Obsah (14)

§ 436§ 231§ 386§ 122§ 132§ 173§ 162§ 174§ 138§ 144§ 175§ 477§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Tiia Bergson Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 16.06.2017.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-5003

) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel esitatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kooskõlas TMS § 221 lg-ga 1¹ muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks.
2. Vaidlust ei ole selles, et pooled sõlmisid 08.11.2005.a laenulepingu nr KL-071105KE, mille alusel sai hageja kostjalt laenu 3 500 000 eesti krooni (I kd tl 23). Laenulepingut on muudetud kokku 19 korral ning viimase, 20.07.2011.a sõlmitud laenulepingu muudatus nr 19 laenulepingule nr KL-071105KE järgi, kinnitasid laenulepingupooled, et laenusaaja kasutuses ja käsutuses on käesolevaks hetkeks laen summas 173 616,75 eurot ja laenu tagastamise tähtaeg on 07.11.2011.a. Samuti muutsid pooled laenuintresside ja tasumise põhimõtteid ning leppisid 4 kokku maksepuhkuses. Laenulepingutes leppisid pooled kokku ka lepingu tagatistes ning on sõlminud erinevaid hüpoteegi seamise lepinguid laenusaaja kinnisvarale. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et kostja 25.09.2014.a avalduse alusel algatas kohtutäitur hageja suhtes täitemenetluse nr 024/2014/1187 laenulepingust nr KL-071105KE tuleneva põhivõlgnevuse summas 173 606,34 euro ja viivise summas 173 433,06 euro sissenõudmiseks. Täitemenetluse käigus on põhinõue täidetud ja täitmisel on üksnes viivis summas 166 949,81 eurot. Kohus loeb need asjaolud

§ 231lg 2 ja 4 alusel tuvastatuks.

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas poolte majandustegevuses sõlmitud laenulepingus nr KL071105KE kokkulepitud viivisemäär 0,3% võlgnetavalt summalt päevas on tühine tüüptingimus. Hageja on seisukohal, et tegemist on ebamõistliku ja kahjustava tüüptingimusega. Hageja tugineb sellele, et tegemist on eelnevalt kostja poolt välja töötatud lepingutega, samuti ei ole selle tingimused poolte vahel eraldi läbi räägitud. Hageja leiab, et ei ole kunagi saanud mõjutada lepingus sisaldunud viivise määra kokkulepet, samuti ei ole selle üle peetud mingeid läbirääkimisi. Kostja vaidleb hageja seisukohtadele vastu.
2. VÕS § 35 lg 1 järgi tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi lõike 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. Kohtupraktikas on VÕS § 35 lõikeid 1 ja 2 nende koostoimes tõlgendatud selliselt, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma asjaolud, mille alusel on lepingutingimus VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena. Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja VÕS § 35 lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi.
3. Kohus leiab, et laenulepingus nr KL-071105KE kokkulepitud viivisemäär 0,3% päevas võlgnetavalt summalt päevas ei ole käesoleval juhul tüüptingimus. Kohus leiab, et hageja väited viivisemäära tüüptingimuseks olemise kohta on üldsõnalised ning põhistamata. Hageja ei ole esiletoonud, et tal ei olnud võimalik laenulepingu sõlmimisel vaidlusaluse lepingutingimuse sisu reaalselt mõjutada. Hageja ei ole isegi väitnud, et juba lepingut sõlmides leidis hageja, et kohaldatav viivisemäär on liiga suur ja ta soovis seda tegelikkuses muuta. Vaidlust ei ole iseenesest selles, et kostjal on ettevalmistatud visuaalselt sarnased põhjad laenulepingute sõlmimiseks ja ka hulk laenulepingule kohalduvaid tüüptingimusi, kuid kohtule ei ole veenvad hageja väited selle kohta, et hagejaga ei ole viivise määra kuidagi läbiräägitud. Sellele ei viita muuhulgas ka lepingu formaalsed tunnused - laenuleping ei ole trükitud lünktekst, kus oleks viivisemäär juba ette ära trükitud. See, et tegemist on väliselt sarnaste välja prinditud lepingutega ei tähenda, et tegemist on eelnevalt väljatöötatud ja seega läbirääkimata lepingutingimusega. Viivisemäär ei sisaldu käesoleval juhul ka laenulepingu tüüptingimuste vaid lepingu põhitingimuste osas, kus on kokku lepitud ka intressimääras ning laenu tähtajas. Need kõik on läbiräägitavad tingimused.
4. Hageja tugineb muuhulgas sellele, et ka teiste laenusaajatega on samuti sõlmitud laenulepinguid, milles viivisemääraks on 0,3%. Hageja tugineb tsiviilasjas nr 2-11-57814 kohtuotsusele, kus on tuvastatud, et kostja sõlmis Incom Holdinguga täpselt samadel tingimustel lepingu kui hagejaga. Kohus nõustub hagejaga selles, et iseenesest võib tüüptingimusele viidata see, et ühte tingimust kasutatakse samasuguses sõnastuses mitmes erinevas lepingus. Kuid kohtu hinnangul ei kinnita pelgalt teiste laenusaajatega sõlmitud laenulepingutes sama viivisemäär käesoleval juhul tüüptingimuse olemasolu. Kostja on esiletoonud, et ei ole mõeldav, kui panga poolt sõlmitavates kümnetes tuhandetes lepingutes 5 oleks kasutusel erinev kümnetuhandikkohaga viivisemäär vaid selleks, et viivisemäär ei oleks sarnane mõnes teises laenulepingus kasutatavaga viivisemääraga. Kohus nõustub täielikult kostja seisukohaga selles, et mitme vormistuslikult sarnase lepingu sõlmimine ja mitmes erinevas lepingus ühesuguse viivisemäära kokkuleppimine ei tõenda tüüptingimustel lepingu sõlmimist. Lisaks nähtub kohtule esitatud lepingutest, et kostja on teiste laenusaajatega sõlminud nii 0,3% kui ka teistsuguse viivisemääraga laenulepinguid (II kd tlk 36-59), seega on kostja pidanud erinevate laenusaajatega läbirääkimisi ka viivise osas ega kohalda automaatselt kõigile ühesugust viivisemäära.
5. Kuigi hageja on seisukohal, et kuivõrd kostja ja Incom Holding OÜ vahel sõlmitud laenulepingus on kokku lepitud viivisemääras 0,3% päevas, tõendab see asjaolu, et viivisemäär 0,3% päevas tasumata summalt on tüüptingimus. Kohtule esitatud Harju Maakohtu 13.11.2012.a otsusega tsiviilasjas nr 2-11-57814 on tuvastatud, et kostja ja Incom Holding OÜ vahel sõlmitud laenulepingus sisalduv kokkulepe viivisemääras 0,3% päevas ei ole tüüptingimus. Tallinna Ringkonnakohtu 17.06.2013.a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata, muuhulgas nõustus ringkonnakohus, et viivisemäära näol ei ole tegemist tüüptingimusega (II kd tlk 176-194). Kohus nõustub kostja seisukohaga selles, et laenulepingus sisalduva mittetüüptingimusega ei ole võimalik tõendada asjaolu, et kostja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingus on sama suure viivise määra näol tegemist tüüptingimusega.
6. Kostja on esile toonud, et hageja ning kostja on laenulepingule sõlminud kokku 19 muudatusettepanekut, muuhulgas on hagejale võimaldatud maksepuhkust (muudatus nr 11, 12 II kd tlk 3, 5), muudetud intressimäära (muudatus nr 2, 14, I kd tlk 184, II kd tlk 9), muudetud laenu tagastamise graafikut (muudatus nr 17, 19, II kd tlk 21, 26). Kohtule ei ole usutav, et nii laenulepingu sõlmimisel kui poolte pikaajalise laenusuhte nii arvuka korrigeerimise korral ei oleks hageja saanud viivisemäära kuidagi mõjutada. Kostja paindlikkust viivisemäära osas näitab muuhulgas ka see, et ka pärast kohtutäituri poole pöördumist avaldas kostja valmisolekut vähendada viivisemäära viiviseni 12% aastas (II kd tlk 60). Ka käesoleva kohtumenetluse raames avaldas kostja korduvalt nõusolekut vähendada viivisemäära seaduses sätestatud määrani. Hageja ei ole neid kostja pakkumisi vastu võtnud. Kuid taaskord kohus rõhutab, et hageja ei ole isegi väitnud, et ta on pöördunud kostja poole sooviga muuta esialgses laenulepingus kokkulepitud viivisemäära. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tegemist ei ole tüüptingimusega.
7. Isegi kui asuda seisukohale, et kokku lepitud viivisemäär 0,3% päevas on tüüptingimus, ei ole kohtu hinnangul tegemist ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes, mille korral peaks kohus jätma kohaldamata lepingujärgse viivisemäära ja lähtuma seadusjärgsest viivisemäärast. VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS §-s 44 on sätestatud, et kui VÕS § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kohus märgib, et keelatud on ebamõistlikult kõrge viivise ettenägemine tüüptingimustes. Ebamõistlikult kõrge viivise kokkuleppimise juhul tuleb lugeda kokkulepe VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühiseks ja nõuda saab vaid sel juhul seadusjärgset viivist. Riigikohus on leidnud, et tühine ja ebamõistlikult kõrge on kokkulepitud viivisemäär, mis ületab seaduslikku viivisemäära üle kahekümne korra. Käesoleval juhul ei ületa kokkulepitud viivisemäär seaduslikku viivisemäär rohkem kui kakskümmend korda. 6
8. Kohus leiab, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,3% tasumata summalt päevas on krediiditurul ning ka muus majandustegevuses tavapärane viivisemäär ega saa olla hagejat ebamõistlikult kahjustav. Kostja on kohtule esitanud tõendid selle kohta, et Eesti turul tegutsevad suuremad krediidiandjad rakendavad majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud krediidilepingute korral viivist 0,2%-0,3% päevas, mida võib pidada majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud laenulepingute puhul kohalikuks keskmiseks turul kehtivaks viivitusintressimääraks ehk turul valitsevaks praktikaks (II kd tlk 69-159). Kuivõrd kokkulepitud viivisemäär ei ole käesoleval juhul kõrgem teiste turul tegutsevate krediidiasutuste poolt tavapäraselt kokkulepitavatest viivisemääradest, ei saa kohus asuda seisukohale, et poolte vahel kokku lepitud viivisemäär on ebamõistlikult kõrge.
9. Kohus leiab, et kuigi laenulepingus kokkulepitud viivisemäär on kõrgem seaduses sätestatud viivisemäärast, ei ole see käesoleval juhul nii kõrge, et seda saaks pidada ebamõistlikuks viivisemääraks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega. Kohus märgib, et laenuleping on sõlminud mõlema poole majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Ka kostja on juhtinud tähelepanu, et hageja ja kostja vahelises laenulepingus kokkulepitud viivitusintressimäär 0,3% võlgnetavalt summalt päevas on täiesti tavapärane ning ka Riigikohtu praktikas korduvalt aktsepteeritud (RKTKo 32-1-24-11 ja 3- 2-1-97-07).
10. VÕS § 113 lg 8 järgi viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS § 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
11. Hageja on palunud viivist vähendada nullini. Viivise vähendamine VÕS § 113 lõike 8 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Põhimõtteliselt saab viivist vähendada ka nullini, kuid kohus osundab, et viivise vähendamist piiravad majandus- ja kutsetegevuses tegutseva võlgniku puhul VÕS § 113 lg 9 ja 10, mille kohaselt majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlgnik ei või tugineda kokkuleppele, millega piiratakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud viivise nõudeõigust, kui see kokkulepe on võlausaldaja suhtes asjaolude kohaselt äärmiselt ebaõiglane ja kokkulepe, millega välistatakse majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult viivise nõudmine või mille kohaselt riigihangete seaduse § 10 lõikes 1 või 2 nimetatud isik on kohustatud maksma viivist alla käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud määra, on tühine. Nimetatud sätete eesmärk on takistada äriühingutel kohustuste täitmisega viivitamist. Seega ei täidaks käesoleval juhul viivise nullini vähendamine seda eesmärki. Viivise vähendamine nullini oleks vastuolus ka VÕS § 113 lg 1, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda viivist kuni võlgniku poolt rahalise kohustuse kohase täitmiseni. Ka Riigikohtu hinnangul ei ole üldjuhul põhjendatud, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel vähendaks kohus viivist alla nõude seadusega tagatud ulatuse (RKTKo 3-2-1-06-05 p 18, 3-21-78-05 p21). Käesoleval juhul hageja selliseid erandlikke asjaolusid esile toonud ei ole. Kohtu hinnangul looks viivise nullini vähendamine olukorra, kus hagejale oleks laenulepingu rikkumine soodsam kui selle kohane täitmine. See aga ei ole kooskõlas VÕS § 133 lg 8 mõttega ning oleks võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane.
12. Kohus selgitab, et viivisenõude mõte on lihtsustada võlausaldajal rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahjus suuruse arvestamist. Seega väljendab viivis minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda ning viivisenõue ei sõltu tegeliku kahju olemasolust. Seega võib viivist nõuda tegelikust kahjust sõltumata, kuivõrd lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile on viivisel ka sanktsiooniline eesmärk – so tagada kohustuste nõuetekohane täitmine. Viivisenõue peab 7 motiveerima võlgnikku oma rahalisi kohutusi kohaselt täitma, selle täitmata jätmise korral aga võlgnikku karistama ning võlausaldajale kahju hüvitama.
13. Hageja leiab, et viivist tuleb vähendada muuhulgas põhjusel, et käesoleval juhul ei kostjale ei ole laenu tagastamise kohustuse täitmisega viivitamisest kahju tekkinud. Hageja märgib, et kuivõrd õigusteooria ja kohtupraktika järgi on viivise eesmärk hõlbustada võlausaldaja jaoks kahjunõude maksmapanekut on tegemist paušaalse kahjuhüvitisega ning viivist tuleb võrrelda võlausaldajale tegelikult tekkinud kahjuga VÕS § 127 lg 1 järgi. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Kohus leiab, et nii Riigikohtu juhiste kui ka muu kohtupraktika kohaselt on võlausaldajale tagatud lepingu järgses määras viivis kuni põhinõude suuruseni ning põhinõuet ületavas osas seadusjärgses määras viivis. Juhul kui võlausaldaja soovib viivise väljamõistmist lepingujärgses määras ka põhinõuet ületavas osas, peab ta lepingujärgse ja seadusjärgse viivise vahet põhjendama. Kohus juhib tähelepanu, et nõuab kostja hagejalt viivist põhivõla ulatuses.
14. Kohus leiab, et hageja ei ole suutnud praegusel juhul kohut veenda, et nõutav viivis oleks kostja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Vaidlust ei ole selles, et hageja täitis laenulepingust tuleneva kohustuse ca kolmeaastase hilinemisega ning kostjale on seega õigus kohaldad hageja suhtes õiguskaitsevahendeid. See, millises määras on kostjale hageja tegevuse tõttu kahju tekkinud ei oma tähendustega ei anna hagejale õigustust jätta laenulepingust tulenevad kohustused täitmata. Kohus märgib, et viivisenõude suurus ei ole iseenesest tingitud kõrgest viivisemäärast, vaid eeskätt oma kohustuste täitmisega venitamise aja pikkusest. Kohus nõustub kostjaga ka selles, et pooltevahelisele võlasuhtele tegelikult rakenduv viivis on üksnes 0,08%. See kas kostjale tegelikkuses tekkis laenusumma õigeaegsest tagastamata jätmisest kahju, ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, kuivõrd kostja nõuab viivist põhisumma ulatuses.
15. Hageja taotleb viivise vähendamist ka põhjusel, et põhivõlg on kostjale tasutud. Kohtu hinnangul ei anna viivise vähendamiseks alust asjaolu, et laenusumma on juba kostjale tagastatud. Vaidlust ei ole selles, et täitemenetluse alustamisel võlgnes hageja kostjale kokku 347 039,40 eurot, millest 173 606,34 eurot moodustas tagastamata laenusumma ja 173 433,06 eurot viivis. Põhivõlg on kostjale tasutud täitemenetluse raames alles 19.05.2015.a. Hageja on oma lepinguliste kohustuste täitmisel olnud viivituses kokku 1 289 päeva (07.11.2011.a 19.05.2015.a). Kohtu hinnangul ei muuda olematuks põhinõude tasumine kohustuse täitmisega viivitamist 1 289 päeva võrra ning asjaolu, et võlgnik on lõpuks oma kohustuse täitnud ei anna alust viivise vähendamiseks. Kohus juhib hageja tähelepanu, et laenusumma tagastamine oli laenusaaja laenulepingust tulenev põhikohustus.
16. Hageja leiab, et viivisenõuet tuleb vähendada muuhulgas põhjusel, hageja poolt põhivõlgnevuse tasumisega viivitamine on põhjustatud asjaoludest, mille üle hagejal puudus kontroll ja mis ei kuulunud hageja mõjusfääri. Kohus leiab, et ka see asjaolu ei anna alust viivise vähendamiseks, kuivõrd takistusi, mis põhjustasid põhivõlgnevuse tasumisega viivitamise ei põhjustanud kostja.
17. Kohus leiab, et hageja ei ole esile toonud ühtegi põhjendust, mis annaks aluse viivise vähendamiseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel. Eeltoodust tuleb asuda seisukohale, et hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2016/3457 tuleb jätta rahuldamata.
18. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. 28.

§ 386

lg 4 kohaselt kohus tühistab hagi tagamise otsusega, kui hagi jäetakse rahuldamata. Harju Maakohtu 01.04.2016.a määrusega (I kd tlk 97-98) rahuldati Kermon Invest OÜ hagi 8 tagamise avaldus ning peatati Tallinna kohtutäitur Arvi Pink’i menetluses olevas täiteasjas nr 024/2014/1187 menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-16-5003 kohtulahendi jõustumiseni. Kuna kohus jätab käesoleva otsusega hagi rahuldamata, siis kuulub kohaldatud hagi tagamise abinõu tühistamisele. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine 29. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus

§ 122

lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind ja hagita asja hind.

§ 132

lg 5 alusel loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 6 000 eurot. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel hageja saadav kasu olla 166 949,81 eurot. Seega tuleb käesoleva asja hinnaks määrata 6 000 eurot. Menetluskulude jaotamine ja rahalise suuruse kindlaksmääramine 30.

§ 173

lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 173

lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse.

§ 162lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. 31.

§ 174

lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus on seisukohal, et menetluskulude kindlaksmääramine ei takista käesolevas asjas kohtuotsuse tegemist. 32. Kostja esindaja esitas 11.05.2017.a avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avaldus vastab

§ 174lg 10 ja § 176 lg 1 ja 5 nõuetele.

Avaldusest nähtub, et kostja menetluskulud seisnevad lepingulise esindaja kuludest summas 4946,40 eurot (käibemaksuga). Kostjale on õigusabi osutatud 45,8h ulatuses tunnihinnaga 108 eurot (käibemaksuga). Kostja palub märkida menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja kinnitab, et kõik märgitud kulud on seotud käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. Samuti kinnitab kostja, et ta ei saa lepingulise esindaja kuludelt käibemaksu tagasi arvestada, seega palub kostja hagejalt välja mõista menetluskulu koos käibemaksuga. Kostja esindaja esitas 15.05.2017.a kohtuistungil täpsustuse menetluskulude nimekirja osas, mille kohaselt kostja soovib avaldusele lisada 15.05.2017.a kohtuistungi aja vastavalt kostja esindaja tunnihindele. 33. 16.05.2017.a esitas hageja seisukoha kostja menetluskulude nimekirja osas. Hageja jätab kostja õigusabikulude põhjendatuse ja vajalikkuse kohtu otsustada. Kohus saab anda vastavalt oma õiglasele äranägemisele hinnangu, millised menetlustoimingud ja millises mahus on olnud õiglased ja põhjendatud. Hageja ei vaidle vastu kostja õigusabikulu tunnimäärale. 34.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on

§ 144

p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 138

lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud ja ta menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda üksnes selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on selgelt 9 põhjendamatu või kui lepingulise esindaja kulude kohta esitatakse vastuväide, kontrollib kohus ka lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 35. Kohus selgitab,

§ 174

lg 8 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi (vt ka Riigikohtu 15.02.2012.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-11, p 7). Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus

§ 477

lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013.a, 3-2-1-65-13 p 14). Kohus selgitab, et vastaspoolelt menetluskulude väljamõistmise aluseks ei ole mitte esitatud arved, vaid õigusabikulude põhjendatus ja vajalikkus.

1. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et kostja lepingulise esindaja kulude suuruseks on 4946,40 eurot (käibemaksuga). Hagejale on õigusabi osutatud 45,8h ulatuses tunnihinnaga 108 eurot (käibemaksuga).
2. Kohus, kontrollinud kostja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et menetluskulude nimekirjas toodud toimingud on osalises ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kohus leiab, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud ning vastab kohtupraktikas aktsepteeritule.
3. Kohus analüüsib järgnevalt kostja lepingulise esindaja kulusid. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest nähtub, et õigusabi osutamiseks kulunud aeg ja selle käigus tehtud toimingud on järgmised: 06.04.2016.a hagi ja selle lisade läbitöötamine, õiguslik analüüs 2,3h; 19.04.2016.a hagi vastuse koostamine 7,2h; 21.04.2016.a hagi vastuse koostamine 7h; 22.04.2016.a hagi vastuse koostamine, dokumendi lõplik redigeerimine 4h; 02.05.2016.a kompromissilepingu projekti koostamine 0,4h; 17.10.2016.a hageja 06.07.2016.a menetlusdokumendiga tutvumine ja analüüs 0,8h; 18.10.2016.a kostja 20.10.2016 seisukohtade koostamine 4,8h; 19.10.2016.a kostja 20.10.2016 seisukohtade koostamine, dokumendi lõplik redigeerimine 6,3h; 09.03.2017.a hageja 06.03.2017.a vastuväite ja taotlusega tutvumine, analüüs, kostja 13.03.2017.a arvamuse koostamine 4,5h; 10.03.2017.a kostja 13.03.2017.a arvamuse koostamine, dokumendi lõplik redigeerimine 4,8h; 28.04.2017.a kostja 28.04.2017.a seisukohtade koostamine 1,2h; 10.05.2017.a kohtuistungiks ettevalmistamine 2,5h. Kostja esindaja esitas 15.05.2017.a kohtuistungil täpsustuse menetluskulude nimekirja osas, mille kohaselt kostja soovib avaldusele lisada 15.05.2017.a kohtuistungi aja vastavalt kostja esindaja tunnihindele: istung kestis 1.5h.
4. Kostja esindajal on kulunud 06.04.2016.a-22.04.2016.a hageja poolt esitatud hagi läbi töötamiseks ning sellele vastuse koostamiseks 20,5h. Kohtu hinnangul on selline ajakulu meelevaldne. Kostja esindaja on hagi vastuses esitanud mitmeid viiteid Riigikohtu lahenditele, mis seetõttu teevad vastuse ka mahukaks. Kohus on seisukohal, et kohtule esitatav menetlusdokument ei ole kostja esindaja poolt erinevatest kohtulahenditest tulenevate väidete ümberkirjutamise väljundiks. Eeltoodu tähendab, et hageja ei pea hüvitama kostja esindaja esitatud mahuka menetlusdokumendi koostamise ajakulu. Kohus, hinnates hagiavalduse ja kostja vastuse mahtu ning sisukust, on seisukohal, et põhjendatud ajakulu eelpool toodud toimingute osas on 11h. 10
5. Kostja esindajal on kulunud 18.10.2016.a-19.10.2016.a kostja 20.10.2016.a seisukoha koostamiseks 11,1h. Seisukoht koostati hageja 06.07.2016.a seisukohale. Kohus, hinnates hageja seisukoha ning kostja seisukoha mahtu ning sisukust, on seisukohal, et põhjendatud ajakulu eelpool toodud toimingu osas on 6h.
6. Kostja esindajal on kulunud 09.03.2017.a-10.03.2017.a hageja 06.03.2017.a taotluse ja vastuväite analüüsimiseks ning kostja 13.03.2017.a vastuse koostamiseks 9,3h. Kostja poolt esitatud vastuses on palju korduvaid seisukohti, mida kostja on eelnevates menetlusdokumentides juba kajastanud. Eeltoodu kohaselt on põhjendatud ajakulu eelpool toodud toimingu osas 5h.
7. Kokku loeb kohus kostja lepingulise esindaja kulusid seoses kohtumenetlusega põhjendatuks mahus 28,4h, mis kostja lepingulise esindaja tunnihinda (108 eurot käibemaksuga) arvestades vastab 3067,20 eurole. Kohus rahuldab kostja avalduse osaliselt ning mõistab tulenevalt menetluskulude jaotusest hagejalt välja menetluskulud summas 3067,20 eurot. 43.

§ 177

lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on kostja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hagejal tasuda kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (3067,20 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 44.

§ 177

lg 3 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise määrus toimetatakse menetlusosalistele kätte.

§ 178

lg 1 kohaselt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

§ 178

lg 4 sätestab, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Bergson Kohtunik 11