← Eesti

2-17-18529/15

Obsah (10)§ 77§ 12§ 74§ 73§ 222§ 2§ 23§ 55§ 5§ 3

Tsiviilasi nr: 2-17-18529 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-18529 Määruse tegemise aeg ja koht 19.06.2018, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Par

) § 2

(8)Tsiviilasi nr: 2-17-18529 55 vastaselt. Avaldajale ei ole tagatud võimalust esitada seisukohti ja vastuväiteid, sest avaldajat ei ole kaasatud täitemenetlusse enne arestimist. Arestimishind on meelevaldselt ja valesti märgitud.
  1. Avaldaja on seisukohal, et kuna arestitakse tema vara, siis on ka tema täitemenetluse osaline ning kõik toimingud kehtivad ka tema suhtes. Puudutatud isikute seisukohad
  2. Kohtutäitur leidis, et avaldaja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtutäitur jäi 01.12.2017 otsuses esitatud seisukohtade juurde ja leidis, et avaldaja esitatud kaebuses välja toodud asjaolud ja põhjendused on asjakohatud. Kohtutäitur lisas, et kuigi kohtule esitatud kaebuses palub avaldaja tühistada 01.12.2017 otsuse, ei ole avaldaja välja toonud, millise otsuse tegemist ta taotleb.

§ 77

lg-st 1 tulenevalt on kohtutäituril üksnes piiratud võimalus vabastada asi arestist kolmanda isiku avalduse alusel isegi juhul, kui on ilmne, et ta on arestinud kolmandale isikule kuuluva asja. Kohtutäituril on võimalus selgitada keeldumisel kolmandale isikule tema võimalusest esitada kohtule hagi

§ 77lg 3 alusel vara arestist vabastamiseks.

Nimetatut on kohtutäitur oma 01.12.2017 otsuses ka teinud. Täiturile kehtib formaliseeritusse printsiip ning täiturilt ei saa oodata muud, kui asjaolude tuvastamist üksnes seaduses sätestatud piiratud ulatuses. Vaidluse korral mingi eseme sundtäitmist takistava õiguse üle tuleb vaidlus lahendada hagimenetluses. Samuti saab sellise hagimenetluse raames lahendada ka kaebuse esitaja vaidlus võlgniku suhtes – PärS § 126 kohast võlgade rahuldamist õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Vara arestist vabastamiseks ei ole kohaseks õiguskaitsevahendiks kaebus kohtutäituri otsuse peale. Juhul kui kohus asub seisukohale, et praeguses asjas saab lahendada avaldaja taotlust vara arestist vabastamiseks, lisas kohtutäitur järgmist. Täitemenetlust ei viida läbi avaldaja suhtes ja kõik täitemenetluse läbiviimise nõuded on täidetud võlgniku suhtes. Kui võlgnik ei oleks loobunud oma pärandiosast, ei oleks avaldaja saanud pärandvara ühisuse kaasomanikuks (PärS § 126). Kohtutäitur teavitas vara arestimisest avaldajat, kuid vara arestimise läbiviimise ettevalmistamise teavitamise kohustus kolmandatele isikutele seaduses puudub. Kohtutäitur jäi vastuses oma otsuses märgitu juurde vara arestimishinna vaidlustamise osas. Lisaks märkis kohtutäitur, et kaebaja on pahatahtlikult ning seaduses sätestatut eirates jätnud täitmata PärS § 136 lg 1 kohustuse, mille kohaselt on pärandvara inventuur kohustuslik, kui pärijaks on piiratud teovõimega isik. Pärandi inventuuri käigus oleks selgunud pärandvara ühisuse tegelik varaline koosseis ning ilmselt oleks välja toodud ka pärandist loobunu nõuded. Inventuuri taotlemine on kaebuse esitaja esindaja kohustus. 7. Sissenõudja ei esitanud kohtule oma seisukohta. 3

(8)Tsiviilasi nr: 2-17-18529
  1. Võlgnik kinnitas kohtudokumentide kättesaamist, kuid seisukohta nendele ei esitanud. Maakohtu määrus
  2. 30.01.2018 määrusega jättis maakohus avaldaja kaebuse Tallinna kohtutäitur Kristiina Feinmani 01.12.2017 otsusele täiteasjas nr 034/2011/228 rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus avaldaja kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt puudus vaidlus, et sissenõudja esitas kohtutäiturile 28.01.2011 nõuetekohase täitmisavalduse ja vastavalt

§ 12

lg-le 1 jõustunud kohtulahendi, mille alusel algatas kohtutäitur võlgniku suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 034/2011/228. Maakohus tuvastas, et 21.02.2011 täitmisteade on avaldatud väljaandes Ametlikud Teadaanded 29.03.2011, millega on loetud täitmisteade võlgnikule kättetoimetatuks. Seega oli maakohtu hinnangul kohtutäitur algatanud täitemenetluse võlgniku suhtes seaduse alusel ja kohaselt. Puudub vaidlus, et võlgnikku ei oleks olulises osas teavitatud tema õigustest täitemenetluses. Vaidlus puudus selles, et võlgnik loobus oma pärandiosast ning tema asemele astusid tema lapsed, sh avaldaja 1/9 suuruses mõttelises osas pärandavarast, ning kohtutäitur koostas 06.11.2017 arestimisakti kinnistu osas, milline kuulus RR pärandvarasse. Puudus vaidlus, et avaldaja on võlgniku ehk pärandist loobunu asemel pärandvara osa pärija, kes tulenevalt PärS § 126 peab taluma, et talle üle läinud pärandvara arvel tasutakse pärandist loobunud isiku võlad. Avaldaja on kinnitanud, et ta on saanud kätte 06.11.2017 vara arestimise akti. PärS §-s 126 sätestatust ega ka täitemenetluse seadustikust tulenevalt ei ole isikud, kes said pärijateks pärandvarast loobumise tõttu, täitemenetluse osaliseks, st et need isikud ei astu täitemenetlusse võlgniku asemel, vaid nendel lasub lihtsalt talumiskohustus pärandvarast loobunu võlgade suhtes. Seega ei kuulu neile ka täitemenetluse osalise õigused, sest nad ei ole täitemenetluse osalised, kes võrdsustuvad võlgnikuga täitemenetluse seadustiku mõttes. Seoses arestimisaktis märgitud vara hinna vaidlustamisega selgitas maakohus, et

§ 74

lg 7 kohaselt võivad võlgnik ja sissenõudja kohtutäituri määratud hinna kohtutäiturile esitatava kaebusega vaidlustada

§-s 217 sätestatud korras. Seega ei kuulu hinna vaidlustamise õigus avaldajale, kes ei ole täiteasjas võlgnikuks ega sissenõudjaks. Nii

§ 73

kui ka § 77 sätestavad, et kui kolmas isik taotleb asja arestist vabastamist ja kohtutäitur sellest keeldub, selgitab ta kolmandale isikule õigust esitada vara arestist vabastamise hagi. Puudus vaidlus, et kohtutäitur on nimetatut avaldajale selgitanud 01.12.2017 otsuses. Asjaolu, et avaldaja on asunud seisukohale, et see on tema valik, millise õiguskaitsevahendi ta valib, on avaldaja õigus. Avaldajal on praegusel juhul õigus esitada hagi

§ 222järgi sissenõudja ja võlgniku vastu. 4

(8)Tsiviilasi nr: 2-17-18529 Maakohus märkis, et PärS § 136 kohaselt on pärandi inventuur kohustuslik, kui pärijaks on piiratud teovõimega isik, kohalik omavalitsusüksus või riik. Kui piiratud teovõimega pärija seaduslik esindaja ei ole pärija huvides pärandi inventuuri taotlenud, vastutab ta isiklikult pärandaja nende võlgade eest, mille rahuldamiseks pärandist ei jätkunud. Kohus nõustus kohtutäituriga, et avaldaja esindajal oli kohustus taotleda pärandvara inventuuri, mille käigus oleks pärandvaraga seonduvad nõuded kõik välja tulnud. Määruskaebus
  1. Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses palub avaldaja maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega tühistada kohtutäituri 01.12.2017 otsus täiteasjas nr 034/2011/
  2. Menetluskulud palub avaldaja jätta kohtutäituri kanda ning määrata kindlaks avaldaja menetluskulud ning mõista kohtutäiturilt avaldaja kasuks maakohtus kantud menetluskulud 315 eurot ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud 315 eurot. Maakohus kohaldas valesti materiaalõigusnorme, hindas ebaõigesti tõendeid ja rikkus oluliselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid. Maakohtu määruse põhjendused ühtivad kohtutäituri esitatud põhjendustega. Seega kohus ei ole võtnud seisukohta avaldaja vastuväidete osas seoses vaidlustatud kohtutäituri otsuse ebaseaduslikkusega. Kohus jõudis ebaõigele järeldusele selles, et PärS § 126 tulenevalt peab avaldaja taluma täitemenetluse läbiviimist tema vara suhtes antud täiteasjas ja kohtutäituri teostatud viisil. Maakohus on andud uue tõlgenduse

-is sätestatule, s.o et juba pooleliolevas täitemenetluses, kus kaebaja ei ole võlgnikuks

tähenduses, on võimalik läbi viia sisulist täitemenetlust (s.o arestida vara, müüa vara) muu isiku suhtes. Praegusel juhul on tekitatud olukord, et avaldajal puuduvad õiguskaitsemeetmed oma omandi kaitsmiseks antud täitemenetluses, mis oleks võlgnikul

-s sätestatust tulenevalt. Avaldaja nõustub sellega, et võlausaldaja võib nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Samas on avaldaja seisukohal, et kohtutäitur on vääralt kohaldanud PärS § 126 ja

-ist tulenevaid õigusi eelnimetatud sissenõudja õiguste realiseerimiseks. Avaldajale ei ole midagi teada sissenõudja nõudest (tahteavaldusest), mille esitamise olemasolu on PärS § 126 sõnastusest tulenevalt nõutav. Kuna vastav tahteavaldus puudub, siis kohtutäitur tegutseb antud juhul sissenõudja avalduseta ehk seadusliku aluseta. Kuna kohtutäituri on valinud sissenõudja õiguste realiseerimiseks vale viisi, siis kohtutäitur peaks kandma vastava vaidlusega seotud kulud. Avaldaja on seisukohal, et kohtutäitur peab ise lahendama ja vastutama enda õigusvastaste tegude eest ning selle realiseerimise meetodiks saabki olla kaebuse esitamine kohtutäituri õigusvastasele otsusele. 5

(8)Tsiviilasi nr: 2-17-18529 Avaldaja arvates on praegusel juhul tegemist õigusliku vaidlusega. Riigikohus on sellistel juhtudel pidanud võimalikuks tsiviilasi lõplikult lahendada ka siis, kui algselt valiti vaidluse lahendamiseks vale õiguskaitsevahend. Täiteasja materjalidest ei nähtu avaldaja suhtes täitedokumendi olemasolu (

§ 2lg 1 loetelu).

Seega on täitmata

§ 23tulenevad nõuded menetluse läbiviimiseks avaldaja ja/või avaldaja vara suhtes.

Maakohtu seisukoht, et

ei näe ette kohustust teavitada avaldajat eelnevalt täitetoimingu tegemisest, s.o puudus põhjus avaldajat teavitada tema vara arestimise kavatsusest ja arestimistoimingu teostamise ajahetkest, läheb vastuollu põhiseadusest tuleneva õigusega olla oma asja arutamise juures. Kohtutäituri teostatud vara arest on tühine

§ 55p 4 alusel.

Avaldaja hinnangul on praeguse menetlusega seoses asjakohatu maakohtu etteheide, et avaldaja seaduslik esindaja ei ole täitnud PärS § 136 inventuuri kohustust. Pärandvara inventuuri tehakse RR pärandi suhtes ning sellise inventuuri käigus selgitatakse välja pärandvaraga ehk RR-ga seotud nõuded, mitte aga võlgnikuga seotud nõuded. Menetluse edasine käik

  1. Võlgnik ei esitanud oma seisukohta määruskaebuse osas.
  2. Sissenõudja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.
  3. Kohtutäitur esitas oma seisukoha määruskaebuse osas 28.02.2018, s.o pärast maakohtu määratud tähtaega. Kohtutäitur palub jätta määruskaebuse rahuldamata.
  4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
  5. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus on põhjendatud, mistõttu tuleb maakohtu määrus TsMS § 667 lg 2 alusel täies ulatuses tühistada ning teha uus määrus, millega avaldaja kaebus rahuldada ja kohtutäituri 01.12.2017 otsus täiteasjas nr 034/2011/228 tühistada.
  6. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et avaldajat tuleb pidada täitemenetluse osalisena muuks isikuks (kelle õigusi täitemenetlus puudutab)

§ 5lg 1 tähenduses.

Täitemenetluse osalisel on õigus esitada kaebusi kohtutäituri otsuste ja tegevuse peale

§-s 217 sätestatud korras. 17. Ringkonnakohus leiab, et täitur ja maakohus on eksinud PärS § 126 kohaldamisel. Määruskaebuse väited on selles osas põhjendatud. Avaldaja vara on 06.11.2017 arestitud ilma kehtiva täitedokumendita (

§ 55p 1). PärS § 126 järgi võib 6

(8)Tsiviilasi nr: 2-17-18529 võlausaldaja nõuda, et pärandist loobunu need võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Võlgade rahuldamisest järele jäänud pärandiosa läheb üle pärijatele, kes pärivad pärandist loobunu asemel. Seega on PärS § 126 alusel sissenõude pööramiseks pärandvarale vajalik mh tuvastada, kui suur on pärandist loobunu pärandiosa ning millised esemed pärandvara hulka üldse kuuluvad. Täitemenetluse formaliseeritust arvestades ei saa täitur kolleegiumi arvates täitemenetluse läbiviimisel selliste õiguslike küsimuste üle otsustada. Seda saab teha üksnes kohus. Seega peaks võlausaldaja (sissenõudja) esitama PärS § 126 alusel pärija(te) vastu nõude (hagi), eelkõige saaks selliseks nõudeks olla nõue tunnustada õigust lasta täitemenetluses müüa pärandvara hulka kuuluv ese (vt enne 01.01.2009 kehtinud samasisulise PärS § 125 kohta ka Riigikohtu 25.10.2010 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-4110, p 12). Tagamaks pärandvara koosseisu säilitamist hagi menetlemise ajal on võlausaldajal õigus taotleda hagi tagamise abinõude rakendamist. Ka maakohus on vaidlustatud määruses viidanud Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-21-41-10, kuid teinud sellest kolleegiumi arvates osaliselt ebaõiged järeldused. Iseenesest on õige viidatud kohtupraktikale põhinev maakohtu seisukoht, mille järgi kaitseb PärS § 126 võlausaldaja huve ning pärija peab nimetatud sätte alusel taluma, et talle üle läinud pärandvara arvel tasutakse pärandist loobunu isiku võlad. See siiski ei tähenda, et täitur saaks võlgniku suhtes täitemenetluse läbiviimisel PärS § 126 kohaldamise eelduste üle ise otsustada. 18. Eelmärgitut arvestades ei nõustu kolleegium ka täituri ja maakohtu seisukohaga, nagu oleks avaldaja jaoks ainus kohane õiguskaitsevahend

§-s 222 nimetatud hagi esitamine. Täitur ei saa lahendada vaidlusi omandiõiguse üle ning iseenesest on võimalik olukord, et täitur arestib täitemenetluses kolmanda isiku (kelle suhtes täitedokument puudub) vara. Samas ei ole täituril kolleegiumi hinnangul õigust arestida vara, mis ilmselgelt võlgnikule ei kuulu.

§ 77

lg 2 esimese lause järgi peab kohtutäitur vabastama kolmanda isiku avalduse alusel asja arestist, kui on ilmne, et ta on arestinud kolmandale isikule kuuluva asja.

  1. Ülaltoodust johtuvalt tuleb määruskaebus rahuldada ja maakohtu määrus tühistada. Menetlusökonoomia kaalutlustest lähtudes ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda määruskaebuse muid väiteid.
  2. Kuivõrd täitemenetlust juhib ja korraldab kohtutäitur (

§ 3

lg 1), ei otsusta kolleegium täituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel arestitud vara arestist vabastamist. Selle üle peab otsustama kohtutäitur edasise täitemenetluse käigus. Menetluskulude jaotus 21. Mõlemas kohtuastmes kantud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel kohtutäituri kanda. 7

(8)Tsiviilasi nr: 2-17-18529 Maakohus ei ole enne asja lõpetava määruse tegemist andnud menetlusosalisele tähtaega menetluskulude nimekirja esitamiseks (TsMS § 176 lg 2) ega ole enda poolt määratud menetluskulude jaotusest lähtuvalt hinnanud avaldaja lepingulise esindaja kulu vajalikkust ja põhjendatust (TsMS § 175 lg 1 alusel). Arvestades eelmärgitut ning Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22 TsMS § 174 lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendust, ringkonnakohus menetlusosaliste menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv Kaupo Paal Jõustunud Riigikohtu 04.12.2018 määruses toodud muudatustega RESOLUTSIOON 1. Täiendada Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2018. a määruse resolutsiooni ja õiguslikku põhjendust tsiviilasjas nr 2-17-18529. Lisada resolutsiooni, et Tallinna kohtutäiturit Kristiina Feinmani kohustatakse XX kaebust täituri 1. detsembri 2017 otsuse peale täiteasjas nr 034/2011/228 uuesti läbi vaatama. Ülejäänud osas jätta resolutsioon muutmata. 2. Määruskaebus rahuldada osaliselt. 3. Määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.