4-18-2095 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juunil 2018. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-18-2095 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar

§ 128

lg 1 järgi Kaebuse esitaja (menetlusalune isik) Kaarel Tammar (isikukood: 37311080254) Eesti Vabariigi kodanik Aadress: xxxx E-post: xxxxx Karistatus: kehtiv karistus puudub Kaitsja vandeadvokaat Veiko Viisileht Advokaadibüroo LINKLaw Aadress: Maakri 23a Tallinn Harjumaa 10145 E-post: xxxx Kohtuväline menetleja Tööinspektsioon (registrikood: 70001969) Aadress: Mäealuse 2/2 Tallinn Harjumaa 12618 E-post: xxxx Esindaja: peajurist Kairit Ehala, peajurist Marika Liiv Menetluse liik Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 alusel RESOLUTSIOON VTMS VTMS § 132 p-st 3 ja § 29 lg 1 p-st 1

1. Rahuldada Kaarel Tammar’i kaebus Tööinspektsiooni kiirmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 3-2/
2. 03.04.
4. Tühistada täielikult Tööinspektsiooni 03.04.
5. a kiirmenetluse väärteoasjas nr 3-2/
6. a otsus
7. Lõpetada väärteoasjas nr 4-18-2095 (3-2/2818) väärteomenetlus menetlusaluse isiku Kaarel Tammar’i suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.t teos väärteotunnuste puudumise tõttu.
8. Tagastada Kaarel Tammar’ile tema poolt 03.04.
9. a Rahandusministeeriumi Swedbank AS-is asuvale arveldusarvele nr EE932200221023778606 tasutud kohtuvälise menetleja poolt määratud 200 eurot suurune rahatrahv Kaarel Tammar’i Swedbank AS-i arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx 4-18-2095 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamise päevast. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. I KAEVATAV OTSUS 03.04.
10. a koostas Tööinspektsiooni tööinspektor-jurist Marlee Kruusimäe kiirmenetluse otsuse väärteoasjas nr 3-2/2818 Kaarel Tammari suhtes (KVM tl 15-17). Otsusega karistati Kaarel Tammarit töölepingu seaduse (edaspidi:

) § 128 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest 50 trahviühiku ehk 200 euro suuruse rahatrahviga. Menetlusalust isikut karistati selle eest, et 20.02.2018. a Tallinnas on toimunud OÜ-s XX töölepingute erakorraline ülesütlemine seoses koondamisega, kuid tööandja volitatud esindaja Kaarel Tammar ei ole koondades järginud töölepingu seaduse sätteid. Täpsemalt ei ole tööandja volitatud esindaja järginud

§ 101

lg-tes 1-3 ja

§ 102

lg-tes 1 ja 2 sätestatud töötajate informeerimise ja konsulteerimise ning Eesti Töötukassa teavitamise nõudeid töölepingute kollektiivsel ülesütlemisel/koondamisel. Usaldusisikuga või selle puudumisel töötajatega pole konsulteeritud.

§ 101

lg-s 2 märgitud teavet ei esitatud usaldusisikule või selle puudumisel töötajatele ning andmetest ärakirja Eesti Töötukassale ei saadetud.

§ 101lg-s 2 märgitud andmed ja andmeid konsulteerimise kohta ei täidetud.

OÜ XX töötajaid teavitati töösuhte lõpetamisest 20.02.

1. a ning töötajate viimane tööpäev oli 28.02.
2. a. Töölepingute kollektiivsest ülesütlemisest teavitas tööandja volitatud esindaja Kaarel Tammar Eesti Töötukassat 20.02.
3. a, olles eelnevalt töötajatele ülesütlemisavaldused kätte andnud. Kokkuvõtlikult leidis kohtuväline menetleja, et Kaarel Tammar on rikkunud eelkirjeldatud käitumisega

§ 101

lg-tes 1-3 ja

§ 102

lg-tes 1 ja 2 sätestatut ning pannud seega toime

§ 128lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

II KAEBUS 18.04.

1. a esitas menetlusalune isik Kaarel Tammar Harju Maakohtule kaitsja vandeadvokaadi Veiko Viisilehe kaudu kaebuse koos lisadega Tööinspektsiooni 03.04.
2. a kiirmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 3-2/2818 (kohtu tl 1-9). Kaebaja taotles kohtuvälise menetleja otsuse täielikku tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist. Samuti soovis kaebaja tasutud rahatrahvi tagastamist menetlusaluse isiku arveldusarvele ning määrata, et väärteomenetluse lõpetamise korral kuulub menetlusalusele isikule hüvitamisele kaitsjatasu. Menetlusalune isik oli nõus kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kaebaja leiab, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Menetlusaluse isiku tegevuses puuduvad väärteo tunnused.

§ 101

lg 1 kohaselt peab tööandja enne, kui ta otsustab kollektiivse ülesütlemise aegsasti konsulteerima töötajate usaldusisikuga või tema puudumisel töötajatega, eesmärgiga jõuda kokkuleppele kavandatava ülesütlemise ärahoidmiseks või nende arvu vähendamiseks ning tagajärgede leevendamiseks, sealhulgas töötajate tööotsingutele või ümberõppele kaasaaitamiseks.

§ 101

ja 102 seavad kohustused tööandjale ja mitte juhatusele või lepingulisele esindajale.

§ 128

lg 1 kohaselt karistatakse tööandja poolt töölepingu kollektiivsel ülesütlemisel informeerimise ja konsulteerimise kohustuse täitmata jätmise eest rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, karistatakse rahatrahviga kuni 1300 eurot. Antud süüteokoosseisu subjektiks on tööandja, kes võib olla nii füüsiline kui juriidiline isik. Tööandjaks on antud juhul juriidiline isik OÜ XX, mitte menetlusalune isik. Menetlusalune isik korraldas töötajatele koondamisteatiste saatmise. Kuigi menetlusalune isik tegutses tööandja ülesandel ja tööandja esindajana, ei saa teda samastada tema esindatud tööandjast juriidilise isikuga, kes oli enne koondamisteadete 2 4-18-2095 kätteandmist jätnud täitmata töötajate informeerimise kohustuse. Tööandja lepinguline esindaja ei saa vastutada

§ 128

lg 1 alusel, kuna

§-s 128 nimetatud teo saab toime panna vaid tööandja, kelleks on OÜ XX.

§ 128

süüteokoosseisu subjekti kirjeldav termin „tööandja“ on

§ 1

lg-s 1 määratletud õigusmõiste, mis ei laiene tööandja esindajale, kes ei ole töösuhte pooleks, mistõttu puudub tal täideviija karistusõigusliku vastutuse eelduseks olev isikutunnus. Riigikohus on asja nr 4-17-3766 punktis 16 selgitanud järgnevat: Tuleb aga tähele panna, et osutatud normis määratletakse tööandjat kui isikut, kelle heaks teeb teine füüsiline isik töölepingu alusel tööd ja kes on kohustatud maksma töötajale töö tegemise eest tasu. H. H. ja E. L. ei olnud tööõigussuhte pooleks, s.o tööandjaks osutatud sätte mõttes, vaid nad esindasid tööandjat. Kaitsja märgib põhjendatult, et ka ametiühingute seaduse tähenduses on tegemist erinevate õigussubjektidega, keda samastada ei saa ega tohi. Järelikult ei ole menetlusalused isikud AÜS §-s 262 sätestatud väärteokoosseisu subjektid ja nad ei saanud erilise isikutunnuse puudumise tõttu selle süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise eest vastutada. Kaebaja on seisukohal, et ka praegusel juhul puudub menetlusalusel isikul eriline isikutunnus (tööandja staatus), mistõttu ei saa menetlusalune isik selle süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise eest vastutada. III KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT 25.04.

1. a saabus Harju Maakohtule Tööinspektsiooni volitatud esindaja Kairit Ehala seisukoht koos lisadega Kaarel Tammari esitatud kaebusele (kohtu tl 12-24). Kohtuväline menetleja nõustus kirjalikus seisukohas väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses väärteomenetluse seadustiku (edaspidi: VTMS) § 120 alusel. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et kohtuväline menetleja tugines väärteoasjas nr 3-2/2818 otsust tehes tõestele ja autentsetele ning piisavalt selgetele tõenditele, mis on piisavad väärteo toimepanemise ja menetlusaluse isiku Kaarel Tammari süü tõendamiseks. Seetõttu puudub alus loobuda Kaarel Tammarile esitatud väärteoetteheitest, sh tuginedes Riigikohtu 05.03.
2. a väärteoasjas nr 4-17-3766 tehtud otsuses toodule. Kohtuväline menetleja ei nõustunud kaebuses esitatud seisukohtadega ning jäi kiirmenetluse otsuses väljendatud seisukohtade juurde ja palus kaebus jätta rahuldamata, põhjendades seda järgmiselt. Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebaja väitega, mille kohaselt menetlusaluse isiku süü on välistatud, sest tööandja lepinguline esindaja ei saa vastutada

§ 128

lg 1 alusel, sest

§-s 128 nimetatud teo saab toime panna vaid tööandja ehk XX OÜ. Juriidilise isiku vastutus ei ole üldine kõikide süütegude eest, vaid tuleneb üksnes seaduse paragrahvist, milles on juriidilise isiku teo karistatavus otseselt ette nähtud. See tähendab, et kvalifikatsiooniparagrahvis on eraldi lõige, milles kasutatakse sõnastust „sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik“. Juriidilise isiku vastutusele võtmise eeldused (süüteokoosseis, õigusvastasus, süü) tuleb tuvastada konkreetse teo toime pannud füüsilise isiku käitumises.

§ 1

lg-st 1 tuleneb, et tööandjana mõistetakse

-s isikut (nii füüsilist kui juriidilist isikut), kelle juhtimisele ja kontrollile allub töötaja (tingimata füüsiline isik) ja kes maksab töötajale töö eest tasu. Juriidiline isik kui abstraktsioon ei saa tegutseda iseseisvalt, vaid seda esindavate isikute kaudu. Juriidilise isiku seadusjärgne esindamise pädevus tuleneb tsiviilseadustiku ülosa seaduse (edaspidi: TsÜS) §-st 34 ja kuulub juriidilise isiku korral üldjuhul isiku juhatusele. Samuti on võimalik juriidilise isiku esindamine esinduse sätete alusel. Praegusel juhul on XX OÜ juhatuse liige LNC volitanud menetlusalust isikut Kaarel Tammarit esindama osaühingut kõikides tehingutes ja toimingutes seoses töösuhte lõpetamisega osaühingu ja tema töötajate vahel.

§-d 101-103 näevad ette menetlusreeglid, mida tööandja peab järgima, kui ta kavandab

§-s 90 toodud kollektiivset koondamist.

§-d 101 ja 102 sätestavad tööandjale väga selged kohustused seoses töötajate informeerimise ja konsulteerimisega ja Eesti Töötukassa 3 4-18-2095 teavitamisega kollektiivsest koondamisest. Juriidilisest isikust tööandja saab neid kohustusi täita vaid oma esindajate kaudu. Samuti on juriidiline isik võimeline neid kohustusi rikkuma oma esindajate kaudu. Vastupidine tõlgendus tähendaks, et juriidilisest isikust tööandja ei olegi kohustatud neid kohustusi täitma, kuna ta saab neid täita ainult esindaja vahendusel ja esindaja kohustust seadus ei sätesta. Eeltoodut kinnitab ka Riigikohtu 03.03.

1. a otsuse nr 3-1-1-15505 punktides 8 ja 9 toodu: Tolliseaduse § 25 lg 1 kohaselt määrab kauba tariifse klassifikatsiooni vastavalt õigusaktidele deklarant. /…/ Juriidilisest isikust deklarant või deklarandi esindaja saab tollideklaratsiooni esitada mõistetavalt üksnes konkreetse füüsilisest isikust esindaja kaudu. /…/ Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et maksudeklaratsiooni (sh tollideklaratsiooni) allkirjastamine ei ole käsitatav pelgalt formaalsusena. Just deklaratsiooni allkirjastaja pädevuses on langetada lõplik otsustus, millised andmed allkirjastatavasse deklaratsiooni kanda. Seejuures ei ole tähtsust sellel, kas deklaratsiooni täidab füüsiliselt allkirjastaja ise või mõni muu isik, samuti sellel, kelle initsiatiivil konkreetne kanne deklaratsiooni ühte või teise lahtrisse tehakse. Deklaratsiooni allkirjastades kinnitab allkirja andja deklaratsioonis sisalduvate andmete õigsust ja võtab selle eest vastutuse. Eeltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et TS § 73 lg-s 1 sätestatud kauba vale tariifse klassifikatsiooniga deklareerimise väärteokoosseisu subjekt saab olla üksnes isik, kes on tollideklaratsiooni allkirjastanud. Karistusseadustiku (edaspidi: KarS) § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt juriidilise isiku huvides. Juriidiline isik kui abstraktsioon ei saa tegutseda iseseisvalt, vaid teda esindavate isikute kaudu. Juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse derivatiivse mudeli keskseks küsimuseks on, milliste füüsiliste isikute tegu juriidilisele isikule omistada. KarS § 14 lg 1 vastuvõtmisjärgne redaktsioon lähtus isikulise seose defineerimisel arusaamast, et juriidilise isiku vastutuse võib kaasa tuua vaid sellise toimepanija käitumine, kelle pädevuses on juriidilise isiku tahte väljendamine. Juriidilise isiku tahte võib samastada selle juhtide tahtega põhjusel, et selline isik saabki reaalses elus toimida ainult oma juhtide tegevuse kaudu. Kohtupraktikas on juba selle redaktsiooni järgi aktsepteeritud, et juriidilise isiku vastutus võib kaasa tuua ka keskastme juhi tegu, kellel konkreetses valdkonnas on õigus teha iseseisvaid otsustusi ja sellega suunata juriidilise isiku tahet (23.03.
2. a otsus nr 3-1-19-05), samuti tavatöötaja tegu, kui see on toimunud organis või juhtivtöötaja käsul või heakskiidul (10.02.
3. a otsus nr 3-1-1-145-05; 09.04.
4. a otsus nr 3-1-1-9-08). Esindajat tuleb pidada pädevaks juhul, kui talle on juriidilise isiku sees antud õiguspädevus oma ülesannete täitmiseks ning koosseisupärane tegu pannakse toime nende ülesannete teostamise sfääris. Juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus ei asenda, vaid täiendab füüsilise isiku vastutust (22.12.
5. a otsus nr 3-1-1-121-04). Enne seda, kui omistada mingi süüteo toimepanemist juriidilisele isikule, peab sellele eelnevas süüteomenetluses igal juhul olema selgitatud juriidilise isiku nimel süüteo toime pannud füüsilise isiku käitumise vastavus deliktistruktuurile. Juriidiline isik õigusliku abstraktsioonina ei ole võimeline tegutsema muul viisil kui füüsilis(te) isiku(te) vahendusel, mistõttu tuleb esmalt tuvastada vastutuse üldised alused, s.t koosseisupärasus, õigusvastasus ja süü töötajate/isiku tegevuses.

§ 128näeb ette nii füüsilise kui ka juriidilise isiku vastutuse.

Kui juriidilise isiku organi liige, juhtivtöötaja või pädev esindaja, kes pidi täitma

-s sätestatud tööandja kohustusi, ei täida neid kohustusi, siis toob see kaasa konkreetse füüsilise isiku vastutuse. Kohtuvälise menetluse käigus on ilmnenud tööandja kohustuste faktiline üleandmine volikirja alusel Kaarel Tammarile. Menetlusaluse isiku näol on tegemist õigusalaseid teadmisi omava vandeadvokaadiga, kellel volitatud esindajana oli reaalne võimalus, õigus ja kohustus täita seadusest tulenevaid tööandja kohustusi ning kes oleks saanud vältida

§-des 101 ja 102 toodud nõuete rikkumisi. Juriidilise isiku tegu on karistatav nii tegevuse kui tegevusetuse vormis. Tegevusetusdelikti puhul peab teokirjeldusest nähtuma konkreetse füüsilise isiku kohustus nõutava teo tegemiseks, nõutav tegu, mille ta tegemata jättis, samuti see, millises 4 4-18-2095 vormis oli täidetud subjektiivne koosseis. Juriidilise isiku karistusõiguslik vastutus ei asenda, vaid täiendab füüsilise isiku vastutust. Juriidilise isiku huvides tegutsenud füüsilise isiku (organi liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja) vastutusele võtmine on võimalik nii paralleelselt juriidilise isikuga kui ka eraldiseisvalt. Tööinspektsiooni järelevalve all olevad

või ka töötervishoiu ja tööohutuse seadus (TTOS) näevad ette hulgaliselt kohustusi tööandjale ning kohustuste rikkumise eest on ette nähtud vastutus nii füüsilisele kui juriidilisele isikule. Kui jaatada menetlusaluse isiku seisukohta, siis füüsilise isikuna vastutaksid sellisel juhul vaid FIE-d ning juriidilise isiku karistamine on välistatud, kuna

ja TTOS ei sisalda eraldi sätteid, mis paneks juriidilise isiku seaduslikule/volitatud esindajale kohustuse korraldada esindatava kohustuste täitmine. Selline tõlgendus on problemaatiline, kuna suur osa eriseadustes toodud juriidilise isiku vastutust sätestavatest normidest muutuks sisutuks. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et

-s ja TTOS-s sätestatud väärtegusid, mille toimepanijaks on süüteokoosseisus nimetatud tööandjat, tuleb kohaldada, kui füüsilisest või juriidilisest isikust tööandja seaduslik või volitatud esindaja on tööandja nimel koosseisus sätestatud teo toime pannud ning nimelt selle toime pannud füüsilise isiku suhtes. Vastupidine tõlgendus tähendaks, et füüsilise isiku vastutust kehtestavad sätted kohalduvad ainult füüsilisest isikust tööandjale; juriidilise isiku vastutust sätestav norm oleks aga sisutu, sest kui ei ole võimalik tuvastada teo toimepanemist füüsilise isiku poolt, puuduks ka võimalus sama teo omistamiseks juriidilisele isikule, kui tegu on toime pandud juriidilise isiku huvides. Kohtuväline menetleja leidis, et kaebaja viidatud Riigikohtu lahendis nr 4-17-3766 toodu laiendamine antud väärteomenetlusele on meelevaldne. Nimelt on Riigikohus lahendi punktis 16 viidanud tööandja mõiste sisustamisel

-le. Punktis 17 on aga Riigikohus aga toonud välja järgmise: Peab möönma, et ametiühingu valitud esindaja tegevuse takistamise eest karistusõiguslikku vastutust sätestav väärteokoosseis (AÜS § 262) on normitehniliselt ebaõnnestunud. Maakohus märkis õigesti, et KarS § 14 lg-s 1 väljendatud spetsiaalsuspõhimõtte kohaselt vastutab juriidiline isik vaid siis, kui see on ette nähtud karistusseadustiku eriosas või muu seaduse vastavas paragrahvis. AÜS § 262 on formuleeritud ühelõikelisena ja selles ei sisaldu viidet juriidilise isiku vastutusele. Järelikult saab osutatud sätte järgi vastutada üksnes füüsiline isik. Kuna aga selle väärteokoosseisu subjektiks olev füüsiline isik peab vastama erilise isikutunnusega isiku määratlusele, s.t ta peab olema tööandja, ja vastutust väärteokatse eest sätestatud ei ole, ei saa AÜS § 262 järgi kaasnevast väärteovastutusest kõneleda juhtudel, mil AÜS § 20 lg 1 p 5 nõudeid rikutakse juriidilise isiku huvides ja/või isiku poolt, kellel selline eriline isikutunnus puudub. Kirjeldatud lünka ei saa kõrvaldada seaduse tõlgendamise teel, vaid kõnealuse olukorra muutmine eeldab seadusandja aktiivset sekkumist. Seega jättis Riigikohus Tööinspektsiooni kassatsioonkaebuse rahuldamata põhjusel, et AÜS-s on vastutuse sätted formuleeritud ühelõikelistena ja neis ei sisaldu viidet juriidilise isiku vastutusele, mistõttu ei saa vastutada ka juhatuse liikmed.

§ 128

on aga sõnastatud kahelõikelisena sisaldades nii füüsilise kui ka juriidilise isiku vastutust. Tartu Maakohus on 25.04.2016. a otsuses väärteoasjas nr 4-16-465 märkinud järgmist: Kohus leiab, et vaatamata asjaolule, et

§-des 125 lg 1 ja 126 lg 1 on ette nähtud just tööandja vastutus, on võimalik vastutusele võtta ka tööandja esindajat füüsilise isikuna. Võrreldes

7-nda peatüki sätteid näiteks karistusseadustiku eriosa sätete ülesehitusega, seisneb sarnasus selles, et ka KarS-is on paljudel juhtudel ette nähtud nii füüsiliste isikute vastutus ja sama teo eest ka juriidilise isiku vastutus. Mitmesuguste ametialaste ja majandusalaste kuritegude eest saab vastutusele võtta vastavaid ametiisikuid. Kohus viitab siinkohal näiteks KarS §-le 3811, milles on ette nähtud vastutus raamatupidamise kohustuse rikkumise eest. Raamatupidamiskohustuslane on isik või asutus, kes on kohustatud korraldama raamatupidamist ja finantsaruandlust (RPS § 2 lg 1). Samas täidab konkreetseid ülesandeid raamatupidamise ja finantsaruandluse korraldamisel konkreetne isik või organ, kes selleks on kohustatud tulenevalt kas seadusest (nt äriühingu juhatus) või asutuse siseselt kindlaksmääratud töökorraldusest. Raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumise subjektiks saab olla isik, kellel on 5 4-18-2095 raamatupidamise korraldamise kohustus pandud seadusega (nt äriühingu juhatuse liige), samuti isik, kes teeb seda muu õigusakti alusel (nt raamatupidaja töölepingu seaduse alusel). Kohtu arvates saab eelpoolkirjeldatud põhimõttest lähtuda ka käesoleval juhul. Kohus leiab, et M.R K E direktorina vastutas

-ist tulenevate töö- ja puhkeaja nõuete kinnipidamise eest K E V tegevuskohas ja saab seetõttu kanda ka vastutust selles valdkonnas aset leidnud rikkumiste eest tööandja esindajana. Eelnevale tuginedes on alusetu väita, et menetlusalune isik ei saa süüteokoosseisu tunnuste realiseerimise eest vastutada erilise isikutunnuse (tööandja staatuse) puudumise tõttu. Menetlusalune isik oli pädev esindama OÜ-d XXs kikides tehingutes ja toimingutes seoses töösuhte lõpetamisega osaühingu ja tema töötajate vahel, mistõttu pidi menetlusalune isik Kaarel Tammar tagama, et

§-des 101 ja 102 toodud tööandja kohustused kollektiivsel koondamisel oleksid nõuetekohaselt täidetud. IV KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb rahuldada, kohtuvälise menetleja otsus tuleb täielikult tühistada ning väärteomenetlus Kaarel Tammari suhtes tuleb VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. 4.

1. Väärteokoosseis Väärteoasja lahendamine Esmalt märgib kohus, et kohtuvälise menetleja, s.t antud juhul Tööinspektsiooni 03.04.
2. a kiirmenetluse otsuses väärteoasjas nr 3-2/2818 on äärmiselt keeruline eristada väärteoetteheidet ja menetleja poolseid otsuse tegemise põhjendusi ehk väärteoetteheite tõendatuse analüüsi (vt KVM tl 15-16). Kohtuvälise menetleja otsuses sisalduv alapunkt „Väärteo lühikirjeldus“ peab hõlmama vaid väärteoetteheidet, mitte ka väärteoetteheite tõendatuse analüüsi. Väärteoetteheite tõendatuse analüüs ehk kohtuvälise menetleja otsuse põhjendused ei kuulu enam väärteo lühikirjelduse alla, vaid otsuse põhjendavasse osasse. Väärteoetteheide on võrreldav kriminaalmenetluses esitatava süüdistusega, milles peavad olema ära toodud vaid faktilised asjaolud, s.t elulised asjaolud, millist tegevust/tegevusetust isikule ette heidetakse. Sealjuures seadusesätted ei ole faktilised asjaolud. Faktilised asjaolud peavad võimaldama hinnata, kas mingi seadusesäte kuulub kohaldamisele või mitte. Kõik argumendid, mis käsitlevad juba seda, kas isik on mingit sätet ja millistele tõenditele tuginedes rikkunud, on juba menetleja põhjendused, mis tuleb selgelt eristada väärteoetteheite kirjeldusest. Kohus nõustub täielikult kaebajaga selles, et kohtuväline menetleja on praegusel juhul kohaldanud vääralt materiaalõigust, mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni menetlusaluse isiku suhtes. Lühidalt öeldes on Tööinspektsioon karistanud Kaarel Tammarit selle eest, et ta rikkus

§ 101

lg-tes 1-3 ning § 102 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõudeid ning pani sellega toime

§ 128

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

§ 101lg-d 1-3 näevad ette järgneva (rõhutused lisatud maakohtu poolt):

§ 102lg-d 1 ja 2 näevad ette järgneva (rõhutused lisatud maakohtu poolt):

§ 128on sõnastatud järgnevalt (rõhutused lisatud maakohtu poolt):

§-s 128 ette nähtud samuti tööandjale – nii füüsilisest isikust tööandjale kui juriidilisest isikust tööandjale. Seega on väär Tööinspektsiooni seisukoht, et kuivõrd TSL §-s 128 on sätestatud vastutus nii füüsilistele kui juriidilistele isikutele, siis seetõttu võib nimetatud sätte alusel karistada ka juriidilisest isikust tööandja volitatud/seaduslikku esindajat, sest vastutus on ette nähtud ka füüsilistele isikutele (seisukoha punkt 3.2.1 – kohtu tl 14-14 pöördel). Eelnimetatud kohtu seisukohta toetab ka seadusandja tahe, mis on kõige selgemini välja loetav

seaduseelnõu seletuskirjast.

eelnõu seletuskirja lk-del 82 ja 83 on märgitud järgmist: Olgu siinkohal lisatud, et tööandja ei vabane informeerimise ja konsulteerimise kohustuse täitmisest juhul, kui tööandja juures ei ole valitud usaldusisikut. Sellisel juhul tuleb tööandjal informeerida ja konsulteerida töötajatega otse. /…/ Eelnõu § 117-129 reguleerivad tööandja vastutust töölepingu seaduse rikkumisel. Vastutus on ettenähtud juhul, kui tööandja jätab täitmata olulise kohustuse või rikub kohustust, mis tuleneb töölepingu seadusest. Seletuskirjas on sõnaselgelt väljendatud seisukohta, et

§-des 117-129 sätestatud vastutust saavad kanda ainult tööandjad, kes on jätnud täitmata või rikkunud

-st tulenevat kohustust. Seega ei ole seadusandja soovinud näha ette vastutust tööandja esindajale olukorras, kus tööandja on jätnud täitmata töötajate informeerimise ja konsulteerimise kohustuse. Siinkohal toetub kohus ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.04.

1. a otsuse nr 3-1-1-23-12 punktis 8.2 märgitud seisukohale: Määratletuspõhimõtte kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt ka Riigikohtu üldkogu
2. juuni 2011 otsus asjas nr 3-4-1-16-10 p-d 48 7 4-18-2095 jj). Nimetatud põhjustel tuleb iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. Selleks, et Kaarel Tammarile saaks heita ette

§-des 101 ja 102 märgitud kohustuste rikkumist ning võtta isik seetõttu vastutusele

§ 128alusel, tuleb tuvastada esmalt see, et Kaarel Tammar oleks tööandjaks.

Nimetatud tingimus on praegusel juhul aga täitmata. Sealjuures ka kohtuväline menetleja ehk Tööinspektsioon käsitleb Kaarel Tammarit mitte tööandja, vaid tööandja volitatud esindajana. Seda nii kiirmenetluse otsuses (KVM tl 15-16) kui ka kohtule esitatud kirjalikus seisukohas (kohtu tl 14-15). Tööandja ning tööandja seaduslik/volitatud esindaja on erinevad isikud. Esinduse sisuks ongi suhe, kus tehingu või toimingu teeb üks isik (esindaja), õiguslikud tagajärjed saabuvad aga teisele isikule (esindatavale).

§-des 101, 102 ja 128 märgitud tööandja on KarS § 24 lg 1 mõttes eriline isikutunnus. Sealjuures on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium 05.03.2018. a kohtuotsuses väärteoasjas nr 4-17-3766 selgitanud, et kuigi juriidilisest isikust tööandja juhatuse liikmed tegutsesid tööandja esindajatena, ei saa neid juhatuse liikme kohustuste täitmise argumendil samastada nende esindatud juriidilise isikuga (p 15). Seega ei saa tööandja esindajat (juhatuse liige või volitatud esindaja) samastada (juriidilisest isikust) tööandjaga. Tööandja mõiste on defineeritud

§ 1

lg-s 1, mille kohaselt: Töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Seega on tööandja isik, kes on töötajaga sõlmitud töölepingu teiseks pooleks. Tööandja on see, kas maksab töötajale töötasu.

§ 28

lg-s 2 on samuti tööandja peamiste kohustustena nimetatud näiteks töötasu maksmist, puhkuse andmist ja puhkusetasu maksmist. Kohtuvälise menetleja toimikus ei ole mitte ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et Kaarel Tammar oleks tööandjaks. Sealjuures on kohtuvälise menetleja kohustus tõendada väärteoetteheite aluseks olevaid asjaolusid. Väärteoasja materjalide kohaselt on ilmne, et isegi Tööinspektsioon on pidanud (juriidilisest isikust) tööandjaks OÜ-d XXs. Seda ilmestab kõige enam asjaolu, et väärteomenetluse alustamise teate kohaselt on menetluse alustamise ajendiks olnud informatsioon, mille kohaselt on OÜ-s XX toiminud töölepingute erakorraline ülesütlemine seoses koondamisega (KVM tl 7). Sealjuures on Tööinspektsioon kontrolli läbi viinud samuti OÜ XXs suhtes, mitte Kaarel Tammari suhtes (KVM tl 4). Nendest vähestest tõenditest, mida Tööinspektsioon on üldse kogunud, kõik viitavad sellele, et tegelikult on soovitud väärteomenetlust läbi viia ja seda on ka tehtud OÜ XXs suhtes (vt KVM tl 1, 2-3 pöördel, 4-6, 7-8). Samuti on ilmselge, et Tööinspektsioon on lõpuks karistanud Kaarel Tammarit vaid seetõttu, et viimase volitatud esindajana ülekuulamisel selgus, et OÜ XXs, kes oli tegelikult tööandjaks, on pankrotistunud (KVM tl 13) ning nüüdseks ka äriregistrist kustutatud (alates 04.06.2018. a - kohtu tl 33). Seega kuivõrd nimetatud juriidilisest isikust tööandjal ilmselgelt varalisi vahendeid ei oleks olnud, et rahatrahvi tasuda ning juriidilist isikut praeguseks enam ei eksisteerigi, siis on võimatu tegeliku tööandja, s.t juriidilisest isikust tööandja ehk OÜ XXs, vastutusele võtmine. Seega ei ole Kaarel Tammar tööandjaks. Kuivõrd Kaarel Tammar ei ole tööandja, siis puudub tal vajalik eriline isikutunnus KarS § 24 lg 1 mõttes, mis võimaldaks panna talle

§-dest 101 ja 102 tulenevaid kohustusi ning võtta teda ka

§ 128alusel vastutusele väärteokorras nende kohustuste täitmata jätmise eest.

Eelnevalt viidatud väärteoasja nr 4-17-3766 kohtuotsuse punktis 16 on Riigikohtu kriminaalkolleegium praeguse väärteoasjaga sarnases olukorras leidnud, et antud olukorras võiks tekkida küsimus menetlusaluse isiku vastutusest kõlbmatu süüteokatse eest, kuid selle välistab ainuüksi asjaolu, et KarS § 251 kohaselt on karistatav väärteokatse üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud juhtudel. Praegusel juhul

vastutust väärteokatse toimepanemise eest ette ei näe. Seega on igal juhul praeguses olukorras välistatud menetlusaluse isiku Kaarel Tammari vastutus. 8 4-18-2095

§ 128

puhul on tegemist tegevusetusdeliktiga, mille puhul nähakse ette vastutus informeerimise ja konsulteerimise kohustuse täitmata jätmise eest. Kohtuväline menetleja on õigesti märkinud, et juriidilise isiku vastutusele võtmise eeldused (s.t süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü) tuleb kõigepealt tuvastada konkreetse teo toime pannud füüsilise isiku käitumises, sest juriidiline isik kui abstraktsioon saab tegutseda vaid teda esindavate füüsiliste isikute kaudu (seisukoha punkt 3.1.

1. – kohtu tl 13). Kõigest sellest aga ei saa teha järeldust, et juriidilist isikut esindavad füüsilised isikud vastutavadki juriidilisele isikule seadusega pandud kohustuste täitmise/täitmata jätmise eest. Füüsilisele isikule peab konkreetne tegutsemise kohustus tulenema (eri-)seadust ja seda ei saa tuletada nt juriidilise isiku juhatuse liikme üldistest kohustust, mis on toodud kas tsiviilseadustiku üldosa seaduses, majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses või äriseadustikus. Seda on kinnitanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.11.
2. a kohtuotsuse väärteoasja nr 4-16-5811 punktides 12 ja 15, märkides sealjuures järgmist: Tuleb aga silmas pidada, et juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada ja üldjuhul juhatuse liige juriidilise isiku kohustuste täitmise eest isiklikult ei vastuta (otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 38 koos edasiste viidetega). Seega juriidilise isiku poolt avalik-õigusliku tegutsemiskohustuse täitmata jätmine ei tähenda üldjuhul seda, et sama kohustust oleksid isiklikult rikkunud ka selle juriidilise isiku juhatuse liikmed. Juhatuse liikme selline vastutus nõuab eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult (otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 39). Käesoleval juhul ei ole tööandja esindajale

-s sõnaselgelt niisugust tegutsemiskohustust ette näinud ja seetõttu ei saa tööandja esindajat ka tööandja poolt kohustuse täitmata jätmise korral vastutusele võtta. Eeltoodud põhjustel on praeguses olukorras välistatud menetlusaluse isiku Kaarel Tammari vastutus, mistõttu tuleb tema suhtes Tööinspektsiooni 03.04.

1. a kiirmenetluse otsus väärteoasjas nr 3-2/2818 täielikult tühistada ning väärteomenetlus Kaarel Tammari suhtes VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo väärteotunnuste puudumise tõttu lõpetada. Obiter dictum Väljaspool käesolevat väärteoasja märgib kohus aga järgmist. Tööinspektsioon on käesolevas väärteoasjas 03.04.
2. a-l kiirmenetluse otsust koostades eiranud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 05.03.
3. a kohtuotsuses väärteoasjas nr 4-17-3766 väljendatud seisukohti. Ka käesolev kohtukoosseis on juhtinud Tööinspektsiooni tähelepanu 04.06.
4. a kohtuotsuses väärteoasjas nr 4-14-2816, et tööandja juhatuse liiget ei saa

§ 129

lg 1 alusel (töötajate informeerimise ja konsulteerimise kohustuse täitmata jätmine ettevõtte üleminekul) karistada, s.t tööandja juhatuse liiget ei saa samastada tööandjaga. Õige on küll Tööinspektsiooni seisukoht, et juriidilist isikut saab vastutusele võtta vaid siis, kui süüteokoosseisus on see sõnaselgelt sätestatud, nt üldjuhul vastutust ette nägeva paragrahvi teises lõikes sõnastusega Samas teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik (seisukoha punkt 3.1.

1. – kohtu tl 13). Õige on ka see, et juriidilise isiku vastutusele võtmise eeldused (s.t süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü) tuleb tuvastada konkreetse teo toime pannud füüsilise isiku käitumises, sest juriidiline isik kui abstraktsioon saab tegutseda vaid teda esindavate füüsiliste isikute kaudu (seisukoha punkt 3.1.
2. – kohtu tl 13). Kõigest sellest aga ei saa teha järeldust, et juriidilist isikut esindavad füüsilised isikud vastutavadki juriidilisele isikule seadusega pandud kohustuste täitmise/täitmata jätmise eest. Füüsilisele isikule peab konkreetne tegutsemise kohustus tulenema (eri-)seadust ja seda ei saa tuletada nt juriidilise isiku juhatuse liikme üldistest kohustust, mis on toodud kas tsiviilseadustiku üldosa seaduses, majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses või äriseadustikus. Seda on kinnitanud ka Riigikohtu kriminaalkolleegium 17.11.
3. a kohtuotsuse väärteoasjas nr 4-16-5811 punktides 12 ja 15, märkides sealjuures järgmist: Tuleb aga silmas pidada, et juriidilise isiku ja tema juhatuse liikme kohustusi ei saa samastada ja üldjuhul juhatuse liige juriidilise isiku kohustuste täitmise eest isiklikult ei vastuta (otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 38 koos edasiste 9 4-18-2095 viidetega). Seega juriidilise isiku poolt avalik-õigusliku tegutsemiskohustuse täitmata jätmine ei tähenda üldjuhul seda, et sama kohustust oleksid isiklikult rikkunud ka selle juriidilise isiku juhatuse liikmed. Juhatuse liikme selline vastutus nõuab eraldi õiguslikku alust, mis paneks tegutsemiskohustuse juriidilise isiku kõrval ka juhatuse liikmele isiklikult (otsus asjas nr 3-1-184-16, p 39). Seega lihtsalt asjaolu, et Kaarel Tammar on OÜ XXs volitatud esindaja ehk juriidilisest isikust tööandja esindaja ning kui äriühing olekski rikkunud

-st tulenevaid kohustusi, ei tähenda veel seda, et selliste kohustuste rikkumise eest vastutaks ka volitatud esindaja. Seadusliku esindaja, olgu selleks siis kas juhatuse liige või volituse alusel tegutsev isik, vastutab äriühingu kohustuste eest vaid siis, kui ka äriühingu seaduslikele esindajatele on isiklikult eriseadustes pandud kohustus seista konkreetsete äriühingu kohustuste täitmise eest ning esindajale on ette nähtud ka vastutus temale isiklikult pandud kohustuse täitmata jätmise eest. Siinkohal jõuamegi põhiprobleemide juurde. Nimelt ei olegi

-s sätestatud konkreetseid kohustusi tööandjate esindajatele, vaid ainult tööandjatele. Samuti ei ole

-s ette nähtud vastutust tööandjate esindajatele. Seega ei ole eeltoodust tulenevalt võimalik tööandjate esindajaid üldse nende kohustuste täitmata jätmise eest vastutusele võtta. Samuti on eeltoodust tulenevalt välistatud ka juriidilisest isikust tööandjate vastutusele võtmine kohustuste mittetäitmise ehk tegevusetuse olukorras, kuivõrd ei ole võimalik KarS § 14 lg-le 1 tuginedes tuvastada füüsilise isiku koosseisupärast, õigusvastast, süülist ning juriidilise isiku huvides toime pandud tegu. Tööinspektsioon on kirjalikus seisukohas leidnud: Kui jaatada menetlusaluse isiku seisukohta, siis füüsilise isikuna vastutaksid sellisel juhul vaid FIE-d ning juriidilise isiku karistamine on välistatud /…/ (seisukoha punkt 3.2.

1. – kohtu tl 14-14 pöördel). Vastupidine tõlgendus tähendaks, et juriidilisest isikust tööandja ei olegi kohustatud neid kohustusi täitma, kuna ta saab neid täita ainult esindaja vahendusel ja esindaja kohustust seadus ei sätesta. /…/ (seisukoha punkt 3.1.
2. – kohtu tl 13 pöördel). Selline tõlgendus on problemaatiline, kuna suur osa eriseadustes toodud juriidilise isiku vastutust sätestavatest normidest muutuks sisutuks (seisukoha punkt 3.2.
3. – kohtu tl 14 pöördel). Kohus leiab, et kuni seadusandja ei loo

-sse tööandja esindajatele (ja muudele KarS § 14 lg-s 1 sätestatud isikutele) sõnaselgeid konkreetseid kohustusi seista tööandja kohustuste täitmise eest, seni ei olegi võimalik mitte ühtegi juriidilisest isikust tööandjat

-s tööandjale pandud kohustuste rikkumise eest (ehk tegevusetuse eest) vastutusele võtta. Karistada ongi praegusel juhul võimalik tegevusetuse korral vaid füüsilisest isikust tööandjaid.

7. peatükis vastutuse sätteid vaadeldes võib öelda, et suurem osa nendest sätetest näevad ette vastutuse just tegevusetuse puhuks ehk kohustuste mittetäitmise olukorraks. Nimelt 13-st vastutuse sättest on kohtu hinnangul tegevusetuse eest vastutus ette nähtud koguni 9 juhul (

§-d 117, 120, 122, 123, 124, 126, 127, 128, 129). Sealjuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium näiteks 17.11.

1. a kohtuotsuses väärteoasjas nr 4-16-5811 (punktid 10-16) juhtinud tähelepanu asjaolule, et tegevusetuse eest juriidiliste isikute vastutusele võtmisel esineb lünki ka jäätmeseaduses. 05.03.
2. a kohtuotsuses väärteoasjas nr 4-17-3766 juhtis Riigikohtu kriminaalkolleegium tähelepanu ka puudustele ametiühingute seaduses (punktid 16 ja 17). Praeguses asjas on Tööinspektsioon kohtule esitatud kirjalikus seisukohal avaldanud, et probleeme esineb seega ka töötervishoiu ja tööohutuse seaduses (seisukoha punkt 3.2.
3. – kohtu tl 14-14 pöördel). Seega tõepoolest seadus praeguses sõnastuses ei võimalda valdavalt juriidilise isiku karistamist tegevusetuse korral. Siiski ei tähenda eeltoodu, et puuduvad igasugused õiguslikud vahendid suunamaks juriidilist isikut oma kohustusi täitma. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 08.03.
4. a otsuse nr 3-1-1-84-16 punktis 48 selgitanud, et juriidilisele isiku poolt kohustuste täitmist saab tagada ka asendustäitmise ja sunniraha seaduses (edaspidi: ATSS) sätestatud vahenditega ja korras. 10 4-18-2095

§ 115

lg 1 alusel teostab tööinspektsioon muuhulgas § 101 lõigetes 1–3, § 102 lõigetes 1 ja 2 ning § 113 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuete täitmise üle riiklikku ja haldusjärelevalvet.

§ 115

lg 2 alusel võib tööinspektsioon riikliku järelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 49, 50 ja 51 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses (edaspidi: KorS) sätestatud alusel ja korras. KorS § 23 lg 3 järgi on isikul kohustus taluda tema suhtes seaduses sätestatud alusel ja korras kohaldatavaid riikliku järelevalve meetmeid. Sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmise tagamiseks on korrakaitseorganil õigus teha järelevalve subjektile ettekirjutus ning rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud alusel ja korras. Sunniraha ülemmäär on 9600 eurot, kui eriseaduses ei ole sätestatud teisiti. Seega on Tööinspektsioonil võimalus tööandjast juriidilise isiku suhtes kohaldada ATSS sunniraha menetlust

§ 101

lõigetes 1–3, § 102 lõigetes 1 ja 2 ning § 113 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuete täitmise tagamiseks, määrates sunniraha kuni 9600 eurot. 4.

1. Menetluskulud VTMS § 23 sätestab: Väärteomenetluse lõpetamise korral § 29 lõike 1 punktides 1–3 ja 5–6 sätestatud alustel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuivõrd kohus lõpetas Kaarel Tammari suhtes väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ehk teos väärteotunnuste puudumise tõttu, siis oleks VTMS § 23 alusel võimalik menetlusalusele isikule hüvitada tema valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. 18.04.
2. a kohtule esitatud kaebusest nähtuvalt pidi menetlusalune isik esitama kaitsja tasu maksmist tõendavad dokumendid eraldi pärast nende tasumist (kohtu tl 3). 25.04.
3. a edastas kohus menetlusalusele ja tema kaitsjale kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha ning andis võimaluse kuni 04.05.
4. a (k.a) esitada Harju Maakohtule soovi korral oma kaebuses toodud seisukohtade täiendusi, tõendeid ja taotlusi (kohtu tl 25). Menetlusalune isik ja tema kaitsja on kohtu poolt saadetud kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukoha kätte saanud (kohtu tl 26-28), kuid kohtu määratud tähtajaks kohtule täiendavaid seisukohti, tõendeid ega taotlusi, sh menetluskulude hüvitamise taotlust koos vajalike tõenditega (nt spetsifikatsioon, arved), ei esitanud. Täiendavaid tõendeid, taotlusi vms ei ole menetlusalune isik ega tema kaitsja esitanud kohtule ka käesoleva kohtuotsuse tegemise hetkeks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 05.10.
5. a kohtuotsuse nr 3-1-1-77-16 p-s 18.5 märkinud järgmist (rõhutused lisatud maakohtu poolt): Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kindlakstegemisel ei saa piirduda kaitsealuse poolt juba makstud tasuga ning kaitsjale makstava tasu hüvitamiseks piisab sellest, kui kaitsealusel on tekkinud sellise tasu maksmise kohustus (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. jaanuari
7. a määrus asjas nr 3-1-1-4-14, p 10). Teisisõnu tähendab see eksisteeriva nõude olemasolu, mis eeldab, et õigusabiteenuse osutaja on menetlusalusele isikule osutatud teenuste eest õigustatud tasu nõudma. Tasu maksmise kohustuse olemasolu tuleb menetlusalusel isikul tõendada. VTMS § 23 alusel menetlusalusele isikule tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu hüvitamise eelduseks on taotluse ja kuludokumentide esitamine enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. novembri
9. a otsus asjas nr 3‑1‑1‑90‑12, p 10). Juhtudel, mil taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks ei ole esitatud ettenähtud menetluskorda järgides, puudub alus menetluskulude hüvitamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. detsembri
11. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08, p-d 10 ja 14 ning otsus asjas nr 3-1-1-76-09, p 12). 11 4-18-2095 Kohus on seisukohal, et kuigi kaebusest nähtuvalt on kaebaja soovinud menetluskulude hüvitamise taotluse läbivaatamiseks täiendavaid tõendeid esitada, ei ole menetlusalune isik ega tema kaitsja seda kohtu antud tähtaja jooksul siiski teinud. Sealjuures on nii menetlusaluse isiku kui tema kaitsja puhul tegemist vandeadvokaatidega, kes peavad teadma, millised tõendid/dokumendid tuleb menetluskulude hüvitamise taotluse lahendamiseks kohtule esitada ning et seda tuleb teha enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Kuivõrd praegust väärteoasja lahendab kohus kirjalikus menetluses ning kohus andis tähtaja taotluste ja tõendite esitamiseks, siis pidid menetlusalune isik ja tema kaitsja aru saama, et peale märgitud tähtaega siirdub kohus nõupidamistuppa, et kirjalikus menetluses koostada antud väärteoasjas kohtulahend. Seega on menetlusalune isik ja tema kaitsja praeguseks minetanud õiguse esitada menetluskulude hüvitamise taotlust ja seda tõendavaid dokumente. 4.
12. Tasutud rahatrahvi tagastamine Kaebaja on kohtule esitanud maksekorralduse nr 940, millest nähtuvalt on Kaarel Tammar tasunud Swedbank AS arveldusarvelt nr xxxxxxxxxxxxxxxxxxx Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE932200221023778606 Swedbank AS-is 200 eurot, kasutades viitenumbrit 4100081860 (kohtu tl 8-9). Kuigi maksekorraldusel ei ole märgitud makse selgitust, on ilmne, et Kaarel Tammar on tasunud temale Tööinspektsiooni 03.04.
13. a kiirmenetluse otsusega väärteoasjas nr 3-2/2818

§ 128

lg 1 alusel määratud 50 trahviühiku ehk 200 euro suuruse rahatrahvi, kuivõrd kiirmenetluse otsuses märgitud makserekvisiidid kattuvad teostatud makse rekvisiitidega (vrdl kohtu tl 8; KVM tl 16 pöördel-17). Kuivõrd kohus tühistas praeguse otsusega aga kohtuvälise menetleja otsuse täielikult ning lõpetas Kaarel Tammari suhtes väärteomenetluse väärteokoosseisu puudumise tõttu, siis tuleb Kaarel Tammarile peale käesoleva kohtuotsuse jõustumist tagastada Kaarel Tammari poolt alusetult tasutud rahatrahv Kaarel Tammari Swedbank AS-i arveldusarvele nr xxxxxxxxxxxxxxxxxxx Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 12