Obsah (6)

§ 37§ 67§ 63§ 38§ 64§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 9. märts 2017, Jõhvi Kohtuasja number 3-17-137 Kohtuasi V.R.a kaebus Vi

§ 37

lg-le 1 ja § 67 lg-le 1 toetudes süüdi selles, et ta keeldus 13.10.2016, 17.10.2016, 18.10.2016 ja 19.10.2016 tööle asumiseks antud korralduste täitmisest ning karistati iga juhtumi eest viie ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamisega. Vaideotsustega 21.12.2016 nr 6-12/303-2 ja 27.12.2016 nr 6-12/311-3 (tl 122-127) jäeti nende käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks 21.11.2016 ja 26.11.2016 esitatud vaided (tl 18-24 ja 30p-38) täies ulatuses rahuldamata. Veel on kaebaja kohta toimikusse esitatud 13.10.2016, 17.10.2016, 18.10.2016, 19.10.2016 ja 10.11.2016 koostatud ettekanded (tl 69p-70, 72, 74, 110 ja 115p-116), distsiplinaarmenetluse algatamise teated (tl 69 ja112 ), tema 24.10.2016, 07.11.2016 ja 10.11.2016 seletused ja vastuväited koos lisadega (tl 76, 90-103 ja 112p), viimati nimetatu väidete kontrollimiseks psühhiaatriga peetud kirjavahetuse kohta vormistatud menetlustoimingu protokoll (tl 113), 04.11.2016 ja 16.11.2016 koostatud distsiplinaarmenetluse protokollid (tl 104-109), Barbosa OÜ-ga 28.06.2016 sõlmitud tööleping (tl 40p-41), 23.09.2016 koostatud vastuväited tööle määramisele (tl 79p-81), 12.10.2016 käskkirja parandamiseks 21.10.2016 antud käskkiri nr 6-2/1434 (tl 64-65), meditsiiniosakonnale 04.11.2016 esitatud kaebus koos sellele 21.11.2016 antud vastusega (tl 46p-48), meditsiiniosakonna 25.08.2015, 01.08.2016, 16.09.2016, 13.10.2016, 14.10.2016, 17.10.2016, 18.10.2016, 19.10.2016, 10.11.2016 ja 16.11.2016 tõendid (tl 71, 73, 75, 111, 114-115, 116p-117 ja 136-138), väljavõtted tervisekaardist (tl 45-46 ja 128-134), püsiva töövõimetuse tuvastamisega seotud dokumendid (tl 81p-84, 135 ja 139-141), distsiplinaarkaristuste nimekirjad (tl 89 ja 113p) ning vaideotsuse teinud ametiisiku volitusi tõendavad dokumendid (tl 142-164). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

1. 20.01.2017 lepingulise esindaja vahendusel koostatud kaebuses (tl 2-10) leidis kaebaja, et 09.11.2016 ja 21.11.2016 käskkirjad nr 6-3/1259 ja nr 6-3/1306 ning 21.12.2016 ja 27.12.2016 vaideotsused 6-12/303-2 ja nr 6-12/311-3 pole kehtiva õigusega kooskõlas ja palus need tervikuna tühistada. Oma vastavat seisukohta põhjendas ta väidetega, et kehtiva töölepingu ja tervisliku seisundi tõttu puudus õiguslik alus tema majandustööle sundimiseks, täiskohaga koristaja ja mitme abikoristaja olemasolu tõttu polnud selleks ka vajadust ning lisaks on määratud karistused ilmselgelt ebaproportsionaalsed, sest ei arvesta etteheidetavate tegude raskust ja kõiki tähtsust omavaid asjaolusid ning neid ei oleks tohtinud kasutada rahumeelse allumatuse ja psüühikahäiretega kinnipeetava puhul. Lisaks märkis ta ära erapooletuse, õiglase, tõhusa ja ausa menetluse põhimõtete rikkumise ning tema tervislikku seisundit, töökoha olemasolu ja asjaomaste institutsioonide seisukohtade arvestamata jätmisest tulenevad kaalutlusvead. 02.03.2017 täienduses (tl 172-173) märkis kaebaja, et vanglas töötamine peab olema elatise teenimise võimalust säilitavaks või kasvatavaks positiivseks elemendiks ning seda ei tohi kunagi kasutada allutamise, alandamise või karistusena. Ühtlasi esitas ta taotluse ja kuludokumendid (tl 173) riigilõivu ja õigusteenuse eest tasumise läbi kantud kokku 1050 euro suuruse menetluskulu hüvitamiseks.
2. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 58-61) peeti vaidlustatud käskkirju ja nende aluseks olevaid menetlusi õiguspärasteks, paluti arvestada kohtueelse menetluse selgituste ja põhjendustega ning jätta kaebus rahuldamata. Vastuseks selle väidetele märgiti, et majandustöödele rakendamine pole võrdsustatud tavapärase töölepingu alusel töötamisega, kinnipeetavat kohustatakse töötama avalikõigusliku võimusuhte kaudu ja ta ei saa sellest eraõigusliku lepingu sätetele tuginedes keelduda. Põhjendatuks ei peetud ka kaebaja tervisest lähtuvaid väiteid, osundati tema tervisekaardi andmetele 2 ja töövõimetuse tuvastamisega seonduvale ning selgitati vanglas osutatava tervishoiuteenuse eripära. Lisaks selgitati veel vaidlusaluste käskkirjade ja vaideotsuste andjate pädevuse ja volituste olemasoluga seonduvat. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Käesolevas asjas on vaidluse all küsimus, kas vastustaja on toiminud kaebaja distsiplinaarkorras karistamisel õiguspäraselt või on olemas alus vastavate haldusaktide ja nendega seotud vaideotsuste tühistamiseks. 5.

§ 37

lg 1 kohaselt peab kinnipeetav reeglina töötama ning juhud, milliste puhul saab ta vastavast kohustusest vabaneda, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teises lõikes. Selle punktist kolm tulenevalt ei pea töötama muuhulgas kinnipeetav, kes pole selleks võimeline tervislikel põhjustel.

§ 37lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava töövõimelisuse kindlaks arst.

Kaebaja tööle määramise käskkirjast 12.10.2016 nr 6-2/1397 nähtuvalt on selle andmisel arvestatud meditsiiniosakonna 25.08.2015, 01.08.2016 ja 16.09.2016 tõendeid, millede kohaselt ei esine tal üld- ja tolmuallergeenide analüüside järgi allergiat ning tuvastatud pole ka muid vastunäidustusi töötamiseks. Neid ei nähtu ka tema tervisekaarti erinevate arstide, sealhulgas psühhiaatri poolt enne tööle määramist tehtud kannetest. Hilisemas kandes nr 182 on arst üle korranud piiranguteta töötamist võimaldava otsuse ning kandesse nr 198 on psühhiaater selge sõnaga märkinud, et kaebaja psüühiline tervis võimaldab teha päevas koristustöid ühe tunni ulatuses. Tema on eelnimetatud käskkirja küll 29.11.2016 koostatud kaebusega vaidlustanud, kuid vastavas haldusasjas nr 3-162480 puudub veel jõustunud kohtuotsus, mistõttu oli tööle määramine vaidlustatud käskkirjade andmise ajal kehtiv ning kõigile puudutatud isikutele täitmiseks kohustuslik. 6.

§ 67

p-s 1 kehtestatu paneb kinnipeetavale kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju ning alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumist on võimalik õigustatuks pidada üksnes selle ilmselge tühisuse korral. Kinnipeetava teistsugune arusaamine oma kohustustest ei anna õigust vanglateenistuse ametnike korralduste täitmisest keeldumiseks, sest vastasel juhul muutuks distsipliini tagamine vanglas raskendatuks. Sellist seisukohta on Riigikohus selgelt väljendanud lahendites nr 3-3-1-21-03, nr 3-3-1-103-06 ja 3-3-1-44-12 ning see on igati kohaldatav ka käesolevas asjas. Mõlemas vaidlustatud käskkirjas karistuse määramise alusena nimetatud korraldused rajanesid põhiseaduse §-st 29 ja

§ 37

lg-st 1 tuleneval töötamise kohustusel ja kaebaja majandustööle määramise käskkirjal 12.10.2016 nr 6-2/1397, mida polnud enne distsiplinaarmenetluste alustamist kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Seega oli tegemist õiguspäraste korraldustega ning kaebajal tuli need vaatamata oma teistsugusele arvamusele ilma vastu vaidlemata ära täita. 7.

§ 63

lg-st 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü tööle asumise kohta antud korraldustele mitteallumises on tõendatud teise üksuse valvurite 13.10.2016, 17.10.2016, 18.10.2016 ja 19.10.2016 ettekannetega. Ta pole oma seletustes, vaides ja kaebuses ka ise tööle mitteasumist eitanud, kuid arvab, et selleks oli olemas tervisest tulenev põhjus.

§ 38

lg 22 kehtestatu võimaldab küll kinnipeetava töökohustusest vabastamist, kui ta ei ole võimeline seda näiteks tervisest tulenevalt täitma, kuid tegemist on ajutist iseloomu omava meetmega, mille põhjendatust peab iga konkreetse juhtumi puhul eraldi kontrollima. Kaebaja puhul on seda ka tehtud, kuid 13.10.2016, 17.10.2016, 18.10.2016 ja 19.10.2016 väljastatud tõendid kinnitavad, et korralduse andnud ametniku poolt kohale kutsutud tervishoiutöötaja tal töövabastust võimaldavat terviseriket ei tuvastanud. Selle puudumist kinnitavad ka tervisekaarti tehtud kanded nr 175, 178, 179 ja

1. Kuna 13.10.2016 ja 18.10.2016 pole kaebaja tervisekaardi vastavate kannete ja valvurite ettekannete kohaselt üldse mingitele tervisehädadele viidanud ning on pidanud võimalikuks kurta 3 17.10.2016 tervishoiutöötajale nii pearingluse kui pigistava valu üle rindkere piirkonnas, pole eriti usutav väide, et valvemeeskonna juuresolekul ei saanud ta oma tervisest rääkida. Selle usutavuse seab kahtluse alla ka asjaolu, et tööle määramise käskkirjale ja distsiplinaarmenetluse protokollile vastuväiteid esitades ning vaideid koostades on ta saanud vanglateenistuse ametnikele oma tervislikku seisundit kirjeldada ning on edastanud ka mitmeid tervist puudutavaid dokumente. Distsiplinaarmenetluse käigus on 11.11.2016 kontrollitud tema töötamist takistavatele psüühilistele probleemidele viitavaid väiteid, kuid psühhiaater nende põhjendatust ei kinnitanud. Veel väärib siinkohal tähelepanu vastuolu kaebaja väidetes, millest tulenevalt takistavad tema psüühilised häired küll vangla üldkasutatavate ruumide koristajana töötamist, kuid ei näi olevat probleemiks Barbosa OÜ juhiabi ülesannete täitmisel.
2. Lisaks terviseprobleemidele tuginebki kaebaja veel ka väitele, et täidab juba töötamise kohustust, sest on leidnud endale töö väljaspool vanglat ning selle kohta Barbosa OÜ-ga sõlmitud leping välistab igasuguse muu töötamise. Nimetatud lepingu konkurentsikeeldu käsitlevas punktis 9.1 on tõesti kirjas, et töötaja ei või ilma tööandja eelneva kirjaliku nõusolekuta töötada ükskõik missuguse kolmanda isiku juures, täita sellise käsundit või konkureerida tööandjaga iseseisvalt. Seejuures on lepingu pooltel aga tähelepanuta jäänud, et

§-s 37 sätestatud töökohustuse alusel töötamine ei kuulu tööõiguse regulatsiooni esemesse, sest kinnipeetavat kohustatakse töötama avalik-õigusliku võimusuhte kaudu. Seetõttu pole vangla olmeliste vajaduste rahuldamisele suunatud majandustöö võrdväärne töölepingu alusel töötamisega ega saa sellega ka konkureerida. Veel pole arvestatud et PS §-s 29,

§ 37

lg-s 1 ja § 38 lg-s 1 sätestatu kohaselt tuleb kinnipeetav muu töö puudumise korral rakendada võimaluse korral vangla majandustöödele ning seejuures pole tal subjektiivset õigust valida endale meelepärast tööd ega vangla poolt pakutud tööst eraõigusliku lepingu sättele tuginedes keelduda. Vangla vastav otsustus sisaldab laia ulatusega kaalutlusõiguse olemasolu muuhulgas selle üle, mitu kinnipeetavat ning kui suure koormusega majandustööde tegemisele määrata ja kuna täpselt anda neile konkreetsed tööle asumise korraldused. Siinkohal on oluline, et 13.12.2016 haldusasjas nr 3-16-2274 koostatud kohtumääruses ei pidanud Tartu Ringkonnakohus eelnimetatud töölepingut käsitledes eluliselt usutavaks, et kinnipeetavaga töölepingu sõlminud tööandja saaks eeldada riikliku sunni mitterakendamist vastava vajaduse korral ning märkis lisaks ära veel ka selle, et töötatud tundide järgi tasustatavate abitööde puhul pole tegemist töödega, millised ei võimalda kinnipeetaval säilitada nii olemasolevat töökoha kui täita vangla õigusaktidest tulenevat töökohustust. 9. Distsiplinaarmenetluste materjalid kinnitavad, et kaebaja karistamistel on järgitud kõiki

§ 64lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid. Menetluste käik on protokollitud VSk

E § 97 lg-s 2 kehtestatud nõuete kohaselt, teda on teavitatud nende algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta ning karistused on määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja VSkE § 17 sätestatud pädevuse piirides. Mõlemas vaidlusaluses käskkirjas on piisavalt käsitletud nii süüteo asjaolusid kui kaebaja seletustest ning tervislikust seisukorrast ja Barbosa OÜ-s töötamisega seonduvast tulenevat. Piisava ulatusega on põhjendatud ka seda, miks on just viie ööpäeva pikkused kartserisse paigutamised võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige õigemad. HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt pole halduskohtul kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti puhul küll õigust hinnata otsustatu sisulist otstarbekust, kuid kuna

§ 63

lg 1 p 4 lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saavad niisuguse pikkusega karistused arvestada nii kaebaja isikut kui vanglaametniku korralduste täitmisest keeldumistes seisnenud rikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule. Karistused pole tema korduvaid rikkumisi arvestades ülemäärase raskusega ja võivad teiste võimalike karistusvahenditega võrreldes kõige edukamalt kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. 4 10. Kohtule esitatu ei võimalda järeldada ka seda, et distsiplinaarmenetluste käigus oleks toimunud õiguse üldiste põhimõtete või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuete rikkumisi. Kaebaja on küll viidanud asjaolule, et 09.11.2016 käskkirja koostanud vanglaametnik polnud erapooletu, sest tema viis läbi ka distsiplinaarmenetluse, kuid seadusest siiski vastavat keeldu ei tulene.

§ 64

lg-tes 1 ja 4 on kehtestatud, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ja karistuse määrab vanglateenistus. Samade sätete varem kehtinud redaktsiooni kohaselt olid need õigused vangla direktoril ning selle seaduse aastal 2009 ilmunud kommenteeritud väljaande § 64 kommentaaris 2.1 märgitust tuleneb üheselt mõistetavalt, et tegemist pole menetlusliku rikkumisega. Sama paragrahvi kommentaari 2.2 kohaselt ei ole vastava haldusakti tühistamist võimaldava menetlusliku rikkumisega tegemist isegi siis, kui menetluse on läbi viinud sellekohast pädevust mitteomav ametnik. Veel on kaebaja viidanud sellele, et 19.10.2016 aset leidnud rikkumise kohta algatatud menetlusest teavitati teda alles 09.11.

1. Seejuures on tal aga tähelepanuta jäänud, et seaduseandja on küll kehtestanud niisuguse teate kohustuslikkuse, kuid mitte selle esitamise tähtaegu. Samuti pole kaebaja arvestanud asjaoluga, et halduskohtumenetluses juba ammu juurdunud seisukohtade järgi saab haldusakti tühistamise kaasa tuua vaid niisugune menetluslik rikkumine, mis võis otsustust mõjutada. Antud juhtumi puhul oli distsiplinaarmenetluse algatamine talle siiski teatavaks tehtud, ta sai esitada rikkumise kohta oma seletuse ning puuduvad viited sellele, et viivitus teate edastamisel võis kuidagi otsustamist mõjutada.
2. Miski kohtule esitatust ei kinnita ka seda, et kaebaja majandustööle määramine ja selle vahetule täitmisele asumise kohta antud korraldused teenisid tema alandamise või üksikvangistusega karistamise eesmärki. Vastavat etteheidet esitades on ta arvestamata jätnud enda kohustused ning asjaolu, et karistuste ebasoovitavate mõjude vältimiseks piisanuks nende nõuetekohasest täitmisest.

§ 4

’ lg-s 1 sätestatu kohustab küll kohtlema kinnipeetavat tema inimväärikust austaval viisil ning luba põhjustada talle karistuse kandmise läbi vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevast rohkem kannatusi, kuid ei välista siiski tema karistamist vangistusalastest õigusaktidest kohustuste rikkumise eest ega kartserikaristuse määramist, siis kui see toimub vangistusalastes õigusaktides ettenähtud õiguslikke aluseid ja menetluskorda järgides. Seda ei saa välistada ka kaebuses viidatud CPT raportis avaldatud arvamused, õiguskantsleri poolt Justiitsministeeriumile antud tulevikku suunatud soovituste seisukohad, soovituslikku iseloomuga Euroopa Vanglareeglistikus sisalduv või kaebaja viited enda psüühilistele häiretele. Tervisekaarti tehtud kande nr 183 kohaselt on ta kurtnud närvilist seisundit seoses eelseisva kartserisse minekuga, psühhiaater diagnoosis pikaajalise depressiivse reaktsiooni ja määras ravimi, kuid ei märkinud seejuures ära vähimaidki psüühilisest tervisest või mistahes muust tulenevaid takistusi kartserikaristuse kandmise suhtes. Kuna neid ei nähtu ka kandest nr 190, milles on kirjas kaebaja kurtmine kartseris viibimisega seotud piinade ja psüühilise tervise halvenemise üle, võib järeldada, et kaebajat ravinud psühhiaater ei pea tema psüühhilist seisundit kartserikaristuse määramist takistavaks.

1. Lisaks distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjadele on kaebaja vaidlustanud ka nende peale esitatud vaiete lahendamisel tehtud vaideotsused ning on seadnud seejuures kahtluse alla neile alla kirjutanud isikute pädevuse. Vastustaja poolt kohtule edastatud puhkusekäskkirjas nr J610-3-3/725 ja puhkusetaotluste kinnitatud ajakavas sisalduv seda kahtlust siiski ei kinnita. Muid vaideotsuse iseseisvat vaidlustamist võimaldavaid etteheiteid kaebusest ei nähtu.
2. HKMS § 77 lg 1 ning TsKMS § 38 lg 1 p 3 kohaselt võib kohus menetluse kinniseks kuulutada, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise eraelu kaitseks ning huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Käesolevas asjas on toimikusse esitatud mitmed kaebaja tervislikku seisundit käsitlevad dokumendid. Kuna neis on kajastatud tema eraelulised andmed, millede avaldamiseks puudub avalik huvi, on vajalik menetlus vastavas osas kinniseks kuulutada. 5
3. Eeltoodud järeldustel on mõlemad vaidlusalused käskkirjad õiguspärased, mistõttu puudub alus nende tühistamiseks. Vastav alus puudub ka käskkirju puudutavate vaideotsuste suhes. Seetõttu jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt tasutud riigilõiv ja õigusabikulu HKMS § 108 lg 1 tulenevalt tema enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu pole käesolevas asjas hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 6