lg 1 ja § 424 lg 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 16.mai 2018 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Maido-Riho Krämanni kaitsja adv. Natalia Lausmaa Süüdistatav Maido-Riho Krämann Maakohtu otsuses) Kaitsja Adv. Natalia Lausmaa Prokurör Mari Vunk RESOLUTSIOON Harju Maakohtu otsus 16.maist 2018 Maido-Riho Krämanni suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. (ankeetandmed Harju Määrata Advokaadibüroole Natalia Lausmaa seoses vandeadvokaat Natalia Lausmaa poolt Maido-Riho Krämannile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 300 (kolmsada) eurot Maido-Riho Krämannilt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 300 (kolmsada) eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude 1 tasumiseks edastatakse Maido-Riho Krämannile eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 16.mai 2018 otsusega tunnistati Maido-Riho Krämann süüdi
lg 1 järgi ning mõisteti 6 kuud vangistust, lisaks mõisteti ta süüdi
lg 2 järgi ning karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust.
Krämannile liitkaristuseks 2 aastat 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta ja 8 kuud vangistust.
lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 09.-10.12.2017 (kaks päeva) karistusaja hulka ning ülejäänud 1 aasta 7 kuud ja 28 päeva vangistuse algusajaks on M.-R. Krämanni kahtlustatavana kinnipidamise aeg alates 18.03.2018.
Krämannilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 aastaks ja 6 kuuks. M.-R. Krämann mõisteti süüdi:
lg 1 järgi selles, et tema 09.12.2017 kella 20.47 ajal Harjumaal Rae vallas Tallinn-Tartu-Võru mnt 20.kilomeetril, olles alkoholijoobes ning peetud kinni politseipatrulli poolt seoses süüteo toimepanemise kahtlusega, kasutas vägivalda ametikohustusi täitva Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri Ida-Harju politseijaoskonna patrullteenistuse abipolitseiniku XX vastu, nimelt lõi teda ühe korra jalaga vasaku põlve piirkonda, põhjustades sellega kannatanule füüsilist valu ning vasaku põlveliigese põrutuse.
lg 2 järgi selles, et tema, olles karistatud Harju Maakohtu 22.04.2015 otsusega
järgi, juhtis uuesti, s.o korduvalt ja tahtlikult - 09.12.2017 kella 20.22 paiku Harjumaal Rae vallas Tallinn-Tartu-Võru maantee 20.kilomeetril mootorsõidukit Peugeot 406 registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (lõplik tulemus 2,86 mg/g veres). 2 - 18.03.2018 kella 15.10 paiku Tallinnas Pärnu mnt 232/3 juures mootorsõidukit Peugeot 406 registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (lõplik tulemus 1,05 mg/l väljahingatavas õhus). APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Apellatsioonis taotleb kaitsja N. Lausmaa M.-R. Krämanni õigeksmõistmist
lg 1 järgi, samuti
episoodis ja vastavalt karistuse kergendamist nii põhikaristuse kui ka lisakaristuse osas. Kaitsja märgib, et ametikohustusi täitva abipolitseiniku vastu vägivalla tarvitamine ei olnud tahtlik. Ta rabeles vastu, kui teda püüti jõuvõtetega kinni pidada ega suunanud oma jalalööke konkreetselt kellegi vastu. Kuna ta oli juba näoga allapoole pikali pandud, siis ta ei näinud selja taha ega võinud aru saada, kas tema jalalöögid teda kinni pidanud politseinikele pihta lähevad või mitte. Kaitsja juhib tähelepanu kohtuistungil avaldatud abipolitseinik XX ütlustele eeluurimisel, mille kohaselt kinnipeetav rabeles vastu, kui teine patrullpolitseinik tahtis talle panna käeraudu. Pärast seda, kui kinnipeetavale olid juba paigaldatud käerauad, siis ta jätkas jalgadega vehkimist ja üks jalalöök tabas XX põlve.
Tahtlus võib olla kas otsene või kaudne.
lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastavat asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kaudse tahtlusega paneb isik süüteokoosseisule vastava teo kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda (
lg 4).
lg 1 kohaselt isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selles süüdi. Isik on süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu. Kaitse leiab, et M.-R. Krämanni tegevuses ei ole võimalik tuvastada ei otsest ega kaudset tahtlust vägivalla tarvitamiseks võimuesindaja vastu tema poolt ametikohustuste täitmisega seoses, kuivõrd M.-R. Krämanni jõuvõttega pikali panemise ja tema käte selja taha käeraudadesse panemisega oli tema kinnipidamine juba lõpule viidud ning M.-R. Krämanni võimalik jalgadega vehkimine selle järel ei või olla tõlgendatav tahtliku vägivalla tarvitamisena võimuesindaja vastu ametikohustuste täitmise ajal. XX ei tegutsenud tahtmatu löögi saamise ajal enam oma ametikohustuste täitmisel, kuna M.-R. Krämanni kinnipidamine oli tema pikali panemise ja tema käte fikseerimisega käeraudades juba lõpule viidud. Järelikult puudub ka
Kaitsja leiab, et M.-R. Krämanni tegevuses puudus
lg 1 subjektiivne ja objektiivne koosseis ning ta oleks tulnud selles süüdistuses õigeks mõista. Kaitsja vaidlustab süüdimõistmise joobes juhtimises episoodis 09.12.2017.a. Maakohus on M.-R.Krämanni ütlused selle kohta, et ta tarvitas kanget alkoholi - viinaalles pärast seda, kui oli autoga kraavi sõitnud, tõendite hulgast välja jätnud kui ebausaldusväärsed. Kohtu põhjenduste kohaselt M.-R.Krämanni seletus ei ole eluliselt 3 usutav. Kaitse leiab, et see on esiteks põhjendamatu ja teiseks see ei oma M.-R. Krämanni süü tuvastamiseks vajalike tõendite hindamises olulist tähtsust. Olulist tähtust omab see, et isiku poolt
järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemist ei ole võimalik üksnes kaudsete tõenditega tõendada, kuivõrd selleks on vajalik otsene tõend- kriminaalse alkoholijoobe seisundis mootorsõiduki juhtimise fakt, milliseks tõendiks on tavapäraselt koheselt pärast isiku mootorsõiduki juhtimiselt kinnipidamist vastava taadeldud mõõteriistaga isikul tuvastatav joobeaste. Kohtule esitati eeluurimisel kogutud andmed mõõtmistulemuste kohta, mis teostati pärast M.R.Krämanni kinnipidamist. M.-R. Krämann viibis mõne aja pärast autost väljumist väljaspool patrullpolitseinike nägemisulatust ning tal võis autos kange alkohol kaasas olla. Auto teisaldamisel parklasse seda kontrollitud ei ole. Järelikult võib tekkida põhjendatud kahtlus selles, kas lõpliku mõõtmisega tuvastatud 2.86 mg/l kujutas endast M.R.Krämanni alkoholijoobe suurust transpordivahendi juhtimise ajal või pärast juhtimise lõpetamist alkoholi tarvitamisest tekkinud joovet. Maaakohus on M.-R, Krämanni poolt ebakaines olekus auto juhtimise lugenud tõendatuks eeluurimisel üle kuulatud tunnistajate teda kinni pidanud patrullpolitseinikute - seletustega, mille kohaselt nad pöörasid tähelepanu M.R.Krämanni juhitud autole, kuna neile tundus M.-R. Krämanni juhtimisstiil kahtlane ning nad hakkasid tema juhitud autole järgnema selle kinnipidamiseks ja joobeseisundi kontrollimiseks. Politseinikel ei õnnestunud M.-R. Krämanni auto juhtimiselt peatada, kuivõrd enne tema kinnipidamist toimus avarii ning M.-R.Krämann oli peale avariid autost väljunud ning peitnud end metsa. Politseinike hinnangul oli ajavahe avarii toimumise ja patrullauto jõudmise vahel sündmuskohta liiga väike, selleks, et M.R.Krämann oleks jõudnud end sellel ajavahemikul purju juua. Kaitsja leiab, et politseinike määratlus ajavahe liigse lühiduse kohta on paljasõnaline ja tõendamata. Tegemist on kaudse tõendiga, mis oma hinnangulise olemuse tõttu ei saa asendada seaduses nõutavat kvalifitseeritud tõendit- alkoholijoobe täpse mõõtmise tulemust. Kaitsja rõhutab, et isiku süü tuvastamiseks
järgi on nõutav tema poolt auto juhtimisel olemas olnud joobeseisundi täpne mõõtmine ning selle taseme kindlaksmääramine niivõrd, kuivõrd see on vajalik objektiivse koosseisu tuvastamiseks. Patrullpolitseinike ütlused ei kujuta endast sellist tõendit, mille abil oleks võimalik joobeastet täpselt seaduses ettenähtud korras ja suuruses tuvastada, hilisemal mõõtmisel ei olnud aga enam võimalik eristada, millist osa ja kui suures ulatuses võis mõjutada mõõtmistulemusi pärast avariid tarvitatud alkohol. Järelikult mõõtmistulemus ei ole usaldusväärne ning puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, kas M.-R.Krämannil võis mootorsõiduki juhtimisel olla üldse alkoholijoove või siis alkoholijoove 0,75 mg/l, mis on vajalik isiku kriminaalvastutusele võtmiseks. Kaitsja leiab, et M.-R. Krämann tulnuks selles episoodis õigeks mõista. Kaitsja leiab, et kohus on süüdistatavale
Karistus – 2 aastat vangistust – on väga pikk, arvestades 18.03.2018.a. episoodi asjaolusid. M.-R. Krämann asus mootorsõiduki rooli, olles arvamusel, et tegemist oli jääknähtudega ning arvates, et juhtima asumise momendil on ta praktiliselt kaine. Kahjuks see nii ei olnud. M.-R. Krämannil on faktiliselt olemas perekond , milles on kaks alaealist last, kellele tal on vaja anda ülalpidamist. Lapsed on küll registreeritud 4 vallaslastena, kuid nende bioloogiliseks isaks on M.R. Krämann. Vangistuses olles ta oma lapsi ülal pidada ei saa . M.-R. Krämann taotleb karistuse kergendamist
Sellist karistust on ta varasemalt kandnud ja ka käesolevas kriminaalasjas esitas maakohtule sellekohase taotluse karistuse asendamiseks. Ka lisakaristus on liiga pikk. M.-R. Krämann kannab temale 31.12.2017.a. väärteokorras määratud lisakaristust – juhtimisõiguse peatamist 9 kuuks. Kohus karistas M.-R. Krämanni uuesti mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 aastaks ja 6 kuuks. Lisakaristuse kulgemise aja alguse või erinevates menetlustes määratud lisakaristuste kandmise korra kohta kohus mingeid juhiseid otsuses ei anna. Kui need karistused tuleks M.-R. Krämannil kanda järjest, kujuneb lõpliku karistusaeg 2 aasta ja 3 kuu pikkuseks, mis on lähedane maksimaalsele tähtajale. Apellatsioonikohtu 21. augusti 2018 istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni, prokurör vaidles apellatsioonile vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Süüdistatava süüdimõistmist
prg 274 lg 1 järgi on maakohus põhjendanud piisavalt ja maakohtu põhjendustega on ümber lükatud kaitseväide, et abipolitseiniku lõõmine jalaga oli tahtmatu. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks selles osas maakohtu seisukohta üle korrata, sest nõustub sellega täielikult. Veel väidab kaitsja, et süüdistatava käitumises puudub ka objektiivse külje oluline element kuna XX ei tegutsenud tahtmatu löögi saamise ajal enam oma ametikohustuste täitmisel. Nimelt, M.-R. Krämanni kinnipidamine oli tema pikali panemise ja tema käte fikseerimisega käeraudades juba lõpule viidud. Kohtukolleegium sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Vägivald on seotud XX, kui võimuesindaja ametikohustuste täitmisega e vägivalla ajendiks on politseitöötaja konkreetne tegu. Vägivald ei pea olema seotud konkreetse ametikohustusest tuleneva teoga (3-1-1-59-98). Kaitsja vaidlustab süüdimõistmise joobes juhtimises episoodis 09.12.2017.a. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult süüdistatava väidet selles osas, et ta tarvitas kanget alkoholi - viina- alles pärast seda, kui oli autoga kraavi sõitnud, tõendite hulgast välja jätnud kui ebausaldusväärsed. Tegemist on ilmselgelt nö hiljem välja mõeldud õigustava väitega. Eluliselt on usutav, et isik, kes tõesti tarvitas alkoholi juba pärast seda, kui oli teinud avarii ning, kes tegelikult juhtis autot kainena, esitab selle õigustava väite kohe kinnipidamisel, kui temale heidetakse ette alkoholijoobes sõiduki juhtimist. Vaid selliselt saab esitatud süüdistust auto juhtimise kohta alkoholijoobes ümber lükata. Hilisemad põhjendused, miks seda koheselt ei 5 tehtud, ei ole kohtukolleegiumi arvates arvestatavad selle väite põhjendatuks lugemisel. Seega puudub alus süüdistatava õigeksmõistmiseks vaidlustatud kuriteoepisoodides. Kohtukolleegium ei ole ka tuvastanud asjaolusid, mis annaks alust
prg 424 lg 2 järgi mõistetud karistuse kergendamiseks. Maakohus on põhjendanud, miks peab vajalikuks mõista süüdistatavale vangistus sanktsiooni keskmäära lähedasena ja miks mõistetud vangistus tuleb reaalselt ära kanda. Süüdistatava näol on tegemist süstemaatiliselt liiklusnõudeid eirava isikuga. Vaidlustatud kohtuotsusega on ta mõistetud süüdi kahes episoodis, mil ta purjus peaga autorooli istus. Samaliigilistes süütegudes on ta ka varem süüdi mõistetud ja seda nii kriminaalkorras, kui ka väärteo eest. Veel peab kohtukolleegium vajalikuks ja asjakohaseks viidata ka Riigikohtu seisukohale, mis on väljendatud Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-26-03 5 ja nimelt on Riigikohus märkinud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad positiivse üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega. Tänaseks päevaks on ka riigi reaktsioon seadusest väljaloetav. Süüdistatavale oli ka purjus peaga rooli istudes teada, et tal on abivajavad pereliikmed ja rahalised kohustused. Inimene, kes paneb toime kuriteo, peab oskama ette näha võimalikke tagajärgi ning seda, et kuriteo toimepanemisega kaasnevad mitmed elumuutused ja kohustused mitte üksnes süüdimõistetule, vaid ka tema perekonnale. Põhjendatud on ka lisakaristus maakohtu poolt mõistetud määras. Üleliia ranget karistusõiguslikku kohtlemist kohtukolleegium selles karistuses ei näe. Tegemist on sisuliselt keskmääras mõistetud lisakaristusega ja põhjendatud on ka maakohtu seisukoht selles, et mõistetav lisakaristus peaks ületama nii varasemalt süüdistatavale väärteomenetluse mõistetud juhtimisõiguse äravõtmisega seotud karistusega, kui ka üldse väärteo korras ettenähtud samaliigiliste rikkumiste eest ettenähtud lisakaristuse määra.
prg 50 lg 1 p 1 näeb ette kuriteo eest mõistetava lisakaristuse ülemmäära 3 aastat ja lg 2 väärteo eest kuni 1 aasta. Liiklusseaduse prg 224 lg 3 näeb ette mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades väärteo eest lisakaristuse alammäära 3 kuud ja maksimaalmäär esmase rikkumise korral 9 kuud ning korduva samalaadse rikkumise korral 12 kuud. Kohtukolleegium on seisukohal, et seaduse mõistliku ja loogilise tõlgendamise tulemil peaks kuriteona karistatava joobes juhtimise eest mõistatav lisakaristus olema pikem, kui seda on väärteo eest mõistetav lisakaristus. Maakohtu otsuse p.-s 4.6 on ka märgitud, mis ajast algab lisakaristuse kandmine. M.-R.Krämanni kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa on esitanud taotluse hüvitada õigusabi kulud summas 300 eurot. Taotluses on esitatud ka konkreetne kaitsetegevuse toiming ning sellele kulunud aeg. Kohtukolleegium peab esitatud tasutaotlust põhjendatuks ning KrMS § 185 lg 2 alusel jäävad apellatsioonimenetluse kulud süüdistatava kanda. 6 Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg 337 lg 1 p-st 1, prg 344 ja 345 lg-test 1 ja 2 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse M.R.Krämanni suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.