KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 2. november 2018, Tallinn Haldus

) § 119 lg 1 p 5 01.01.2011 jõustunud redaktsiooni kohaselt peatub intressiarvestus, kui see ületab selle arvestamise aluseks oleva maksunõude (s.o põhinõude). Kuigi sättel pole otsest tagasiulatuvat jõudu, ei peaks K. P tasuma põhinõuet ületavat intressi juba seetõttu, et maksuotsuse tegemise ajal 17.02.2006 ei olnud

-s veel vastavat paragrahvi sätestatud. Vastustaja väide, et kaebajal oli tekkinud intressivõlg ka seoses muude maksukohustustega, on paljasõnaline ja tõendamata ‒ ei ole võimalik tuvastada, milliste muude maksukohustustega seoses oli kaebajal väidetavalt tekkinud intressivõlg. Selge ei ole, millise põhinõude eest võiks vastustaja nõuda intressi 72 407,61 eurot, sest vastustaja ei ole nõudeavalduses ega 07.07.2017 vastuses ära näidanud, millised väidetavad maksunõuded olid MTA-l lisaks füüsilise isiku tulumaksunõudele 38 601,54 eurot KP suhtes. Isegi juhul, kui 2

§ 118lg 1 mõistes.

Käesolevas asjas tuleb hinnata intressinõude proportsiooni lähtuvalt pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusest ning põhinõudest, mille suuruseks on 38 601,54 eurot (füüsilise isiku tulumaksunõudest). Intressinõue on osas, milles see ületab põhinõuet, võlgnikku ebamõistlikult kahjustav, ebaproportsionaalne ning vastuolus hea usu põhimõttega.

1. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Intressi ei ole arvestatud põhivõlga ületavas summas. Intressiarvestuse kaardilt (intressinõude lisa 1) nähtub, et lisaks maksuotsusega määratud maksukohustusele oli kaebajal tekkinud intressivõlg ka seoses muude maksukohustustega. Maksuhalduri poolt määratud maksusumma oli algselt tegelikult suurem kui 38 601,54 eurot. Lõplikult jõustunud maksusumma 630 511 krooni ehk 40 297 eurot tuleneb MTA 24.05.2006 otsusest nr 6-2/
2. Kui kaebaja on jooksvalt maksuhalduri poolt määratud maksusummat tasunud ja vähendanud sellega maksukohustust, ei ole kaebaja algselt põhivõlalt kuni tasumiseni arvestatud intressivõlga täies ulatuses tasunud. Kõik jooksvalt toimunud intressivõla vähendused või kustutamised on intressiarvestuse kaardil välja toodud. Intressi ei ole arvestatud juba alates 31.12.
3. Intressikaardi veergudelt „lõpp“ ja „intressi summa“ nende koostoimes nähtub, et kõikidel ridadel, kus on arvestuslikud lõppkuupäevad, mis jäävad vastustaja viidatud kuupäevast hilisemasse aega, ei ole intressi arvestatud ja on tähistatud vastavalt „0,00000“. Seega on vaidlustatud intressinõue õiguspärane. KP tulumaksuvõlg 111 009,16 eurot on tekkinud MTA 17.02.2006 maksuotsusega nr 12-5/96, millega on KP le täiendavalt tasumiseks määratud tulumaksu kokku 1 072 400 krooni ehk 68 538,85 eurot, millele lisandub tähtaegselt tasumata maksusummalt arvutatud intress. Maksuotsusega määratud maksusumma sundtäitmise aegumise tähtpäev on katkenud 10.05.2010 täitmisavalduse nr 13-5/01591-1 esitamisega Pärnu Maakohtule. Tähtaegselt tasumata maksusummalt on arvestatud intressi 72 407,62 eurot.

§ 118

lg-st 1 tulenevalt on intressi arvestamise aegumistähtaeg üks aasta alates maksuotsusega määratud sissenõutava maksusumma täieliku tasumise päevast. Maksuotsusega määratud maksusummad on tänaseni tasumata.

§ 119

lg 1 p-i 5 kohaselt peatub intressi arvestamine, kui intressisumma ületab selle arvestamise aluseks oleva maksunõude. Eelnimetatud intressi arvestamise peatumise säte jõustus 01.01.2011 ning alates 31.12.2010 on KP maksunõuetelt intressi arvestus peatatud. Tulenevalt

§-st 1682 ei kohaldata

§ 119

lg 1 p-s 5 sätestatut kuni 01.01.2011 arvestatud maksunõuet ületava intressisumma osas, kuid intressi arvestamist ei jätkata. Samale seisukohale on jõudnud Tallinna Halduskohus 14.11.2012 otsuses asjas nr 3-11-2567 ja see on kooskõlas Riigikohtu juhistega asjas nr 3-3-1-80-

1. Seega ei ole intressinõue aegunud. Intress perioodi 01.07.2002‒31.01.2006 eest on kokku 30 374,78 eurot ja perioodi 01.02.2006‒31.12.2010 eest kokku 42 032,84 eurot. Selliselt on intressi kujunemine märgitud ka 08.12.2016 intressinõude nr 13-3/189873 intressikaardi lisa esimesel real (31.01.2006 algsaldo intressivõlg). Seega põhineb MTA intressinõue 30 374,78 eurot varasemal perioodil, kuid samal maksuvõlgnevusel, s.o MTA 17.02.2006 maksuotsusel nr 12-5/96 (
2. veerg FIDEK/MO 1999 jj). Tulenevalt

§ 119lg 1 p-st 5 on intressinõue, mis ületab põhinõuet, kooskõlas kehtiva õigusega.

Kaebaja esitatud aegumisväide on alusetu. Intressinõude aluseks olnud MTA 17.02.2006 maksuotsuse nr 12-5/96 vaidluses (asjas nr 3-06-1199) tehtud lõplik lahend jõustus 19.02.2009 (

§ 118lg 6). 3

§ 119

lg 1 p 5 jõustus 01.01.2011, alates 31.12.2010 on KP maksunõuetelt intressi arvestus peatatud.

§ 1682

alusel ei kohaldata

§ 119

lg 1 p-s 5 sätestatut kuni 01.01.2011 arvestatud maksunõuet ületava intressisumma osas ja intressi arvestamist ei jätkata. Vastustaja on õigesti viidanud Tallinna Halduskohtu 14.11.2012 otsusele haldusasjas nr 3-11-2567 ning Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80-16 toodud juhistele. Intressinõude aluseks olnud MTA 17.02.2006 maksuotsuse nr 12-5/96 jõustus 19.02.2009.

§ 118

lg 6 kohaselt peatub intressi arvestamise aegumine intressinõude või intressinõude arvestamise aluseks oleva maksusumma vaidlustamise ajaks kuni selles asjas tehtud lõpliku lahendi jõustumiseni. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et maksuotsusega määratud maksusumma sundtäitmise aegumise tähtpäev katkes 10.05.2010 täitmisavalduse nr 13-5/01591-1 esitamisega ning maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisega Pärnu Maakohtu 02.12.2016 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-16-15173 (

§ 132lg 5 p 2).

Seega ei ole ka intressinõude aegumistähtaeg möödunud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 8. KP pankrotihaldur M. Pärn palub 05.04.2018 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osaliselt ja teha asjas uus otsus, millega tühistada MTA intressinõue osaliselt 3868,76 euro ulatuses, ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Algselt oli võlgnikul 17.02.2006 maksuotsusega nr 12-5/96 tasumiseks määratud tulumaksu suurus 68 538,85 eurot (põhivõlg), mistõttu tuleb vastustaja 08.12.2016 intressinõue osaliselt tühistada summas 3868,76 eurot. Selles ulatuses ületab tunnustamiseks esitatud intressinõue igal juhul algset füüsilise isiku tulumaksu nõuet (72 407,61−68 538,85). Halduskohus ei ole seda kaebaja väidet arvesse võtnud ega põhjendanud, miks ta seda ei arvesta, rikkudes sellega HKMS § 157 lg-t 1 ja § 158 lg-t 1.

-s sätestatud intress on samal ajal käsitatav ka viivisena (Riigikohtu 05.11.2002 otsuse nr 3-4-1-8-02, p 11), mis tähendab seda, et vastustaja pidi 08.12.2016 intressinõude formuleerimisel arvestama hea usu põhimõttega ja asjaoluga, et tema intressinõue ei tohiks ületada põhinõuet. Maksuhaldur on intressi arvestamisel eiranud

§-i 1682 ning nõudnud KPlt vastuolus hea usu põhimõtte ja kehtiva praktikaga ebaproportsionaalselt suure intressi tasumist. 9. Maksu- ja Tolliamet palub 11.05.2018 kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ja matemaatilise tehtena välja toodud apellatsioonkaebuse ajend (72 407,61−68 538,85=3868,76 eurot), et vaidlustatud intressinõue ületab igal juhul füüsilise isiku tulumaksu nõuet, on põhjendamatu. Kaebaja ignoreerib

§ 119

lg 1 p-le 5 rõhudes

§-s 1682 sätestatut, mille kohaselt ei kohaldata

§ 119lg 1 p-i 5 kuni 2011.

a

1. jaanuarini arvestatud maksunõuet ületava intressisumma osas, kui intressi arvestust ei jätkata. Vastustaja on läbivalt selgitanud, et intressi arvestamist ei ole jätkatud
2. a
3. jaanuarist. Samuti nähtub 08.12.2016 intressinõudele lisatud arvestuskaardilt, et intressi arvestus lõppes 31.12.
4. Seetõttu on ekslik apellatsioonkaebuse väide, et maksuhaldur on intressi arvestamisel eiranud

§-i 1682 ning alusetu on nõue tühistada 4

§ 132lg 6).

Viidatud Riigikohtu lahendist saab järeldada, et 17.02.2006 maksuotsusest tulenev kohustus oli aegunud juba enne pankrotimenetluse algust. Kaebaja palub halduskohtu 06.03.2018 otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tühistada vaidlustatud intressinõue osaliselt 3868,76 euro ulatuses või alternatiivselt tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega tühistada vaidlustatud intressinõue osaliselt 33 806,07 euro ulatuses. 11. Maksu- ja Tolliamet leiab 25.10.2018 kirjalikus vastuses, et apellandi 18.10.2018 täiendavas seisukohas toodud käsitlus on ekslik. KP 17.02.2006 maksuotsusest tulenev kohustus ei ole aegunud, sest oma olemuselt on tegu kaitstud pankrotimenetluse nõudega, millele kohalduvad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) aegumissätted. Seega, kui 17.02.2006 maksuotsusest tulenev põhinõue oleks olnud aegunud 01.01.2016 (nagu leiab apellant), siis ei oleks pankrotihaldur seda pankrotimenetluse raames 28.04.2017 nõuete kaitsmise koosolekul tunnustanud. Kuna TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel, kuid sellist vastuväidet pankrotimenetluses nõuete kaitsmisel põhinõude (17.02.2006 maksuotsuse) osas ei esitatud ja antud juhul ei ole vaidluse all 17.02.2006 maksuotsusest tulenev ja pankrotimenetluses tunnustatud kohustus, siis on maksuotsusest nr 12-5/96 tuleneva kohustuse vastu suunatud vastuargumendid põhjendamatud. Maksuhalduri nõue pankrotivõlgniku vastu, mis on pankrotimenetluses tunnustatud, aegub TsÜS § 157 lg 3 alusel 10 aastat pärast pankrotimenetluse lõppemist. MTA 08.12.2016 intressinõude vaidlustatav osa (3868,76 eurot) ei ole aegunud ka seetõttu, et see on väljastatud KPle pärast 02.12.2016 välja kuulutatud pankrotti ja oma olemuselt oli see siis juba muutunud pankrotimenetluse nõudeks. Vaidlustatud intressnõude osale kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalikõiguslikust suhtest. Pankrotimenetluses esitatud intressinõude osa eristamine ja sellele pankrotimenetlusest erinevate õigusnormide kohaldamine (

§ 132

) rikuks võrdse kohtlemise printsiipi ja ignoreeriks apellandi enda poolt viidatud Riigikohtu lahendi nr 2-1712525 p-s 17.3 rõhutatut. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Ringkonnakohus vaatab apellatsioonkaebuse läbi üksnes osas, milles halduskohtu otsus tähtaegselt vaidlustati, st intressinõude 3868,76 euro ulatuses. Seda summat ületavas osas on halduskohtu otsus jõustunud ning apellant ei saa hilisemas menetlusstaadiumis naasta intressisumma tervikuna vaidlustamise juurde. Seetõttu jätab ringkonnakohus apellandi 18.10.2018 menetlusdokumendis esitatud alternatiivse taotluse tähelepanuta. 5

§ 119

lg 1 p 5 ja § 1682 sätetele nende koosmõjus ja järeldanud, et 01.01.2011 jõustunud

§ 119

lg 1 p-i 5 (intressi arvestamine peatub, kui intressisumma ületab selle arvestamise aluseks oleva maksunõude) ei kohaldata kuni

1. a
2. jaanuarini arvestatud maksunõuet ületava intressisumma osas, kuid intressi arvestust ei jätkata. Asja materjalidest nähtuvalt ongi MTA just viidatud sätete kohaselt toiminud. Apellandi viited hea usu põhimõtte rikkumisele ei ole asjakohased. Maksuhalduri võimalus maksukohustuse (sh intressinõude) kustutamiseks ebaõigluse tõttu on sätestatud

§ 114lg-s 3.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et maksuhaldurile antud õigus maksuvõlg kustutada kujutab endast kõrvalekallet ühetaolise maksustamise põhimõttest, mille eesmärk saab olla vaid teatud erandlikel ja ettenägematutel põhjustel kujunenud ebaõigluse likvideerimine. Ühetaolise maksustamise põhimõtte riivet õigustab sellisel juhul vajadus tagada, et maksukohustuslasi koheldaks ka sisuliselt võrdselt (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2015 otsus nr 3-1452401, p 14). Maksuvõla kustutamine selle ebaõigluse tõttu on põhjendatud, kui maksuvõla tasumine on osutunud võimatuks võlgnikust mitteolenevate asjaolude tõttu. Üldjuhul on silmas peetud selliseid asjaolusid, mis ilmnesid pärast maksukohustuse tekkimist ja mida ei olnud varem võimalik ette näha. Maksuvõla kustutamine on põhjendatud näiteks olukorras, kus äriühingu seaduslikult esindajalt vastutusotsusega nõutav maksuvõlg kattub kriminaalmenetluses konfiskeerimise asendamise korras väljamõistetuga (Riigikohtu 17.10.2016 otsus nr 3-3-1-6-16, p 17) või topeltmaksustamisest hoidumiseks on vajalik vältida samadest faktilistest asjaoludest tulenevate nõuete mitmekordset täitmist tsiviilkohtumenetluses ja maksumenetluses (Tallinna Ringkonnakohtu 06.04.2018 määrus nr 3-17-1181, p 11). Samuti võib intressinõude kustutamine olla kohane õiguskaitsevahend ebamõistliku menetlusaja vastu (Riigikohtu 06.03.2015 otsus nr 3-3-1-78-14, p 21). Ebaõigluseks

§ 114

lg 3 tähenduses ei saa pidada seaduse muudatust enne ja pärast 01.01.2011, sest seadus muutus kaebajale positiivses suunas, st tema intressiarvestus peatus.

1. Asjakohatud on ka apellandi viited 17.02.2006 maksuotsusest tuleneva võlgnevuse aegumisele seonduvalt Riigikohtu 10.10.2018 määrusega nr 2-17-12525, millest tulenevalt leiab apellant, et 08.12.2016 intressinõuet ei oleks üldse tohtinud välja andagi. Viidatud Riigikohtu määruse p-s 17.3 on Riigikohus otsesõnu märkinud, et selles lahendis väljendatud seisukoha muutus ei mõjuta Riigikohtu varasemas praktikas väljendatut, mille kohaselt muutub maksukohustuslase pankroti väljakuulutamisel maksunõue oma olemuselt pankrotimenetluse nõudeks, millele kohaldatakse pankrotimenetluse sätteid, sõltumata sellest, kas nõuded on tekkinud eraõiguslikust või avalik-õiguslikust suhtest. Kuna pankrotimenetluses tuleb maksunõuetele kohaldada PankrS norme, siis tuleb pankrotimenetluses esitatud nõuetele kohaldada TsÜS-i aegumissätteid. Vaidlus puudub selles, et 28.04.2017 nõuete kaitsmise koosolekul loeti MTA 17.02.2006 maksuotsusest tulenev nõue 38 601,54 euro ulatuses kaitsmiseta tunnustatuks PankrS § 103 lg 4 alusel. Sellest tulenevalt on põhjendatud MTA väited, mille kohaselt on nüüdseks tegemist kaitstud ja kehtiva pankrotimenetluse nõudega, millele kohalduvad TsÜS-i aegumissätted ning mille suhtes ei ole nõuete kaitsmise koosolekul taotletud aegumise kohaldamist (TsÜS § 143). Tunnustatud nõue pankrotimenetluses aegub TsÜS § 157 lg 3 alusel 10 aastat pärast pankrotimenetluse lõppu.
2. Eelnevast tulenevalt ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja riigilõiv jääb HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda ning kaebaja muud võimalikud menetluskulud kaebaja enda kanda HKMS § 108 lg 1 alusel. 6