← Eesti

1-16-9870/54

Obsah (12)§ 3891§ 345§ 63§ 68§ 73§ 831§ 491§ 121§ 2§ 56§ 84§ 832

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellandid Apellatsioonimenetluse pooled Koh

§ 3891lg 1 ja § 345 lg 1, üldmenetlus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 18.

jaanuari

  1. a otsus Vitali Petrovi kaitsja Igor Sumarok ja prokuratuur Süüdistatav - Vitali Petrov, isikukood 35910050286; elukoht XXXX Kaitsja - Igor Sumarok, valitud korras Prokuratuur - esindajad Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurörid Rita Hlebnikova ja Sigrid Nurm
  2. mai 2018 Vitali Petrov, tema kaitsja Igor Sumarok ja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rita Hlebnikova RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Viru Maakohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus Vitali Petrovi süüditunnistamises

§ 345

lg 1 järgi, samuti osas, milles karistuse mõistmisel kohaldati

§ 63lg-t 1, jättes süüdistatava karistuse muutmata.

2. Mõista Vitali Petrov

§ 345lg 1 järgi õigeks.

  1. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.
  2. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, prokuratuuri apellatsioon jätta rahuldamata.
  3. Mõista Eesti Vabariigilt Vitali Petrovi kasuks välja 1000 (üks tuhat) eurot kriminaalmenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 300 eurot apellatsioonimenetluses ja 700 eurot sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud kaitsjatasu eest). EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  4. Vitali Petrov anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 3891 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuritegudes. Süüdistus

§ 3891lg 1 järgi 2.

V. Petrov oli 6. juunini 2016 WT Keskus OÜ (likvideerimisel) (endise ärinimega OÜ Well Tehnoloogia; edaspidi WT) juhatuse liige. Ta esitas maksustamisperioodide jaanuar kuni september 2014 kohta käivates WT käibedeklaratsioonides maksuhaldurile maksukohustuse vähendamise eesmärgil valeandmeid. V. Petrovi juhtimisel ja korraldamisel kajastas WT oma raamatupidamises osaühingute L.A. Lawfirm, Discompany, Scout Productions, Kuldne Marketing, BCC&Partners, Triomer Pluss, BCC G.S.P., Shamila ja MV Lifestyle Group arveid selliste tehingute kohta, mida tegelikult ei tehtud. WT ei saanud nendelt äriühingutelt arvetel näidatud teenust. Kõnealuseid arveid kasutati selleks, et WT saaks arvestada arvetel näidatud käibemaksu sisendkäibemaksu hulka ja vähendada nii alusetult WT tasumisele kuuluvat käibemaksu. Arvetel kajastatud tehingud olid näilikud, mistõttu neid maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 kohaselt maksustamisel arvesse ei võeta. Variühingute tegevust, sh arvete ja raha liikumist kontrollisid ja juhtisid kuritegeliku ühenduse loojad ja juhid A.L. ning V.P.. V. Petrovi teadmisel ja juhendamisel suhtles O.G. A.L. ga ning tellis WT-le variühingute nimelt väljastatud arveid. Võltsarvete alusel WT käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise tulemusena jäi maksustamisperioodidel jaanuar kuni september 2014 laekumata 83 296 eurot 78 senti käibemaksu. Süüdistus

§ 345lg 1 järgi 3.

V. Petrov WT juhatuse liikmena tellis perioodil jaanuar kuni september 2014 A.L. loodud ja juhitud kuritegelikku ühendusse kuuluva O.G. vahendusel A.L. võltsitud arveid. Nende arvete alusel arvestas V. Petrov arvetel märgitud käibemaksu WT sisendkäibemaksu hulka. Arved esitas 2

(22)V. Petrov WT raamatupidamisele ülekannete tegemiseks. Võltsitud arvetel kajastatud tehinguid arve väljastanud äriühingu ja WT vahel ei toimunud. Arvete tasumise tulemusel sai WT juhatuse liige V. Petrov õiguse kanda ettevõtlusest maksuvabalt välja sularaha ja esitada maksudest tasumisest kõrvalehoidmise eesmärgil maksudeklaratsioonides valeandmeid. WT kasutas võltsitud arvetel märgitud käibemaksu sisendkäibemaksu arvestamisel ning deklareeris maksuhaldurile e-maksuameti kaudu valeandmeid. Võltsitud dokumentide kasutamisega WT raamatupidamises ja maksudeklaratsioonide esitamisel omandas V. Petrov õiguse jätta käibedeklaratsiooni esitamisel maksuhaldurile mulje, et võltsitud arved on tõesed ja annavad õiguse vähendada WT käibemaksukohustust. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa 4. Viru Maakohtu 18. jaanuari 2018. a otsusega tunnistati V. Petrov

§ 3891

lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüdi ning teda karistati

§ 63

lg-t 1 kohaldades 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, millest arvati

§ 68lg 1 alusel maha 2 päeva eelvangistust.

Vangistuse kestusega 1 aasta 5 kuud ja 28 päeva jättis maakohus

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

Maakohus otsustas vabastada aresti alt ja tagastada V. Petrovile viimase elukohast leitud sularaha summas 1880 eurot ja 35 Ameerika Ühendriikide dollarit (dollarit). (b) Põhiosa

  1. V. Petrov oli
  2. jaanuarist 2002 kuni
  3. juunini 2016 WT juhatuse ainukene liige ja ainuosanik. V. Petrov oli ka ainukene isik, kellel oli õigus kasutada WT e-maksuametit ning esitada e-maksuameti kaudu WT maksudeklaratsioone. V. Petrov on tunnistanud, et just tema esitas maksuhaldurile süüdistuses märgitud WT käibedeklaratsioonid. Asjaolu, et süüdistuses märgitud käibedeklaratsioonid on esitanud V. Petrov, kinnitavad deklaratsioonide väljatrükid Maksu- ja Tolliameti infosüsteemist Teller ja e-maksuamet.
  4. Jälitusprotokollid tõendavad, et A.L. kontrolli all olevad äriühingud WT-le teenust ei osutanud; et A.L. korraldas O.G. tellimisel ja juhendamisel võltsitud arvete esitamise WT-le ning et võltsitud arvete alusel WT poolt tasutud summad tagastati osaliselt sularahas O.G. le. Jälitustoimingu protokollidest nähtub, et A.L. korraldas O.G. juhiste järgi WT-le arvete koostamise. Variäriühingute võltsitud arvete kasutamist WT raamatupidamises ja maksuarvestuses kinnitavad V. Petrovi poolt menetlejale üle antud väljavõtted variäriühingute arvetest ja tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidest. Kohtuistungil ei tekkinud vaidlust, et V. Petrov realiseeris

§ 3891lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu.

V. Petrov tunnistas ise, et ta edastas maksuametile käibemaksudeklaratsioonid, kajastades nendes muu hulgas ka temale O.G. poolt edastatud OÜ L.A Lawfirm, Discompany OÜ, Scout Productions OÜ, Kuldne Marketing OÜ, BCC&Partners OÜ, Shamila OÜ, MV Lifestyle Group OÜ, BCC G.S.P OÜ, Triomer Pluss OÜ arveid. Sellega esitas süüdistatav maksuhaldurile valeandmeid teenuste soetamisel tasutud käibemaksu kohta, vähendades sellega alusetult WT käibemaksukohustust 83 296 euro 78 sendi võrra. 7. Tõendatud on ka see, et V. Petrovi tegu täidab

§ 3891lg 1 (1.

jaanuarini 2015 kehtinud redaktsiooni) subjektiivse koosseisu. Usaldusväärsed ei ole V. Petrovi ütlused selle kohta, et O.G. lt saadud arvete alusel käibedeklaratsioone esitades polnud ta teadlik, et arved on võltsitud ega kajasta tegelikult toimunud tehinguid. V. Petrovi poolt menetlejale üle antud variäriühingute arvetest nähtub, et need ei vasta käibemaksuseaduses ja raamatupidamise seaduses toodud nõuetele. Arvetelt ei nähtu teenuse osutamise kuupäevad, osutatud teenuse maht ega hind. 3

(22)Andmed teenuse kirjelduse ja teenuse osutamise koha kohta on napid või puuduvad üldse. Arvetel esitatud andmete põhjal on võimatu kontrollida, kas ja millises mahus on teenust osutatud. Pole usutav, et V. Petrov, pidades arvestust metsamajandamistööde tulude-kulude kohta ja lugedes seda töölõiku kahjumlikuks, nõustus tegema ülekandeid seaduse nõuetele ilmselgelt mittevastavate arvete alusel. Nende arvete alusel polnud kuidagi võimalik kontrollida väljamaksete põhjendatust. O.G. ütlustest nähtuvalt ei küsinud V. Petrov temalt kunagi täpsemaid andmeid või dokumente töö tegijate kohta, ka ei olnud V. Petrovil küsimusi või täpsustusi maksmiseks esitatud arvete kohta. V. Petrovi tahtluse tuvastamisel on oluline roll jälitustoimingutega kogutud tõenditel. Jälitustoimingu protokollist nähtub V. Petrovi ja O.G. suhtlemine telefoni teel
  1. septembrist
  2. novembrini
  4. novembril 2014 toimunud telefonikõnes rääkis V. Petrov O.G. ga töötamisest Discompany OÜ-ga: „see oli sul vot selline kaval firma, maksuvaba. Ma mäletan, suvel oli.“ V. Petrov palus teha sisemise revisjoni, sest neil on praegu maksuamet ja „isegi meil võib tekkida ebameeldivusi, sest me töötasime nendega, sa saatsid mulle nendelt, nii et. Seetõttu unusta sellised skeemid üldse ära.“ See kõne tõendab üheselt, et V. Petrov oli teadlik, et O.G. esitab talle tasumiseks võltsitud arveid, mida ta kasutas raamatupidamisarvestuses ja käibedeklaratsioonide koostamisel. Selles telefonikõnes käskis V. Petrov O.G. l sellistest firmadest eemale hoida. Väärib tähelepanu, et sellise käsu andis V. Petrov aga alles ajal, kui ta juba teadis, et Discompany OÜ-d uurib maksuamet. Varasemal perioodil kiitis V. Petrov koostöö „kavala maksuvaba firma“ Discompany OÜ-ga heaks. V. Petrovi ütlused Discompany OÜ tausta kontrollimise kohta pole tõesed. Ta oli Discompany OÜ arvete tasumise ajal teadlik viimase ebaseaduslikust tegevusest. Telefonivestlustest nähtub veel, et V. Petrov küsis O.G. lt tihti, kas alltöövõtjaid ka tuleb ja märkis, et ta ootab O.G. saadetud arvetele vastuarveid.
  5. septembri
  6. a telefonivestluses seostas V. Petrov alltöövõtjate teema käibemaksukohustusega, küsides O.G. lt, kas viimase poolt 22 000 euro ulatuses esitatud arvete osas alltöövõtjaid ka tuleb. Kui O.G. vastas jaatavalt, siis ütles V. Petrov: „No kõik siis, ma tuletan meelde, külmavärinad tulevad peale käibemaksu nähes.“ Alltöövõtjate usaldusväärsusest, tehtavatest töödest ja nende maksumusest salvestatud kõnedes juttu pole, välja arvatud
  7. novembri
  8. a kõne, mis seondub Discompany OÜ-ga. V. Petrovi väited, et ta lihtsalt usaldas O.G. t ega olnud teadlik variäriühingute kasutamisest, pole eeltoodud asjaolude taustal eluliselt usutavad. Pole usutav, et
  9. aastast ettevõtluses tegutsev V. Petrov kandis vähem kui aasta vältel üle poole miljoni euro üle äriühingutele, kelle taustast ta polnud teadlik ja kelle esitatud arvete alusel polnud võimalik hinnata nende poolt väidetavalt tehtud tööde mahtu ja tegelikku maksumust. V. Petrovil oli tema poolt maksuhaldurile esitatud andmete ebaõigsuse osas vähemalt kaudne tahtlus.
  10. Põhjendades V. Petrovi süüditunnistamist

§ 345

lg 1 järgi, märkis maakohus, et süüdistatav kasutas võltsitud arveid käibedeklaratsioonide esitamisel maksukohustuse vähendamise eesmärgil, mida tuleb käsitleda kohustusest vabanemise eesmärgina

§ 345tähenduses.

Arved olid võltsitud, kuna need ei kajastanud reaalseid tehinguid. V. Petrovile

§ 345

lg 1 järgi esitatud süüdistuse faktilised asjaolud moodustavad kõrvaltvaataja jaoks ühtse teo

§ 3891lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud käitumisega.

9. Karistusliigi valikul arvestas kohus, et V. Petrovi korraldatud maksupettus vältas ligikaudu aasta ja võltsitud käibedeklaratsioonide esitamine oli suunatud WT maksukohustuse vähendamisele summas, mis ületab suure kahju piirmäära enam kui kaks korda. Seetõttu tuleb kohaldada vangistust. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. V. Petrov on varem karistamata, teadaolevalt pole teda karistatud ka menetletava kuriteo toimepanemisest möödunud aja jooksul. Kohus hindas V. Petrovi süüd keskmiseks ja leidis, et karistus tuleb mõista vangistuse keskmises määras tingimisi katseajaga kolm aastat. Karistuse hulka tuleb arvata eelvangistuses 4

(22)viibitud kaks päeva. Kohus leidis, et selline karistus on V. Petrovi süü heastamiseks piisav ega pidanud vajalikuks lisakaristusena ettevõtluskeelu kohaldamist. 10. Maakohus ei rahuldanud prokuratuuri taotlust konfiskeerida

§ 831lg 1 alusel V.

Petrovi elukohast leitud sularaha 1880 eurot ja 35 dollarit. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid selle sularaha seost menetletava kuriteoga. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

  1. Viru Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid V. Petrovi kaitsja Igor Sumarok ja prokuratuur. Kaitsja apellatsioon
  2. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist V. Petrovi süüditunnistamist ja karistamist ning temalt menetluskulu väljamõistmist puudutavas osas ning palub mõista V. Petrovi õigeks.
  3. Kaitsja märgib, et vaidlust ei ole selle üle, et O.G. esitas V. Petrovile tõele mittevastavad andmeid selle kohta, et arvetel näidatud firmad reaalselt tegutsevad. O.G. lõi V. Petrovile ettekujutuse selle kohta, et arved on koostanud tegutsevad äriühingud.
  4. Samas kinnitavad tõendid, et V. Petrov ei teinud fiktiivsete arvete alusel väljamakseid maksukohustuse vähendamiseks, vaid oli veendumusel, et ta tasub arveid tehtud töö eest. V. Petrov ja WT on teiste isikute ebaseadusliku tegevuse ohvrid. V. Petrov ei tellinud ega koostanud süüdistuses nimetatud arveid. O.G. teadmist arvete fiktiivsusest ei saa omistada V. Petrovile. Jälitustoimingu protokollid kinnitavad järeldust, et O.G. helistas A.L. le ja tahtis võimalikult kiiresti varifirmadele kantud raha tagasi saada. V. Petrovile tuli suure üllatusena, et süüdistuses nimetatud äriühingud tegelikult teenust ei osutanud, sest O.G. oli talle väitnud, et kõik on korras, töötajad on olemas. Kõned V. Petrovi ja O.G. vahel ei kinnita kokkumängu varifirmadega. Ütluste andmisel oli V. Petrov südamest pettunud, et O.G. on teda nii alatult alt vedanud ja tema tagant varastanud.
  5. WT-l oli kaks ettevõtet, millest üks tegeles metalli töötlemise ja teine võsaraiega. Võsaraie ei moodustanud WT käibest mitte rohkem kui 25%. V. Petrov tegeles metalli töötlemisega, O.G. võsaraiega. Fiktiivsed arved puudutasid üksnes võsaraiet, mitte aga metalli töötlemist. Juhul kui V. Petrov oleks tegelenud fiktiivsete arvete tellimisega, siis tellinuks ta neid ka seoses metalli töötlemisega. O.G. , kes tegeles WT-s võsaraie ja sellega seotud raamatupidamis-dokumentidega, võttis iseseisvalt ja V. Petrovi teadmata ühendust A.L. ga, et tellida fiktiivseid arveid. O.G. leidis ise alltöövõtjad, korraldas aktide ja arvete vormistamise ning saatis need V. Petrovile. V. Petrov ei pidanud teadma, et arvetel märgitud äriühingud reaalselt ei tegutsenud, sest tellijad aktsepteerisid tehtud töid ja O.G. kinnitas arvete vastavust seadusele. V. Petrov erinevalt O.G. st ei olnud huvitatud WT-st raha väljaviimisest. V. Petrov ei ole saanud fiktiivsete arvete alusel WT poolt üle kantud raha. Ka salaja pealt kuulatud telefonikõnede hulgas pole selliseid, millest nähtuks, et O.G. tagastas V. Petrovile fiktiivsete arvete alusel üle kantud raha.
  6. Maakohus jättis analüüsimata järgmised tõendid, mis kinnitavad, et V. Petrov pole talle süüksarvatavat kuritegu toime pannud: 1) prokuröri kinnitus kohtuistungil selle kohta, et O.G. on tunnistatud süüdi kuritegelikku ühendusse kuulumises, V. Petrov aga ei ole; 2) kohtuistungi protokoll, millest nähtub, et O.G. väljastas tehtud töö eest arve WT nimel. See kinnitab, et O.G. tegutses iseseisvalt ja sõltumatult V. Petrovist; 5

(22)3) prokuröri kohtus väljendatud seisukoht, millest järeldub, et O.G. teostas töid enda, mitte WT huvides; 4) prokuröri seisukoht, et O.G. tõepoolest tegi töid; 5) jälitustoimingutega saadud teave selle kohta, et V. Petrov suhtles oktoobris ja novembris korduvalt O.G. ga ja vestluste käigus määras just O.G. , kui palju maksta maksuametile ja kui palju alltöövõtjatele. Seega polnud V. Petrovil alust arvata, et arved ei kajasta reaalseid tehinguid ja on fiktiivsed. Kõnedest nähtub, et V. Petrov soovis maksud õigeaegselt tasuda; 6) vastates maakohtu küsimusele, märkis prokurör kohtuistungil, et kõnedest tuleb välja, et arveid tellis A.L. lt O.G. ja pole andmeid, et V. Petrov oleks A.L. lt arveid tellinud; 7) O.G. ütlustest nähtuvalt kinnitas ta V. Petrovile seoses kõnealuste arvetega, et kõik tööd on tehtud ja mingisuguseid probleeme ei teki. O.G. ütluste kohaselt nõudis V. Petrov, et kõik alltöövõtjad, kes arveid esitasid, tegutseksid seaduslikult. Seega näitas V. Petrov üles ettevõtluses vajalikku hoolsust, nõudes seaduse täitmist. Samuti kinnitas O.G. , et näilike arvete alusel WT-st välja kantud raha sai tema, mitte WT; 8) taotledes 2014. a novembris O.G. vahistamist, väitis prokuratuur, et V. Petrov ei teadnud varifirmade olemasolust; 9) V. Petrovi ütlused kinnitavad, et tema võsaraie valdkonnas ei tegutsenud. Samuti andis V. Petrov ütlusi selle kohta, et tema arvas, et tegemist on firmadega, mis teevad reaalselt tööd. Ta üritas kontrollida Discompany OÜ-d, samuti teisi äriühinguid. O.G. andis aga V. Petrovile tõele mittevastavaid andmeid. 17.

§-s 3891 ette nähtud kuriteokoosseisu subjektiivse külje täitmiseks peab toimepanijal maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsuse suhtes olema vähemalt otsene tahtlus, tagastusnõude suurendamine või tekitamine eeldab aga kavatsetust. Arvestades asjaolu, et fiktiivsete arvete koostamisest ja esitamisest oli huvitatud ainult O.G. , siis V. Petrovil puudus otsene tahtlus.

  1. Kohtu järeldused on vastuolus süüdistusaktiga. Kui süüdistusaktis on väidetud, et V. Petrov koos O.G. ga tellis tahtlikult arved, siis see ei leidnud kohtus kinnitust ja kohus tuvastas, et V. Petrov teadlikult kasutas raamatupidamises seadusele mittevastavad arved. Seega väljus kohus süüdistuse piiridest.
  2. Arusaamatu on maakohtu järeldus, et süüdistuses nimetatud arved ei vasta käibemaksuseaduses ja raamatupidamise seaduses sätestatud nõuetele. Kaitsja hinnangul vastavad need arved seaduses sätestatud formaalsetele nõuetele. Nende mittevastavus seadusele seisnes ainult selles, et arvetel märgitud alltöövõtja ei olnud see isik, kes reaalselt arvel märgitud töö tegi.
  3. Maakohus ei ole üheselt tuvastanud, nagu oleks süüdistatav V. Petrov WT käibedeklaratsioone esitades arvanud, et talle esitatud arvete näol on tegemist fiktiivsete arvetega. Seega ei saa lugeda tuvastatuks ka süüdistatava tahtlust maksuhaldurile valeandmeid esitada ja võltsitud dokumente kasutada.
  4. Olukorras, kus isegi kohus leidis, et V. Petrov ei pannud tegu toime otsese tahtlusega, ei vasta süüdistatavale mõistetud karistus talle inkrimineerivale teole. Prokuratuuri apellatsioon 6

(22)22. Prokuratuur taotleb Viru Maakohtu otsuse tühistamist osas, millega V. Petrovi suhtes jäeti kohaldamata lisakaristus ja tema vara konfiskeerimata. Prokuratuur palub mõista V. Petrovile

§ 491

alusel viieks aastaks ettevõtluskeelu ja konfiskeerida

§ 831

lg 1 alusel tema elukohast leitud sularaha 1880 eurot ja 35 dollarit, mis asuvad Maksu- ja Tolliameti deposiitkontol. Muus osas palub prokuratuur jätta maakohtu otsuse muutmata.

  1. Apellant märgib, et ettevõtluskeeldu kui lisakaristust tuleb V. Petrovi suhtes kohaldada seetõttu, et tagada ühiskonna turvalisus ja edastada ühiskonnale signaal, et karistusseadustik ei aktsepteeri äriühingu juhtstruktuuridele kuuluva pädevuse ärakasutamist majanduskeskkonna usaldusväärsuse kahjustamiseks ebaausate võtetega. Lisaks on maakohtule esitatud tõendeid selle kohta, et V. Petrov on maksupettustega tegelenud juba enne süüdistuses toodud perioodi ehk
  2. aastal, seega pikema perioodi kestel.
  3. Prokuratuur ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid V. Petrovi elukohast leitud sularaha seost menetletava kuriteoga. Kohus on tuvastanud, et V. Petrov on WT juhatuse liikmena esitanud maksuhaldurile valeandmeid ja selle tulemusena on riigile jäänud maksudena laekumata 83 296 eurot 78 senti. V. Petrov säästis
  4. aasta jaanuarist kuni novembrini ebaseaduslikult üle 83 000 euro. Kogu tema kuritegelik tegevus oli suunatud WT pangakontolt sularaha ebaausal teel väljaviimisele. Lisaks ei ole V. Petrov esitanud menetlejale tõendeid tema elukohast leitud sularaha päritolu kohta. Seega tuleb asuda seisukohale, et V. Petrovi elukohast leitud ja ära võetud sularaha summas 1880 eurot ja 35 dollarit on tahtliku süüteoga saadud vara, mis kuulub V. Petrovile, ja tuleb temalt

§ 831lg 1 alusel konfiskeerida.

Kaitsja apellatsioonivastus

  1. Kaitsja palub jätta prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud, et V. Petrov käitus ettevõtluses ebaausalt. Seetõttu pole põhjendatud ka ettevõtluskeelu kohaldamine. Samuti pole tõendatud, et võltsarvete alusel üle kantud summad oleksid tagastatud V. Petrovile. Prokuratuuri apellatsioonivastus
  2. Prokuratuur palub jätta kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  3. Prokuratuuri hinnangul oli V. Petrov teadlik O.G. kaudu saadud arvete võltsitusest ja kasutas neid arveid tahtlikult WT maksukohustuse vähendamiseks. V. Petrov väljastas WT nimel O.G. le korduvalt volituse, mille alusel O.G. osales selle äriühingu nimel erinevatel riigimetsa majandamise riigihangetel, sõlmis riigiettevõtetega lepinguid ja korraldas lepingutele vastavate metsatööde tegemist. Riigiettevõtted tasusid töö eest WT pangakontole. Pärast riigiettevõtetelt raha laekumist kooskõlastas V. Petrov raha laekumise O.G. ga, küsis viimaselt vastuarveid ja tegi O.G. lt saadud arvete alusel pangaülekanded arvetele märgitud summade ulatuses erinevate variäriühingute pangakontodele. Seda asjaolu kinnitavad V. Petrovi ja O.G. vahelised telefonikõned. Seejärel kajastas V. Petrov need arved raamatupidamises ja maksuhaldurile esitatud käibedeklaratsioonides, vähendades alusetult WT käibemaksukohustust.
  4. Ehkki V. Petrov ega O.G. ei kinnitanud koostööd maksukuritegude toimepanemisel, on see tõendatud teiste tõenditega. Maakohtu istungitel kuulatud telefonikõned kinnitavad, et O.G. suhtles kuritegeliku ühenduse juhi A.L. ga ning tellis variäriühingute arveid tegelikkuses mittetoimunud tehingute kohta V. Petrovi teadmisel ja juhendamisel. Kõnedest, mis olid salvestatud alates oktoobrist 2014, nähtub, et V. Petrov helistas O.G. le, sest just V. Petrov oli 7

(22)huvitatud võltsitud arvetest ja nende kajastamisest raamatupidamis- ja maksuarvestuses. O.G. kõnedest A.L. ga selgub, et O.G. ei olnud otsustaja rollis. Tema kooskõlastas arvetele kantavad summad eelnevalt V. Petroviga ja seejärel A.L. ga, kes oli arvete koostaja. Samuti kooskõlastas O.G. V. Petroviga arvete esitamise ja maksmise. V. Petrov tegi ainuisikuliselt otsuseid WT raha liikumise kohta ja tegi WT pangakontolt ülekandeid, sh varifirmade arvete alusel. O.G. oli vahendaja A.L. ja V. Petrovi vahel. Iga kord, kui A.L. küsis, millal või mis summades on oodata laekumist, siis O.G. vastas, et ta peab seda Tallinnast (ehk siis V. Petrovilt) küsima. Kõnedest, mis toimusid V. Petrovi ja O.G. vahel, kuuldub, et O.G. täitis V. Petrovi korraldusi ja juhiseid. Samuti kuuldub telefonikõnedest, et just V. Petrov küsis pidevalt vastuarveid ja ütles O.G. le, mis ajaks peavad need olema esitatud ja kas riigiettevõtetelt laekunud summadest on võimalik teha O.G. esitatud arvete alusel ülekandeid.
  1. Olgugi, et käesoleva kriminaalmenetluse raames V. Petrovile esitatud süüdistus kajastab V. Petrovi ja O.G. ebaseaduslikku tegevust perioodil
  2. jaanuarist kuni
  3. novembrini 2014, nähtub kohtule esitatud tõenditest, et maksupettus täpselt sama skeemi järgi toimus juba enne
  4. aastat. Jälitusprotokollides toodud kõnede sisu pinnalt on tuvastatav, et arveveski arveid on V. Petrovi korraldatud WT raamatupidamises kajastatud juba vähemalt
  5. aastal.
  6. Riigimetsa Majandamise Keskus, Elektrilevi OÜ ja AS Eesti Raudtee on
  7. aastal metsamajandusega seotud tööde eest WT pangakontole tasunud 924 847 eurot 61 senti ning variäriühingute kontodele on edasi kantud 560 879 eurot 58 senti. Summade vahe 363 968 eurot 3 senti võttis V. Petrov WT pangakontolt sularahas välja. WT-l oli õigus riigihangetel osaleda, kuna ta omas riigihangetel osalemiseks vajalikke majandustegevuse näitajaid ja piisavalt suurt käivet, aga samuti vajalikku tehnoloogiat ja kvalifitseeritud töölisi. Käibe tagas V. Petrov aga suures osas võltsitud arvete kajastamisega raamatupidamises. V. Petrov ei ole veenvalt selgitanud, miks ta ei kontrollinud O.G. esitatud arvetele märgitud andmete õigsust. Samuti jääb arusaamatuks, et kui V. Petrovi jaoks sai selgeks, et tegemist oli tema väidetava petmisega O.G. poolt, siis miks ta ei esitanud parandusdeklaratsioone. Arusaamatuks jääb, miks V. Petrov usaldas ega kontrollinud arveid väljastanud äriühinguid ega seda, kas nendega on sõlmitud ka lepingud. Eriti oleks V. Petrovis pidanud äratama tähelepanu asjaolu, et äriühingud, kelle arveid ta tasus, vahetusid regulaarselt iga paari kuu järel. V. Petrovile jäi osa riigiettevõtete poolt metsatöödele makstud rahast ja peale selle veel arvete kasutamine maksukohustuse vähendamiseks. O.G. l endal puudus võimalus riigihangetel osaleda, kuna see eeldas teatud tingimuste täitmist. Seega oli arveveski arvete kasutamine kasulik nii O.G. le kui ka V. Petrovile. V. Petrov on isiklikult allkirjastanud metsatööde üleandmise ja vastuvõtmise akte. Sellega on ümber lükatud V. Petrovi väide, et tema polnud teadlik metsatööde tegelikust teostajast.
  8. WT on
  9. jaanuarist 2017 likvideeritud, mistõttu pole riigil võimalik maksusummat maksumaksjalt sisse nõuda. Seetõttu tuleb konfiskeerida V. Petrovi kodust leitud sularaha. Ringkonnakohtu istung
  10. Ringkonnakohtu istungil jäid kohtumenetluse pooled oma kirjalike seisukohtade juurde. Süüdistatav ja kaitsja toetasid kaitsja apellatsiooni ja vaidlesid vastu prokuratuuri apellatsioonile. Prokuratuur palus rahuldada enda apellatsiooni ja jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT (I) Kaitsja apellatsioonist
  11. Vitali Petrovi süüditunnistamisest

§ 3891lg 1 järgi 8

(22)33. V. Petrovile süüksarvatava teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 3891

lg 1 tunnistas karistatavaks maksuhaldurile andmete esitamata jätmise või valeandmete esitamise maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil või kinnipidamiskohustuse rikkumise, kui sellega jäi maksudena laekumata, tagastati, tasaarvestati või hüvitati alusetult suurele kahjule vastav summa või enam. Suurele kahjule vastav summa oli 2014. aastal 39 000 eurot (vt karistusseadustiku rakendamise seaduse toona kehtinud § 8 p 2 ja Vabariigi Valitsuse 28. novembri 2013. a määrus nr 166). 1. jaanuarist 2015 jõus oleva

§ 3891

lg 1 redaktsiooni kohaselt on karistatav maksuhaldurile andmete esitamata jätmine või valeandmete esitamine maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise eesmärgil, kui sellega varjatakse maksu- või kinnipidamiskohustust või suurendatakse alusetult tagastusnõuet suurele kahjule vastava summa võrra. Suur on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 40 000 eurot (

§ 121p 2).

1.1 Objektiivsest koosseisust

  1. Apellatsioonimenetluses ei vaidlustata maakohtu järeldust, et V. Petrov esitas maksuhaldurile maksustamisperioodide jaanuar kuni september 2014 kohta käivad WT käibedeklaratsioonid, mis kajastasid valeandmeid WT sisendkäibemaksu ja tasumisele kuuluva käibemaksu kohta. Nimelt olid süüdistuses nimetatud äriühingute arved, mille alusel V. Petrov suurendas 83 296 euro 78 sendi võrra WT sisendkäibemaksu, võltsitud ega kajastanud tegelikult toimunud majandustehinguid. WT sisendkäibemaksu alusetu suurendamise tõttu jäi riigile laekumata 83 296 eurot 78 senti käibemaksu. Järelikult täitis V. Petrov nii teo toimepanemise ajal kehtinud kui ka
  2. jaanuarist 2015 kehtiva

§ 3891lg 1 objektiivse koosseisu.

1.2 Subjektiivsest koosseisust 35.

§-s 3891 ette nähtud kuriteo subjektiivne koosseis eeldab kavatsetust üksnes maksu- või kinnipidamiskohustuse vähendamise või tagastusnõude suurendamise suhtes. Ülejäänud koosseisutunnuste osas, sh maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsus, piisab toimepanijal vähemalt kaudse tahtluse olemasolust. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 21). See seisukoht on jätkuvalt asjakohane ka

§ 3891praeguse, s.o 1.

jaanuarist 2015 jõustunud redaktsiooni kontekstis. Järelikult on väär kaitsja apellatsioonis väljendatud arvamus, et

§ 3891

lg 1 subjektiivse koosseisu täitmiseks peab toimepanijal maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsuse suhtes olema vähemalt otsene tahtlus.

  1. Kaitsja väitel ei teadnud V. Petrov WT käibedeklaratsioone esitades, et süüdistuses nimetatud äriühingute arved, mis ta sai O.G. lt, on võltsitud. V. Petrov oli veendumusel, et O.G. esitatud arved kajastavad tegelikult tehtud tööd, ja talle tuli üllatusena, et süüdistuses nimetatud äriühingud teenust ei osutanud. O.G. oli V. Petrovile väitnud, et arved on tõesed ja vastavad seadusele. V. Petrov on O.G. pettuse ohver.
  2. Ringkonnakohus leiab maakohtuga nõustuvalt, et tõendid kinnitavad süüdistusversiooni, mille kohaselt teadis V. Petrov WT käibedeklaratsioone esitades seda, et süüdistuses loetletud äriühingud tegelikult WT-le teenust ei osutanud ja seega pole alust nende äriühingute arvetel märgitud käibemaksusummasid WT sisendkäibemaksu hulka arvata.
  3. V. Petrovi teadlikkust arvete võltsitusest kinnitavad esmajoones jälitustoimingu protokollid, mis kajastavad V. Petrovi ja O.G. telefonitsi peetud ja menetleja poolt salaja pealt kuulatud vestlusi. Telefonikõnedes ei räägi V. Petrov ja O.G. võltsitud arvete hankimisest ja nende kasutamisest WT käibemaksukohustuse vähendamiseks n-ö lahtise tekstiga. V. Petrov kasutab 9

(22)O.G. ga peetud telefonikõnedes läbivalt „krüpteeritud“ väljenduslaadi. Selle mõistmiseks tuleb räägitu asetada laiemasse konteksti, mis tekib, kui uurida V. Petrovi vestlusi O.G. ga pikema perioodi vältel ja pidada seejuures silmas majandustegevuse loogikat ja käibemaksu arvestamise reegleid. Sellisel juhul kujuneb jälitustoimingu protokolle lugedes välja tõsikindel veendumus, et V. Petrov oli WT sisendkäibemaksuarvestuses kajastatud arvete ebaõigsusest teadlik.
  1. Järgneva käsitluse taustana on oluline silmas pidada järgmist. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et WT osutas süüdistuses käsitletaval perioodil tellijatele (Riigimetsa Majandamise Keskus, OÜ Elektrilevi, AS Eesti Raudtee) tasu eest metsamajandusteenuseid (nt võsaraie, puude mahavõtmine, metsakasvatusteenus). Selle teenuse osutamist WT poolt korraldas (põhiliselt) O.G. . Kõnealuse teenuse osutamisest (aga ka muust majandustegevusest) tekkis WT-l käibemaksuseaduse (KMS) § 4 lg 1 p-s 1 nimetatud käive, millelt tuli arvestada ja tasuda käibemaksu (KMS § 24 lg 1). KMS § 29 lg 1 lubab maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluvast käibemaksusummast maha arvata maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaksu. Sisendkäibemaks hõlmab mh teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluvat käibemaksu (KMS § 29 lg 3 p 1). KMS § 31 lg 1 kohaselt arvatakse sisendkäibemaks teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral maha KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Sisuliselt pole vaidlust selleski, et WT tellis metsamajandusteenuse osutamiseks vajalike tööde tegemist (võsalõikust) vähemalt muu hulgas n-ö alltöövõtu korras kolmandatelt isikutelt, kes on aga tuvastamata. Tuvastatud on vaid see, et alltöövõtjateks polnud need äriühingud, kes väljastasid süüdistuses nimetatud arved, mille alusel V. Petrov WT sisendkäibemaksu suurendas. Käibemaksukohustuse puhul on aga just oluline tehingu teise poole tuvastamine, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ostjal ka õigust käibemaksu maha arvata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07, p 35). Kui käibemaksukohustuslane ei suuda tõendada tehingu toimumist ja tehingu tegelikku teist poolt, siis puudub tal käibemaksu mahaarvamise õigus, kuna sellisel juhul tuleb tegelikuks müüjaks pidada tundmatut kolmandat isikut. Eeldada ei saa, et tundmatu kolmas isik on käibemaksukohustuslane. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-42-08, p 13.) Eelnevast järeldub muu hulgas, et kui WT-le alltöövõtu korras metsamajandusteenuseid osutanud isikud ei olnud käibemaksukohustuslased, ei saanud WT nendele makstud tasu mingiski osas sisendkäibemaksu hulka arvata.
  6. V. Petrovi ja O.G. vahel peetud telefonikõnedest ilmneb, et V. Petrov oli huvitatud sellest, et O.G. esitaks talle arveid, mille alusel WT saaks sisendkäibemaksu võrra vähendada mh metsamajandusteenuse käibelt tasumisele kuuluvat käibemaksu. Kriminaalasja lahendamise seisukohalt on keskse tähtsusega küsimus, kas V. Petrov pidas O.G. lt arveid nõutades silmas selliseid arveid, mis kajastavad tegelikult toimunud tehinguid WT ja viimase alltöövõtjate vahel, või võltsarveid, mille abil luua üksnes näilik alus WT sisendkäibemaksu alusetuks suurendamiseks. Teisisõnu on küsimus selles, kas V. Petrov WT käibedeklaratsioone esitades teadis või vähemalt pidas võimalikuks ja möönis, et O.G. esitatud arvetel väljastajana märgitud äriühingud pole tegelikud teenusepakkujad. Asjaolul, kas V. Petrovi teada olid arvetel märgitud metsamajandustööd tegelikult tehtud, pole süüdistuse põhjendatuse hindamisel määravat tähtsust. Ka juhul, kui V. Petrov teadis, et arvel märgitud töö on tehtud, kuid töö tegijaks pole arvel märgitud isik, teadis ta selliseid faktilisi asjaolusid, mis muutsid alusetuks arvel märgitud käibemaksusumma arvamise WT sisendkäibemaksu hulka.
  7. V. Petrovi ja O.G. telefonikõnede sisu ei sobitu kaitseversiooniga, mille kohaselt arvas V. Petrov, et WT-le osutasid metsamajandusteenust arvetel märgitud äriühingud. 10
(22)
  2. septembril 2014 helistas V. Petrov O.G. le ja küsis: „Sa saatsid mulle siin arveid 22 tuhande eest. Kas seal alltöövõtjaid tuleb?“ O.G. vastuse peale, et jah, loomulikult tuleb, märkis V. Petrov: „No kõik. Ma tuletan meelde, käibemaksu juures hakkab väristama. Olgu, kõik siis.“ (KoTo, kd 2, tl 140)
  3. septembri
  4. a telefonikõnes ütles V. Petrov O.G. le mh, et „[a]ga ära unusta, et kõikidele sinu arvetele ma ootan alati mingeid, seal neid, m-m-m…vastuarveid.“ (KoTo, kd 2, tl 141) Maakohtus antud ütlustes selgitas V. Petrov, et salaja pealt kuulatud telefonikõnedes pidas ta „vastuarvetest“ rääkides silmas alltöövõtjate arveid (KoTo, kd 10, tl 133).
  5. septembril 2014 O.G. ga peetud telefonikõnes toonitas V. Petrov, et „[a]ga sa ära unusta, et vastuarveid (tuleb) teha, ma pean silmas alltöövõtjaid.“ (KoTo, kd 2, tl 141)
  6. oktoobri
  7. a telefonikõnes juhendas V. Petrov O.G. t, et kui WT-lt teenust tellinud isikule esitatakse arve oktoobrikuus, siis tuleb ka „vastuarve“ teha oktoobrikuus (KoTo, kd 2, tl 144) V. Petrov helistas nn vastuarvete saamise sooviga O.G. le tavaliselt pärast seda, kui WT-le oli laekunud tasu mõnelt metsamajandusteenuse tellijalt.
  8. Juhul, kui V. Petrov oleks arvanud, et O.G. edastab talle tegelike teenusepakkujate (alltöövõtjate) arveid, puudunuks tal tarvidus ja motiiv O.G. le korduvalt meenutada „vastuarvete“ esitamise vajalikkust. Tegeliku teenusepakkuja puhul polnuks V. Petrovil põhjust karta, et WT-l jääb arve saamata, sest arveta poleks teenusepakkuja WT-lt teenuse eest tasu saanud ja raha jäänuks WTle. Seega olnuksid teenusepakkujad arvete esitamisest ise huvitatud. Pole kuigivõrd usutav, et initsiatiiv tegeliku teenuse osutamise kohta käivate arvete esitamiseks lähtub süstemaatiliselt teenuse saajalt, mitte aga teenuse osutajalt, kes peaks olema ise huvitatud sellest, et tasu teenuse eest võimalikult ruttu kätte saada. Teenusepakkuja hilinemine arve esitamisega poleks WT huve kahjustanud. Ehkki sellisel juhul oleks edasi lükkunud teenusepakkuja arvel näidatud käibemaksu arvamine WT sisendkäibemaksu hulka (vt KMS § 31 lg 9 ls 2), lükkunuks WT jaoks samas edasi ka teenuse eest tasumine ehk arvel kajastuvast sisendkäibemaksusummast kordades suurem väljaminek. Kaitseversioonis kirjeldatud sündmuste käigu korral ei oleks V. Petrovi initsiatiivikus ja aktiivsus WT alltöövõtjate arvete nõudmisel mõistlikult seletatav.
  9. Küll aga omandavad V. Petrovi ja O.G. telefonivestlused arusaadava sisu, kui lähtuda sellest, et V. Petrov teadis, et tegeliku teenusepakkuja (alltöövõtja) ja selle teenuse osutamise kohta esitatava arve väljastaja isik ei lange kokku (või et arvel märgitud teenust pole üldse osutatud). Sellises olukorras pidi WT tasuma tegelikule alltöövõtjale (kes eelduslikult ei olnud käibemaksukohustuslane) teenuse eest n-ö mustalt (varjatult) ja ilma arveta. Loomaks sellises olukorras (või olukorras, kus mingit teenust ei osutatudki) näilikku alust sisendkäibemaksu mahaarvamiseks, oli WT-l tarvis võltsarveid isikutelt, kes tegelikult küll WT-le teenust ei osutanud, kuid kes olid registreeritud käibemaksukohustuslasena. Loomulikult oli selliste võltsarvete alusel võimalik vähendada ka WT muust ettevõtlusest tekkinud käibelt tasumisele kuuluva käibemaksu suurust. Kirjeldatud olukorras oli WT huvides, et võltsarved saabuksid võimalikult ruttu, kasutamaks neid WT maksuarvestuses juba sel samal maksustamisperioodil, mil WT-l tekkis metsamajandusteenuse müügikäive, millelt tasumisele kuuluva käibemaksu vähendamiseks sooviti võltsarveid (muu hulgas) kasutada. Erinevalt tegeliku arve saamisest, ei tähenda võltsarve saamine arve saajale kulu (välja arvatud tasu arve väljastamise eest), vaid üksnes võimalust kasutada arvet maksukohustuse ja seega ka kulude vähendamiseks. Kui tegemist on teenuse tellimisega mittekäibemaksukohustuslasest alltöövõtjalt, ei vähene võltsarve saamata jäämise korral saaja kulu (teenuse tegelikule osutajale tuleb maksta arve laekumisest olenemata), kuid samas puudub võimalus vähendada teenuse edasimüügist tekkinud käibelt tasutavat käibemaksu. Võltsarve laekumise hilinemine, lükkab edasi ka arve saaja võimaluse selle arve abil oma käibemaksukohustust vähendada (KMS § 31 lg 9 ls 2). Telefonikõnedest ilmnevat V. Petrovi innukust „vastuarvete“ nõudmisel saabki seletada üksnes tema teadlikkusega asjaolust, et arved ei pärine mitte metsamajandustööde tegelikelt tegijatelt, vaid äriühingutelt, kes pole WT-le teenust 11
(22)osutanud ja kelle arved on vajalikud üksnes WT käibemaksukohustuse alusetuks vähendamiseks. V. Petrovi soovile WT käibemaksukohustust (alusetult) vähendada osutab kaudselt ka tema poolt „vastuarvete“ nõudmise kontekstis O.G. le selgituseks öeldud repliik, et „käibemaksu juures hakkab väristama“ (KoTo, kd 2, tl 140).
  1. Lisaks eeltoodule osutab V. Petrovi teadlikkusele süüdistuses nimetatud arvete võltsitusest ka see, et jälitustoimingu protokollist nähtuvalt andis ta O.G. le arvete esitamiseks juhtnööre küsimustes, millega tavapäraselt ei tegele arve saaja, ja viisil, mis osutab, et V. Petrov ei pidanud O.G. t tegelike alltöövõtjate arvete vahendajaks. Nii helistas V. Petrov
  2. oktoobril 2014 O.G. le ja rääkis järgmist: „O., kuule, tähendab täna on juba 14., esmaspäev on
  3. kuupäev – tähendab meil on vaja käibemaks teha juba reedeks. Sellepärast kõik eelmise kuu vastuarved, vot sulle, kolmapäev-neljapäev-reede on viimane piir, lõunaks! Et sa esitaksid…et sulle esitataks, vabanda, vabanda, et sulle esitataks!“ O.G. täpsustavale küsimusele, kas „[s]ee läheb septembrikuuga?“, vastas V. Petrov: „Ja-ja-jaa. Need, mis olid septembri arved, vot, mis sa esitasid. […] Sinu alltöövõtjad esitasid sulle nende arvete peale ka vastuarved.“ V. Petrovi sellise juhise peale vastas O.G. , et „kõik on arusaadav. Teen ära.“ Seepeale märkis omakorda V. Petrov, et „[t]ee palun ära! Mhmh.“ (KoTo, kd 2, tl 145)
  4. V. Petrovi osundatud fraas „Sinu alltöövõtjad esitasid sulle nende arvete peale ka vastuarved“ on mõistetav kui O.G. le antud korraldus hankida enne WT
  5. a septembrikuu käibedeklaratsiooni esitamise tähtpäeva (
  6. oktoober 2014) arveid, mille alusel saaks WT käibemaksukohustust vähendada. Väärib rõhutamist, et mitte O.G. ei öelnud V. Petrovile, et alltöövõtjad esitasid talle „vastuarved“, vaid hoopis V. Petrov ütles O.G. le, et alltöövõtjad esitasid O.G. le arved. Kui lähtuda kaitseversioonist, mille kohaselt tegeles WT osutatava metsamajandusteenuse korraldamisega O.G. ja V. Petrov sellega sisuliselt kursis ei olnud, jääb arusaamatuks, kuidas sai V. Petrov O.G. le sellist infot anda. Pealegi oleks kummaline, kui V. Petrov teaks O.G. st paremini, et alltöövõtjad on O.G. le arveid esitanud. V. Petrovi öeldu omandab aga loogilise sisu, kui seda käsitada mitte O.G. teavitamisena arvete esitamisest, vaid korraldusena hankida WT käibemaksukohustuse vähendamiseks vajalikud (võlts)arved. Teisisõnu andis V. Petrov O.G. le korralduse, kirjeldades tulevikus toimuva pidavat mineviku vormis kui juba toimunut. Märkigem, et V. Petrovi fraasile „Sinu alltöövõtjad esitasid sulle nende arvete peale ka vastuarved“, vastas O.G. „kõik on arusaadav. Teen ära“ ehk nii nagu allutakse käsule. Järelikult polnud V. Petrovi öeldu näol tegemist mitte juba sündinud fakti konstateerimisega, vaid tulevikku suunatud korraldusega. Juhul, kui V. Petrov arvanuks, et ta saab O.G. kaudu tegelike teenusepakkujate arveid, polnuks tal alust ega põhjust sellist korraldust anda ega eelnevalt paika panna arvete esitamise tähtaega („viimast piiri“). Arve esitamise (aja) üle otsustab ja sellest on esmajoones huvitatud arve väljastaja ja seda protseduuri ei dikteeri arve saaja (praegusel juhul V. Petrov WT esindajana).
  7. Eelnevaga riimub kaks päeva hiljem ehk
  8. oktoobril 2014 toimunud V. Petrovi telefonikõne O.G. le. Selles kõnes teatas V. Petrov O.G. le, et ta ootab viimaselt arveid alltöövõtjatelt. O.G. lubadusele, et „[m]a täna õhtuks või homme vara hommikul, kella kümneks.“ vastas V. Petrov, et „[n]o 10-ni võid. Ma annan sulle isegi kella 11-ni aega, isegi 12-ni annan, vot nii vot. Sest sel ajal ma teen tööd, arvuti juurde tulen alles kell
  9. Tee palun ära!“ Seepeale selgitas O.G. , et ta on terve päeva sõidus. (KoTo, kd 2, tl 145) Kooskõlas otsuse eelmistes punktides märgituga, ei pea kolleegium usutavaks, et V. Petrov nõudnuks O.G. lt
  10. oktoobril 2014 sedavõrd aktiivselt arveid, kui ta arvanuks, et tegemist on tegelike teenusepakkujate arvetega, mitte aga WT käibemaksukohustuse vähendamiseks kasutatavate võltsarvetega. Tõeste arvete nõudmiseks puudunuks V. Petrovil ja WT-l huvi, pigem võinuks eeldada teenusepakkujate initsiatiivi tehtud töö eest WT-lt raha kätte saada. Ometigi nähtub, et mitme päeva jooksul ei 12
(22)õnnestunud V. Petrovil arveid saada (samadest arvetest räägiti ju juba
  1. oktoobril). Kui lähtuda kaitseversioonist, mille kohaselt küsis V. Petrov O.G. lt tegelike teenusepakkujate arveid, jääb arusaamatuks seegi, milleks V. Petrov O.G. le järgmise päeva kella kaheteistkümneni tähtaja määras. Pelgalt alltöövõtjatelt arvete küsimine ja nende V. Petrovile edastamine (või nende otse V. Petrovile saata palumine) poleks O.G. lt sisuliselt mingit tööd ega aega nõudnud ning alltöövõtjatega saanuks suhelda ka „sõidus olles“ telefonitsi. Kui kellelgi olnuks vaja aega arvete koostamiseks, siis olid need teenusepalkkujad, mitte aga WT-d esindav O.G. . V. Petrovi ja O.G. käsitletav jutt muutub aga arusaadavaks, kui lähtuda sellest, et nad rääkisid võltsarvetest. Siis on mõistetav nii telefonikõnest ilmnev V. Petrovi huvi arved kiiresti kätte saada kui ka asjaolu, et O.G. l kulus sobivate arvete saamiseks teatud määral aega ja vaeva (arvel kajastuvate lähteandmete väljamõtlemine ja edastamine A.L. le kui arve koostajale).
  2. V. Petrovi tahtluse tuvastamise seisukohalt on tähelepanuväärne ka tema
  3. novembri
  4. a telefonikõne O.G. le (vt KoTo, kd 2, tl 149). Selles kõnes küsis V. Petrov O.G. lt, kas viimane „töötab“ veel sellise firmaga nagu Discompany. Meenutagem, et tegemist oli ühega WT-le võltsarveid väljastanud äriühingutest. O.G. järgnenud küsimusele „A mis see on?“, vastas V. Petrov „See oli sul vot selline kaval firma, maksuvaba. Ma mäletan, suvel oli. Vot.“ Siinkohal väärib märkimist, et WT kajastas Discompany OÜ arveid maksustamisperioodide aprill ja mai 2014 kohta käivates käibedeklaratsioonides. Järgnevas vestluses hoiatas V. Petrov O.G. t, et maksuamet otsib selliseid firmasid „koertega taga“ ja tõdeb muu hulgas, et „[i]segi meil võib tekkida ebameeldivusi, sest me töötasime nendega, sa saatsid mulle nendelt, nii et […]“ V. Petrovi öeldu annab ühemõtteliselt tunnistust sellest, et ta oli teadlik O.G. saadetud Discompany OÜ arvete võltsitusest ja seda juba nende arvete saamise ajal. Käsitletav tõend diskrediteerib lõplikult kaitseversiooni heausksest V. Petrovist, kes langes O.G. pettuse ohvriks. Mis puudutab seda, et
  5. novembri
  6. a telefonikõnes käskis V. Petrov O.G. l „sellised skeemid“ ära unustada; nõudis, et O.G. teeks sisemise revisjoni, et „selliseid firmasid lähedal ka ei oleks“ ja avaldas lootust, et „veel kedagi nende sarnast ei oleks“, siis erinevalt kaitsjast ei loe kolleegium sellest välja V. Petrovi järjekindlat tahet kajastada WT maksuarvestuses üksnes seaduslikke tehinguid. Tuleb silmas pidada, et jutuksolev telefonikõne toimus pärast seda, kui V. Petrov oli saanud teada Discompany OÜ suhtes tekkinud kahtlusest. V. Petrovi öeldu on tõlgendatav manitsusena suuremale ettevaatusele ja lootuse avaldamisena selle kohta, et poleks rohkem selliseid WT-le arveid väljastanud isikuid, kelle tegevuse seaduslikkuse suhtes õiguskaitseorganitel kahtlus tekib.
  7. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt tegi V. Petrov süüdistuses nimetatud arvete alusel enda juhitava WT pangakontolt
  8. a jaanuarist septembrini väljamakseid kogusummas 499 780 eurot 38 senti (vt süüdistuse tabel nr 3). Seda ei vaidlusta ka kaitsja. Samas ei nähtu V. Petrovi ja O.G. arvukatest telefonikõnedest, et V. Petrov oleks O.G. ga kordagi vestelnud arveid esitanud äriühingute (väidetavate alltöövõtjate) taustast ega nende tehtavast tööst (töökorraldusest, kvaliteedist, tähtaegadest vmt). Jutt keerles üksnes arvete ümber. Kolleegium leiab prokuratuuriga nõustuvalt, et see on üks argument, mis räägib kaudselt selle kasuks, et V. Petrov teadis, et O.G. edastatavad arved ei pärine tegelikelt alltöövõtjatelt, vaid on võltsitud. Kui V. Petrov oleks arvanud, et O.G. arved pärinevad tegelikelt alltöövõtjatelt ja kajastavad reaalselt tehtud töid, oleks võrdlemisi tõenäoline, et ta võtnuks vähemalt mõnikord O.G. ga jutuks ka teenusepakkujate isikud (sh nt nende sagedase vahetumise või kohati üsna omapärased ärinimed) ja osutatava teenuse sisu ning kvaliteedi, mitte aga üksnes arvete vormistamisega seonduva. Seda eriti olukorras, kus arveid tasuti sedavõrd suurtes summades, mis moodustasid märgatava osa WT käibest. Ehkki eraldivõetuna ei võimaldaks kõnealune tõik teha kaugeleulatuvaid järeldusi, toetab see käesoleva otsuse eelmistes punktides kajastuvate V. Petrovi ja O.G. telefonivestluste põhjal kujunevat veendumust V. Petrovi tahtluse olemasolu kohta. 13
(22)
  1. Maakohtus antud ütlustes selgitas V. Petrov, et metsamajandustöö korraldamisega tegeles tema volikirja kasutades iseseisvalt O.G. , kes kontrollis seda tegevust täielikult. V. Petrovi sõnutsi oli tema ülesandeks üksnes O.G. poolt elektrooniliselt edastatud alltöövõtjate arvete tasumine. O.G. esitatud arvete (nendel näidatud töö) kontrollimiseks tal võimalust ega aega polevat olnud, kuid ta olevat usaldanud O.G. t täielikult ja arvanud, et kui O.G. esitab arve, siis on kõik korras ja O.G. poolt kontrollitud. V. Petrovi ütluste kohaselt ta isegi ei süvenenud arvetesse – kui O.G. esitas talle arve, siis V. Petrov arvas, et ta peab selle alltöövõtjale ära maksma ja ta maksiski. (KoTo, kd 10, tl 131–132 ja 135) Kolleegium märgib, et V. Petrovi kirjeldus enda rollist WT metsamajandustegevuses ei sobitu eelnevalt viidatud telefonikõnede sisuga. Jälitustoimingu protokollis kajastuvad salaja pealt kuulatud telefonikõned annavad tunnistust sellest, et V. Petrovi tegevus ei piirdunud O.G. saadetud alltöövõtjate arvete maksmisega. Initsiatiiv nende arvete saamiseks tuli üldjuhul just V. Petrovilt, kes võttis selleks sageli O.G. ga ise ühendust ja oli vestlustes domineerivas rollis.
  2. Eelnevat kaudselt toetava lisaargumendina kõneleb selle kasuks, et V. Petrov oli arvete võltsitusest teadlik, ka järgnev. V. Petrovi ja O.G. ütlustes kirjeldatud ärimudel, mille kohaselt osutas O.G. V. Petrovi juhitud WT kaudu iseseisvalt metsamajandusteenust, pole kuigi tavapärane. Sellise majandamisviisiga kaasnenuks ettevõtja (WT) jaoks märkimisväärsed riskid, mis ei saanud V. Petrovile kui kogenud ärijuhile märkamata jääda. Samas pole V. Petrov suutnud usutavalt selgitada, millel põhines tema lootus, et WT-le tõuseb O.G. korraldatavast metsamajandustegevusest tulu, mis riski üles kaalub. Maakohtus möönis V. Petrov, et rahaliselt oli metsamajandusteenuse osutamine WT-le pigem kahjulik (KoTo, kd 10, tl 137 pöördel). Pidades silmas seda, kuivõrd ulatusliku tegevus- ja otsustusvabaduse WT nimel tehingute tegemiseks V. Petrov enda sõnul O.G. le andis, ei pea kolleegium veenvaiks ka V. Petrovi ütlusi selle kohta, et ta usaldas O.G. t absoluutselt lihtsalt sel põhjusel, et tal ei olnud põhjust teda mitte usaldada (KoTo, kd 10, tl 131–131 pöördel). V. Petrovi ega O.G. ütlustest ei nähtu, et nende vahel olnuks mingit laadi lähedane suhe, mis võiks seletada seda, miks V. Petrov O.G. t sedavõrd suurel määral usaldas. Näiteks prokuröri küsimusele, kas ta on käinud WT kontoris V. Petrovi juures, vastas O.G. , et ta on seda teinud väga harva (KoTo, kd 10, tl 120 pöördel). Sellise suhte puhul pole kuigivõrd tõenäoline, et V. Petrov kogenud ärimehena oleks O.G. t lihtsalt „pimedalt“ usaldanud, nagu ta seda sisuliselt väidab, riskides WT saatuse ja lõppastmes oma varaga. Tõsi, eraldivõetuna ei annaks käesolevas punktis märgitu piisavat alust V. Petrovi kaitseversioonis kahelda, kuid kogumis juba käsitletud argumentidega toetab see süüdistusversiooni.
  3. Koosmõjus eelmärgituga pole V. Petrovi tahtluse tuvastamise seisukohalt tähenduseta seegi, kuidas olid vormistatud need süüdistuses nimetatud arved, mille alusel tegi V. Petrov WT pangakontolt umbes poole miljoni euro eest ülekandeid ja mida ta kasutas WT käibemaksuarvestuses sisendkäibemaksu mahaarvamiseks. Teenuse saamisega kaasneb õigus arvata nõuetekohase arve alusel sisendkäibemaks maha (KMS § 31 lg 1). Nõuetekohane on arve, mis vastab KMS §-s 37 sätestatud tingimustele. KMS § 37 lg 7 p-de 5 ja 7 alusel tuleb arvel märkida teenuse nimetus või kirjeldus, teenuse maht ja teenuse osutamise kuupäev. Olukorras, kus arve ei vasta nõuetele, pole maksukohustuslasel õigust sisendkäibemaksu maha arvata isegi juhul, kui ta on teenuse saanud, sest mahaarvamine saab toimuda vaid nõuetekohase arve alusel. (Riigikohtu halduskolleegiumi
  4. mai
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-81-12, p 11) Riigikohus on selgitanud, et sisendkäibemaksu ei saa maha arvata selliste arvete alusel, mis ei võimalda kontrollida väidetavate majandustehingute sisu (puudub tehingu kirjeldus või nimetus) ja nende tehingute arvnäitajaid. Näiteks arvetele majandustehingu sisuna märgitud "transporditeenused" ja "taastamistööd" ei kajasta konkreetset teenust, vaid abstraktselt ja umbmääraselt teenuse liiki. Seda etteheidet ei kõrvalda teenuste sidumine konkreetse ehitusobjektiga, sest teenuse sisu see 14
(22)ikkagi ei kirjelda. Arvele tuleks vähemalt märkida viide dokumendile, kus on toodud teenuse piisavalt üksikasjalik kirjeldus ja arvandmed. Teenuse kirjeldus on siis piisavalt üksikasjalik, kui sellega tagatakse teenuse identifitseerimise võimalus ja teenuse saamise kontrollitavus. Arvandmed täiendavad teenuse kirjeldust ja peavad võimaldama kontrollida teenuse mahu usutavust. (Riigikohtu halduskolleegiumi
  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-76-14, p-d 15–16) V. Petrovile esitatud süüdistuses nimetatud arved ei vasta ilmselgelt eelnevalt osutatud nõuetele. WT-le osutatud teenuse kirjeldus on kõnealustel arvetel äärmiselt lakooniline, nt „Teeservade niitmine“, „Liinitrassi hooldus Saesaare-Eoste“, „Nähtavussektorite puhastamine“, „Istutus käsitsi“, „Valgustusraie“ vmt (vt KoTo, kd 1, tl 28–52 pöördel). Esiteks pole kuigivõrd usutav, et V. Petrov kogenud ärijuhina, kes tegeles igapäevaselt ka raamatupidamisega (vt V. Petrovi ütlused KoTo, kd 10, tl 131 pöördel), ei märganud või ei saanud aru O.G. edastatud arvete ilmsest puudulikkusest. Samas muutub see, miks V. Petrov selliseid arveid aktsepteeris, mõistetavaks juhul, kui lähtuda sellest, et ta teadis arvete võltsitusest. Sellisel juhul oli arvetel kajastuva teenusekirjelduse ebamäärasus vajalik, raskendamaks võimaliku kontrolli korral selle tuvastamist, kas arvel näidatud teenust on üldse WT-le osutatud.
  3. Eeltoodud põhjustel on ringkonnakohtu hinnangul väljaspool mõistlikku kahtlust, et V. Petrov teadis WT käibedeklaratsioone esitades süüdistuses nimetatud arvete võltsitusest ja tal oli maksuhaldurile esitatavate andmete ebaõigsuse suhtes tahtlus (kavatsetus).
  4. Kolleegium leiab, et mitte ükski V. Petrovi kaitsja apellatsioonis esitatud väidetest eeltoodud järeldust ei kummuta. Esmalt on apellant maakohtule ette heitnud osa tõendite analüüsimata jätmist. Mitmel juhul ei ole kaitsja osutatu näol aga tegemist mitte tõenditega, vaid prokuröri menetluslike avaldustega, mis ei ole käsitatavad tõendina KrMS § 63 lg 1 mõttes. Kaitsja esile tõstetud asjaolu, et V. Petrov ei kuulunud võltsarvete väljastamisega tegelenud kuritegelikku ühendusse, ei välista mingil moel võimalust, et ta kasutas võltsarveid tahtlikult WT sisendkäibemaksu alusetuks suurendamiseks. Samuti ei tähenda see, et O.G. l oli WT nimel metsamajandusteenuste osutamisel suur iseseisvus, seda, et V. Petrov ei teadnud O.G. saadetavate arvete ebaõigsusest. Süüdistusversiooni ei muuda vähemusutavaks ka asjaolu, et V. Petrov ise vahetult A.L. lt võltsarveid ei tellinud. V. Petrovi ja O.G. ütlused selle kohta, nagu oleks V. Petrov nõudnud O.G. lt üksnes tõele vastavaid arveid ega olnud arvete ebaõigsusest teadlik, on kolleegiumi arvates käesolevas otsuses eelnevalt käsitletud tõenditega kummutatud. V. Petrovi süüküsimuse lahendamisel pole tõenduslikku väärtust asjaolul, et
  5. a novembrikuus O.G. vahistamist taotledes väitis prokurör, et V. Petrov polnud varifirmade olemasolust teadlik. Prokuröri selline avaldus on tehtud aastaid tagasi kohtueelses menetluses ja põhines esialgsel tõendusteabel ning sellele antud esialgsel hinnangul. Pole midagi tavapäratut selles, et kriminaalmenetluse edenedes ilmnevad tõendid, mis annavad alust kahtlustada ja süüdistada kuriteos ka isikut, keda kriminaalmenetluse varasemas staadiumis polnud alust kuriteo toimepanemisega seostada. Välistatud pole seegi, et kahtlustatavate või süüdistatavate ringi laiendamiseks annab aluse sama tõendikogumi põhjalikum analüüs. Käimasolevas menetluses tuleb kohtul hinnata, kas on piisavalt V. Petrovi süüdistuses kirjeldatud tegu kinnitavaid tõendeid. Selle küsimuse lahendamisel oleks asjakohatu asuda lahkama seda, miks prokuratuur ei leidnud alust kahtlustada V. Petrovi kuriteo toimepanemises juba siis, kui ta taotles O.G. vahistamist. V. Petrovi süüdistuse seisukohalt pole oluline ka kaitsja osutatud asjaolu, et kohtuotsusest ei nähtu, nagu oleks V. Petrov osalenud võltsitud arvete koostamisel ja tellimisel. Esitades WT käibedeklaratsioonides tahtlikult võltsarvetel põhinevat teavet, täitis V. Petrov

§ 3891lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisu olenemata sellest, kas ta koostas ja tellis need arved ise või lasi seda teha kellelgi teisel. 15

(22)
  1. Kokkuvõttes asub ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt seisukohale, et V. Petrov teadis WT
  2. a jaanuari- kuni septembrikuu käibedeklaratsioone esitades, et süüdistuses nimetatud äriühingute arved, mille alusel ta nendes käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu maha arvab, on võltsitud ega kajasta tegelikult toimunud majandustehinguid. Ta esitas valeandmeid selleks, et vähendada alusetult deklareeritava sisendkäibemaksu võrra WT käibemaksukohustust. Seega täitis V. Petrov ka

§ 3891

lg 1 (nii teo toimepanemise-aegse kui ka praeguse redaktsiooni) subjektiivse koosseisu. Kaitsja taotlus mõista V. Petrov tahtluse puudumise tõttu

§ 3891lg 1 järgi õigeks jääb tagajärjetuks.

2. Vitali Petrovi süüditunnistamisest

§ 345lg 1 järgi 56.

Taotledes maakohtu otsuse tühistamist ka osas, millega V. Petrov tunnistati süüdi

§ 345lg 1 järgi, ei esita kaitsja lisaargumente, vaid tugineb siingi väitele, et V.

Petrov polnud teadlik O.G. lt saadud arvete võltsitusest. Käesoleva otsuse alaosas 1.2 toodud põhjustel ringkonnakohus apellandi selle väitega ei nõustu. Siiski leiab kolleegium, et maakohus on V. Petrovi

§ 345lg 1 järgi süüdi tunnistades eksinud, ja peab Kr

MS § 340 lg-st 1 juhindudes vajalikuks kohtuotsust selles osas muuta.

  1. V. Petrovile süüksarvatava teo toimepanemise ajal
  2. aastal oli maksuhaldurile teadvalt ebaõigete dokumentide esitamine karistatav väärteona MKS § 154 järgi. Riigikohus asus seda sätet tõlgendades seisukohale, et MKS § 154 on

§ 345

suhtes erinorm ja käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise varjamiseks maksuhaldurile maksumenetluses võltsitud arvete esitamine on karistatav üksnes väärteona (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. jaanuari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p-d 27 ja 28). Olukorras, kus isegi deklareerimiskohustuse rikkumise varjamiseks võltsarvete maksuhaldurile esitamine oli karistatav üksnes MKS § 154 järgi, ei saanud

§-s 345 sätestatud kuriteokoosseisu täita ka see, kui deklareerimiskohustust rikkunud isik üksnes säilitas maksudeklaratsioonides kajastatud võltsarveid raamatupidamises eesmärgiga need vajaduse tekkides rikkumise varjamiseks maksuhaldurile esitada. Järelikult ei vastanud V. Petrovile esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu vähemalt selle toimepanemise ajal

§ 345lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule.

  1. Ühtlasi on Riigikohus leidnud, et maksudeklaratsioonis valeandmeid esitanud isiku karistamine maksuhaldurile võltsitud tõendite esitamise eest olukorras, kus seda tehti eesmärgiga varjata iseenda poolt varem toime pandud kuritegu, on vastuolus enese mittesüüstamise privileegiga (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-60-07, p 29) Loogiliselt peab sama põhimõte seda enam kehtima ka siis, kui valeandmete esitaja üksnes säilitab võltsitud tõendeid (nt arveid), mis võimaldaksid vajaduse tekkides varjata maksudeklaratsioonis esitatud andmete ebaõigsust. Praegusel juhul pole kahtlust, et V. Petrov säilitas süüdistuses märgitud võltsarveid WT raamatupidamises just selleks, et jätta võimaliku maksukontrolli korral eksitav mulje, et WT käibedeklaratsioonides deklareeritud sisendkäibemaksusummad on õiged (võltsarvete rolli kohta maksude väärdeklareerimisel vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 13.2). Järelikult välistab ka põhiseaduse § 22 lg-st 3 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lg-st 1 tulenev enese mittesüüstamise privileeg V. Petrovi süüditunnistamise

§ 345lg 1 järgi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2.

novembri

  1. a otsus asjas nr 3-1-1-85-10, p 21).
  2. Eeltoodud põhjustel kohaldas maakohus V. Petrovi

§ 345lg 1 järgi süüdi tunnistades vääralt materiaalõigust.

V. Petrov tuleb võltsitud dokumendi kasutamises õigeks mõista. Isegi kui käesoleva otsuse eelmises punktis märgitu kõrvale jätta, ei oleks võimalik V. Petrovi kõnealuse teo osas kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 274 lg 1 alusel, sest väärteomenetluse alustamine oleks aegumise tõttu igal juhul takistatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 16

(22)2012. a otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 12.1). Juhul, kui nõustuda maakohtu seisukohaga, et V. Petrovile

§ 345

lg 1 ja § 3891 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud käitumine on vaadeldav teoainsusena, välistaksid V. Petrovi karistamise väärteo eest – aegumisest sõltumata – ka

§ 2lg 3 ja § 3 lg 5.

  1. Vitali Petrovi põhikaristusest
  2. Maakohus käsitas V. Petrovile

§ 3891

lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüks arvatud käitumist teoainsusena ja mõistis talle

§ 63

lg-t 1 kohaldades karistuse (vangistuse kestusega 1 aasta ja 6 kuud) üksnes

§ 3891lg 1 järgi.

Ringkonnakohus leiab, et V. Petrovi õigeksmõistmine

§ 345

lg 1 järgi ei tingi süüdistatavale

§ 3891lg 1 järgi mõistetud karistuse kergendamist.

V. Petrovi loodud ebaõiguse põhisisu tulenes maksuhaldurile valeandmete esitamisest. Võltsarvete kasutamine deklareerimiskohustuse rikkumise vahendina on sellise maksukuriteo toimepanemise korral tüüpiline ega suurenda sisuliselt teo ebaõigussisu (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-112-16, p 36). Ka maakohtu otsuse põhiosa punktist 43 nähtub, et kohus arvestas V. Petrovi karistuse valikul just deklareerimiskohustuse rikkumisega seotud asjaolusid.
  3. V. Petrovi kaitsja apellatsiooni põhiosas on lakooniliselt märgitud, et V. Petrovile mõistetud karistus ei vasta süüdistatavale inkrimineeritud teole. Seejuures viitab kaitsja vaid asjaolule, et maakohtu hinnangul pani V. Petrov teo toime kaudse tahtlusega. Kolleegium märgib, et kaitsja märgitu ei anna alust väita, et maakohus oleks põhikaristuse liigi ja määra valikul eksinud. Ringkonnakohtu arvates on kohus V. Petrovile karistust mõistes järginud

§ 56lg-test 1 ja 2 tulenevaid põhimõtteid.

Kohus mõistis V. Petrovile karistuse, mis vastab ligilähedaselt teo toimepanemise ajal kehtinud

§ 3891lg 1 sanktsiooni keskmisele määrale.

Seejuures võttis maakohus arvesse deklareerimiskohustuse rikkumise ajalist ja rahalist ulatust; karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist; samuti asjaolu, et süüdistatavat pole varem karistatud. Kolleegium ei näe maakohtu karistusotsustuse juures sellist kaalutlusviga, mis annaks ringkonnakohtule aluse V. Petrovi põhikaristuse kergendamiseks. (II) Prokuratuuri apellatsioonist 62. Ringkonnakohtu hinnangul on prokuratuuri apellatsioon tervikuna ainetu ja mitte miski selles märgitust ei anna alust muuta maakohtu otsust ei ettevõtluskeelu ega konfiskeerimise kohaldamata jätmise osas. Veel enamgi – prokuratuuri apellatsioon sisaldab mh väidet, mille esitamist iseenesest tuleb pidada süüdistatava õiguste rikkumiseks. 1.

§ 491kohaldamata jätmisest 63.

Apellandi põhjendus selle kohta, miks tuleks V. Petrovi suhtes kohaldada viieks aastaks – ehk seadusega lubatud maksimaalseks tähtajaks – ettevõtluskeeldu, piirdub järgmise kahe lausega: Ettevõtluskeeldu kui lisakaristust tuleb V. Petrovi suhtes kohaldada seetõttu, et tagada ühiskonna turvalisust ja edastada lisakaristuse kohaldamisega ebaausa ettevõtja suhtes ühiskonnale signaal, et

ei aktsepteeri äriühingu juhtstruktuuridele kuuluva pädevuse ärakasutamist majanduskeskkonna usaldusväärsuse kahjustamist mistahes ebaausate võtetega. Lisaks on maakohtule esitatud tõendeid selle kohta, et Petrov on maksupettustega tegelenud juba enne süüdistuses ära toodud perioodi ehk 2013 aastal, seega pikema perioodi kestel. 64. Osunduse esimeses lauses märgitu on keeleliselt vigane üldsõnaline pateetika, mis on menetletava juhtumi asjaoludega seostamata ega ütle järelikult midagi selle kohta, kas ja kui siis, milliseks tähtajaks tuleks kohaldada ettevõtluskeeldu konkreetselt V. Petrovi suhtes. Juhul, kui aktsepteerida ettevõtluskeelu kohaldamist taolise põhjenduse alusel, tuleks seda teha sisuliselt 17

(22)alati, kui äriühingu juhatuse liige on toime pannud oma ametiülesannete täitmisega seotud kuriteo. Ometigi

§ 491

lg 1 midagi sellist ette ei näe, jättes kohtule kaalutlusõiguse nii ettevõtluskeelu kohaldamise kui ka selle kestuse üle otsustamisel. Selline kaalutlusotsus peab põhinema konkreetse juhtumi asjaoludel. Prokuratuuri apellatsioonis ei osutata ühelegi faktile, mis võiks rääkida V. Petrovi suhtes ettevõtluskeelu kohaldamise kasuks.

  1. Prokuratuuri põhjenduse teises lauses toodud argument ei ole aga mitte lihtsalt asjakohatu, vaid sootuks lubamatu, kuna see eirab süütuse presumptsiooni ja teisi kriminaalkohtupidamise aluspõhimõtteid.
  2. Tuginedes V. Petrovi karistuse karmistamist (lisakaristuse kohaldamist) taotledes mh väitele, et süüdistatav on pannud maksupettusi toime juba enne süüdistuses märgitud perioodi, taotleb prokuratuur sisuliselt V. Petrovi karistamist sellise teo eest, milles V. Petrovi pole süüdi tunnistatud ja milles talle pole isegi süüdistust esitatud.

§ 2

lg 2 kohaselt saab kedagi karistada – sh talle karistusseadustikus ette nähtud lisakaristust mõista – üksnes teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Kõik need karistamise eeldused peavad olema kindlaks tehtud süüdimõistva kohtuotsusega. Sellise (väidetava) kuriteo eest, milles isikut pole kohtuotsusega süüdi tunnistatud, ei saa teda karistada, sest juba PS § 22 lg-st 1 tulenevalt puudub riigivõimul võimalus käsitada isikut sellises kuriteos süüdiolevana. KrMS § 268 kohaselt saab kohus tunnistada isiku süüdi aga üksnes sellises kuriteos, milles prokuratuur on esitanud isikule süüdistuse. Olenemata kohtus uuritud tõendite sisust, pole kohus iialgi pädev tunnistama süüdistatavat süüdi sellises kuriteos, milles isikule pole süüdistust esitatud (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-41-11, p 12;
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 22;
  5. novembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-40-14, p 66;
  7. juuni
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-47-15, p 6 ja
  9. oktoobri
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 20 jj).
  11. Ringkonnakohtu istungil avaldas prokurör arvamust, et süüdistava karistamisel olevat siiski võimalik arvestada ka süüdistatava varasemat käitumist, viidates Riigikohtu praktikale, mille kohaselt et kuriteo toimepanemine ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Ringkonnakohus märgib, et prokurör tõlgendab Riigikohtu viidatud seisukohta meelevaldselt. Riigikohus on korduvalt märkinud seda, et „ehkki käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada, võib süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal.“ (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. novembri
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 74 koos seal toodud viidetega.) Osundatud seisukohavõtus peetakse ilmselgelt silmas seda, et kohus on pädev käsitlema süüdistatava käitumist, mis jääb süüdistuse piiridest väljapoole, selleks, et hinnata süüdistuses kirjeldatud teo tõendatust. Isegi keskmisest oluliselt vähem heatahtliku tõlgenduse korral ei saa Riigikohtu öeldust välja lugeda seda, et kohus võib väljuda süüdistuse piiridest ja võtta karistuse mõistmisel arvesse ka süüdistatava sellist (väidetavat) kuritegelikku käitumist, mida süüdistus ei kajasta ja milles isikut süüdi ei tunnistata. Vastupidi, Riigikohus on pidanud käsitletavas kontekstis vajalikuks eraldi rõhutada, et käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada.
  14. Kokkuvõttes on õiguslikult võimatu võtta süüdistatavale karistuse mõistmisel – kasvõi muu hulgas – arvesse tema sellist väidetavat kuritegelikku käitumist, milles isiku süüd pole seaduse kohaselt kindlaks tehtud. Ei saa olla karistust ilma süüdimõistmiseta. 18

(22)
  1. Peale selle, et karistuse mõistmise aluseks ei saa – isegi mitte muu hulgas – olla kuritegu, milles isikut pole süüdistatud ja süüdi tunnistatud, osutab ringkonnakohus seoses prokuratuuri väitega, et V. Petrov on varemgi maksupettusi toime pannud, veel järgnevale. Juba ainuüksi see, et prokuratuur esitas praeguses apellatsioonimenetluses lisakaristuse kohaldamise taotlust põhjendades kindlas kõneviisis väite, et V. Petrov tegeles maksupettuste toimepanemisega ka aastal 2013, rikub V. Petrovi PS § 22 lg-st 1 ja EIÕK art 6 lg-st 2 tulenevat õigust mitte olla avaliku võimu poolt koheldud nii, nagu ta oleks süüdi mõistetud ka maksupettuste toimepanemises aastal
  2. V. Petrovi pole ei käimasolevas ega üheski teises menetluses kõnealuses teos süüdi tunnistatud ja talle pole isegi sellist süüdistust esitatud. Samamoodi loeb kolleegium süütuse presumptsiooni rikkumiseks prokuratuuri apellatsioonivastuse punktis 12 märgitu: „Olgugi, et käesoleva kriminaalmenetluse raames V. Petrovile esitatud süüdistus kajastab V. Petrovi ja O.G. ebaseaduslikku tegevust perioodil 03.01.2014 kuni 11.11.2014, kuid kogutud ja kohtule esitatud tõenditest nähtub, et maksupettus täpselt sama skeemi järgi toimus juba enne 2014 aastat. Jälitusprotokollides toodud kõnede sisu pinnalt on tuvastatav, et arveveski arveid on V. Petrovi korraldatud OÜ Well Tehnoloogia raamatupidamises kajastatud juba vähemalt
  3. aastal.“
  4. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on EIÕK art 6 lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsioonil lisaks sellele, et see on menetlustagatis kriminaalmenetluses, veel ka teine aspekt. Selle üldine eesmärk on kaitsta isikuid, kes on kriminaalsüüdistuses õigeks mõistetud või kelle suhtes on kriminaalmenetlus lõpetatud, selle eest, et ametiisikud ja võimud ei kohtleks neid nii, nagu nad oleksid kuriteos tegelikult süüdi (Allen v. United Kingdom, EIK suurkoja otsus
  5. juulist 2013, p-d 93–94 ja Lähteenmäki v. Estonia, EIK otsus
  6. juunist 2016, p 31) EIÕK art 6 lg-t 2 on rikutud muu hulgas siis, kui ametiisiku avalduses käsitatakse kuriteos süüdistatavat süüdiolevana enne, kui isiku süü on vastavalt seadusele tõendatud (vt lähemalt nt Nešťák v. Slovakia, EIK otsus
  7. maist 2007, p-d 88–91; Cleve v. Germany, EIK otsus
  8. jaanuarist 2015, p-d 32–65; Caraian v. Romania, EIK otsus
  9. juunist 2015, p-d 74–77). Ringkonnakohtu hinnangul laieneb süütuse presumptsiooni selline kaitse samamoodi isikule, kellele pole ametiisiku avalduses käsitletavas kuriteos isegi mitte süüditust esitatud. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et prokuratuur riigivõimu esindajana rikkus V. Petrovi õigust süütuse presumptsioonile, kui väljendas apellatsioonis, apellatsioonivastuses ja sisuliselt ka ringkonnakohtu istungil veendumust, et V. Petrov pani maksupettusi toime juba aastal 2013, ehkki milleski sellises pole prokuratuur V. Petrovile isegi süüdistust esitanud ega kavatsegi seda teha. Seetõttu taunib ringkonnakohus prokuratuuri kõnealust avaldust ja märgib, et puudub igasugune alus väita, et V. Petrov pani aastal 2013 toime maksupettusi.
  10. Kolleegiumi hinnangul ei ole menetletavas asjas tuvastatavad ka mingid sellised prokuratuuri apellatsioonis nimetamata asjaolud, mis võiksid anda aluse kohaldada V. Petrovi suhtes lisakaristusena ettevõtluskeeldu. Riigikohus on selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista

§ 56alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele.

Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-18-17, p 13) 72. V. Petrovi pole varem kriminaalkorras karistatud. Süüdistatav on tegelenud ettevõtlusega pikemat aega, rohkem rikkumisi pole tema puhul tuvastatud. V. Petrovi poolt aastal 2014 veidi enam kui 19

(22)poole aasta vältel toime pandud maksupettuse ulatus polnud kuigivõrd suur, ületades kuriteokoosseisu täitmiseks vajalikku summalist piirmäära vaid mõnevõrra rohkem kui kaks korda. Käimasolevas menetluses pole ilmnenud fakte, mis annaksid alust karta, et V. Petrovi edasisest tegevusest lähtuv oht majanduskeskkonnale võib olla sedavõrd kõrge ja/või tõenäoline, et selle maandamiseks tuleks kohaldada ettevõtluskeeldu. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et praegusel juhul on V. Petrovile mõistetav põhikaristus eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja

§ 491kohaldamiseks alust ei ole.

  1. Konfiskeerimise kohaldamata jätmisest
  2. Maakohus jättis rahuldamata prokuratuuri taotluse konfiskeerida V. Petrovilt

§ 831lg 1 alusel 1880 eurot ja 35 dollarit, mis leiti sularahas V.

Petrovi elukohast ja arestiti. Kohus tõdes, et pole tõendeid, mis kinnitaksid selle sularaha seost menetletava kuriteoga.

  1. Prokuratuur taotleb põhjendusega: apellatsioonis kõneksoleva rahasumma konfiskeerimist järgmise Kuritegude toimepanemine ei tohi olla kurjategijale kasumlik. Kohtuotsuse punktis 11 on kohus tuvastanud, et Vitali Petrov on OÜ Well Tehnoloogia juhatuse liikmena esitanud maksuhaldurile variäriühingute esitatud arvetele tuginevad käibemaksudeklaratsioonid. Maksude laekumata jäämine 83 296,78 euro ulatuses on tõendamist leidnud ka Maksu- ja Tolliameti 18.10.2016 kontrollaktis (kd 1 tl 53-64). Maksude laekumata jäämise fakti kohtuistungil ei vaidlustatud. Petrov säästis
  2. aasta jaanuarist kuni novembrini ebaseaduslikult üle 83 000 euro. Kogu tema kuritegelik tegevus oli suunatud OÜ Well Tehnoloogia kontolt sularaha ebaausal teel väljaviimisele. Lisaks ei ole Petrov esitanud menetlejale tõendeid tema elukohast leitud sularaha summas 1880 eurot ja 35 USD päritolu kohta. Seega tuleb asuda seisukohale, et Vitali Petrovi elukohast aadressil XXX, Tallinnas leitud ja ära võetud sularaha summas 1880 eurot ja 35 USD on tahtliku süüteoga saadud vara, mis kuulub Vitali Petrovile, mistõttu tuleb

§ 831lg 1 alusel konfiskeerida.

75. Ringkonnakohus märgib, et apellandi põhjendus ei ole asjakohane, kuna selles ei käsitleta seda põhjust, miks maakohus konfiskeerimisest keeldus, s.o asjaolu, et tõendamata on V. Petrovi juurest leitud sularaha pärinemine menetletavast kuriteost. 76.

§ 831

lg 1 sätestab, et kohus konfiskeerib tahtliku süüteoga saadud vara, kui see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal toimepanijale (V. Petrovile süüksarvatava teo toimepanemise ajal aastal 2014 ei kehtinud veel

§ 831lg-d 11–12).

Riigikohus on selgitanud, et

§ 831

alusel konfiskeeritav vara, samuti vara, mille

§ 831

alusel konfiskeerimise asendamiseks võib kohus isikult

§ 84

alusel rahasumma välja mõista, peab pärinema sellest samast kuriteost, mis on konkreetse kriminaalmenetluse esemeks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 19).

§ 831

kohaldamiseks peab olema tõendatud konfiskeeritava vara pärinemine konkreetsest kuriteost. Vara seotust konkreetse kuriteoga peab tõendama süüdistaja. Mingit eset (varaühikut) saab käsitada süüteoga saadud tulu arvel omandatuna ja seega ka

§ 831

lg-te 1 või 2 alusel toimuva konfiskeerimise objektina üksnes siis, kui sellel esemel on süüteoga saadud varaga vahetu ja individualiseeritav seos. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p 32 koos sealsete viidetega.)
  3. Ringkonnakohtul jääb vaid nõustuda maakohtuga, et prokuratuur ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et V. Petrov sai tema elukohast leitud 1880 eurot ja 35 dollarit praeguse kriminaalmenetluse esemeks oleva maksukuriteoga. Asjakohatu on prokuratuuri väide, et V. Petrov pole esitanud menetlejale tõendeid tema elukohast leitud sularaha päritolu kohta. Nagu kinnitab ka eelmises punktis viidatud kohtupraktika, peab vara seotuse menetletava kuriteoga kui

§ 831kohaldamise eelduse tõendama prokuratuur.

Ümberpööratud tõendamiskoormis kehtib kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise (

§ 832) korral (vt nt Riigikohtu 20

(22)kriminaalkolleegiumi
  1. märtsi
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-10-16, p 47), mitte aga süüteoga saadud vara konfiskeerimisel

§ 831alusel.

Seega ei saa sellest, et V. Petrov pole tõendanud tema elukohast leitud sularaha päritolu, järeldada, et ta on selle raha saanud menetletava kuriteoga. Neil põhjustel jääb prokuratuuri apellatsioon tagajärjetuks ka konfiskeerimise küsimuses. (III) Kokkuvõte ja menetluskulud

  1. Apellatsioonimenetluse tulemusest
  2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ja § 338 p-st 2, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsuse osas, millega maakohus tunnistas V. Petrovi süüdi

§ 345lg 1 järgi.

Kuna süüdistatava käitumine ei vasta võltsitud dokumendi kasutamise tunnustele, mõistab kolleegium, juhindudes KrMS § 309 lg 2 teisest alternatiivist, § 331 lg-st 1 ja § 313 lg-st 2, V. Petrovi

§ 345lg 1 järgi õigeks.

Sellest tulenevalt ei ole karistuse mõistmisel enam põhjust tugineda

§ 63lg-le 1.

Kolleegium tühistab kohtuotsuse ka selle sätte kohaldamise osas. Kuna sisuliselt kogu ebaõigus, mida süüdistatavale ette heidetakse, on hõlmatud ka maksukohustuse varjamise kvalifikatsiooniga, jätab kolleegium

§ 3891lg 1 järgi mõistetud karistuse muutmata (vt käesoleva otsuse punkt 60).

Ka ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. V. Petrovi kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt, prokuratuuri apellatsioon jätta aga rahuldamata.

  1. Vitali Petrovi menetluskulu hüvitamisest
  2. V. Petrovi kaitsja esitas maakohtule taotluse hüvitada õigeksmõistva kohtuotsuse korral V. Petrovi poolt valitud kaitsjale makstav tasu 4260 eurot. Taotluse kohaselt osutas kaitsja V. Petrovile esimese astme kohtu menetluses õigusteenust 33,5 tundi tunnihinnaga 120 eurot (koos käibemaksuga). Lisaks esitas V. Petrovi kaitsja ringkonnakohtule taotluse hüvitada V. Petrovile 1200 eurot apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Taotluse kohaselt osutas kaitsja V. Petrovile apellatsioonimenetluses õigusteenus mahus 10 tundi tunnihinnaga 120 eurot (koos käibemaksuga).
  3. KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kohtupraktika kohaselt tuleb neid norme kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel. Süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1065 koos seal viidatud kohtupraktikaga.) Seega tuleb riigil KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitada V. Petrovi esimese astme kohtu menetluses tekkinud kulu, mis on seotud sellega, et talle esitati süüdistus mitte üksnes

§ 3891

lg 1, vaid ka

§ 345lg 1 järgi.

Kaitsja taotlusest ei nähtu, milline osa süüdistatavale maakohtus osutatud õigusteenusest oli vajalik, vaidlustamaks süüdistuses sisalduvat väidet, et V. Petrovi käitumine vastab ka

§ 345lg 1 tunnustele.

Järelikult tuleb see asjaolu tuvastada hinnanguliselt. Ringkonnakohus märgib, et praegusel juhul langes vaidluse ese mõlema V. Petrovile esitatud süüdistuse puhul sisuliselt kokku – mõlemal juhul põhines kaitsepositsioon väitel, et V. Petrov ei teadnud WT raamatupidamises ja maksuarvestuses kajastatud arvete võltsitusest. Selline väide lükati menetluses ümber. Nendele materiaalõiguslikele põhjustele, millele tuginedes kolleegium V. Petrovi apellatsioonimenetluses

§ 345lg 1 järgi õigeks mõistab, V. Petrovi kaitsja maakohtus (ega ka hiljem 21

(22)ringkonnakohtus) ei osutanud. Valdav osa tööst, mis kaitsja tegi esimese astme kohtus V. Petrovi kaitsmiseks, oli selline, mis polnud tingitud V. Petrovile

§ 345lg 1 järgi esitatud süüdistusest ja mis kaitsjal tulnuks teha ka siis, kui V.

Petrovile oleks esitatud süüdistus üksnes

§ 3891lg 1 järgi.

Seetõttu hindab kolleegium menetluskuluks, mis V. Petrovil tekkis enne apellatsioonimenetlust seoses talle

§ 345lg 1 järgi esitatud süüdistuse menetlemisega, 700 eurot.

See summa tuleb riigilt süüdistatava kasuks välja mõista. Ringkonnakohus loeb kõnealuse hüvitisega kaetuks ka selle osa määratud kaitsjale kohtueelses menetluses määratud tasust kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulust, mis muidu tuleks V. Petrovi osalise õigeksmõistmise tõttu riigi kanda jätta. Seetõttu ei tühista kolleegium maakohtu otsustust mõista V. Petrovilt KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 alusel riigi kasuks välja 144 eurot kohtueelses menetluses määratud kaitsjale makstud tasu katteks.

  1. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, peab riik KrMS § 185 lg 1 kohaselt hüvitama süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. mai
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29) Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-79-14, p 45). V. Petrovi kaitsja apellatsioonis mh esitatud taotlus tühistada maakohtu otsus V. Petrovi süüditunnistamises

§ 345

lg 1 järgi ja mõista süüdistatav selle sätte järgi õigeks osutus küll põhjendatuks, kuid seda apellatsioonis märkimata põhjustel. Ükski apellandi argumentidest maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei andnud. Seetõttu leiab kolleegium, et mõistliku suurusega kaitsjatasu, mis tuleb V. Petrovile apellatsioonimenetluse kuluna KrMS § 185 lg 1 alusel hüvitada, on 300 eurot. 82. Kokkuvõttes tuleb riigil V. Petrovile hüvitada kriminaalmenetluse kulu summas 1000 eurot, sh apellatsioonimenetluse kulu summas 300 eurot ja apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud kulu summas 700 eurot, mis mh kompenseerib ka määratud kaitsja tasu täies ulatuses väljamõistmise V. Petrovilt. Juhan Sarv Tiit Lõhmus Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 22

(22)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.