KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 31. oktoober 2018 Kriminaalasja number 1-18-1204 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Kriminaalasi Maks

§ 25lg 1,2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 7.

augusti 2018 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Maksim Ulitin Tõlk Meeli Antonov Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri Kõrgmaa Kaitsja Mihhail Tuštšenko Süüdistatav Maksim Ulitin, isikukood: 37506172219, elukoht XXXXX. Varem kriminaalkorras karistamata. Kahtlustatavana kinni peetud 15.07.2017, vahistamine 17.07.2017-15.09.2017, vahistamine asendatud elektroonilise valvega alates 20.09.2017 kaheks kuuks. Kohtuistungi toimumise aeg

1. oktoober 2018 ringkonnaprokurör Jaanika RESOLUTSIOON
3. Jätta Viru Maakohtu
4. augusti 2018 kohtuotsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1
5. Viru Maakohtu otsusega tunnistati Maksim Ulitin süüdi KarS §

§ 25lg 1,2 järgi ning mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust.

Kars § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistus alates 15.

1. kuni 15.09.2017, s.o 2 kuud ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 aastat ja 10 kuud vangistust. Karistuse kandmise algust hakatakse arvestama alates Maksim Ulitini vanglasse saabumisest.
2. Kannatanu D.S. tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju nõudes rahuldati ning mõisteti M. Ulitinilt VÕS §-de 126, 128, 134 lg 2, 1043 ja 1045 lg 1 p 2 alusel kannatanu kasuks välja 5800 eurot.
3. M. Ulitinilt mõisteti riigituludesse menetluskulud: sundraha 1250 eurot, ekspertiisikulud kokku summas 1376 eurot, määratud kaitsja Igor Belugini poolt kohtueelses menetluses osutatud õigusabi kulud 397 eurot 44 senti ning kohtumenetluses osutatud õigusabi kulud 780 eurot. Osaliselt jäeti riigi kanda ekspertiisi nr 17E-GE1053 tegemisest tekkinud kulu summas 228 eurot. Kohus määras, et M. Ulitinil on õigus tasuda väljamõistetud menetluskulud summas 3803,44 eurot alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust 1 aasta jooksul.
4. M. Ulitinile oli esitatud süüdistus selles, et ta 15.07.2017 kella 10.30 paiku, olles alkoholijoobes, pärast seda, kui konflikti käigus baaris Õllebaar (XXX, Sillamäe) oli D.S. teda löönud, läks ta oma korterisse XXX, ning võttis sealt kaasa kööginoa. Seejärel M. Ulitin tuli tagasi baari ning kättemaksuks, tahtliku tapmise eesmärgil lõi noaga D. S mitu korda rinna, kaela ja näo piirkonda, tekitades kannatanule rohked haavad eelnimetatud piirkondadesse. Nimelt tekitas süüdistatav kannatanule ühe haava paremal poolel kaelal, unearteri vigastusega haavakanali kulul, ühe rinnaõõnde tungiva, siseelundite vigastusteta haava vasakul pool rindkerel ning ühe haava paremal pool põsel, mis koosvõetuna ohustasid kannatanu elu vigastuse tekitamise momendil ning põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse. Seejärel helistas M. Ulitin häirekeskusesse teatades, et tappis inimese. Tänu erakorralisele meditsiiniabile jäi kannatanu surm saabumata ning M. Ulitini kuritegu tema tegevusest sõltumatult lõpule viimata. Eelkirjeldatud tegevus kvalifitseeriti prokuratuuri poolt KarS §

§ 25lg 1,2 järgi.

MAAKOHTU OTSUSE PÕHIMOTIIVID

1. Maakohus hinnnagul puudub vaidlus selles, et süüdistatav ja kannatanu viibisid süüdistuses märgitud ajal Sillamäel XXX asuvas baaris. Vaidlust ei ole ka selles, et süüdistatav lõi baaris viibimise ajal kannatanut korduvalt noaga. Ekspertiisiaktist (tl 49-55) nähtuvalt tuvastas ekspert, et kannatanul esinesid 15.07.2017 haiglasse pöördumisel rohked vigastused näol, kaelal, rindkerel (sh üks haav paremal pool kaelal, unearteri vigastusega haavakanali kulul, üks rinnaõõnde tungiv, siseelundite vigastusteta haav vasakul pool rindkerel ning üks haav paremal pool põsel). Eksperdi hinnangul võisid need tekkida torke-lõikerelva toimel ning kõik loetletud haavad koosvõetuna ohustasid vigastuse tekkimise momendil kannatanu elu ning olid seega eluohtlikud tervisekahjustused. Kannatanu haiglasse pöödumise hetkel seljas olnud riiete vaatlusest (fotod 5-7, 11) ilmneb, et kannatanu riided olid tugeva veremäärdumusega ning särgi ja vesti tagaosal olid mitmed (särgil neli ja vestil kolm) sisselõiked pikkusega 13-20 mm (tl 35-42).
2. Kohtu hinnangul nähtub nimetatud tõenditest, et noaga löödi selja piirkonda vähemalt neljas korral. Ekspertiisist nähtuvalt oli lisaks veel üks haav kaela ja üks näo piirkonnas, mis 2 kinnitab, et kokku löödi kannatanut noaga vähemalt kuus korda. Ekspertarvamuse kohaselt põhjustasid kolm haava koostoimes ohu kannatanu elule.
3. Kannatanu ütluste kohaselt jäi ta baaris laua taga magama. Süüdistatav tegi talle märkuse, et baaris ei magata ning lükkas teda vastu õlga. Kannatanu oli sellest häiritud, neil tekkis konflikt ja kannatanu lõi peaga süüdistatavale vastu nina. Löögi tagajärjel hakkas viimasel ninast verd jooksma. Teised baaris olnud isikud lahutasid neid ning süüdistatav läks koju kuid naasis mõne aja pärast. Sellist sündmuste käiku kinnitavad ka süüdistatav ja tunnistajad. Edasiste sündmuste käigu kohta rääkis tunnistaja S.E. , et süüdistatav oli ära 10-20 minutit. Naastes hakkasid kannatanu ja süüdistatav uuesti kaklema. Tunnistaja arvas, et keegi lõi uuesti kellelegi vastu nina, ruum oli verd täis. Kannatanul jooksis verd pea piirkonnast. Kannatanu läks õue ning süüdistatav istus baari leti taga, helistas politsiesse öeldes, et ta tappis inimese, tulgu kohe. Hiljem sai teada, et oli tekitatud haav, noaga, kuna kartulinuga vedeles põrandal. Tunnistaja A. J konflikti pealt ei näinud, sest käis poes. Nägi verist kannatanut baarist ning hakati karjuma „tapeti, lõigati“. Tunnistaja S. T ütluste kohaselt tuli süüdistatav baari tagasi umbes 20 minuti pärast ja istus laua taha. Kannatanu vabandas tunnistaja ees, viimane andis talle põranda verest puhastamiseks harja, ise tunnistaja lahkus kööki. Kuulis seejärel karjumist, vaatas saali ning nägi, kuidas süüdistatav tõstis käe, milles oli nuga ja lõi mitu korda kannatanut. Seejärel istus süüdistatav laua taha ja helistas politseisse ja kiirabisse selgitades, et tappis inimese. Kannatanu oli baarist väljunud. Mõne minuti pärast jooksis baari Igori- nimeline isik, kelle jutu kohaselt kannatanu lamas baari kõrval tänaval. Isik palus süüdistataval välja tulla ning vaadata mis seal toimub, kuid süüdistatav vastas, et tal on juba ükskõik. Süüdistatava M. Ulitini ütluste kohaselt tahtis ta teada, miks kannatanu teda lõi, kuid vastust ei saanud vaid ta saadeti „pikalt“. Seetõttu lõi ta kannatanut noaga. Mäletab nelja lööki. Lõpetas löömise, kui nägi palju on verd ja sai aru et kannatanu võib verekaotusesse surra. Noa võttis ta eelnevalt kodust kaasa kui käis vahepeal kodus pärast kannatanult saadud lööki riideid vahetamas. Noa kaasa võtmist seletada ei osanud, samuti ei osanud seletada noaga löömise eesmärki. Arvatavasti soovis ta kannatanule valu tekitada. Enne noaga löömist oli tal kannatanuga üksnes sõnaline kontakt. Häirekeskusesse helistamisel ütles, et tappis inimese seetõttu, et nad kiiremini kohale tuleksid. Kannatanu selgitas, et ta ei näinud süüdistatava naasmist baari, seisis viimase poole seljaga ja nägi süüdistatavat alles siis kui esimene löök kaela oli tehtud ning ta ümber keeras. Enne lööki süüdistatav midagi ei öelnud. Tundis mitut lööki. Küsimusele, mida süüdistatav teeb, sai vastuseks, et “ma tapan sind“.
4. Maakohus kõrvutas kõiki isikulisi tõendeid ning järeldas, et pärast seda kui kannatanu lõi süüdistatavale peaga vastu nina ja põhjustas sellega verejooksu, läks süüdistatav baarist koju riideid vahetama, kuid 10-20 minuti pärast tuli ta baari tagasi olles kaasa võtnud noa. Kohus leidis, et kannatanu ütlusi selle kohta, et teda rünnati selja tagant, kinnitab asjaolu, et kannatanu seljal olid mitmed noahaavad. Kohtu hinnagul kannatanu väidet selle kohta, et enne noalööke vahetut sõnalist konflikti (või vähemalt pikaajalist konflikti) ei eelnenud, kinnitavad tunnistaja S. T ja S.E. i ütlused.
5. Tõendite kogumi alusel tuvastas kohus, et süüdistatav M. Ulitin naasis baari ning kodust kaasa võetud noaga kohseselt ründas kannatanut D. S. Mingit täiendavat konfliktsituatsiooni 3 sõnalise või füüsilise kontakti näol sellele ei eelnenud. Kohus järeldas, et süüdistatav võttis kodust noa ja läks tagasi baari eesmärgiga kannatanut sellega lüüa, s.t süüdistataval oli kavatus tekitada kannatanule kehavigastusi.
6. Maakohtu arvates on antud kriminaalmenetluses peamiseks vaidlusküsimuseks kas süüdistataval oli kannatanut noaga lüües tahtlus kannatanut tappa või soovis ta tekitada üksnes kehavigastusi. Süüdistatava enda sõnul soovis ta üksnes valu tekitada. Kohtu hinnangul ei ole nimetatud väide eluliselt usutav, kuivõrd kannatanu ründamiseks valitud vahend oli iseloomult selline, mille kasutamine põhjustab reeglina eluohtlikke tervisekahjustusi. Võimalus, et noaga löömisel raskeid vigastusi ei kaasne, on kohtu arvates pigem erandlik. Lisaks ei saa jätta tähelepanuta, et vahendi valik ei olnud juhuslik. Käesoleval juhul oli M. Ulitinil piisavalt aega ja võimalust mõelda läbi teoplaan ja selle võimalikud tagajärjed.
7. Kuigi kannatanu ja süüdistatava vaheline esmane konflikt (kannatanu poolt süüdistatavale peaga vastu nina löömine, mille tagajärjeks oli verejooks) oli lõppenud ja süüdistatav lahkus baarist, otsustas ta hiljem siiski sündmuskohale naasta. Kohtu hinnangul järeldub süüdistatava ütlustest ja tema käitumisest, et ta läks baari tagasi selge eesmärgiga – maksta kannatanule kätte eelneva löömise eest. Tunnistajate ütluste järgi tuli süüdistatav baari tagasi umbes 10-20 minuti möödudes. Sellest järeldas maakohus, et M. Ulitin oli piisavalt pikka aega konfliktiolukorrast eemal, tal oli võimalik rahuneda ja vältida edasist konflikti. Ka oli tal võimalik pööduda õiguskaitseorganite poole talle tekitatud kehavigastuse tõttu. Süüdistatav aga eelkirjeldatud käitumisviise ei valinud vaid läks tagasi baari, võttes kodust kaasa noa. Fakt, et süüdistatav ründas kannatanut selja tagant selja ülemisse piirkonda kinnitab kohtu hinnangul seda, et selline käitumisviis oligi süüdistatava eesmärgiks ning tegemist oli sihipärase ja läbimõeldud ründega. Valinud ründeks noa ning löönud sellega kannatanut D. S vähemalt kuuel korral mitmesse erinevasse kehapiirkonda, s.h piirkondadesse, kus asuvad mitmed elutähtsad organid, sai süüdistatav M. Ulitin väga hästi aru, et tema tegude tagajärjel võivad kannatanule tekkida sellised vigastused, mis ohustavad elu ning isegi kohene arstiabi ei pruugi surma ära hoida. Kannatanu ütluste kohaselt ütles süüdistatav löömise ajal, et tapab ta. Kohtu hinnangul selline fraas koos süüdistatava faktilise tegevusega viitavad süüdistatava teos kavatsetud tapmistahtlusele. Kavatsetusele viitab ka süüdistatava enda selgitus, et ta lõpetas kannatanu noaga löömise, kui nägi et on palju verd ning sai aru et kannatanu võib surra. Ka süüdistatava käitumine pärast löömist viitab tema arusaamale, et ta tappis kannatanu. Nimelt helistas ta ise politsiesse ja teatas, et tappis inimese. Lisada tuleb sedagi, et süüdistatav ei väljunud baarist ega läinud õues olevat kannatanut abistama, vaid andis teada, et tal on ükskõik.
8. Kokkuvõttes asus maakohus seisukohale, et süüdistatav M. Ulitin tuleb mõista süüdi KarS §

§ 25lg 1,2 järgi.

1. M. Ulitinile karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse sündmuse tehiolud (kannatanu ründamine kättemaksuks avalikus kohas, rohkearvuliste noahaavade tekitamine). Kohtu hinnangul on süüdistatava teosüü keskmise raskusega. Võttes arvesse, et tegu jäi katsestaadiumi, mõistis kohus M. Ulitinile karistuseks 6 aastat vangistust.
2. Maakohus lahendas ka kannatanu esitatud tsiviilhagi nõude. Kohus tuvastas, et kannatanu nõude suuruseks on 5883, 84 eurot. Kohtuistungil kannatanu täiendas nõuet, märkides, et see koosneb varalisest ja mittevaralisest nõudest. 4 Varaline kahju seisneb saamata jäänud töötasus ning see on 800 eurot. Mittevaralise kahju nõuet põhjendas D. S sellega, et tema tervisele tekitati kahju ja jätkuvalt peab ta tarvitama ravimeid. Jätkuvalt esinevad valud, ebamugavust põhjustab ka näol olev arm. Maakohus analüüsis esitatud tõendeid varalise kahju nõude osas (tl 67-73). Lisaks tõi kohus välja, et varalise kahju nõude võttis süüdistatav kohtuistungil õigeks. Seetõttu rahuldas kohus kannatanu varalise kahju nõude summas 800 eurot.
3. Mittevaralise kahju nõude tõendatust analüüsides jõudis maakohus järeldusele, et kannatanu näoarm on silmatorkav ning ilmselt takistab selle olemasolu igapäevaseid hügieenitoiminguid (habemeajamine). Ravimite jätkuva tarvitamise osas aga ei ole kannatanu täiendavaid tõendeid kohtule esitanud. Samas puudus kohtul alus kahelda kannatanu ütlustes, et arteri vigastus põhjustab talle jätkuvalt valu. Kokkuvõtvalt asus maakohus seisukohale, et eluohtliku ründe ohvriks langemine põhjustas kannatanule nii füüsilist valu kui ka hingelisi kannatusi, mistõttu kogumis kõiki asjaolusid kaaludes tuvastas kohus mittevaralise kahju nõude 5000 eurot oleva põhjendatud, see on proportsionaalne ja mõistlik summa ning tuleb süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõista.
4. Lisaks lahendas maakohus ka menetluskulude ning asitõenditega seotud küsimused. SÜÜDISTATAVA APELLATSIOON
5. Süüdistatav M. Ulitin taotleb tühistada Viru Maakohtu otsus tema süüdimõistmises ning ta tapmiskatses õigeks mõista. Ta tuleks süüdi tunnistada KarS 118 lg 1 p 1 järgi ning mõista karistuseks 4 aastat vangistust. Kohaldada Kars § 73 sätteid ning jätta mõistetud karistus tingimisi kohaldamata. Tühistada maakohtu otsus ka tsiviilhagi summas 5800 eurot välja mõistmises ning mõista temalt kannatanu kasuks välja 5000 eurot.
6. Süüdistatava arvates pani ta toime KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning kohtu kvalifikatsioon ei ole õige. Veel toob süüdistatav välja, et ta pani kuriteo toime kergemeelsusest. Apellandi kinnitusel näitab tema teoeelne ja teojärgne käitumine, samuti tegu ise, et ta lootis, et kannatanu surm ei saabu. Süüdistatav selgitas maakohtus, et tema eesmärgiks oli kannatanule vaid valu tekitamine. Kõnes Häirekeskusele ütles ta et tappis inimese seetõttu, et vältida lisaküsimusi ning et abi osutamiseks kiiremini kohale tuldaks.
7. Veel märgitakse kaebuses, et juhul kui lugeda süüdistataval otsese või kaudse tahtluse olemasolu ja kättemaksu motiiv õigesti tuvastatuks, pidanuks maakohus kaaluma, kas tegemist ei ole KarS § 115 järgi kvalifitseeritava teoga. Apellant rõhutab, et kriminaalasjas leidis tuvastamist kannatanu vägivald ja solvav käitumine tema suhtes, mistõttu võis kannatanu käitumine süüdistatavas esile kutsuda erutusseisundi.
8. Apellant osundab sellelegi, et süüdistatava, kannatanu ja tunnistajate ütlused on vastuolulised ning vastuolud on jäänud maakohtus kõrvaldamata. Tunnistajate ütlused süüdistatava baarist äraoleku aja kohta on erinevad, mistõttu tuleks see võimalikult täpselt tuvastada, sest see on oluline. Kohus jättis tuvastamata sellegi, kas süüdistatava ja kannatanu vahel leidis süüdistatava baari tagasi naasmise järgselt aset sõnaline või füüsiline kontakt.
9. Kaebaja leiab, et kohus järeldas alusetult, et süüdistatav naasis baari ning koheselt ründas kannatanut kodust kaasa võetud noaga. 5
10. Tsiviilhagisse puutuvalt märgib M. Ulitin, et ta tunnistab esitatud tsiviilhagi osaliselt, s.o mittevaralise kahju nõude osas. Varalise kahju nõuet ta ei tunnista, sest varaline kahju tekkis kannatanul seetõttu, et ta oli joobes (nn valge haigusleht). PROKURATUURI SEISUKOHT
11. Prokurör L. Kõrgemaa taotleb apellatsiooni rahuldamata jätmist. Viidates muuhulgas RKKKo nr 3-1-1-128-06 märgib prokurör, et antud kriminaalasjas puuduvad tõendid, mille pinnalt oleks võimalik tuvastada süüdistatava käitumises kergemeelsust KarS § 18 lg 2 mõttes. Veel leiab prokurör, et ka KarS § 115 teokoosseis M. Ulitini tegevuses puudub, sest maakohus tuvastas õigesti, et süüdistatav tegutses sihipäraselt ja läbimõeldult, mistõttu äkki tekkinud hingelise erutuse seisund on välistatud. Seega on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Prokuröri hinnangul on maakohus õigesti kohaldanud menetlusõigust, kui võttis vastu tunnistaja S. T kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Väidetavate vastuolude kõrvaldamine tunnistaja ütlustes on võimalik tunnistaja ütluste kõrvutamisega teiste asjas kogutud tõenditega. Puutuvalt tsiviilhagisse märgib prokurör, et kannatanul esinenud alkoholijoove ei muuda asjaolu, et tervisekahjustused, mille tõttu oli kannatanu töövõimetuslehel, tekitas talle süüdistatav. Lisaks võttis M. Ulitin kohtuistungil varalise kahju nõude õigeks, mistõttu tuginedes TsMS § 440 lg-le 1, kohus põhjendatult rahuldas kannatanu varalise kahju nõude. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
12. Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav M. Ulitin ja tema kaitsja M. T apellatsiooni juurde ning palusid see rahuldada. Prokuratuuri esindaja J. Kõrgmaa hinnangul on apellatsioon põhjendamatu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
13. Ringkonnakohus tutvus kriminaalasjaga ning kuulas kohtuistungil ära menetlusosalised. Apellatsioonikohtu hinnangul esitatud apellatsiooniväited ei lükka ümber maakohtu otsuse tõenditele tuginevaid põhistatud järeldusi, mistõttu jääb apellatsioon rahuldamata.
14. Esitatud apellatsiooni sisust lähtudes vajab esmalt toonitamist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige I astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonide piires (RKKKo 3-1-1-115-04, 3-1-1-14-14, p 718).
15. Apellant M. Ulitin soovib, et II astme kohus hindaks tõendid ümber ning tühistaks maakohtu otsuse M. Ulitini süüdimõistmises tapmiskatses, mõistes tal selles süüdistuses õigeks ning kvalifitseerides toimepandud teo KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Seoses apellandi taotlusega tõendid ümber hinnata, osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis 6 kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-7705).
16. Ringkonnakohus leiab, et maakohus hindas tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel tõendikogum kinnitab maakohtu siseveendumust süüdistatava M. Ulitini süü tõendatuses talle esitatud süüdistuses tapmiskatses. Ringkonnakohtu hinnangul ei sisaldu apellatsioonis niivõrd kaalukaid argumente, mis kummutaksid maakohtu sisukohaseid ning tõenditele tuginevaid järeldusi. Apellatsioonikohtul jääb seetõttu üle vaid nõustuda maakohtu otsustusega ja kõiki kohtu põhjendusi siinkohal üle ei korda. Kuna alljärgnevalt vastab apellatsioonikohus kaebuse põhiväidetele, tuleb paratamatult korrata maakohtu mõningaid seisukohti, sest sarnaseid kaitseväiteid esitati juba I astme kohtus ning neile on kohus otsuses põhjalikud vastused andnud.
17. Vaidlust ei ole selles, et süüdistuses toodud ajal viibisid süüdistatav M. Ulitin ja kannatanu D. S XXX, Sillamäel asuvas baaris. Samuti ei ole vaidlust selles, et kannatanu ja süüdistatava vahel leidis aset konflikt, mis tekkis asjaolust, et süüdistatav tegi kannatanule märkuse, et baaris ei magata. Konflikti eskaleerumise käigus lõi kannatanu süüdistatavale peaga vastu nina ja põhjustas talle sellega ninaverejooksu. Süüdistatav lahkus baarist koju riideid vahetama, kuid tuli tagasi, olles kodust kaasa võtnud noa. Baaris ründas süüdistatav kannatanut noaga selja tagant, lüües viimasele selga vähemalt neljal korral. Lisaks tekitas süüdistatav kannatanule ühe noahaava kaela (unearteri vigastus) ja ühe näopiirkonda. Seega lõi süüdistatav kannatanut noaga vähemalt kuus korda.
18. Kannatanule tekitatud noavigastuste arv ja paiknemine on tuvastatud ekspertiisiaktis esitatud ekspertarvamuses (vt lk 49-55). Samuti määratles ekspert, et kolm haava koostoimes põhjustasid ohu kannatanu elule. Kohus luges seega tõendatuks, et kannatanul esinesid vigastused, mis tekitamise momendil kujutasid ohtu tema elule.
19. Apellatsioonis eeltoodud asjaolusid ei vaidlustata. Süüdistatava väitel on maakohus jätnud tähelepanuta, et kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava ütlused on omavahel vastuolus ning vastuolud jäeti kohtumenetluses kõrvaldamata. Apellant täpsustab, et maakohtus jäeti tuvastamata, milline oli tegelik ajavahemik esimese (kannatanu lõi peaga vastu süüdistatava nina) ja teise konfliktolukorra (noahaavade tekitamine kannatanule) vahel. Isikute ütlused süüdistatava äraoleku aja kohta on erinevad (ca 5-20 minutit).
20. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga selles, et kriminaalasjas esinevad kõrvaldamata vastuolud. Kohtuotsusest nähtub, et kohus analüüsis süüdistatava M. Ulitini, kannatanu D. S ja tunnistajate S.E. i, A.J. i ja S. T ütlusi ning järeldas, et pärast kannatanu poolset süüdistatavale vastu nina löömist peaga ning sellega verejooksu põhjustamist, lahkus M. Ulitin baarist ja läks koju riideid vahetama. Tagasi tuli ta ca 10 -20 minuti pärast, olles kaasa võtnud noa. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldus süüdistatava äraoleku aja kohta on just nii täpne kui see olla saab. Nimelt on isikud süüdistatava äraoleku aja määratlemisel lähtunud subjektiivsest tajust, keegi täpset kellaaega ei fikseerinud, mistõttu saidki isikud anda teavet süüdistatav tagasituleku aja kohta hinnanguliselt. Ei saa jätta tähelepanuta sedagi, et kannatanu ja tunnistajad (v.a baari töötaja S. T), samuti süüdistatav ise, olid baaris tarvitanud alkoholi, mistõttu ka see asjaolu mõjutas ütlusi andnud isikute hinnanguid aja kulu osas. Kohus on isikulistest tõendiallikatest saadud teavet omavahel kõrvutanud ning täiesti õigesti ja 7 põhjendatult tuvastanud süüdistatava baarist äraoleku aja võimaliku täpsusega, mis jäi vahemikku 10-20 minutit.
21. Kaebaja leiab, et maakohus luges alusetult tuvastatuks, et süüdistatav naasis baari ning kodust kaasa võetud noaga koheselt ründas kannatanut. Mingit täiendavat konfliktsituatsiooni sõnalise või füüsilise kontakti näol sellele ei eelnenud. Süüdistatav on kogu aeg väitnud, et oli sõnaline konflikt, mille käigus süüdistatav püüdis välja selgitada miks kannatanu teda eelnevalt lõi ning teda saadeti ebatsensuurselt „pikalt“.
22. Maakohus analüüsis siinkohalgi isikulisi tõendeid ning tuvastas järgmist. Nimelt lahknesid süüdistatava ja kannatanu ütlused selles, kas enne noaga löömist ütles süüdistatav kannatanule midagi ning kas eelnes esimesele noalöögile sõnaline konflikt. Kannatanu ütluste kohaselt ta ei näinud üldse millal M. Ulitin tagasi tuli, teda rünnati noaga selja tagant ning alles siis ta pööras end ringi. Maakohus järeldas põhjendatult, et kannatanu räägitut kinnitab asjaolu, et kannatanul olid mitmed noahaavad seljal, s.t teda rünnati selja tagant. Kannatanu väidet selle kohta, et sõnalist konflikti noalöökidele ei eelnenud, kinnitas ka tunnistaja S. T (Kuna põrand oli verega määrdunud, andis tunnistaja kannatanule harja põranda koristamiseks ning ta ise läks kööki. Kuulis karjumist ning naastes saali nägi noaga löömist). Mingit eelnenud sõnelust tunnistaja ütlustest ei tulene. Sama tuleneb ka tunnistaja S.E. i ütlustest (vt maakohtu otsuse lk 5-6). Nimetatud tõendite kogum andis maakohtule aluse järeldada, et süüdistatav naasis baari, olles kodust kaasa võtnud noa ning ründas koheselt kannatanut. Mingit sõnalist konflikti ründele ei eelnenud. Maakohtu eeltoodud seisukoht tugineb ringkonnakohtu hinnangul kohtus uuritud tõenditele ning nende apellatsioonikohtus kontrollimisel teistsugust järeldust teha ei saa. Isegi kui eeldada, et süüdistatav, liikudes tema suhtes seljaga oleva kannatanu suunas, esitas küsimuse, et miks kannatanu teda eelnevalt lõi, ei nähtu sündmuste käigust, et süüdistatav soovis kannatanuga varem tekkinud konfliktolukorras selgusele jõuda vesteldes, vaid vastupidi, isegi kui kannatanu süüdistatava ka n.ö pikalt saatis, ründas süüdistatav kannatanut noaga koheselt selja tagant. Seega järeldub süüdistatava ründest kannatanu suhtes, et ta võttis kodust noa selleks, et seda ka eesmärgipäraselt kasutada, mida ta ka kuuel korral tegi (sellest neli lööki kannatanule selga).
23. Lisaks tõendite ümberhindamisele soovib apellant, et ringkonnakohus ta tapmiskatses õigeks mõistaks ning tunnistaks süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Kaebaja põhjendab eeltoodud taotlust sellega, et kohus on teo subjektiivse külje valesti tuvastanud. Süüdistatava arvates saab tuvastada, et ta pani teo toime kergemeelsusega.
24. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on M. Ulitini poolt toimepandud süüteo õigesti kvalifitseerinud tapmise katsena. Kohus on seejuures põhjalikult hinnanud teo asjaolusid, mis ka apellatsioonikohtu arvates annavad selge aluse järeldada M. Ulitini käitumises tapmistahtluse olemasolu. Kuna maakohtu vastavad põhistused on väga põhjalikud ning toestatud vastava kohtupraktikaga, ei ole ringkonnakohtu kolleegiumil siin midagi juurde lisada. Vastuseks apellandile märgib kolleegium vaid seda, et väide selle kohta, et M. Ulitin pani kannatanut selja tagant vähemalt kuuel korral noaga lüües teo toime kergemeelsusest, ei ole tõsiselt võetav. Kuigi apellant viitab kaebuses ka Riigikohtu lahenditele, jääb nende asjasse puutuvus antud kriminaalasjaga selgusetuks. Teatavasti loodab isik kergemeelsuse puhul tagajärje mittesaabumisele. Seejuures peab tagajärje mittesaabumise lootus tuginema isiku poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad isikul mõistlikult uskuda, et tema poolt loodud oht ei saabu. Seesugune lootus peab olema tõsimeelne ega saa sõltuda mittekontrollitavast juhuslikkusest. 8
25. Süüdistatav väidab, et tema teoeelne ja teojärgne käitumine näitab, et ta lootis, et kannatanu surm ei saabu. Süüdistatav soovis kannatanule vaid valu tekitada ning telefonis Häirekeskusele ütles, et tappis inimese selleks, et vältida lisaküsimusi ning kiiremini kohale tuldaks.
26. Ringkonnakohus osundab siingi maakohtu sisukatele põhjendustele, miks kohus leidis, et M. Ulitini eesmärk ei olnud mitte kannatanule noaga valu tekitada, vaid temale eelnenud olukorra eest kätte maksta. Rõhutada tuleb sedagi, et M. Ulitin ründas kannatanut selja tagant ning tekitas talle kokku vähemalt kuus noahaava, neist kolm olid eluohtlikud (sh arterivigastus). Kummastav on süüdistatava väide, et tal oli tõsimeelne lootus, et kannatanu surm jääb saabumata. Noaga saab üldjuhul tekitada inimesele eluohtlikke vigastusi (nii nagu antud juhtumilgi). Millisele tõsiseltvõetavale asjaolule sai siinjuures M. Ulitin loota, et kannatanu surma jääb saabumata, kaebusest, ega ka varasemast menetlusest, ei selgu. Süüdistatava teojärgne käitumine näitab kõnekalt, et ta oli täiesti teadlik, et võis põhjustada kannatanu surma. Ringkonnakohus ei pea tõsiseltvõetavaks põhjenduseks süüdistatava selgitusi selle kohta, miks ta ütles Häirekeskusele, et tappis inimese. Inimese surma korral puudub ju kiirabil põhjus sündmuskohale kiirustada. Ei saa unustada ka seda, et kui Igor-nimeline isik tuli baari ja teatas seal istuvale süüdistatavale, et õues maas lamab kannatanu ja palus tal minna vaatama, vastas M. Ulitin, et tal on juba ükskõik (tunnistaja S. T ütlused). Sellest järeldas maakohus õigesti, et sellises olukorras ükskõiksuse avaldamine kinnitab selgelt, et M. Ulitin ei soovinud midagi ära teha kannatanu surma ärahoidmiseks, vaid soovis seda. Kannatanu surm jäi siiski saabumata arstiabi tulemusel (vt ka maakohtu vastavad põhjendused otsuse lk 6-7).
27. Apellant leiab, et juhul kui lugeda tuvastatuks M. Ulitini eesmärk maksta kätte kannatanule eelneva konflikti eest, siis tuleks kaaluda, kas süüdistatava tegu vastab KarS § 115 koosseisule.
28. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ka eeltoodud viisil süüdistatava teo kvalifikatsioon võimalik. KarS § 115 näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erituse seisundis, mille on põhjustanud vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Antud kriminaalasja asjaolusid silmas pidades tuleks siis kõne alla eelkirjeldatud süüteo katse. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et kannatanu oli süüdistatava suhtes eelnevalt vägivaldne, lüües süüdistatavat oma peaga vastu nina ning mis põhjustas ninaverejooksu. Seega üks teokoosseisutunnuseid on tuvastatud. Vajalik oleks tuvastada, kas kannatanu sellise teo tagajärjeks oli süüdistataval äkki tekkinud hingeline erutus, mille ajel ründas ta kannatanut noaga. Ringkonnakohtu hinnangul võib möönda, et kahtlemata tekitas kannatanu vägivaldne käitumine süüdistatavas pahameelt nii valu, verejooksu kui ka määritud riiete tõttu. Riideid vahetamata süüdistatav koju läkski. Vahetas riided, kuid võttis noa ning naasis baari. Kriminaalasjas leidis tuvastamist, et M. Ulitin oli baarist ära ca 10-20 minutit. Seega möödus piisavalt pikk aeg, et rahuneda ning järgnevaid tegevusi läbi mõelda (nt pöörduda politseisse kannatanu vägivallatsemise tõttu). Süüdistatava arvates oli sobivam lahendus hoopis tagasi minna, võttes kaasa noa. Eelkirjeldatud asjaolud kogumis välistavad ringkonnakohtu hinnangul võimaluse, et süüdistatav tegutses kannatanut korduvalt noaga lüües äkki tekkinud hingelise erituse seisundis ning tema käitumisest joonistub selgelt kättemaks.
29. Tsiviilhagi osas soovib süüdistatav, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsustuse, millega rahuldati kannatanu varalise kahju nõue ning temalt mõisteti välja 800 eurot. 9 Apellant varalise kahju tekkimist ei tunnista, sest haigusleht oli tingitud kannatanu alkoholijoobest.
30. Ringkonnakohus jätab ka selles osas kohtuotsuse muutmata, sest maakohus on tsiviilkohtumenetluse seadust kohaldanud õigesti. Maakohus õigesti tuvastas, et kannatanule põhjustas tervisekahjustused süüdistatav ning seetõttu oli kannatanu töövõimetu. Seega on süüdistatav M. Ulitin süüdi selles, et kannatanul tekkis varaline kahju ning ta on seadusest tulenevalt kohustatud selle hüvitama. Peale selle näitab maakohtu istungiprotokoll, et süüdistatav M. Ulitin võttis varalise kahju nõude summas 800 eurot õigeks (vt KoTo, lk 39 p). Sellest tulenevalt on maakohus kohtuotsuses põhjendatult osundanud TsMS § 440 lg-le 1, mille kohaselt on kohus hagi õigeksvõtuga seotud ning seetõttu tuli hagi rahuldada.
31. Eeltoodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 07.08.2018 kohtuotsuse M. Ulitini süüdistuses muutmata ning apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 10