← Eesti

2-15-15198/48

Obsah (9)§ 392§ 430§ 656§ 436§ 442§ 642§ 633§ 637§ 173

Tsiviilasi nr: 2-15-15198 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-15-15198 Otsuse tegemise aeg ja koht 28.09.2018, Tallinn Kohtukoosseis

) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada osas, millega kohus jagas poolte ühisvaraks oleva Q osa, jättes selle hageja ainuomandisse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4), ning osas, millega kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 22 775 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Nimetatud osades tuleb tsiviilasi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti tuleb tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus määras kindlaks kompromissi tulemusena hageja ja kostja poolt omandatu väärtuse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.3). Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Nii hageja kui ka kostja apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

  1. Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustatud nii ühisvara jagamise viisi (Q osa osas) kui ka hagejalt kostja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruse. Hageja ei ole oma apellatsioonkaebuses ühisvarasse kuuluvate esemete ühe või teise poole ainuomandisse jätmist vaidlustanud. Seetõttu kontrollib kolleegium maakohtu otsust esmalt kostja apellatsioonkaebuse alusel (I) ning hindab seejärel hageja apellatsioonkaebuse põhjendatust (II). Lõpuks teeb ringkonnakohus vajalikud menetluslikud otsustused (III). I.
  2. Poolte ühisvara tuleb perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg 1 ja § 211 alusel jagada kehtiva seaduse kohaselt. PKS § 37 lg 3 järgi jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 77 lg-st 2 tuleneb, et kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele.
  3. Praegusel juhul on hageja hagiavalduses palunud jätta H osa enda ainuomandisse, kostja on omakorda esitanud vastuhagi, milles on soovinud äriühingu osa enda ainuomandisse jätmist. Mõlemad pooled on olnud valmis hüvitama osa omandi kaotuse teisele poolele rahas. Maakohus on jõudnud otsuses lõppjäreldusele, et Q osa tuleb jätta hagejale, kellel ainsana on võimalus päästa äriühing pankrotistumisest. See annaks maakohtu arvates ka kostjale võimaluse jätkata osaühingu tallide juures tööd, millega ta on olnud emotsionaalselt seotud alates lapsepõlvest. Osaühingu osade jätmisel kostjale ei olnud maakohtu hinnangul võimalik 8

(12)Tsiviilasi nr: 2-15-15198 äriühingut pankrotist päästa. Q osa väärtuseks on maakohus lugenud 40 000 eurot. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et Q osa tuleb jätta tema ainuomandisse ning maakohtu otsustus jätta osa hageja omandisse ei ole põhjendatud. Kostja on märkinud, et kuigi praegusel juhul pooled kaasomanikevahelist enampakkumist ühisvara jagamise viisina taotlenud ei ole, on sisuliselt tegemist võrreldava olukorraga. Kuivõrd kostja hindab osa hagejast oluliselt väärtuslikumaks ning on valmis tasuma hagejale oluliselt suuremat hüvitist kui hageja kostjale, oli kostja hinnangul osa kostja ainuomandisse jätmisel võimalik tagada mõlema poole huvide kaitse võimalikult suures ulatuses.
  1. Kolleegium märgib, et AÕS § 77 lg 2 alusel otsustab kohus kaasomandi jagamise viisi üle hageja nõudel. Seega saab kohus valida üksnes nende kaasomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis (vt ka nt Riigikohtu 09.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19). Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Selline kaalumine ühisvara või kaasomandi jagamisel on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt ka Riigikohtu 27.05.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22; 09.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 20). Diskretsiooni teostamine ei või siiski viia ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni, st diskretsiooniõigus ei ole piiramatu. Kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (vt ka ülalviidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p 19).
  2. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi uuemas praktikas on rõhutatud, et olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama ja toob paremini välja ka eseme väärtuse. See väldib vajadust kohtul poolte huve omandamise vastu kaaluda ning tihti keerulist, kulukat ja spekulatiivset eseme hindamist kohtumenetluses vastaspoolele makstava hüvitise määramiseks (vt nt Riigikohtu 26.04.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-
  3. p 24). Samuti on Riigikohus leidnud, et kui ükski poolte pakutud viisidest kohtu arvates jagamiseks ei sobi ja kõikidele sobivatele viisidele ei ole tuginetud, peab kohus pooltele taotletud viiside sobimatust enne selgitama ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. Kui pooled seda ei tee, võib kohus jätta sobiva jagamise viisi puudumise tõttu kaasomandi lõpetamata või ühisvara eseme jagamata, põhjendades otsuses ühtlasi, milline jagamise viis oleks sobiv. Sel juhul võivad pooled esitada uue hagi, taotledes lõpetamist ja jagamist mõnel varem pakkumata viisil (vt ülalviidatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21; 10.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-17, p 10).
  4. Ringkonnakohtu hinnangul pidanuks maakohus ülalosutatud Riigikohtu praktikaga ka käesoleva asja lahendamisel arvestama. Maakohus ei ole seda teinud ning maakohtu otsusest ei nähtu ka põhjendusi, miks maakohus Riigikohtu kujundatud kohtupraktikaga arvestamist vajalikuks või võimalikuks ei pidanud. Ka praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus mõlemad ühisomanikud soovivad jagatavat osaühingu osa endale hüvitise maksmise vastu. 9
(12)Tsiviilasi nr: 2-15-15198 Sellises olukorras oleks kolleegiumi arvates mõistlik panna osa ühisomanike vahelisele enampakkumisele. Ringkonnakohtu hinnangul oli igal juhul ebaõiglane jätta osaühingu osa hagejale tema enda poolt nimetatud hüvitise summa eest. Asja materjalide hulgas ei ole tõendeid, mille põhjal saaks usaldusväärselt järeldada, et Q osa väärtus on üksnes 40 000 eurot ning sellest väärtusest lähtudes arvestatud hüvitis oleks õiglane hüvitis omandi kaotuse eest. Lisaks võib osa väärtus olla menetluse kestel oluliselt muutunud. Q raamatupidaja WW ütlused ja esitatud raamatupidamisdokumendid võivad küll kinnitada, et ühing ei suudaks vähenenud realiseerimise netokäibe tõttu rahuldada tulevikus võlausaldajate nõudeid, kuid asja materjalide põhjal ei ole selge, milline on Q varade ja kohustuste tegelik suhe. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus seetõttu Q osa jagamisel diskretsiooniõigust õigesti teostanud.
  1. Lisaks on maakohtu põhjendused poolte huvide kaalumisel osaliselt asjakohatud. Maakohus on lähtunud osa jagamisel Q (st äriühingu) väidetavatest huvidest, mitte hageja ja kostja kui ühisomanike huvidest. Kolleegiumi hinnangul ei saanud osa ühe või teise poole omandisse jätmisel olla keskset tähtsust sellel, kummal võiksid olla paremad teadmised ja oskused ühingu majanduslike raskuste ületamiseks. Isegi kui kostjal endal selliseid teadmisi ja oskusi napib (nagu on leidnud maakohus), ei oleks välistatud kostja poolt spetsialistide abi kasutamine, tegevjuhi palkamine jms meetmed. Kolleegium rõhutab, et ühisomanike huvid ja soovid ühisomandi lõpetamisel on eelduslikult võrdväärselt kaalukad. Senises menetluses ei ole hageja ega kostja ringkonnakohtu hinnangul välja toonud enda selliseid ülekaalukaid huve, mis iseenesest õigustaksid osa jätmist tema ainuomandisse. Asja materjalidest nähtuvalt on Q hageja ja kostja poolt koos asutatud äriühing ning mõlemad on algusest peale ühingu tegevusse ja juhtimisse panustanud. Hageja ja kostja roll ühingu tegevuses on olnud küll erinev (kostja on tegelenud rohkem hobusekasvatuse ja tallide vahetu tegevusega, hageja rohkem ühingu finantsmajandusliku juhtimisega), kuid panused ei ole vähemalt senises menetluses esitatu põhjal olnud oluliselt erineva kaaluga.
  2. Seega pidanuks maakohus ringkonnakohtu arvates selgitama pooltele taotletud osa jagamise viisi sobimatust ja andma võimaluse tugineda lisaks ka muudele viisidele. Selle tegemata jätmisel on maakohus rikkunud kolleegiumi hinnangul eelkõige selgitamiskohustust (

§ 392lg 1, § 351 lg 1).

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus lähtuma käesolevas otsuses esitatud seisukohtadest õiguse kohaldamisel ning andma võimaluse taotleda Q osa jagamist muudel viisidel, eelkõige osa ühisomanike vahelise enampakkumise korraldamist. Kui pooled seda edasises menetluses ei tee, võib maakohus kolleegiumi arvates jätta ühisvara selle eseme jagamata sobiva jagamise viisi puudumise tõttu. Kuna senises menetluses ei ole hageja ega kostja muid jagamise viise peale osa enda ainuomandisse jätmise taotlenud, ei saa ringkonnakohus maakohtu kõnealust eksimust apellatsioonimenetluses ise kõrvaldada. 19. Kolleegium ei pea eelmärgitut apellatsioonkaebuse muid väiteid. arvestades vajalikuks käsitleda kostja II. 10

(12)Tsiviilasi nr: 2-15-15198 20. Hageja apellatsioonkaebuse põhjal märgib kolleegium esmalt, et maakohus on kompromissi kinnitades eksinud

§ 430

lg 1 sätestatu vastu, märkides kompromissi kinnitamise määruses ka selliseid tingimusi, mida kompromiss ei sisalda. Asjas ei ole pooled esitanud kohtule allkirjastatud kompromissilepingut, vaid poolte avaldatud kompromiss on kantud kohtu poolt 12.09.2017 istungi protokolli (I kd, tl 169). Seda

§ 430lg 2 iseenesest ka võimaldab.

Samas ei nähtu istungi protokollist, et pooled oleksid avaldanud maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 2.3 kinnitatava kompromissi sisuna märgitut (st kui suures väärtuses kumbki pool kompromissi tulemusena vara omandab). Seetõttu tuleb maakohtu otsus resolutsiooni p 2.3 osas hageja apellatsioonkaebuse väidetest sõltumata

§ 656lõike 2 teise lause ja lõike 3 alusel tervikuna tühistada.

  1. Ringkonnakohus nõustub ka hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus on kompromissiga jagatud esemete väärtusi liites eksinud. Arvestades maakohtu 12.09.2017 istungi protokollis ja maakohtu otsuses märgitud kompromissi sisu, on kostja saanud selle alusel enda ainuomandisse ühisvara 25 850 euro väärtuses (s.o 5000 + 3000 + 3800 + 800 + 2000 + 11 250), mitte 20 225 euro väärtuses (nagu on järeldanud maakohus). 21.
  2. Kõnealune eksimus on viinud maakohtu ebaõige järelduseni ühelt poolelt teise kasuks resolutsiooni p-ga 5 välja mõistetud hüvitise suuruse osas. Nii abikaasade ühisvaras olevad asjad kui ka õigused jagatakse PKS § 37 lg 3 (koosmõjus AÕS § 70 lg-tega 6 ja 7) järgi kaasomandi lõpetamise sätete (s.o AÕS § 77) kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Maakohtu poolt kinnitatud kompromissi alusel jagatava ühisvara väärtus kokku oli 28 850 eurot (s.o 3000 + 25 850). Selle jagamise tulemusena peaks kummalegi poolele jääma vara 14 425 euro väärtuses. Kompromissi alusel jäi hagejale vara 3000 euro eest ja kostjale vara 25 850 eest ning kosta poolt enamsaadud vara on seega 11 425 eurot (s.o 25 850 – 14 425). 21.
  3. Kolleegium lisab, et maakohtu otsuse resolutsioon ja põhjendus ei ole kõnealuse hüvitise suuruse osas ka omavahel kooskõlas. Otsuse resolutsiooniga on maakohus mõistnud hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 22 775 eurot, põhjenduse kohaselt tuleb aga enamsaadud vara eest maksta hagejal hüvitist 11 387 eurot 50 senti (maakohtu otsuse põhjenduste p 5). Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus (

§ 436lg 1) tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline.

22. Kuna asi saadetakse käesoleva otsusega maakohtule Q osa jagamise osas uueks läbivaatamiseks, tuleb maakohtul ka ühelt poolelt teise kasuks välja mõistetava hüvitise suuruse üle vastavalt asja uue lahendamise tulemusele uuesti otsustada. III. 23.

§ 442

lg-st 5 tulenevalt peab kohus lahendama otsuse resolutsiooniga poolte veel lahendamata taotlused. Hageja on 16.01.2018 menetlusdokumendis esitanud vastuväite kostja apellatsioonkaebuse menetlemisele. Hageja hinnangul ei olnud kostja apellatsioonkaebus

§ 642lg 1 p 1 tähenduses ringkonnakohtu poolt õigesti menetlusse võetud.

Hageja leiab, et kostja apellatsioonkaebuses on

§ 633lg 1 p 2 nõuete kohaselt 11

(12)Tsiviilasi nr: 2-15-15198 märkimata, milles ulatuses kostja esimese astme kohtu otsust vaidlustab ning missugust ringkonnakohtu lahendit apellant taotleb. 23.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja apellatsioonkaebuses selle menetlemist takistavaid puudusi. Apellatsioonkaebuse palvepunktis 3 on kostja palunud tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis Q osa hageja ainuomandisse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 22 775 eurot (resolutsiooni p-d 4 ja 5) ja teha selles osas uus otsus asja esimese astme kohtule saatmata. 23.
  2. Ringkonnakohtu arvates nähtub kostja apellatsioonkaebusest selgelt, millises ulatuses soovib kostja maakohtu otsuse tühistamist. Seega on kostja taotlus otsuse vaidlustamise ulatuse osas

§ 633lg 2 p 2 mõttes selge.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt soovib kostja eelkõige, et ringkonnakohus selgitaks välja Q osa õiglase väärtuse. Kostja palvest saab järeldada, et vara õiglase väärtuse väljaselgitamise korral soovib kostja, et endiste abikaasade ühisvara hulka kuuluv osaühingu osa jagatakse selliselt, et osaühingu osa jääb ühe poole ainuomandisse ja teiselt poolelt mõistetakse välja õiglane hüvitis enamsaadud ühisvara väärtuse kompenseerimiseks. Kolleegiumi hinnangul on apellatsioonkaebuse taotluse p-s 4 selliselt esitatud nõue

§ 633

lg 2 p 2 mõttes selge ja kostja apellatsioonkaebuse läbivaatamine ei ole takistatud üksnes seetõttu, et taotlus on vormistatud alternatiivsete nõuetena. Kolleegium märgib, et

§ 637

lg 2 alusel apellatsioonkaebuse võtmata jätmist õigustab üksnes selline puudus, mis takistab asja läbivaatamist. 23.

  1. Eeltoodut arvestades tuleb hageja vastuväide kohtu tegevusele jätta rahuldamata.
  2. Menetluskulude jaotuse määrab

§ 173lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.