1-18-4852 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2018, Tallinn Kohtuasja number 1-18-4852 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Urmas Reinola Apelleerit
§ 199
lg 2 p 8,9 ja § 200 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Fred Gross ja tema kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil RESOLUTSIOON
- Jätta Fred Grossi ja tema kaitsja vandeadvokaat Leelo Viili apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata ja tagastada. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu
- augusti
- a otsusega lühimenetluses tunnistati Fred Gross süüdi ja karistati karistusseadustiku (
) § 199 lg 2 p 8,9 järgi 1 aasta vangistusega ja
§ 200
lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi 4 aasta vangistusega.
§ 64lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 4 aastat 6 kuud vangistust, mida Kr
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 3 aastat vangistust alates kinnipidamisest 26. aprillil 2018. 2. F. Gross mõisteti
§ 199
lg 2 p 8,9 järgi süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna, uuesti tungis
- aprilli
- a öösel sisse Tallinnas asuva NO99 teatri ruumidesse ja varastas sealt sularaha 475 eurot.
§ 200lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi mõisteti F.
Gross süüdi selles, et ta tungis
- aprillil 2018 lukustamata ukse avamise teel sisse Tallinnas Roosikrantsi tänaval asuvasse korterisse, kus ähvardas füüsilise vägivalla kasutamisega kannatanu E. S ja soovis temalt röövida mobiiltelefoni ja sularaha. Kuna kannatanul raha ei olnud, siis pakkus ta F. Grossile ehteid ja krediitkaarti. F. Gross keeldus sellest. F. Gross haaras kannatanu rahakoti ja lootis siiski sellest raha leida. Kuna rahakotis raha ei olnud, siis lahkus F. Gross kannatanu korterist.
- Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav F. Gross ja kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kes vaidlustavad kohtuotsuse üksnes mõistetud karistuse osas. 3.
- F. Gross taotleb talle mõistetud vangistuse tähtaja lühendamist nii palju kui see on võimalik. Vangistuse kandmine põhjustab kannatusi tema lähedastele. Vahi all viibimise aja jooksul on surnud tema tädi ja isa tervis on märgatavalt halvenenud. See hirmutab teda. Ta on oma elust viibinud 12 aastat vanglas. Seetõttu puuduvad tal igasugused oskused, teadmised ja kogemused. Ta tunneb kaasa kannatanutele, aga samavõrd ka oma lähedastele, kes tema saatusest hoolivad. Soovib oma elu edaspidi muuta, kuid selleks ei ole vaja 3 aastat vangis istuda. 3.2 Kaitsja taotleb F. Grossile mõistetud karistuse tähtaja lühendamist ja selle tingimuslikult kohaldamata jätmist või asendamist üldkasuliku tööga. F. Grossi käitumine kannatanu korteris vahetult pärast vara nõudmist, kannatanu ees vabandamine ja oma süü tunnistamine kohtuistungil annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et F. Grossi puhul on võimalik karistuse eesmärke täita vaid reaalse vangistuse mõistmisega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ning tuleb jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Kohtukolleegium märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
- peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu KrMS § 326 lg 3 alusel kujutab endast erandit. Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud
§-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. 2
(3)Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on
- mai
- a otsuses nr 3-1-1-52-13 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. KrMS § 2 p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel.
§ 199
lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis F. Grossile karistuseks vangistuse 1 aastaks, s.o tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra.
§ 200lg 2 sanktsioon näeb ette karistusena kolme- kuni viieteistaastase vangistuse.
Maakohus mõistis F. Grossile karistuseks vangistuse 4 aastaks, s.o sanktsiooni alammära lähedase karistuse. Maakohus on mõlema kuriteo puhul võtnud karistust kergendava asjaoluna arvesse puhtsüdamlikku kahetsust ja karistust raskendavate asjaolude puudumist. Kuna F. Gross on varguse toimepanemises end täielikult süüdi tunnistanud ja avaldanud valmisolekut tsiviilhagi täies ulatuses hüvitada, siis pidas kohus võimalikuks piirduda tema karistamisel ühe aasta vangistusega. Samuti võttis kohus arvesse seda, et röövimine jäi katse staadiumi, süüdistatav lahkus korterist midagi kaasa võtmata, võimaldas kannatanul oma isikut tuvastada ja ta on end täielikult süüdi tunnistanud. Seetõttu pidas kohus võimalikuks piirduda tema karistamisel 4 aasta vangistusega. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis tingiksid F. Grossi karistamise nende kuritegude toimepanemise eest veelgi lühemaks tähtajaks. Samuti on kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatud F. Grossile liitkaristuse mõistmine
§ 64lg 1 alusel karistuste osalise liitmise teel.
Kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 3 aastat vangistust. F. Grossi isik näitab, et vaatamata varasematele karistustele ei ole ta asunud seadusekuulekalt elama. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kuna on tegemist sõltuvusprobleemidega isikuga, siis ei ole talle võimalik mõista karistust tingimisi ega asendada seda üldkasuliku tööga, sest selline isik ei suuda järgida talle katseajaks pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Karistuse kandmine ei peagi olema isikule mugav. On igati positiivne, et F. Gross soovib oma elu muuta ja lubab edaspidi kuritegusid mitte toime panna, kuid enne seda peab ta ära kandma talle mõistetud vangistuse. 6. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et F. Grossile mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsioonide põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on apellatsioonid ilmselt põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 3
(3)