lg 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 20.09.2018.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Kuido Perkeri kaitsja adv. Leelo Viil Süüdistatav Kaitsja Prokurör Kuido Perker (ankeetandmed maakohtu otsuses) Adv. Leelo Viil Heleri Randma RESOLUTSIOON Süüdistatava Kuido Perkeri kaitsja adv. Leelo Viili apellatsioon Harju Maakohtu
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati karistust 1/3 võrra ja mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust.
lg 1, 2, 3, 5 alusel määrati, et mõistetud karistust, 1 aasta vangistust, ei pöörata osaliselt täitmisele. Karistusest kuulus koheselt ärakandmisele 2 kuud vangistust, mille kandmise alguseks loeti K. Perker’i kinnipidamine 18. septembril 2018.a. Ülejäänud karistust, 10 kuud vangistust, ei pöörata täitmisele, kui K. Perker ei pane 2 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib
lg 1 pdes 1-6 sätestatud kontrollnõudeid .
Perker’it käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi.
september 2018.a.
MS § 175, § 179, § 180 alusel mõisteti K. Perker’ilt välja riigituludesse sundraha summas – 375 eurot ja kaitsjatasu 180 eurot, mida on võimalik tasuda otsuse jõustumisest 12 kuu jooksul. Kuido Perker mõisteti
lg 2 järgi süüdi selles, et olles karistatud 18.11.2013 Harju Maakohtu poolt
järgi, juhtis ta uuesti, s.o korduvalt, ja tahtlikult 18.09.2018 kella 19.18 ajal Tallinnas XXX juures mootorsõidukit Chrysler Grand Voyager registreerimismärgiga XXXXXX olles joobeseisundis (vähemalt 1,22 mg/l väljahingatavas õhus). APELLATSIOONI SISU: Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on vaidlustanud maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas. Ta palub selles osas maakohtu otsus tühistada ja mõista kergem karistus, asendades
Kaitsja leiab, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus.
puhul tuleb arvestada, mitmel korral ja millistel asjaoludel on mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis toime pandud, samuti on oluline, kuivõrd ohtlik teistele liiklejatele oli juhi sõiduviis. K. Perker on süüdi tunnistatud üksnes ühes kuriteoepisoodis. Süüdistatav peeti kinni joobes, tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus oli 1,22 mg/l. Samas tõenditest nähtuvalt ei ole K. Perker põhjustanud liikluses ohtlikke olukordi ning tuli toime sõiduki juhtimisega. Süüdistatav juhtis sõidukit õhtusel ajal ja kohas, kus liiklus ei olnud eeldatavalt tihe ning ta kavatses üksnes sõiduki teise kohta parkida. Neid asjaolusid tuleks arvestada süü suuruse hindamisel. Karistust kergendava asjaoluna on arvestatud süüdistatava kahetsust. Tegemist on täies mahus süü tunnistamisega, mis võib tähendada puhtsüdamlikku kahetsust. See annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Maakohus märkis õigesti, et karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatav taotles vangistuse asendamist üldkasuliku tööga.
lg 1 sätestab, et kohus võib kuni kaheaastast vangistust mõistes asendada selle üldkasuliku tööga. Nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. Kohus ei pidanud võimalikuks mõistetava vangistuse asendamist üldkasuliku tööga, kuivõrd eelmine tingimuslik vangistus ei avaldanud isikule pikemaajalist mõju ja seega ei tagaks vangistuse asendamine üldkasuliku tööga karistuse eripreventiivseid eesmärke. Samuti arvestades süüdistatava tervislikku seisundit, ei ole üdlkasuliku tööga vangistuse asendamine kohtu hinnangul põhjendatud. Üksnes K. Perker'i varasemate karistuste põhjal ei saa välistada kontrollnõuete ja üldkasuliku töö tegemise kohustuse distsiplineerivat toimet süüdistatava suhtes. Süüdistatav oskab ja soovib tööd teha ning kinnitas, et ka tema tervislik seisund võimaldaks
kohaldamist.
kohaldamisega kaasnevad kohustused võivad tulemuslikult kaasa aidata karistuse eesmärkide saavutamisele. K. Perker on kriminaalkorras karistatud üksnes ühel korral 18. novembril 2013.a Harju Maakohtu poolt
järgi ning ta on olnud suuteline nii katseajal kui pärast seda juba ligi 6 aastat käituma seaduskuulekalt. Novembris 2018.a, s.o kahe kuu pärast oleks nimetatud karistus kustunud, kui Kuido Perker ei oleks 18. septembril 2018.a uut kuritegu toime pannud. Seega ei saa nõustuda maakohtu seisukohaga, et tingimuslikult täitmisele pööramata jäetud vangistus ei ole isikule piisavalt pikaajalist mõju avaldanud. Vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga ei vabane isik karistusest, vaid kannab selle lõpuni kergematel tingimustel ja olles järelevalve all. Kohaldades K. Perker'i suhtes käitumiskontrolli ning ühtlasi pannes talle kohustuse teha üldkasulikku tööd, on võimalik süüdistatavat tulemuslikumalt mõjutada kui lühiajalise šokivangistuse kandmise korral vanglatingimustes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et karistuse kandmise osalise vabastamise instituudi eesmärk on üksnes šokivangistus (RKKKo 3-1-1-99-06). Vangistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes (RKKKo 3-1-1-21-05 p 5). Karistusest reaalselt ära kantava osa määratlemisel arvestas kohus karistuse kohaldamise eesmärke ja ka asjaolu, et ei tekiks isiku kohanemist reaalse vangistuse oludega. Kaitsja on seisukohal, et karistuse mõju šokiefektina on saavutatav ka 1 kuuga, mis on karistuspraktikas tavapärane. Eeltoodut arvesse võttes leiab kaitsja alternatiivselt, et põhjendatud oleks
Perker’il kuulub temale mõistetud vangistusest koheselt ärakandmisele 2 kuust lühem vangistus. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et K. Perker'i suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale 2-kuulise šokivangistuse. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09). Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks selgitada, et eelosutatud Riigikohtu lahendites viidatud KrMS § 326 lg-le 2 vastab käesoleval ajal samas sõnastuses KrMS § 326 lg 3. Kohtukolleegium leiab, et puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Apellatsioonis vaidlustatakse karistuse raskust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on K.Perkerile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi
§-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Maakohus on põhjendanud, miks ei pea võimalikuks K. Perkerile mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Avades šokivangistuse sisu ja eesmärki, mõistis maakohus koheselt ärakandmisele 2 kuud vangistust. Muuhulgas selgitas maakohus, et süüdistatava enda sõnade järgi on tema tervislik seisund halb, tal käis ka päev enne maakohtu istungit kinnipidamiskohas kiirabi e et süüdistatava tervislik seisund tekitab juba kahtlusi, kas ta saab teha üldkasulikku tööd. Edasi rõhutab kohtukolleegium, et süüdistatav kannab šokivangistus alates
ettenähtud mõistetud vangistuse ÜKT-ga asendamine raskem, kui seda on
Kui isikule on mõistetud reaalselt ärakandmiseks lühiajaline vangistus ja see saab ilmselgelt kantuks edasikaebemenetluses, on üldse küsitav, kuivõrd põhjendatud on selle vaidlustamine süüdistatava poole poolt ja seda just KrMS-s apellatsioonikohtule antud volitusi silmas pidades. Nimelt ei võimalda seadus apellatsioonimenetluses süüdistatava olukorra raskendamist ei süüdistatava ega tema kaitsja apellatsiooni alusel. Kohtukolleegiumi hinnangul on olukord, kus süüdistatavale mõistetud reaalne 2-kuune vangistus saab ilmselgelt kantuks edasikaebemenetluses ja apellatsioonis taotletakse mõistetud vangistuse asendamist e antud juhul 1 aastase vangistuse asendamist üldkasuliku tööga ka siis, kui sellest osa juba kantuks loetakse, siiski olukorda raskendav. Nimelt, pärast seda, kui edasikaebemenetluses saab süüdistatava poolt reaalne vangistus kantuks, jääb ta katseajaks kriminaalhooldaja järelevalve alla. Kui aga kogu mõistetud vangistus asendatakse üldkasuliku tööga, on tal kaks kohustust – samamoodi täita kriminaalhoolduse tingimusi ning tasuta tööd teha. Siinjuures rõhutab kohtukolleegium, et seaduse mõtte kohaselt ei ole võimalik asendada šokivangistuse mõistmisel ainult reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse asendamist ÜKT-ga, sest
Kaitsja on apellatsiooni põhjendavas osas alternatiivselt rääkinud ka soovist lühendada reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse e šokivangistuse tähtaega. Apellatsiooni lõpliku taotlusena seda esitatud ei ole, kuid kohtukolleegium ei pea põhjendatuks ka seda taotlust. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus mõistes süüdistatavale karistuse
sätete alusel ja kohustades kogu mõistetud vangistusest e 1 aasta pikkusest vangistusest koheselt ära kandma 2 kuud vangistust, sisuliselt kohaldanud süüdistatava suhtes seaduses ettenähtud kergeimat võimalust. Nimelt, seadus ei võimalda kogu mõistetud karistust jätta tingimisi täitmisele pööramata isikutel, kes mõistetakse süüdi
Šokivangistuse pikkus peab kindlasti olema lühiajaline e kuudes, see on ainuke nõue, mis kehtib šhokivangistuse määrale. Kohtukolleegiumi hinnangul peab see olema ka kogu karistuse suhtes proportsionaalne ja kohtupraktika selles osas peaks olema ühetaoline. Kohtukolleegiumi hinnangul on arusaadav, loogiline ja mõistlik, kui 6kuulise vangistuse mõistmisel on šokivangistus 1 kuu, kuid 1 aastase vangistuse puhul ei ole see proportsionaalne. Kohtukolleegium märgib, et kui süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama, siis on seda ka see karistuse osa, mille süüdistatav peab
Selleks, et maakohtu poolt määratud karistust kergendada peavad esinema seaduslikud alused. Selleks, et vähendada maakohtu poolt mõistetud karistust 1 kuu võrra peavad esinema sellised põhjused, mida on üldse raske ette kujutada. Selleks, et vähendada šokivangistuse määra 1 kuu võrra, aluseid ei ole võimalik leida. Antud juhul on maakohus arvestanud kõiki asjaolusid, mis on mõjutanud süüdistatavale mõistetava karistuse määra ning mõistnud karistuse, mis jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära e sisuliselt ¼ määras. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud. Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt 1 tunni, mille eest on tasu 50 eurot (koos käibemaksuga 60). Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 2 alusel kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud väljamõistmisele süüdistatavalt. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. /allkirjastatud digitaalselt/ .
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.