2-17-122249 KOHTUOTSUS TAGASELJAOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-122249 Otsuse tegemise aeg ja koht 16. oktoober 2018, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Aarne Lõhmus Kohtua

) § 101 lg 1 p 1 ja

§ 108lg 1 alusel.

Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana

§ 1lg 5 tähenduses. Tulenevalt Ts

MS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus tuvastas, et lepingu üldtingimuste punkti 8.1 kohasel, mida tuleb lugeda tüüptingimuseks (

§ 35

), on lepingus kokku lepitud viivisemäär 0,5% päevas (t.l.-25, pöördel) ehk 182,5% aastas, s.o enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest

§ 113

lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud keskmiselt 8 % aastas. Kohus järeldab, et kokkulepe viivisemäära 0,5% päevas osas on tühine tüüptingimus, mistõttu ei ole hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 85 kohaselt õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Hagiavalduse kohaselt lähtub hageja viivise arvestamisel kolmekordsest seadusjärgsest viivisemäärast tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-25-16, s.o viivisemääras 0,066% päevas või 24% aastas. Kohus on seisukohal, et hageja kui lepingu sõlminud isiku õigusjärglane, ei saa peale lepingu ülesütlemist ja ühepoolselt muuta lepingu üldtingimusi viivise määra osas (

§ 13

). Kuna käesoleval juhul ületab lepingupoolte vahel kokku lepitud viivisemäär seadusjärgset viivisemäära enam kui 3 korda, tuleb sellist kokkulepet käsitleda tühise kokkuleppena ning hagejal on õigus nõuda viivist vaid seadusjärgses määras. 3

§ 113

lg 1, § 94).

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras

§ 113

lg 1 kohaselt alates laenu tagastamise maksegraafiku viimasele osamaksele järgnevast päevast

1. juunist 2010 kuni hagiavalduse esitamiseni
2. juunil 2018 kokku summas 45,53 eurot. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 70,62 euro ja sissenõutava viivise 45,53 euro osas, kokku 116,15 eurot. Sissenõutava viivise 25,09 euro osas jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (141,24/116,15), s.o 82% ulatuses, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 18% ulatuses hageja ja 82% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas kohtule taotluse menetluskulude, riigilõivu summas 75 eurot ja õigusabikulude summas 270 eurot, kostjalt väljamõistmiseks. Kohus leiab, et hageja menetluskulud 75 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 59 lg 1, RLS lisa 1 ja TsMS § 147 lg 5 alusel põhjendatud ja vajalik täies ulatuses. Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 alusel ei ole põhjendatud hageja õigusabi kulu 270 eurot. Kohus leiab, et antud asjas on põhjendatud kuluks 135 eurot õigusabi kulude katteks. Tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil. Seega moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 210 eurot (75+135) ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 82% menetluskuludest, s.t 172,20 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras. Kohus mõistab Ts

MS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks viivise tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras.

Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad kostjale kohtukulud. Kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. 4