← Eesti

3-16-1050/68

Obsah (10)§ 11§ 12§ 8§ 13§ 46§ 52§ 48§ 130§ 55§ 132

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 130 lg 2 p 2). Sellised nõuded hõlmavad muuhulgas ehitise ohutust kogu tema kasutusea vältel (

§ 11

lg 1), ehitamise vastavust ehitusprojektile (

§ 12

lg 1) ja kohustust rakendada ehitamisel abinõusid teiste isikute õiguste ülemäärase kahjustamise vastu (

§ 12lg 3).

Ehitis või ehitamine on ohutu, kui see ei põhjusta ohtu inimesele, varale või keskkonnale (

§ 8teine lause).

Ehitise ja ehitamise ohutust nõudvad normid on avaliku õiguse normid, millest tulenevate õiguste kaitstus on avaliku korra osa (vt KorS § 4). Oht on korrakaitseseaduse kohaselt olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine, st avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine (§ 5 lg-d 1 ja 2). Ohukahtlus on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal ei saa tõenäosust, et korrarikkumine aset leiab, pidada piisavaks, kuid mille puhul on alust arvata, et korrarikkumine ei ole välistatud (KorS § 5 lg 6). Avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, ohukahtluse korral ohu väljaselgitamine, ohu tõrjumine ja korrarikkumise kõrvaldamine on esmajoones ohu või ohukahtluse põhjustanud isiku ülesanne (KorS § 2 lg 2). Kui tema tegevus ei ole piisav või muul põhjusel eesmärgipärane, tuleb sekkuda korrakaitseorganil (samas lg 3). 5

(11)3-16-1050
  1. Ohukahtluse korral on pädeval korrakaitseorganil õigus kohaldada ohu olemasolu väljaselgitamiseks seaduses ettenähtud meetmeid (KorS § 27). Ohu korral on korrakaitseorganil õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus (KorS § 28 lg 1). KorS § 14 p-s 1 on sätestatud igaühe subjektiivne õigus saada korrakaitseorganilt abi sellise ohu ennetamisel või tõrjumisel, mille eest ta ei ole vastutav, kui abi andmisest keeldumine oleks õigusvastane. Abi andmisest keeldumine on õigusvastane juhul, kui seadus kohustab abi andma või kui abi andmise kasuks räägivad taotleja ülekaalukad huvid.
  2. Ehitusseadustiku eelviidatud sätted, mille kohaselt ei tohi ehitamisega seada ohtu teiste isikute vara, kaitsevad ka kaebajate kui J. Kappeli 7 hoone kõrval asuva J. Kappeli 9 hoone omanike õigusi. Vastustaja algatas kaebajate taotluse alusel järelevalvemenetluse J. Kappeli 7 hoone ehitamise üle. Kaebajatel on õigus nõuda, et vastustaja otsustaks menetluses järelevalvemeetmete kohaldamise üle kaalutlusvigadeta ega keelduks õigusvastaselt meetmete kohaldamisest. II
  3. Kolleegium nõustub kohtutega, praeguses asjas ei saa lahendada nõuet, mis puudutab J. Kappeli 9 hoone katust mõjutavat lumekoormust. Kolleegium ei pea vajalikuks korrata kohtute põhjendusi. Asja lahendamiseks tuleb selgitada, kas J. Kappeli 7 ja 9 hoonete vahelise müüri lammutamisest ja hoonete vundamentide vahelise deformatsioonivuugi lahendusest lähtus J. Kappeli 9 hoonele oht ja kas vastustaja tegutses järelevalvemenetluses õiguspäraselt.
  4. Seoses sellega, et kaebajate maja välissein sai hoonetevahelise müüri lammutamise käigus kahjustada, suhtlesid kaebajad aktiivselt kolmanda isikuga. Ühiselt leiti lahendus ja kaebajate maja välissein sai parandatud. Vastustajal ei olnud vaja korrakaitse tagamiseks sekkuda, samuti ei pidanud vastustaja välja selgitama, kas kahjustused tekkisid seetõttu, et J. Kappeli 9 hoone välisseina oli uuristatud nišid, või seetõttu, et hoonetevaheline müür lammutati (kaebajate väitel ebaseaduslikult). Kahjustuste tekkepõhjusest võib küll sõltuda see, kes peaks kandma seina parandamise kulu, kuid mitte vastustaja sekkumiskohustus.
  5. Kaebajad leiavad, et müüri lammutamine oli õigusvastane ka seetõttu, et võimaldas ehitada naabermaja vahetult nende maja vastu, mis tingis hoonete kokku sidumise nende hinnangul probleemse vundamendilahendusega. Kaebajate seisukohtadest nähtub, et hoonete väidetavat sidumist oleks saanud vältida, kui kasutatud oleks toimivat deformatsioonivuuki. Seega ei tinginud hoonete väidetavat kokkusidumist mitte nendevahelise müüri lammutamine, vaid valitud vundamendilahendus. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et detailplaneeringust ega ehitusloast ei tulene hoonetevahelise müüri säilitamise kohustust, ega korda vastavasisulisi põhjendusi (vt ringkonnakohtu otsuse p 14). Tuleb siiski möönda, et detailplaneeringu seletuskirjas on vastuolulisi ja segadust tekitavaid kohti, eelkõige kaebajate välja toodud tuleohutusnõudeid käsitlev alajaotus 4.4, kus on märgitud, et J. Kappeli 7 hoone on kavandatud ehitada vastu J. Kappeli 9 krundil paiknevat tulemüüri. Sellest ei järeldu müüri säilitamise kohustust, küll aga võib nentida, et kaebajad ei pidanud enne müüri lammutamist tingimata mõistma, et J. Kappeli 7 hoone ehitatakse otse nende hoone vastu ja selle vundamendilahendus võib seetõttu nende hoonet mõjutada. 6
(11)3-16-1050 III
  1. Menetlusosalised on õigesti välja toonud, et ehitusprojekti detailsus on erinevates staadiumites (eel-, põhi- ja tööprojekt) erinev. Eelprojektis esitatakse ehitise arhitektuurilahendus ja insenertehniliste lahenduste põhimõtted, mida täpsustatakse järgmistes staadiumites (majandus- ja taristuministri
  2. juuli
  3. a määrus nr 97 „Nõuded ehitusprojektile“ (edaspidi „Nõuded“) § 8 lg 1). Põhiprojekti staadiumis esitatakse ehitise lahenduste kirjeldus täpsusega, mis võimaldab määrata ehitise maksumust, korraldada ehitushanget ja koostada hinnapakkumust („Nõuded“ § 9 lg 1). Alles tööprojektis tuleb esitada ehitise lahenduste kirjeldus täpsusega, mis võimaldab nõuetekohaselt ehitada. Tööprojektis täpsustatakse eelnevate staadiumite lahendusi selliselt, et ehitis oleks võimalik valmis ehitada („Nõuded“ § 10 lg-d 1 ja 3). Eelneva staadiumi ehitusprojekt on siduvaks lähteülesandeks järgneva staadiumi projekti koostamiseks („Nõuded“ § 5 lg 3).
  4. Ehitusloa taotlemisel võib piirduda eelprojekti esitamisega („Nõuded“ § 13 lg 1, vt ka ehitusloa taotluse esitamise ajal
  5. mail 2015 kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri
  6. septembri
  7. a määruse nr 67 „Nõuded ehitusprojektile“ § 16 lg 1). Ehitusloa taotlemisel esitatavas ehitusprojektis esitatakse ehitise kohta need andmed ja ehitusprojekti osad, mis on asjakohased ja mida on otstarbekas ja võimalik määrata („Nõuded“ § 14 lg 1). Ehitusloa taotlemisel esitatav projekt peab vastama

§ 13

nõuetele, sealjuures peab ehitusloa andjal olema võimalik selle alusel kontrollida vähemalt ehitise põhilahenduste ohutust.

  1. Ehitusloa saanud projekti hilisemad versioonid võivad projekti täpsustada, kuid ei tohi sellega vastuollu minna. Projekti täpsustamisest tuleb eristada projekti muutmist. Ehitusloa andmise aluseks olnud projekti muutmiseks tuleb väiksemate muudatuste korral lähtuda „Nõuete“ §-st
  2. Olulisemate muudatuste korral tuleb taotleda uus ehitusluba või esitada uus ehitusteatis (vt

§ 46lg 1 p 1, „Nõuete“ § 12 lg 1, Riigikohtu halduskolleegiumi 4.

oktoobri

  1. a määrus nr 3-17-505/44, p 9 ja
  2. jaanuari
  3. a otsus asjas nr 3-3-1-69-16, p 37). Ehitusprojekt, mille järgi ehitati, tuleb loa andjale esitada kasutusloa taotlemisel (

§ 52

lg 3) või kasutusteatise esitamisel (

§ 48lg 4).

Vahepeal tehtud muudatusi ja täpsustusi kontrollitakse kasutusloa andmisel või kasutusteatise aktsepteerimisel, vajadusel ka vahepealse järelevalve käigus ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks (

§ 130jj ning Kor

S § 2 lg 4 ja § 23 jj). Praegusel juhul oli ehitusloal selle lisana märgitud „Korterelamu ehitusprojekt, arhitektuurne eelprojekt“ (I kd, leht 142 pöördel). Deformatsioonivuugi lahendus määrati kindlaks tööprojektis.

  1. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et järelevalvemenetluses ei saa kohustada ehitusloa omanikku loa saanud ehitusprojektist kõrvale kalduma. On olukordi, kus ehitusjärelevalve asutus ei saa piirduda üksnes formaalse kontrolliga, kas ehitamine vastab ehitusloa taotlemisel esitatud ehitusprojektile, mis, ei pruugi veel olla koostatud ehitamist võimaldavas täpsusastmes. Vastasel juhul ei oleks võimalik saavutada järelevalve eesmärki. Kuna praegusel juhul ei sisaldanud ehitusloa aluseks olnud projekt vundamendi deformatsioonivuugi lahendust, ei saa pelgalt deformatsioonivuugi lahendust puudutav ettekirjutus olla ehitusloaga vastuolus. Tööprojektis kajastatud deformatsioonivuugi lahendus ei muutnud ega mõjutanud praegusel juhul ka muid ehitusloa andmise aluseks olnud projektis ettenähtud lahendusi.
  2. Ohu korral on vastustajal õigus teha ohu põhjustanud isikule ettekirjutus ohu tõrjumiseks (KorS § 28). Ettekirjutus võib hõlmata ka kohustust kasutada konkreetset ehituslikku lahendust või hoiduda konkreetse lahenduse kasutamisest. Seejuures tuleb eristada olukordi, kus ettekirjutus puudutab üksnes ehitusprojekti täpsustamist ohutuks ehitamiseks vajaliku detailsusastmeni; olukordi, 7

(11)3-16-1050 kus ettekirjutuse alusel on vaja väheolulisel määral muuta ehitusprojekti lahendust (vt „Nõuded“ § 12; vrd

§ 55

p 5), ja olukordi, kus ohu vältimiseks on vaja muuta või kehtetuks tunnistada ehitusluba (vt

§ 46lg 2 koostoimes haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 1 teise lausega).

Viimasel juhul tuleb arvestada haldusmenetluse seaduses kindlaks määratud tingimusi, mida tuleb täita haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmise korral.

  1. Kolleegium juhib seadusandja tähelepanu sellele, et seaduses tuleks selgemini sätestada õiguslik alus, millele toetudes saaks järelevalveorgan teha ehitamise peatamise ettekirjutuse ohukahtluse olukorras. Ehitamise peatamata jätmisel ei ole ohukahtluse puhul välistatud oluliste õigushüvede kahjustamine.
  2. Lisaks peab kolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Ehitusluba kui haldusakt kehtib ja loob adressaadile õigusi sõltumata õigusvastasusest (HMS § 60). Need õigused ei ole aga piiramatud.

§ 132

lg 3 p 1 näeb kõrgendatud või olulise ohu korral ette võimaluse teha lammutamisettekirjutus. Seaduseid süstemaatiliselt ja põhiseaduspäraselt tõlgendades tuleb järeldada, et kõrgendatud või olulise ohu korral on võimalik teha ka ehitusloast kõrvale kalduv ettekirjutus ehitamise peatamise või konkreetsel viisil ehitamise kohta. Ettekirjutuse tegemise üle otsustamisel tuleb arvestada ehitusloa adressaadi õiguste ja õiguspärase ootusega. Mistahes oht, sh näiteks mistahes oht keskkonnale ei saa õigustada ehitusloast tuleneva õiguse realiseerimise keelamist, eriti kui ohu tekkimise võimalust ehitusloa andmisel mööndi. Seevastu kõrgendatud ohu korral (KorS § 5 lg 4) kahaneb korrakaitseasutuse kaalutlusõigus vähemalt üldjuhul ohu tõrjumise kasuks. IV

  1. Järgnevalt selgitab kolleegium, kas vastustaja tegutses järelevalvemenetluses J. Kappeli 7 hoone vundamendi rajamisega seotud väidetavate ohtude väljaselgitamisel ja tõrjumisel õiguspäraselt.
  2. Järelevalvemenetluse ajal juhtisid kaebajad J. Kappeli 7 vundamendi rajamisega seotud probleemidele tähelepanu mh
  3. veebruari
  4. a telefonikõnes vastustajale,
  5. märtsi
  6. a pöördumises kolmanda isiku poole, sealjuures saatsid nad pöördumise e-kirjaga vastustajale „teadmiseks“ (II kd leht 332),
  7. märtsi
  8. a pöördumises (II kd, leht 293) ja
  9. märtsi
  10. a kirjas (I kd leht 45). Nimetatud pöördumistes leidsid kaebajad, et kuna J. Kappeli 9 hoone on kehvas seisukorras ja ehitatud ebaühtlasele täitepinnasele, on enne ehitustöid vaja tugevdada nende maja vundamenti ja selgitada, kuidas on tagatud J. Kappeli 9 hoone stabiilsus ehitustööde ajal ja pärast nende lõppu. Kaebajad leidsid, et vundamendisüvend tuleks toestada sulundseinaga ja koostada tuleb ehitusgeoloogilistest tingimustest lähtuv tööprojekt, mis sisaldaks meetmeid J. Kappeli 9 hoone kahjustamise vältimiseks. Kaebajad edastasid vastustajale
  11. a-l tehtud geoloogilise uuringu aruande (I kd, lehed 46–59), milles on uue hoone vajumisel vana kaasatõmbamise vältimiseks pandud ette J. Kappeli 7 hoone vundeerimine vaiadele ning märgitud, et enne J. Kappeli 7 hoone ehitamist tuleks J. Kappeli 9 hoone vundamenti tugevdada ja vundamendisüvend toestada sulundseinaga. Seega juhtisid kaebajad järelevalvemenetluse algstaadiumis, märtsis 2016 tähelepanu eelkõige järgmistele muredele: esiteks, kuna J. Kappeli 9 hoone on ehitatud ebaühtlasele pinnasele võivad kaevetööd seada ohtu ehitise stabiilsuse; teiseks, kuidas tagatakse see, et nende elamu ei saaks ehitustööde käigus kahjustada.
  12. Kassatsiooniastmes ei väida kaebajad, et kolmas isik või vastustaja poleks nendele probleemidele adekvaatselt reageerinud. Kaebajate pöördumise alusel uurisid J. Kappeli 7 hoone ehitamise asjaosalised olukorda ja ehitusprojekti täiendati kaebajate elamu püsimist kindlustavate lahendustega. Tehtust teavitati vastustajat
  13. aprilli
  14. a kirjaga (II kd, leht 252). Seega ei pidanud nimetatud probleemid vastustajas ohukahtlust tekitama ja tema tegevus järelevalvemenetluses oli õiguspärane. 8

(11)3-16-1050
  1. Väite, mille kohaselt põhjustab nende hoonele ohtu vundamentide eraldamine üksnes kahekordse ehituskilega, esitasid kaebajad oluliselt hiljem. Toimikust nähtub, et kaebajad said deformatsioonivuugi lahendusest teada
  2. mail 2016 toimunud kohtumisel kolmanda isiku ja ehitajaga (I kd leht 93 pöördel). Kolmanda isiku selgituse kohaselt lisati kahekordse ehituskile lahendus projekti
  3. aprilli
  4. a muudatusega.
  5. mail 2016 esitas kaebajaid abistanud asjatundja neile hinnangu, mille kohaselt on vundeerimine vastu J. Kappeli 9 hoonet teostatud ebaprofessionaalselt ja deformatsioonivuuki kahe hoone vundamentide vahel tegelikult pole. Asjatundja hinnangul on väga kaheldav, kas kahekordne kile toimib deformatsioonivuugina. Kas ja kui, siis millal teavitasid kaebajad sellest murest vastustajat, ei ole teada.
  6. mail 2016 algatasid kaebajad praeguse kohtumenetluse ja taotlesid ka esialgset õiguskaitset. Kaebuses on deformatsioonivuuki puudutav problemaatika kajastatud (I kd, leht 8, p 2.23). Vastustaja sai kaebuse kätte
  7. mail 2016 (I kd, leht 111). Sellest ei saa küll järeldada, et see info jõudis kohe ka järelevalvemenetlus läbi viivate ametnikeni. Arvestades aga seda, et järelevalvemenetlus toimus kohtumenetlusega samal ajal ja kestis kuni
  8. augustini 2016, oli vastustajal piisavalt aega probleemi teadvustada ja sellele reageerida.
  9. Ajaks, mil vastustaja sai teada kaebajate seisukoha, et deformatsioonivuugi lahendus võib olla ohtlik, oli vundament valmis ja ehitustöödega edasi liigutud. Kolmanda isiku selgitused selle kohta, millal vundamenditööd lõppesid, on kohtumenetluses olnud vastuolulised.
  10. juunil 2016 halduskohtule esitatud seisukoha p-s 2.10 väitis kolmas isik, et vundamenditööd lõpetati märtsis
  11. Riigikohtule esitatud seisukohas aga, et vundamendi valamine ja kahekordse ehituskilega deformatsioonivuugi ehitamine toimus
  12. a aprilli lõpus. Kolleegiumi pädevuses ei ole tõendite hindamine ja vundamenditööde lõpetamise aja tuvastamine. Tegu ei ole aga asjaoluga, millel oleks asja lahendamisel oluline tähendus. Igal juhul olid vundamenditööd lõppenud ajaks, mil vastustaja sai kohtumenetluse kaudu teada deformatsioonivuugiga seotud probleemist. Kolleegium ei leia, et vastustajal oleks pidanud järelevalvemenetluse alguses esitatud seisukohtade põhjal tekkima ohukahtlus seoses deformatsioonivuugi lahendusega. Deformatsioonivuugi lahendus ei olnud vastustajale teada ning ta võis eeldada, et kasutatakse nõuetekohast lahendust. Vastustajale edastatud geoloogilise uuringu aruandes oli välja toodud kõrvuti asetsevate hoonete eri kiirusel vajumise ja selle tulemusel üksteise kahjuliku mõjutamise probleem, samuti asjaolu, et J. Kappeli 9 hoone on rajatud ebaühtlasele pinnasele. Esimest probleemi oli aga kirjeldatud üksnes selles kontekstis, et vajuda võib uus hoone, ning probleemi lahenduseks oli pakutud selle vundeerimine vaiadele, mida ka tehti. Vastustaja ei pidanud lähtuma võimalusest, et hooned ehitustegevuse käigus omavahel seotakse ja et sellest võib lähtuda oht J. Kappeli 9 hoonele. Ehitusjärelevalve käigus tuli vastustajal reageerida ohule või ohukahtlusele, mitte kontrollida ehitusprojekti ja ehitustegevust ulatuses, mis väljus esile toodud või ettenähtava ohu või ohukahtluse raamidest.
  13. Nagu märgitud, pöördusid kaebajad praeguses asjas kohtu poole
  14. mail
  15. Järelevalvemenetlus ei olnud selleks ajaks lõppenud, see lõpetati
  16. augustil
  17. Kaebajad taotlevad kohtumenetluse kestel (
  18. septembril 2016) muudetud kaebuses, et kohus tuvastaks, et vastustaja tegevusetus J. Kappeli 7 hoone vundamenditööde üle järelevalvet tehes oli õigusvastane. Toimingu õiguspärasust hindab kohus toimingu tegemise aja seisuga (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2). Seega tuleb kontrollida vastustaja tegevuse õiguspärasust järelevalvemenetluse lõpetamise otsuse tegemiseni.
  19. Kolleegium leiab, et kaebajad on teinud kõik vajaliku, et juhtida tähelepanu deformatsioonivuugi lahendusest tingitud võimalikule ohule. Nad on oma seisukoha kinnituseks esitanud ka eriteadmistega 9
(11)3-16-1050 isiku arvamuse. Kaebajad ei pidanud esitama ohtu kinnitavat ekspertiisi. Kaebajate esitatu annab piisavalt alust järelduseks, et korrarikkumine ei ole välistatud. Seega oli tegu ohukahtluse olukorraga.
  1. Järelevalvemenetluses oleks vastustaja pidanud tagama ohukahtluse kõrvaldamise, st selle välja selgitamise, kas deformatsioonivuugi lahendus seab J. Kappeli 9 hoone ohtu. Ohu sedastamise korral oleks vastustaja pidanud kindlaks tegema, milliseid abinõusid oli sellel ajal võimalik võtta ohu tõrjumiseks, arvestades seejuures ka proportsionaalsuse ja otstarbekuse põhimõtteid. Vastustaja ei ole neid kohustusi järelevalvemenetluses täitnud. Järelevalvemenetluse lõpetamise otsuses märkis vastustaja, et J. Kappeli 7 hoone omanik on esitanud eksperdihinnangu, mille kohaselt ei ole tõendatud, et ehitamisega kaasneks oht. Viidatud hinnanguks on Selektor Projekt OÜ
  2. märtsil 2016 koostatud „Ekspertarvamus lubjakivimüüri lammutamise kohta“, mille kolmas isik saatis vastustajale
  3. märtsil 2016 e-kirja manusena. Nimetatud eksperdiarvamuses on käsitletud hoonetevahelise müüri lammutamist, mitte vundamendi rajamist. Seega ei nähtu ka järelevalvemenetluse lõpetamise otsusest, et deformatsioonivuugi lahendust puudutav ohukahtlus oleks olnud kõrvaldatud. Ka kohtumenetluses ei ole ära näidatud, et kahekordse ehituskile deformatsioonivuugina kasutamine tagab selle, et J. Kappeli 7 hoonest ei lähtu J. Kappeli 9 hoonele ohtu. Ringkonnakohus on jätnud selle asjaolu välja selgitamata, tuginedes ekslikule seisukohale, et olukorras, kus ehitusloa andmise aluseks olnud ehitusprojekt ei näinud J. Kappeli 7 ja 9 hoonete vundamentide vahele ette deformatsioonivuuki, ei saanud vastustaja järelevalvemenetluses kohustada kolmandat isikut loa andmise aluseks olnud projektist kõrvale kalduma. Kuna vastustaja jättis järelevalvemenetluses täitmata kohustuse kõrvaldada ohukahtlus, on vastustaja tegevusetus õigusvastane, sõltumata sellest, kas oht tegelikult esines või mitte. Seetõttu saab Riigikohus asjas lõpplahendi teha, saatmata asja madalama astme kohtule ohu väljaselgitamiseks.
  4. Eeltoodu alusel rahuldab kolleegium kassatsioonkaebuse osaliselt. Kolleegium tühistab halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt. Kolleegium tuvastab vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse J. Kappeli 7 ja J. Kappeli 9 hoonete vundamentide deformatsioonivuugi üle järelevalve tegemisel (HKMS § 230 lg 5 p 5). Ülejäänud osas jätab kolleegium kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata (HKMS § 230 lg 5 p 1). V
  5. HKMS § 109 lg 4 alusel jaotab kolleegium menetluskulud. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kolleegium tuvastas, et vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse deformatsioonivuugi üle järelevalve tegemisel. Kolleegiumi hinnangul tähendab see kaebuse rahuldamist 40% ulatuses.
  6. Esimeses kohtuastmes taotlesid kaebajad 3921 euro 76 sendi suuruste kulude hüvitamist, millest 238 eurot 32 senti moodustas riigilõiv (148 eurot 32 senti kahjunõudelt ning 90 eurot esialgse õiguskaitse taotlustelt (30 eurot) ning määruskaebustelt esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmise (30 eurot) ja kolmanda isiku kaasamise peale (30 eurot)). Kuna kolleegium rahuldas kaebuse üksnes deformatsioonivuugi üle järelevalve tegemise õigusvastasuse tuvastamise osas, on kaebuse esitamisel tasutud riigilõivust põhjendatud välja mõista 30 eurot. See vastab lõivu suurusele, mille kaebajad oleksid pidanud tasuma, kui oleksid esitanud üksnes selle nõude, mis rahuldati (vt riigilõivuseadus § 60 lg 1 ja HKMS § 104 lg 1 viimane lause). Esialgse õiguskaitse taotlustelt ja nendega seotud määruskaebustelt tasutud riigilõivust tuleb välja mõista kaebuse rahuldamise proportsioonile vastav osa, st 40%. Kolmanda isiku kaasamise peale esitatud edutu määruskaebuse eest tasutud riigilõivu 10
(11)3-16-1050 pole alust vastustajalt välja mõista. Seega tuleb esimeses kohtuastmes tasutud riigilõivust mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 54 eurot (30 + 0,4 × 60). Vastustajalt pole põhjust välja mõista ka kolmanda isiku kaasamise peale esitatud määruskaebuse koostamisel tekkinud õigusabikulusid. Õigusabikulude nimekirjast nähtub, et määruskaebuse koostamiseks kulus kaebajate esindajal 1 tund ja 35 minutit, mille eest kaebajad tasusid esindajale 114-eurose tunnihinna alusel 180 eurot 50 senti. Kaebajate põhjendatud õigusabikulud esimese astme kohtumenetluses olid seega 3502 eurot 94 senti, millest 40% moodustab 1401 eurot 18 senti. 33.
  1. Apellatsiooniastmes taotlesid kaebajad 2838 euro 62 sendi suuruste kulude hüvitamist. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et taotletud summa sisaldab 78 eurot 56 senti, mis ei ole praeguse kohtuasjaga seotud ning mille väljamõistmine vastustajalt ei ole põhjendatud (ringkonnakohtu otsuse p 18). Ka apellatsioonkaebuselt tasutud 148 eurot 32 sendi suurusest riigilõivust on põhjendatud vastustajalt välja mõista 30 eurot. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et õigusabikuludest tuleb maha arvata tasu
  2. novembril 2016 osutatud õigusabi eest, mille selgituseks on märgitud „vastus kolmanda isiku taotlustele ja seisukohtadele“ (ajakulu 3 tundi ja 5 minutit; esindaja tunnitasu oli 114 eurot, seega tasusid kaebajad 351 eurot 50 senti).
  3. novembril 2016 tegi halduskohus otsuse, mistõttu pole selle kulu väljamõistmine apellatsioonimenetluse raames põhjendatud. Põhjendatud õigusabikuludeks apellatsiooniastmes oli seega 2260 eurot 24 senti, millest 40% moodustab 904 eurot 9 senti. 33.
  4. Kassatsiooniastmes kaebajad menetluskulude väljamõistmist ei taotlenud. 33.
  5. Eeltoodu põhjal mõistab kolleegium vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulud 2389 eurot 27 senti (54+1401,18+30+904,09). Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjonid tuleb kaebajatele tagastada (HKMS § 107 lg 4).
  6. Halduskohus pidas kolmanda isiku põhjendatud õigusabikuludeks 3000 eurot. Apellatsiooniastmes taotles kolmas isik 1548 euro suuruste kulude väljamõistmist, mida ringkonnakohus pidas põhjendatuks (õigusabi osutamise ajast kulus 8 tundi apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks ning 4 tundi istungiks ettevalmistamiseks ja istungil osalemiseks). Kassatsiooniastmes taotles kolmas isik 1386 euro suuruste õigusabikulude väljamõistmist (õigusabi osutamise aeg 10 tundi ja 30 minutit). Kolleegium ei pea põhjendatuks, et kolmanda isiku esindajal kulus kassatsioonkaebusele vastuse koostamiseks rohkem aega kui apellatsioonkaebusele vastamiseks. Kolleegium peab põhjendatud ajakuluks kaheksat tundi, millele vastab õigusabikulu 1056 eurot. Kolme kohtuastme peale kokku on kolmanda isiku õigusabikuludeks seega 5604 eurot, millest kaebajatelt tuleb välja mõista 60% ehk 3362 eurot 40 senti. Kolleegium leiab, et kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine kaebajatelt ei ole praegusel juhul ebaõiglane.
  7. Kolleegium ei võta asja materjalide juurde vastustaja esitatud kohtulahendite väljatrükke, kuna need ei ole asja lahendamiseks olulised (HKMS § 62 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.