RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) §-d 6 ja 7). Pakendiaktsiisi tasumise ja aktsiisideklaratsiooni esitamise tähtaeg oli 15. aprill 2012 (

§ 7lg 3).

AS Tallink Duty Free arvutas käideldud pakendite kogused tagantjärele ning maksuhaldur arvutas esitatud andmete alusel pakendiaktsiisi maksuvõla.

1. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses palus AS Tallink Duty Free MTA
2. märtsi
3. a maksuotsuse tühistada. Kaebuse põhjendused olid järgmised: 3-15-934 1) kaebaja ja MTÜ Eesti Pakendiringlus sõlmisid
4. a märtsis lepingu, mille alusel andis kaebaja pakendiettevõtja kohustused üle taaskasutusorganisatsioonile (TKO). Tegemist on pakendiaktsiisi määramist välistava asjaoluga. Halduskohus asus haldusasjas nr 3-13-2169 seisukohale, et kaebaja väide lepingu sõlmimise kohta
5. a märtsis ei ole tõsiselt võetav, sest kaebaja juhatuse liige selgitas maksuhaldurile, et tegelikult sõlmiti leping
6. aprillil
7. See ei võta aga kaebajalt ära õigust tugineda praeguses vaidluses kaebaja ja MTÜ Eesti Pakendiringlus vahelise lepingu sõlmimise faktile ja sellega seotud asjaoludele, mida haldusasjas nr 3-13-2169 ei käsitletud. Näiteks osutab lepingu number (T2650/03-12) sellele, et leping sõlmiti
8. a märtsis. Samuti esitas MTÜ Eesti Pakendiringlus pakendiregistri andmete järgi kaebaja eest ajavahemiku
9. jaanuar kuni
10. märts 2012 kohta aruande; 2)

§ 111lg 11 keelab aktsiisimaksja kohustusi tagasiulatuvalt üle anda.

Samas on Riigikohus asunud haldusasjas nr 3-3-1-82-08 seisukohale, et lepingu tagasiulatuvalt sõlmimine on kooskõlas nii pakendiseaduse, pakendiaktsiisi seaduse kui ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 1994. a direktiivi 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta (pakendidirektiiv) eesmärkidega.

§ 111

lg-s 11 sätestatud keelu kehtestamise ajendiks oli seaduseelnõu seletuskirja järgi maksustamisega seotud fiskaalsed eesmärgid, mitte direktiivist tulenevad keskkonnakaitse eesmärgid; 3)

§ 6

lg-s 5, § 7 lg-s 2, § 8 lg-s 11 ja § 111 lg-s 11 sätestatud piirangud ei ole kooskõlas pakendidirektiivi eesmärkidega, sest need ei soodusta pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. Vaatamata kaebaja ja TKO kokkuleppele, et TKO tagab kaebaja 2012. a I kvartalis turule lastud pakendite kogumise ja taaskasutamise, ei võimalda riik pooltel täita PakS § 36 lg-s 3 sätestatud taaskasutamise sihtarve. Kohus peaks esitama Euroopa Kohtule eelotsuse taotluse; 4)

§ 6

lg 5, § 7 lg 2 ja § 8 lg 11 on vastuolus põhiseaduse (PS) § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega koostoimes PS §-ga

1. Pakendiaktsiisi seaduse samad normid on vastuolus ka PakS § 36 lg-ga 3, kus on sätestatud sihtarvud, mille pakendiettevõtja peab kalendriaasta lõpuks saavutama. Pakendiaktsiisi seaduse vaidlusaluste normide kohaldamisel ei võeta aga kalendriaasta lõpus saavutatud taaskasutamise tulemust maksustamisel arvesse. Kui pakendiettevõtja ei suutnud taaskasutamise sihtarve kvartali jooksul täita, ei näe pakendiaktsiisi seadus ette pakendiaktsiisi tagastamise mehhanismi juhuks, kui kalendriaasta lõpuks oleksid sihtarvud siiski täidetud.
2. Tallinna Halduskohus jättis
3. oktoobri
4. a otsusega kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) kaebaja väide, et maksuhaldur ei arvestanud kaebaja ja MTÜ Eesti Pakendiringlus vahel
5. a märtsis sõlmitud lepinguga, on asjakohatu. Nimetatud leping on sõlmitud
6. aprillil 2012 (Tallinna Ringkonnakohtu
7. veebruari
8. a otsus haldusasjas nr 3-13-2169, p 16), mistõttu leidis maksuhaldur õigesti, et kaebaja ei olnud kontrollitaval perioodil TKO-ga lepingut sõlminud; 2) Euroopa Kohtult pole vaja eelotsust küsida. Pakendidirektiivi artiklid on osas, mis puudutavad liikmesriikide poolt direktiivi eesmärgi täitmiseks kehtestatavaid meetmeid, üldised ning kaebaja viidatud pakendiaktsiisi seaduse sätted on suunatud direktiivi eesmärkide täitmisele. Seetõttu ei ole

§ 6lg 5, § 7 lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11 direktiivi eesmärgiga vastuolus.

Tallinna Ringkonnakohus käsitles

§ 111

lg-s 11 sätestatud lepingu tagantjärele sõlmimise keelu kooskõla direktiivi eesmärgiga

1. veebruaril 2015 asjas nr 3-13-2169 tehtud otsuse p-s
2. Eesti pakendiaktsiisi süsteem ei ole suunatud fiskaalsete eesmärkide täitmisele. Kui pakendiaktsiisi seaduse eesmärk realiseeruks, ei laekuks riigieelarvesse üldse pakendiaktsiisi; 2

§ 6lg 5, § 7 lg 2 ja § 8 lg 11 ei ole vastuolus põhiseadusega.

Sellisele järeldusele jõudis kohus haldusasjas nr 3-13-2169 (Tallinna Ringkonnakohtu

1. veebruari
2. a otsus nr 3-13-2169, p-d 17–19). Pole alust asuda praegu teistsugusele seisukohale.
3. AS Tallink Duty Free esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata.
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
5. oktoobri
6. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kohus nõustus halduskohtu põhjendustega ning selgitas vastuseks apellatsioonkaebusele järgmist: 1) ringkonnakohus selgitas
7. veebruaril 2015 asjas nr 3-13-2169 tehtud otsuse p-s 16 põhjalikult TKO-ga sõlmitud lepingu asjaolusid ning andis hinnangu nii kaebaja seadusliku esindaja ütlustele kui ka lepingu lisadele ja pandiregistri andmetele. Praeguse haldusasja materjalid ei sisalda dokumente ega väiteid, mis annaksid alust asuda varasemast erinevale seisukohale; 2) maksustamisperioodide erinevused ei ole põhiseadusega vastuolus. Maksumenetluses võetakse maksukohustuse määramise aluseks konkreetne maksustamisperiood. Kuna praegusel juhul on selleks kvartal, tuli ka pakendiaktsiisi arvutamisel võtta aluseks kvartal. Kaebaja esitatud alternatiivne maksuarvestus päädiks sellega, et isikule kohaldatakse kahte erinevat maksustamisperioodi, kus aktsiisivabastuse sihtarvud arvestatakse aasta, kuid tasutav aktsiisisumma kvartali alusel. Sellise maksuarvestuse tulemusel oleks võimalik saada täiendavat maksuvabastust ning kohustuste üleandmine TKO-le muutuks ebasoodsamaks. Kumbki eelkirjeldatud tagajärg ei oleks

§ 7lg 2 eesmärgiga kooskõlas.

Kui ettevõtja otsustab jätta oma kohustused TKO-le üle andmata, tuleb tal arvestada lühema maksustamisperioodi ja suurema aktsiisikohustusega; 3) ringkonnakohus selgitas haldusasjas nr 3-13-2169, et lepingu tagantjärele sõlmimise keeld on pakendidirektiivi eesmärkidega kooskõlas ning jääb selle seisukoha juurde.

§ 6

lg 5, § 7 lg 2 ja § 8 lg 11 reguleerivad maksustamisperioodi, aktsiisimäära ja aktsiisivabastust ning need ei mõjuta äriühingu võimalust anda pakendiettevõtja kohustused üle TKO-le. Kohustuste üleandmisest sõltub, millist maksustamisperioodi kohaldatakse ning kui suur on võimalik tasutav aktsiis. Viidatud sätted ei takista ettevõtjal taaskasutamise sihtarvude täitmist, vaid näevad lühemast maksustamisperioodist tulenevalt ette kõrgemad nõudmised. Selle eesmärgiks on motiveerida ettevõtjat liituma TKO-ga, sest sel moel on ettevõtjal võimalik oma maksukoormust vähendada. Küsimusele, millised meetmed on pakendidirektiivi eesmärkide saavutamiseks kohased, vastas ringkonnakohus haldusasjas nr 3-13-2169 tehtud lahendis. Samas lahendis käsitles kohus ka haldusasjas nr 3-3-1-82-08 tehtud Riigikohtu otsust. Need seisukohad on kohaldatavad ka praegusel juhul. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. AS Tallink Duty Free palub kassatsioonkaebuses kohtute otsused tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) kohtud ei võtnud seisukohta, kas pakendiseadusega pakendidirektiivist ja pakendiseadusest tuleneva taaskasutuskohustuse kalendriaastapõhise arvestusperioodi lühendamine kvartalini on õiguspärane. Samuti ei võtnud kohtud seisukohta, kas pakendiaktsiisi seaduses sätestatud lepingu tagasiulatuva sõlmimise keeld on kooskõlas õigusselguse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, sest pakendiseadus võimaldab sõlmida lepingu kalendriaasta jooksul. Kaebaja põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamise taotlus jäeti lahendamata. Pakendiaktsiisi seaduse 3

§ 111

lg 11 eesmärgiks ei ole kogumis- ja taaskasutamiskohustuse täitmine, vaid pakendiaktsiisi kogumine pakendiettevõtjatelt, sõltumata taaskasutuskohustuse tegelikust täitmisest. Pakendiaktsiisi tasumise kohustus on olukorras, kus PakS § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused on kalendriaasta lõpuks täidetud, ebaproportsionaalne meede; 3) kohtud ei andnud hinnangut, kas

§ 111

lg 11 kehtestati kooskõlas pakendidirektiivi art-ga 16, mille kohaselt peab liikmesriik enne direktiivi eesmärkide saavutamiseks vastu võetavate majandusmeetmete rakendamist neist Euroopa Komisjoni teavitama.

§ 111

lg 11 tuleb teavitamiskohustuse rikkumise tõttu kohaldamata jätta; 4) lähtuda tuleb haldusasjas nr 3-3-1-82-08 avaldatud Riigikohtu seisukohast, mille kohaselt on pakendiettevõtja ja TKO vahelise lepingu tagasiulatuvalt jõustamine kooskõlas nii pakendidirektiivi kui ka pakendiseaduse eesmärgiga tagada võimalikult suure koguse pakendijäätmete kogumine ja taaskasutus.

§ 111

lg-s 11 sisalduv keeld ei ole selle eesmärgiga kooskõlas; 5) kohtud nõustusid maksuhalduri käsitlusega TKO-ga lepingu sõlmimise asjaolude kohta, kuid see on vastuolus asjas kogutud tõenditega ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 9 lg-ga

1. Kohtud rikkusid oluliselt kohtumenetluse norme, sest ei andnud lepingu sõlmimisele asjas kogutud tõendite põhjal õiguslikku hinnangut. Kaebaja juhatuse liikme seletusest võib aru saada, et
2. aprillil 2012 saatis TKO kaebajale lepingu sõlmimise kinnituse. Kuna tegemist on tüüptingimustega lepinguga, on TKO veebilehel avaldatud lepinguvormi dokument kvalifitseeritav lepingu sõlmimise ettepanekuna ning nõustumise edastamine TKO-le aktseptina, mistõttu saab lepingu lugeda sõlmituks
3. märtsil
5. MTA vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, selgitades järgmist: 1) Eesti pakendiaktsiisi süsteem ei täida fiskaalseid eesmärke. Selle eesmärgiks on mõjutada ettevõtjaid pakendeid koguma ja taaskasutama või liituma TKO-ga, kes teeb seda ettevõtja asemel. Pakendiaktsiisi tasumise kohustus tekib üksnes juhul, kui ettevõtja ei tee kumbagi valikut. Tagamaks pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist on pakendiaktsiisi määrad TKO-le makstavast tasust kordades kõrgemad. Kui pakendiaktsiisi seaduse eesmärk realiseeruks täielikult, siis pakendiaktsiisi ei laekukski; 2) pakendiaktsiisi seaduses sätestatud maksustamis- ja arvestamisperioodide ning TKO-ga lepingu sõlmimise aja erisused on seotud vajadusega tagada pakendite kogumise ja taaskasutamise süsteem, aruandlus Euroopa Komisjonile ning pakendiaktsiisi deklareerimise ja tasumise õigsuse kontroll. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I 8.

§ 111

lg 1 kohaselt võib aktsiisimaksja anda selles seaduses sätestatud kohustused kirjaliku lepinguga üle TKO-le.

§ 111lg-s 11 on täpsustatud, et need kohustused tuleb üle anda kirjalikus lepingus fikseeritud kuupäeval. Aktsiisimaksjal on keelatud tagasiulatuvalt üle 4

§ 7lg 2).

Sel juhul tuleb aktsiisivabastuse saamiseks täita

§ 8

lg-s 1 sätestatud pakendi taaskasutamise määrad samuti kvartali jooksul (

§ 8lg 11).

Pakendiaktsiisi maksmise kohustus tekib aktsiisimaksjal, kes ei ole selles seaduses sätestatud kohustusi TKO-le üle andnud. Seega sõltub vaidlustatud maksuotsuse õiguspärasus õiguslikust hinnangust küsimusele, millisest ajast alates tuleb lugeda kaebaja ja TKO vaheline leping sõlmituks.

1. Vastustaja lähtus lepingu sõlmimise aja küsimuses haldusasjas nr 3-13-2169 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu
2. veebruari
3. a otsuses sama lepingu kohta võetud seisukohast. Ka halduskohus ja ringkonnakohus osutasid lepingu sõlmimise aja üle otsustades samale lahendile. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 61 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. HKMS § 61 lg-s 4 on täpsustatud, et varasema jõustunud kohtulahendi põhjendustes tuvastatud asjaolusid hindab kohus kogumis teiste tõenditega. HKMS § 165 lg 1 p 1 järgi märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb. Samuti tuleb otsuses märkida asjas kogutud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks või asjassepuutuvaks, ja esitada asjakohased põhjendused. Lepingu sõlmimise aja tuvastamine on õigusküsimus, millele peab kohus andma hinnangu faktilistele asjaoludele ja asjakohastele normidele tuginedes. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on TKO-ga lepingu sõlmimise aja tuvastamise käigus tõendeid hinnanud ja kohtuotsust põhjendanud kooskõlas menetlusnormidega. Praeguse haldusasja materjalidest ei selgu ning kaebaja ei ole ka kassatsioonkaebuses välja toonud, et ta oleks esitanud tõendeid, mida haldusasjas nr 3-13-2169 ei uuritud.
4. Kaebaja väidab kassatsioonkaebuses, et TKO veebilehel oli avaldatud tüüptingimustega leping, mis tuleb VÕS § 9 lg 2 järgi lugeda sõlmituks hetkest, mil TKO kaebaja allkirjastatud lepingu kätte sai. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. VÕS § 11 lg-s 2 on muuhulgas sätestatud, et kui vastavalt seadusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm.

§ 111

lg 1 järgi tuleb selle seadusega sätestatud kohustused TKO-le üle anda kirjaliku lepinguga. VÕS § 11 lg 4 esimese lause kohaselt loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Sama normi teise lause järgi võib seaduses sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Kuna pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustuste üleandmise puhul seadus sellist võimalust ette ei näe, tuleb kohaldada VÕS § 11 lg 4 esimest lauset. Seepärast tuleb

§ 111

lg-s 1 nimetatud leping lugeda sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Ka vaidlusaluse lepingu p 6.1, mille kohaselt jõustub leping allkirjastamisel, osutab sellele, et lepingule pidid alla kirjutama mõlemad lepingupooled. 11. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtud kaebaja ja TKO vahelise lepingu sõlmimise aja tuvastamisel rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. 5

§ 111

lg 11 kohaldamata põhjusel, et Eesti ei teavitanud selle sätte vastuvõtmisest Euroopa Komisjoni ning rikkus seeläbi pakendidirektiivi art-t 16. 13.

§ 111täiendati lõikega 11 20.

mail 2010 vastu võetud pakendiaktsiisi seaduse ja pakendiseaduse muutmise seadusega. Euroopa Komisjon on Riigikohtule teatanud, et Eesti ei teavitanud Euroopa Komisjoni

§ 111lg 11 kehtestamisest.

1. Pakendidirektiivi eesmärk on ühtlustada pakendite ja pakendijäätmete käitlemise riigisiseseid meetmeid, et ühelt poolt vältida või leevendada pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale kõikides liikmesriikides ja tagada keskkonnakaitse kõrge tase ning teiselt poolt tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses (art 1 lg 1). Pakendidirektiivi art 15 kohaselt võtab nõukogu selles direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamise edendamise majandushoovad vastu asutamislepingu asjakohaste sätete alusel. Selliste meetmete puudumise korral võivad liikmesriigid ühenduse keskkonnapoliitikat reguleerivate põhimõtete (mh „saastaja maksab“ põhimõte) ja asutamislepingust tulenevate kohustuste kohaselt võtta vastu meetmed nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Pakendidirektiivi art 16 esimeses lõikes on täpsustatud: „Ilma et see piiraks direktiivi 83/189/EMÜ kohaldamist, peavad liikmesriigid enne meetmete vastuvõtmist teavitama komisjoni nende meetmete eelnõudest, mida nad käesoleva direktiivi raames vastu võtta kavatsevad, välja arvatud fiskaalmeetmed, kuid kaasa arvatud selliste fiskaalmeetmetega seotud tehnilised spetsifikatsioonid, mille abil soodustatakse vastavust sellistele tehnilistele spetsifikatsioonidele, et komisjon võiks neid uurida olemasolevate sätete alusel, järgides igal juhtumil ülalnimetatud direktiivis sätestatud korda.“
2. Euroopa Kohus on pakendidirektiivi art 15 tõlgendamise käigus asunud seisukohale, et liikmesriigid võivad art 15 teises lauses sätestatud tingimustel kehtestada liikmesriigis turule viidavatele pakendijäätmetele maksu, kuna nõukogu ei ole sellist majandusmeedet vastu võtnud (Euroopa Kohtu otsus C-104/17: Cali Esprou, p 21).
3. Kolleegiumi hinnangul on pakendiaktsiis majandusmeede pakendidirektiivi art 15 tähenduses. Seda kinnitavad nii pakendiseaduse kui ka pakendiaktsiisi seaduse sätted. PakS § 19 kohaselt on pakendiaktsiis pakendi tagasivõtmise kohustuse ja tagatisraha kõrval kolmandaks majandusmeetmeks, mida rakendatakse pakendi ja pakendijäätmete kogumis- ja taaskasutussüsteemi toimimiseks. Pakendiaktsiisi eesmärk ühtib pakendidirektiivi eesmärgiga vältida või leevendada pakendite taaskasutamise kaudu pakendite ja pakendijäätmete mõju keskkonnale, sest vastavalt

§ 6

lg-le 5 tuleb aktsiisi tasuda seaduses sätestatud pakendi taaskasutamise määra ja sellest määrast väiksema tegelikult taaskasutatud pakendi koguse vahe eest. Kolleegiumil ei ole põhjust kahelda, et pakendiaktsiis on kehtestatud kooskõlas Euroopa Liidu õigusega (vt Euroopa Kohtu otsus C-104/17: Cali Esprou, p-d 25–42). 17. Liikmesriigi kohustus teavitada Euroopa Komisjoni kehtestatavatest majandusmeetmetest on seotud pakendidirektiivi art 1 lg-s 1 sätestatud eesmärgiga „tagada siseturu toimimine ja vältida kaubandustõkkeid ning konkurentsi moonutamist ja piiramist ühenduses“. Sama direktiivi põhjenduste kohaselt on kavandatavatest meetmetest teavitamine vajalik selleks, et komisjonil oleks võimalik kindlaks teha, kas meetmed vastavad pakendidirektiivile. Art 16 järgi ei hõlma 6

§ 111lg 11 kehtestamise kavatsusest.

Sellest, kas aktsiisimaksja on oma kohustused TKO-le

§ 111

lg-s 11 sätestatu kohaselt üle andnud, sõltub nii pakendiaktsiisi maksmise kohustuse teke, tasutava aktsiisi suurus kui ka aktsiisiga maksustamise periood (vt

§ 6lg 5, § 7 lg 2 ja § 8 lg-d 1 ja 11).

Kuna

§ 111

lg 11 reguleerib pakendiaktsiisi tasumise kohustuse sisu, on see säte pakendiaktsiisi kui fiskaalmeetme osa. Samuti ei ole

§ 111

lg 11 puhul tegemist tehnilise spetsifikatsiooniga, mis oleks seotud fiskaalmeetmega (vt pakendidirektiivi art 16 lg 1) või käsitleks tehnilist küsimust direktiivi 83/189/EMÜ tähenduses (vt pakendidirektiivi art 16 lg 2). Tehnilise spetsifikatsiooniga nähakse ette toote nõutavad omadused (vt direktiivi 98/34/EÜ art 1 p 3; nt Euroopa Kohtu otsus C-303/15: M. ja S., p 19). Kohustus teavitada Euroopa Komisjoni tehnilisest spetsifikatsioonist on kehtestatud eesmärgiga kaitsta preventiivselt kaupade vaba liikumist (nt Euroopa Kohtu otsus C-26/11: Belgische Petroleum Unie jt, p 49).

§ 111lg-l 11 eelkirjeldatud funktsioon puudub.

19. Seega ei pidanud Eesti Euroopa Komisjoni

§ 111

lg 11 kehtestamise kavatsusest teavitama ning sel põhjusel sätte kohaldamata jätmiseks puudub alus. III 20. Kaebaja leiab, et

§ 7

lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11, millega on kaebaja väitel lühendatud taaskasutuskohustuse täitmise arvestusperioodi kalendriaastalt kvartalini ja välistatud kohustuste üleandmine TKO-le taaskasutuskohustuse täitmise arvestusperioodi jooksul, on vastuolus pakendidirektiivi art-te 6, 7, 15 ja 16 eesmärkidega, PakS §-de 16, 19 ja 36 lg 3 eesmärkidega ja põhiseadusega. 21. Vastustaja on selgitanud, et

§ 7

lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11 aitavad kaasa pakendite kogumise ja taaskasutamise süsteemi toimimisele ning lihtsustavad aruandlust ja kontrolli. 22. Nagu eespool märgitud, näeb pakendidirektiivi art 15 ette, et kui nõukogu ei ole direktiivi eesmärkide saavutamiseks majandusmeetmeid rakendanud, võivad seda teha liikmesriigid, järgides ühenduse keskkonnapoliitika põhimõtteid ja asutamislepingust tulenevaid kohustusi. Seega on jäetud pakendidirektiiviga liikmesriigi seadusandjale majandusmeetmete, sh pakendiaktsiisi, kujundamisel otsustusruum. Küll aga ei tohi riigisisesed normid diskrimineerida teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ettevõtjaid võrreldes kohalike ettevõtjatega ega kahjustada Euroopa Liidu õiguse elluviimist (vt Riigikohtu otsust haldusasjas nr 3-3-1-84-12, p 12). Praeguses asjas ei ole nimetatud probleeme esile toodud. Seepärast piirdub kolleegium kontrollimisega ega pakendiaktsiisi seaduse vaidlusalused sätted ei kahjusta pakendidirektiivi eesmärgi saavutamist ning kas need on kooskõlas põhiseadusega. 23.

§ 7

lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11 reguleerimisala ei kattu pakendiseaduses sätestatuga ning need sätted ei ole õigusselguse põhimõttega vastuolus. Erinevalt pakendiseadusest ei 7

§ 7

lg 2 kohaselt sellest, kas aktsiisimaksja on oma kohustused TKO-le üle andnud.

§ 8

lg-s 11 on sätestatud aktsiisivabastuse saamise tingimus, mille kohaselt tuleb selles seaduses sätestatud pakendi taaskasutamise määrad täita maksustamisperioodi jooksul.

§ 111

lg 11 teises lauses seatud piirangu kohaselt ei või aktsiisimaksja anda pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustusi TKO-le üle lepingu sõlmimisele eelnenud maksustamisperioodi eest. Need sätted reguleerivad erinevalt pakendiseadusest üksnes maksuõiguslikke küsimusi ega piira pakendiseaduse sätete kohaldamist. 24. Pakendiaktsiisi maksmise kohustus ei ole ebaproportsionaalne meede olukorras, kus pakendiettevõtja ei ole TKO-ga

§ 111lg-s 1 nimetatud lepingut sõlminud, kuid on Pak

S § 16 lg 2 alusel tagasiulatuvalt üle antud kohustused kalendriaasta lõpuks täitnud.

§ 7

lg-s 2 sätestatud kvartalipõhine maksustamisperiood ei võimalda tõepoolest vabaneda aktsiisi maksmise kohustusest aktsiisimaksjal, kes täidab

§ 8

lg-s 1 sätestatud pakendi taaskasutamise määrad kalendriaasta jooksul, kuid mitte sama aasta igas kvartalis. Küll aga vabaneks ta samadel tingimustel aktsiisi maksmise kohustusest juhul, kui ta on sõlminud TKO-ga

§ 111

lg-s 1 nimetatud lepingu, sest sel juhul on maksustamisperioodiks kalendriaasta (

§ 7lg 2).

Kaebaja on õigesti leidnud, et pakendite taaskasutuskohustuse täitmine kalendriaasta jooksul on pakendidirektiivi eesmärgiga kooskõlas. Sellest ei saa aga teha järeldust, et pakendiaktsiisi kvartalipõhine maksustamisperiood takistab pakendite taaskasutuskohustuse täitmist. Kolleegium nõustub vastustajaga, et kvartalipõhine maksustamisperiood võimaldab teostada TKO-ga lepingut mittesõlminud ettevõtjate pakendite taaskasutamise kohustuse täitmise üle tõhusamat järelevalvet kui see oleks võimalik kalendriaastapõhise maksustamisperioodi korral. Kvartalit ei ole põhjust pidada ülemäära lühikeseks ja seetõttu ebamõistlikult koormavaks maksustamisperioodiks. Kuna pakendiettevõtjal on võimalik vabalt otsustada, kas ta annab pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustused TKO-le lepinguga üle või täidab neid kohustusi ise, saab ta ühtlasi otsustada pakendiaktsiisiga maksustamise perioodi üle. Lühema maksustamisperioodiga seotud kõrgendatud nõudmiste eesmärgiks on motiveerida ettevõtjaid oma kohustusi TKO-le üle andma. 25.

§ 111lg 11 ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.

19. juunil 2010 jõustunud

§ 111

lg 11 seab TKO-ga sõlmitavale lepingule piirangu, keelates aktsiisimaksjal anda pakendiaktsiisi seaduses sätestatud kohustusi tagasiulatuvalt üle lepingu sõlmimise ajaks möödunud maksustamisperioodi eest, sõltumata sellest, kas pooled on lepingust tulenevad kohustused täitnud. Pakendiaktsiisi seaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu (707 SE) seletuskirjas on märgitud, et maksukohustuse tekkimise aja selgelt kindlaksmääramine suurendab õigusselgust ning takistab aktsiisi tasumise kohustusest kõrvalehoidumist. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et

§ 111

lg 11 aitab ära hoida juhtumeid, mil TKO-ga sõlmitakse leping tagasiulatuvalt alles siis, kui riikliku järelevalve teostaja on asunud pakendiettevõtja kohustuste täitmist kontrollima. Kuna

§ 111

lg 11 eesmärgiks on pakendijäätmete kogumise ja taaskasutamise süsteemi kuritarvituste ärahoidmine, soodustab ka see säte pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. Kolleegiumi hinnangul ei riiva see norm aktsiisimaksjate õigusi ebaproportsionaalselt. 8

§ 111lg 1 alusel TKO-ga sõlmitud lepingus oma kohustused üle tagasiulatuvalt.

Pakendidirektiivi art 15 teise lausega antud otsustusruum võimaldab seadusandjal lepingu sõlmimisele piirangu seada. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja väide, et praeguses asjas tuleb lähtuda Riigikohtu seisukohast haldusasjas nr 3-3-1-82-08. 27. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuses esitatud väitega, et haldus- ja ringkonnakohus keeldusid lahendamast kaebaja taotlust tunnistada

§ 7lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11 põhiseadusega vastuolus olevaks.

Kohtuasja materjalidest nähtub, et kohtud ei ole kaebaja taotluse lahendamisest keeldunud. Kaebaja taotles haldus- ja ringkonnakohtus toimunud menetluste käigus, et põhiseadusvastasuse tõttu jäetaks kohaldamata

§ 6lg 5, § 7 lg 2 ja § 8 lg 11, mitte aga sama seaduse § 111 lg 11.

Nii haldus- kui ka ringkonnakohus on kaebaja taotluse kohta seisukoha võtnud. IV

1. Eeltoodud põhjustel tuleb jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsus muutmata.
4. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 järgi tema enda kanda. Vastustaja ei taotlenud menetluskulude hüvitamist. Seega jäävad ka vastustaja kulud HKMS § 109 lg 1 järgi tema enda kanda. Kautsjon tuleb arvata riigituludesse (HKMS § 107 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) 9