Obsah (4)

§ 100§ 101§ 99§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Fred Fisker Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2017.a, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-105303 T

) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida

§ 100

lg-te 1 ja 4 alusel antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette.

§ 101

lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse

1. detsembri
2. a määruse nr 139 järgi on
3. jaanuarist 2017 töötasu alammäär 470 eurot kuus, millest 1/2 elatise alammäär on 235 eurot vanema kohta.
4. Kohus loeb sünnitunnistusega tõendatuks, et hageja XXXX on sündinud XXXX. Lapse emana on sünnitunnistusele kantud XXXX ja isana XXXX. Kuna kostja kahtles enda isaduses hageja suhtes, siis kohus tegi 09.06.2017 e-kirjaga pooltele ettepaneku käia kohtuväliselt DNA-ekspertiisis. 21.08.2017 uuringuaktist nr XXXX selgub, et riiklikult tunnustatud ekspert XXXX jõudis ekspertiisis tulemuseni, mis kinnitab, et XXXX on 99, 9999 % lapse XXXX bioloogiline isa (lk 45). Seega on XXXX ja XXXX lapse hooldusõiguslikud vanemad. 6.

§ 100

lg 1 esimese lause kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Hageja palub kostjalt välja mõista elatis summas 235 eurot kuus.

1. Kostja vastuväite kohaselt ei ole tal võimalik tasuda elatist miinimummääras, kuna kostja on intellektipuudega isik ja tema ainsaks sissetulekuks on pension. Kostja on nõus tasuma elatist mõistlikus summas, so 50 eurot kuus alates 01.01.2018 (vt kostja 06.12.2017 e-kiri lk 48).
2. Ülalpidamise ulatuse sätestab

§ 99

, mille lg-te 1 ja 2 järgi tuleb kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15). Kolleegium on selgitanud, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on

§ 101lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada. Kuivõrd hageja nõuab kostjalt elatist miinimummääras, siis lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulusid ei tule hagejal tõendada (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15).
3. Lapse elulaad sõltub tema vanemate sissetulekust ning igasugune vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ja seetõttu ka lapse ülalpidamise ulatust. Seega tuleb ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel arvestada nii lapse vajaduste kui ka vanemate võimalustega.
4. Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

§ 102

lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise 3 väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. 11. Alla seaduses sätestatud miinimummäära saab kohus elatise välja mõista mõjuval põhjusel, muu hulgas võib selleks olla vanema töövõimetus (

§ 102lg 2).

Praeguses asjas on kostja tuginenud puudele ja töövõimetusele.

1. Kohus leiab, et hageja nõude vähendamiseks on käesoleval juhul põhjendatud. Kostja on kohtule esitanud Sotsiaalkindlustusameti 05.03.2017 otsuse, millest selgub, et XXXXel on tuvastatud keskmine puue, sest tema igapäevases tegutsemises või ühiskonnaelus osalemisel esineb raskusi (lk 11). Eesti Töötukassa 02.02.2017 otsusega on XXXXel tuvastatud osaline töövõime, kuna isiku töötamine on tema terviseseisundist tulenevalt osaliselt takistatud (lk 12). Kostja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja töötab XXXX ja tema keskmine töötasu on 366, 21 eurot kuus. Lisaks töötasule saab kostja sotsiaaltoetust 24, 80 eurot ja töövõimetuspensioni 254, 98 eurot kuus. Seega on kostja igakuine sissetulek kokku 645, 99 eurot. Kohus leiab, et kostja on võimeline tasuma igakuist elatist summas 150 eurot kuus. Selline summa on kohane, kahjustamata kostja enese ülalpidamisvõimet. Isegi kui arvata maha töövõimetuspension ja sotsiaaltoetus (kostja puudest tulenev lisakulu) 279,78 eurot, siis elatise tasumine 150 eurot ei osutu kohtu hinnangul arvestades kostja igakuist töötasu suurust 366, 21 eurot ebamõistlikult koormavaks.
2. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja elatise hageja kasuks 150 eurot kuus alates
3. maist 2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni. Menetluskulude jaotus
4. TsMS § 173 lg 1 järgi esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Fred Fisker Kohtunik 4