetav ütles kohtuistungil järgmist. Ta soovib ennetähtaegselt vabaneda. Ta kavatseb alkoholi tarvitamisest loobuda. Ta läbis vanglas Eluviisitreeningu. Parajasti arutatakse tema avavanglasse paigutamist. Ta soovib hoolitseda oma 4-aastase tütre eest.
21. Kaitsja palus kinnipeetava ennetähtaegselt vabastada ja põhjendas oma seisukohta nii. I. Orav on mõistnud, et peab alkoholist loobuma. Süüdimõistetu soovib hakata tegelema oma lapsega. On mõistetamatu, miks leiab vangla ühelt poolt, et I. Orava uute kuritegude risk on kõrge, teisalt aga on nõus kinnipeetavat avavanglarežiimile lubama. Kohtu seisukoht
22. Kohus I. Oravat vangistusest tingimisi enne tähtaega ei vabasta ja seda järgnevatel põhjustel.
23. I. Orav kannab karistust

§ 121

lg 2 p 3, § 199 lg 2 p 8 ja § 424 järgi, mis on sanktsioonist ja

§ 4

lg-st 3 tulenevalt teise astme kuriteod.

§ 76

lg 1 p 2 järgi võib kohus teise astme kuriteo toime pannud inimese tingimisi katseajaga enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. I. Orav on temale mõistetud ühe aasta, kuue kuu ja viie päeva pikkusest vangistusest ära kandnud enam kui kümme kuud. Seega on kinnipeetav ära kandnud rohkem kui poole temale mõistetud karistusajast ja see ületab nelja kuud. Niisiis on formaalsed eeldused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks täidetud. 3 16. Obiter dictum-korras märgib kohus, et praegune asi paljastab ühe ebaloogilisuse ennetähtaegse vabastamise formaalsete eelduste osas. Kui ennetähtaegselt vabastatud inimene saadetakse katseaja tingimuste rikkumise tõttu

§ 76lg 7 alusel vanglasse tagasi, ei algatata tulenevalt vangistusseaduse (Vang

S) § 76 lg-st 5 tema uut ennetähtaegse vabastamise menetlust varem kui aasta möödumisel tema vanglasse naasmisest (v.a kui kohus määrab lühema tähtaja). I. Orav vabastati Tartu Maakohtu

1. augusti 2017 määrusega kriminaalasjas nr 1-16-9551 ennetähtaegselt vanglast. Tartu Maakohtu
2. jaanuari 2018 määrusega saadeti I. Orav samas kriminaalasjas

§ 76lg 7 alusel katseaja tingimuste rikkumise tõttu vanglasse tagasi.

Et I. Orav oli viimati viidatud määruse tegemise ajal vahi all, hakati

1. jaanuari 2018 määruses märgitu järgi arvestama tema karistuse kandmist alates
2. novembrist
3. Seega, kui I. Oravat ei oleks käesolevas kriminaalasjas (st asjas nr 1-17-11714)
4. veebruaril 2018 süüdi mõistetud, oleks tema ennetähtaegse vabastamise menetlust saanud alustada alles
5. novembril 2018 (kui I. Orav ei oleks
6. jaanuari 2018 määruse ajal vahistatud olnud, oleks praeguse ennetähtaegse vabastamise menetluse algus lükkunud umbes
7. aasta veebruari). I. Orava olukord on aga märksa soodsam: tema ennetähtaegse vabastamise menetlus algas juba
8. aasta augustis. See juhtus seetõttu, et I. Orav mõisteti süüdi uues kuriteos. Seepärast tuleb ennetähtaegse vabastamise menetluse tähtaegu arvestada mitte VangS § 76 lg 5, vaid

§ 76lg 1 järgi.

See on ebaloogiline: isiku olukord muutub soodsamaks tänu sellele, et teda karistatakse uue kuriteo eest, kusjuures veel sellise kuriteo eest, mille ta pani toime sel ajal, mil ta oli ennetähtaegselt vabanenuna katseajal. Kohtu hinnangul ei saa sellisest ebaloogilisusest üle seaduse tõlgendamise näol:

§ 76lg 1 nõuab lähtumist asjas nr 1-17-11714 mõistetud vangistusest ega võimalda ka Vang

S § 76 lg 5 kaudu asja nr 1-16-9551 menetlust arvesse võtta. Seetõttu peaks seadusandja kaaluma praegu kehtiva regulatsiooni muutmist. 17. Üksipäini formaalsete aluste täidetus ei tingi inimese vanglast vabastamist, sest seaduses märgitud tähtaja saabumine ei anna süüdlasele subjektiivset õigust enne tähtaega vabaneda (RKKKm 3-1-1-59-14, p 8). Nii eeldab kinnipeetava vabastamine ka materiaalsete aluste täidetust:

§ 76

lg 4 kohaselt arvestab kohus inimese katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. Tõsi, viidatud sätte teksti lugedes pole võimalik aru saada, mida kohus normis loetletud asjaolude alusel silmas pidama peab. Sellele küsimusele tuleb vastata seadust süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt tõlgendades. Tulenevalt VangS § 6 lg-st 1 on vangistuse eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Seega on vangistus oma sihi saavutanud siis, kui süüdlasest lähtuv retsidiivsusoht on väike. See aga tähendab, et ennetähtaegse vabastamise menetluses tuleb prognoosida just uute kuritegude aset leidmise tõenäosust. Kaudselt viitab sellele ka karistusjärgset käitumiskontrolli reguleeriv

§ 871

lg 1 p 3, mille kohaselt tuleb prognoosida, kas süüdlane võib toime panna uusi kuritegusid. Ka õiguskirjanduses on leitud, et

§ 76

lg-s 4 nimetatud asjaolusid hinnates on peamine see, kui suur on tõenäosus, et süüdimõistetu paneb vabadusse laskmise korral toime uue kuriteo (Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 76/4.2.1). Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus: RKKKm 3-1-1-12-17, p
2. Üldpreventiivsed kaalutlused (nt nn ühiskonna õiglustunne) niisiis olulised ei ole, sest need saavad arvestatud juba seeläbi, et inimene veetis vanglas pika aja.
3. I. Orava puhul on uute kuritegude risk äärmiselt kõrge. Tegemist on paadunud kurjategijaga, kes on sooritanud väga palju kuritegusid ja kes on ka korduvalt vanglas olnud. Seega ei ole mingit alust eeldada, et praegune karistus iseenesest või vangistus spetsiifiliselt 4 teda õiguskuulekale elule suunaks. Väga ilmekalt iseloomustab I. Oravat möödunud aastal kriminaalasjas nr 1-16-9551 juhtunu. I. Orav lasti septembris ennetähtaegselt vanglast välja. Süüdimõistetu hakkas alkoholi tarvitamise keelu seadmisest hoolimata alkoholi jooma, ei läinud kriminaalhooldaja juurde ja pani toime uue kuriteo. Kohus ei usu kõige vähemalgi määral I. Orava lubadusi alkoholi tarvitamisest loobuda. Süüdimõistetu tunnistas istungil, et ta on selliseid lubadusi jaganud korduvalt varemgi. See ja eeskätt I. Orava varasem käitumine kinnitab ilmekalt, et I. Orava lubadused ei ole sama hästi kui mitte midagi väärt. On võimalik, et süüdimõistetu lihtsalt valetab, st on teadlik, et ta jätkab vabaduses alkoholi tarvitamist. Samas on mõeldav, et I. Orav on lihtsameelne ja usub tõepoolest, et ta suudab alkoholi tarvitamisest loobuda – et ta seda ei suuda, kinnitab I. Orava eelnev elukäik. Alkoholi tarvitamise jätkamine toob aga I. Orava senist elukäiku silmas pidades varem või hiljem kaasa uued kuriteod.
4. I. Orava kahjuks kõnelevad asjaolud on sedavõrd kaalukad, et süüdimõistetu kasuks rääkivad aspektid nende kõrval kahvatuvad. I. Orava laps on ebaoluline: laps on I. Oraval olnud juba neli aastat, aga see pole kinnipeetaval takistanud kuritegusid sooritada ega suuda seda sellest lähtuvalt takistada tulevikuski. Sama on tööga: töö pole I. Oravat seni kuritegelikult teelt eemal hoidnud ja niisiis pole põhjust arvata, et ta teeb seda edaspidi. Sama saab öelda pereliikmete kohta. Eluviisitreeningut on I. Orav varemgi läbinud, aga mingit kasu sellest olnud ei ole. Viimaks ei näe kohus ebaloogilisust ka selles, et vangla on asunud kaaluma I. Orava avavanglasse paigutamist, on aga vastu kinnipeetava ennetähtaegsele vabastamisele. I. Orava retsidiivsusrisk on lähtuvalt ülal toodust alkohol. Avavangla tingimused pole küll nii karmid, nagu suletud sektoris, aga siiski allub inimene sedavõrd rangetele piirangutele, et alkoholi tarvitamine on äärmiselt keeruline. Seepärast on kõigiti võimalik, et avavanglas olles suudab I. Orav korralikult käituda. Küll aga muutub kõik vabanedes, sest siis tekib tal jällegi võimalus jooma hakata.
5. Eelnevat kokku võttes peab I. Orav vangistuse kandmist jätkama.
6. Süüdimõistetu kaitsja Kalju Kutsar esitas kohtule kirjaliku taotluse 118,80 eurose riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks. Kohus rahuldab selle taotluse ja arvab nimetatud tasu menetluskulude hulka. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri otsesõnu seda, kelle kanda see menetluskulu jääb. Sellele küsimusele vastamisel tuleb lähtuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari
8. a määrusest nr 3-1-1-1-16, kus on analüüsitud menetluskulude hüvitamist karistusjärgse käitumiskontrolli puhul. Riigikohus leidis, et karistusjärgse käitumiskontrolli kohaldamata jätmise korral jääb kaitsjatasu KrMS § 2 p 4 alusel riigi kanda, sest a) kohtul on selles menetluses suur diskretsiooniõigus, b) menetlus toimub kinnipeetava tahtest sõltumata ja c) menetluse tulemiks võivad olla süüdimõistetud isiku põhiõiguste uued riived, mistõttu ei saa taunida süüdistatava soovi kaasata menetlusse kaitsja (vt p 9). Ennetähtaegse vabastamise korral esinevad samuti käesoleva määruse eelmises lauses viidatud alused a ja b. Küll aga ei esine alust c, sest ennetähtaegse vabastamise menetluses ei saa kohus isiku olukorda senisest halvemaks muuta. Olukord on suisa vastupidine, sest riik võib vangile vastu tulla ja tema situatsiooni paremaks muuta: vabastada ta enne seda, kui ta on lunastanud oma kuriteo, kandes ära kogu tema süüle vastava karistuse. Seetõttu ei saa panna riigile kohustust kanda ennetähtaegse vabastamise menetluses tekkiv kaitsjatasu. Niisiis tuleb kaitsjatasu KrMS § 2 p 4 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. veebruari
10. a määruse nr 3-1-1-1-16 p 9.3 ning KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista I. Oravalt. KrMS § 423 ja § 417 lg 2 alusel tuleb menetluskulud tasuda ühe kuu jooksul alates määruse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ 5