RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-16664 Otsuse kuupäev Tartu, 13. detsember 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik Ko

) § 14 alusel hagi kostjate ühisomandisse kuuluva Meeta kinnistu jagamiseks, et kohtutäitur saaks pöörata sissenõude kinnisasjas kostjale I kuuluvale osale. Hageja nõue ei ole aegunud, sest

ei sätesta, mille alusel tuvastatakse, et nõude rahuldamine võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus.

§ 14lg 2 kohase hagi esitamiseks antud tähtaeg ei saanud hakata kulgema enne 14.

augustit 2015, kui Meeta kinnistu tagasi võideti ja kostja I kinnistusraamatusse kanti. 2. Kostja I vaidles hagile vastu, leides, et hageja nõue on aegunud. Hageja esitas tsiviilasjas nr 2-10-37416 hagi

§-de 187 ja 190 järgi, mille eelduseks oli asjaolu, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Ebaõige on hageja seisukoht, et täitemenetlust ei saa lugeda ebaõnnestunuks seni, kuni sissenõudja ei ole kasutanud kõiki seadusest tulenevaid võimalusi, sh vara tagasivõitmist. Kohtutäitur ei pidanud hagejat eraldi täitemenetluse ebaõnnestumisest teavitama.

1. Kostja II vaidles hagile vastu, leides, et nõue on aegunud, ja taotles aegumise kohta vaheotsuse tegemist.
2. Tartu Maakohus jättis
3. aprillil 2016 tehtud vaheotsusega kostjate aegumise kohaldamise taotluse rahuldamata ja jätkas menetlust. Maakohus tõi otsuse põhjendustes välja, et ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg on

§ 14

lg 2 kohaselt üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Maakohus leidis, et

§ 14

lg-s 2 sätestatud hagi esitamise tähtaeg ei saanud hakata kulgema enne kinnistu tagasivõitmist ja kostja I kinnistusraamatusse kandmist

1. augustil 2015, sest enne ei kuulunud abikaasadele vara, millele hageja soovis sissenõuet pöörata. Ühisvara jagamise nõude aegumine ei saanud alata seega varem kui
2. augustil 2015 tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg-st 1 lähtudes. Asjaolu, et hageja teadis, et Meeta kinnistu hakkab pärast tagasivõitmist kuuluma poolte ühisvarasse, ei toonud kõiki asjaolusid arvestades kaasa hageja kohustust esitada
3. aastal ka ühisvara jagamise hagi. Maakohus leidis, et
4. aastal ei olnud alust lugeda kostja I vastu algatatud täitemenetlust ebaõnnestunuks. Ebaõige on kostjate seisukoht, et ühisvara jagamise nõude aegumine algas
5. a 2

§-d 187 ja 190) kui ka ühisvara jagamise hagi eeldus on täitemenetluse ebaõnnestumine. Ühisvara jagamise hagi esitamine eeldab, et täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel on ebaõnnestunud ja abikaasadel on ühisvara. Tagasivõitmise hagi esitamise eeldus ei ole aga täitemenetluse ebaõnnestumine, vaid see, et nõuet ei ole täielikult rahuldatud või võlgniku varale sissenõude pööramine ei vii nõude täieliku rahuldamiseni (

§ 187lg 1).

Asjaolu, et tagasivõitmise hagi esitamise ajaks oli hagejale teada, et kostjal I ei ole registervara ja kostja I pensionist saab kinni pidada iga kuu 32 eurot, ei saa lugeda piisavaks, et leida, et täitemenetlus oli ebaõnnestunud. Täitemenetlust ei saa lugeda ebaõnnestunuks senikaua, kuni sissenõudja ei ole veel kasutanud kõiki seadusega talle ettenähtud õigusi, milleks võib muu hulgas olla ka võlgniku vara tagasivõitmine. Täitemenetluse saab lugeda ebaõnnestunuks ühisvara jagamise hagi esitamise seisuga

1. novembril
2. Hageja võla jääk oli
3. septembri
4. a seisuga 19 455 eurot 3 senti, ta sai kostjalt I iga kuu 99 eurot 26 senti, kostja I majandusliku seisu paranemine ei olnud tõenäoline. Hageja nõue oleks
5. märtsist 2011 kulgema hakanud kümneaastase tähtaja lõpuks rahuldamata ligi 10 000 euro ehk 50% ulatuses. Arvestades täitemenetluse kestust ja nõude jääki, saab
6. novembriks 2015 lugeda täitemenetluse ebaõnnestunuks ja hagejal oli alus esitada ühisvara jagamise nõue.
7. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse maakohtu vaheotsuse peale, millega maakohus jättis aegumise kohaldamata ja jätkas menetlust.
8. Kostja II leidis kirjalikes seisukohtades, et hageja nõue ei ole põhjendatud.
9. Hageja vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja I kanda.
10. Tartu Ringkonnakohus jättis
11. märtsi
12. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu vaheotsuse muutmata, kuid muutis õiguslikke põhjendusi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole asjakohased kostjate väited selle kohta, et tagasivõitmise hagiga koos oleks pidanud hageja esitama ka ühisvara jagamise nõude kostjate vastu (vt Riigikohtu
13. detsembri
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15), sest tagasivõitmise hagi rahuldamise kohtuotsus on jõustunud ning tagasivõitmise hagi esitamiseks õigusliku huvi tuvastamise küsimust seega ei kerki. Üldjuhul on mõistlik esitada tagasivõitmise hagi koos ühisvara jagamise nõudega, kuid kohus ei selgitanud tagasivõitmise hagi lahendamisel hagi esitamise eesmärki ja selle rahuldamise tagajärgi. Ainuüksi varasema hagi esitamine ei saa olla alus, et lugeda vara jagamise nõue aegunuks. Vara jagamise nõude esitamine ei ole samas aga tagasivõitmise nõude esitamise eeldus. Kostjatel on õigus ja võimalus teha pärast vara tagasivõitmise hagi rahuldamist toimingud, mis lubavad ühisvaraks loetud vara osale sissenõude pöörata. Tagasivõitmise nõude üks eeldus on, et sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole kaasa toonud nõude täielikku rahuldamist, kuid

§ 187

lg 2 ja

§ 14lg 2 eeldused ei ole identsed. 3

§ 14

lg-st 2 tuleneva tähtaja aspektist on vajalik arvestada täitemenetluse eesmärke, täitemenetluse üldiseid tähtaegu, tuvastada, millal täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus ja millal hageja sellest teada sai või pidi saama. Võlausaldajate arusaamad ja arvamuse kujunemise aluseks olev informatsioon on erinev, seetõttu on tähtaja kulgemise alguse määramisel üks olulistest asjaoludest täituri seisukoht. Käesolevas asjas edastas hageja 26. augustil 2015 kohtutäiturile tagasivõitmise nõuet rahuldava otsuse ja samal päeval informeeris kohtutäitur hagejat

§ 14

lg 2 mõttes ühisvara jagamise hagi esitamise vajadusest.

§ 14

lg 2 nõude aegumistähtaja määramine on kohtu diskretsiooniotsus, maakohus põhjendas, miks ta leidis, et hagi ei ole aegunud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel ei korranud. 9. Kostja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega kohaldada aegumist, sest nii

§ 187

lg 2 mõttes tagasivõitmise hagi esitamise kui ka

§ 14

lg 2 mõttes ühisvara jagamise hagi esitamise eeldus on täitemenetluse ebaõnnestumine (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15). Täitemenetlus pidi olema seega ebaõnnestunud juba tagasivõitmise hagi esitamisel
3. aastal ning ühisvara jagamise nõue on seetõttu aegunud.
4. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.
5. Riigikohus tühistas
6. novembri
7. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kostja I kassatsioonkaebus rahuldati osaliselt ning kostja II lepingu väljanõudmise taotlus jäeti rahuldamata. Riigikohus selgitas, et asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas sissenõudja esitas tagasivõitmise hagi, tuginedes

§ 187

lg 2 esimesele või teisele alternatiivile, ehk kas sissenõudja leidis, et täitemenetlus on võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestunud, või leidis sissenõudja, et on alust eeldada, et võlgniku varale sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni tulevikus. Riigikohus tõi välja, et sõltuvalt eelnevast saab hinnata ka seda, kas hageja nõue on aegunud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tartu Ringkonnakohus tühistas
2. mai
3. a otsusega maakohtu
4. aprilli
5. a vaheotsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega kohaldas hageja ühisvara jagamise nõudele aegumist ning jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud kõigis kohtuastmetes hageja kanda neid summaliselt kindlaks määramata. Ringkonnakohus analüüsis, kas hageja esitas teises tsiviilasjas nr 2-10-37416 hagi abieluvaralepingu tagasivõitmiseks, tuginedes

§ 187lg 2 esimesele või teisele alternatiivile.

Hageja viitas abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise menetluses nii sellele, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist, kui ka sellele, et on alust eeldada, et võlgniku varale sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni tulevikus. Sisuliselt tõi hageja välja aga asjaolud, mis viitasid sellele, et täitemenetlus oli algusest peale ilmselgelt vähese perspektiivikusega. Täitemenetluse algfaasis oli selge, et olemasoleva vara arvel on nõude rahuldamine vähetõenäoline ning ainus väärtuslikum ese oli kinnistu, mille võlgnik jättis abieluvaralepinguga enda abikaasale. Seega tugines võlausaldaja abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise nõuet esitades

§ 187lg 2 esimesele alternatiivile, leides, et sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema 4

§ 187

lg 2 teisele alternatiivile, väites, et on alust eeldada, et võlgniku varale sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni tulevikus, oleks hageja ühisvara jagamise nõue ikkagi aegunud. Ei saa tuvastada ühtegi ajapunkti, mil saaks öelda, et oli ilmne, et täitemenetlus oli ebaõnnestunud. Täitmine jätkus pidevalt väikestes summades, kuid see ei tähenda, et tuleks järeldada, et ühisvara jagamise nõue ei saa üldse aeguda, kuni täitemenetlus veel mingil kujul kestab. Iseenesest on õige, et täitemenetlus on ebaõnnestunud, kui kasutatud on kõiki täitemenetluse võimalusi, kuid tagasivõitmine ei olnud üks neist abinõudest. Sissenõudja pidi arvestama ka seda, kui suur osa nõudest saaks senist täitemenetlust arvestades rahuldatud. Hageja täitedokument oli

1. mai
2. a kohtumäärus, millest tuleneva nõude aegumine hakkas kulgema
3. märtsil 2011 TsÜS § 157 lg 1 ja võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 4 kohaselt (vt ka Riigikohtu
4. oktoobri
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p 13). Nõue oleks tervikuna aegunud seega
6. märtsil 2021 ning nõude täitmiseks kulunuks võlgnikul senises tempos ca 25 aastat. Sissenõudjale pidi hiljemalt aasta möödudes täitemenetluse algusest olema selge, et senises tempos ei vii täitemenetlus nõude rahuldamiseni. Seega hakkas ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg kulgema septembris 2011 ja lõppes septembris
7. Kuna hageja ühisvara jagamise nõue on aegunud, tuleb jätta hagi rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus, alternatiivselt tühistada ja saata asi uueks läbi vaatamiseks alama astme kohtule. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et võlausaldaja tugines tagasivõitmise hagi esitamisel teises tsiviilasjas

§ 187

lg 2 esimesele alternatiivile, mistõttu hakkas ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg kulgema hiljemalt tagasivõitmise hagi esitamisest. Võlausaldaja seisukohad varasemas asjas olid ka ringkonnakohtu sõnul, et täitemenetlus ei ole veel lõpuni ebaõnnestunud, kuid vajalik on ühisvarasse kuulunud kinnistu tagasivõitmine. See viitab selgelt

§ 187lg 2 teisele, mitte esimesele alternatiivile.

Hageja ei rääkinud varasemas menetluses ka võlgniku püsivast maksejõuetusest. Tagasivõitmise hagi esitamisega tegi hageja tahteavalduse nõude maksma panemiseks, seda tuleks tõlgendada. Hageja tahet ei teadnud ei kohus ega kostjad (TsÜS § 75 lg-d 1–3), seega pidi lähtuma mõistliku isiku arusaamast. Tagasivõitmise hagis ja apellatsioonkaebuses tõi võlausaldaja välja, et kaasnenud ei ole nõude rahuldamist ning on alust eeldada, et võlgniku varale sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Tagasivõitmise hagi esitamise ajaks ei olnud ka võlgnikule möödunud vabatahtliku täitmise tähtaeg. Seaduses ei ole kindlaks määratud, millal tuleks lugeda täitemenetlus ebaõnnestunuks. Ringkonnakohus pani ekslikult hagejale kohustuse jälgida täitemenetluse edukust, viitamata seejuures ühelegi õigusnormile. Aegumistähtaeg ei hakanud kulgema enne kinnistu tagasivõitmist 15. augustil 2015, sest täitemenetlust ei saanud lugeda ebaõnnestunuks enne, kui hageja sai kasutada kõiki täitemenetluse abinõusid, sh abieluvaralepingu tagasivõitmist. 5

§ 187lg 2 esimesest või teisest alternatiivist lähtudes.

Ringkonnakohus leidis, et esitatud asjaolude ja tõendite alusel ei saa öelda, kummale alusele tuginedes hageja tagasivõitmise nõude esitas, kuid lisas, et ühisvara jagamise nõue oleks aegunud isegi siis, kui hageja oleks tuginenud

§ 187

lg 2 teisele alternatiivile, leides, et on alust eeldada, et sissenõude pööramine võlgniku varale ei vii nõude rahuldamiseni tulevikus. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu põhjendustega ja neid TsMS § 689 lg 5 järgi ei korda. Vastusena kassatsioonkaebuse väidetele toob aga välja järgmist. 17. Kassatsioonkaebuses leidis hageja, et kuna ta esitas ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise nõude

§ 187

lg 2 teisele alternatiivile tuginedes, ei hakanud ühisvara jagamise nõue aeguma tagasivõitmise hagi esitamise ajast.

§ 187

lg 2 teise alternatiivi kohta leidis ta, et ringkonnakohus jättis ekslikult vabatahtliku täitmise tähtaja

§ 25mõttes arvestamata.

Kolleegium märgib, et eeltoodud väited ei mõjuta asja lõpptulemust. Ringkonnakohus leidis asjaolusid ja tõendeid hinnates otsuse p-des 15 ja 16, et ühisvara jagamise nõue oleks aegunud sõltumata sellest, kummale alternatiivile hageja tugines. Kassatsioonkaebuse väited, et kohalduma peaks

§ 187

lg 2 teine alternatiiv, misjuures tuleks arvestada vabatahtliku täitmise tähtajaga, ei mõjutaks asja lõpptulemust. Ringkonnakohus tuvastas, et ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema

1. aasta septembris. Hagi esitati
2. novembril
3. Ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest lähtudes oleks ühisvara jagamise nõue igal juhul aegunud.

§ 25kohaselt on võlgnikul 30 päevane vabatahtliku täitmise tähtaeg.

Ka juhul, kui leida, et ühisvara jagamise nõude aegumistähtaeg oleks pidanud algama 30 päeva hiljem ehk 2011. aasta oktoobris, oleks nõue hagi esitamise ajaks ikkagi aegunud. 6

§ 187

lg 2 esimesele alternatiivile ning esitas vastusena apellatsioonkaebuse väidetele otsuse p-des 15 ja 16 põhjendused ka juhuks, kui leida, et hageja tugines siiski teisele alternatiivile. Riigikohus on tuvastatud asjaoludega seotud ning TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 kohaselt ise tõendeid ei uuri ega hinda. Nõustuda võib hageja kassatsioonkaebuse väitega, et seaduses ei ole sätestatud, kuidas tuvastada

§ 187lg 2 kontekstis täitemenetluse ebaõnnestumine, kui iga kuu laekub väiksem summa.

Nõustuda ei saa aga väitega, et täitemenetluse ebaõnnestumise hindamiseks lahusvara arvel ei saa arvesse võtta täitedokumendist tuleneva nõude aegumist, eeldatavaid laekumisi ja nõude rahuldamise eelduslikku ulatust. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus võttis põhjendatult eeltoodud asjaolusid arvesse. Teiseks märgib kolleegium, et kuna seaduses ei ole reguleeritud, millistest asjaoludest lähtuvalt tuleks hinnata täitemenetluse ebaõnnestumist, peab kohus andma hinnangu ühisvara jagamise nõude aegumisele igal üksikjuhul eraldi, lähtudes konkreetsest asjast.

1. Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus võttis ebaõigesti vastu kostja I lisatõendid (II kd, tl 94–117), ning esitas sellele ka istungil vastuväite (II kd, tl 118). Esitatud tõendid puudutasid menetlust teises tsiviilasjas nr 2-10-37416, kus lahendati hageja tagasivõitmise hagi kostjate vastu. Kuna hageja ei põhjendanud, kuidas mõjutas täiendavate dokumentide vastuvõtmine asja lõpptulemust, jääb see väide tähelepanuta.
2. Kolleegium jääb varasemas praktikas esitatud seisukoha juurde, et üldjuhul peaks sissenõudja esitama abieluvaralepingu või ühisvara jagamise lepingu täitemenetluses tagasivõitmise nõude

§ 190

mõttes ja täitemenetluses ühisvara jagamise nõude

§ 14

lg 2 mõttes ühes menetluses, sest muul juhul võib sissenõudjal puududa tagasivõitmise hagi esitamiseks õigustatud huvi (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15;
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-17, p 12).
5. Kolleegium märgib aga lisaks, et eeltoodu mõte ei ole kaasa tuua tagajärge, kus võlgnikule kuulub ühisvara, millest võlgnikule langeva osa arvel saaks sissenõudja nõude rahuldada, kuid võlgniku varale sissenõude pööramist takistab

§ 14lg-st 2 tulenev ühisvara jagamise nõude üheaastane aegumistähtaeg.

Kolleegium leiab, et kehtiv õigus ei piira sissenõudja võimalust esitada

§ 48

lg 1 p 1 kohaselt avaldus käimasoleva täitemenetluse lõpetamiseks ning pöörduda seejärel

§ 49

lg 2 alusel uuesti kohtutäituri poole täitedokumendist tuleneva nõude täitmiseks. Järgnevas täitemenetluses on sissenõudjal võimalik esitada uuesti

§ 14

lg 2 alusel võlgniku ühisvara jagamise nõue ühe aasta jooksul alates ajast, mil täitemenetlus võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Ühisvara jagamise nõude esitamine ei ole takistatud ka teistel võimalikel võlausaldajatel. Tähelepanu tuleb sealjuures pöörata küll täitedokumendist tuleneva nõude aegumisele, mis TsÜS § 157 lg 1 kohaselt on kümme aastat. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et TsÜS § 159 lg 2 järgi ei loeta aegumist katkenuks muu hulgas juhul, kui täitemenetlus lõpetatakse

§ 48lg 1 p 1 kohaselt sissenõudja avalduse alusel.

Aegumist arvestatakse sel juhul täitedokumendist tuleneva nõude sissenõutavaks muutumise ajast (vt Riigikohtu 16. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 29). 7