← Eesti

2-16-7411/24

Obsah (10)§ 115§ 1043§ 1044§ 1050§ 1045§ 104§ 101§ 100§ 103§ 127

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 8. juuni 2018, T

) §-st 115 lg

  1. 3.
  2. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja nõue on aegunud. Hagiavalduse kohaselt sai hageja
  3. jaanuaril 2009 elumaja trepikojas kukkumise tulemusena peatrauma. Kuna hageja on ise kostja liige, siis pidi ta olema teadlik
  4. septembril 2009, et kostja tellimusel teostatakse elamus ehitustöid, st ka kahju eest vastutavast isikust. Hageja pidi kahjust teada saama hiljemalt
  5. oktoobril 2011, kui talle määrati töövõimetuspension ning sellest ajast hakkas aeguma hageja nõue kostja vastu. Hagejal tulnuks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1 järgi varalise kahju hüvitamise nõue esitada hiljemalt
  6. oktoobril
  7. Hagi on kohtule esitatud
  8. mail 2016, järelikult pärast aegumistähtaja lõppu. 3.
  9. Alternatiivselt põhjendas maakohus, et hagi tuleks jätta rahuldamata ka tõendamatuse tõttu. Hageja ei tõendanud, et talle tekkis seoses
  10. jaanuari 2009 õnnetusega tervisekahjustus ja nimetatud tervisekahjustusega seoses on talle tekkinud varaline kahju. Patsiendikaarist ei nähtu, et hagejal oleks diagnoositud tõsine peatrauma või raske tervisekahjustus. Hagejale tehtud uuringutega on tuvastatud, et pea piirkonnas väliseid vigastusi ei ole, neuroloogilise leiuta ning raviks on määratud külm side, rahulik režiim, vajadusel perearstile ja hageja on suunatud koju. Tervisekaardi väljavõte väljastati seitse aastat pärast õnnetusjuhtumit. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit
  11. jaanuarist 2009 kuni
  12. märtsini 2016 arstide poole pöördumise ja uuringute kohta. Hageja ei esitanud ka tõendit selle kohta, kes ja millal diagnoosis hagejal traumajärgse ajukahjustuse sündroomi. See sündroom võib olla põhjustatud mõne varasema või pärast
  13. jaanuari 2009 aset leidnud õnnetusjuhtumi tagajärjel. Hageja väide seoses tema 100% töövõimekaotuse ja selle seos hageja väidetava õnnetusjuhtumiga on samuti tõendamata. Hageja ei esitanud tõendit selle kohta, millise tervisekahjustuse tõttu on hagejale üldse määratud 100% töövõimekaotus. 4

(9)Hageja ei toonud esile, milliseid kulutusi vajab hageja tervisekahjustuse ravi, mida Haigekassa ei hüvita. Perearstikeskuse saatekirja kohaselt on hagejal diagnoositud neli haigust, kuid pole võimalik tuvastada, millise neist raviks on soovituslik regulaarne sanatoorne ravi soojemas kliimas. Samuti ei ole hageja näidanud, milliseid raviprotseduure ta sanatoorse ravi käigus vajab. Kohtule esitatud erinevate reisibüroode arvetest ja maksekorraldustest ei nähtu, kas ja milliseid raviprotseduure hagejale seoses väidetava tervisekahjustuse tekkimisega teostati. Hagejale hooldaja määramise otsusest ei nähtu, kas hooldaja määrati tulenevalt traumajärgsest ajukahjustusest või lülisamba osteokondroosist ehk kas hageja hooldusvajadus on seoses väidetava peatraumaga, mille tekkimist hageja kostjale ette heidab. Reisibüroo arvetest ei nähtu, et hageja oleks käinud reisidel koos määratud hooldajaga. Seega puudub reisidel seos hageja hooldusvajadusega. Hageja jätkuva sanatoorse ravi vajadus üks kord kuus hinnaga 500 eurot
  1. aasta aprillist kuni
  2. oktoobrini 2017 on samuti tõendamata. 3.
  3. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata, siis jäid menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. POOLTE SEISUKOHAD
  4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda. Hageja taotles kohtuarstliku ekspertiisi määramist, vastava taotluse jättis ringkonnakohus
  5. mai 2018 määrusega rahuldamata. Seepeale esitas hageja vastuväite kohtu tegevusele. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 4.
  6. Esiteks on maakohus ebaõigesti kohaldanud aegumise sätteid. Maakohus leidis ebaõigesti, et nõue on aegunud. Tervisekahjust tuleneva nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 153 lg 1, mille kohaselt tervisekahjust tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik sai kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada või pidi teada saama. Kuivõrd käesoleval juhul sai hageja varalise kahju tekkimisest teada
  7. mail 2014, ajal mil hagejale seoses tervise halvenemisega oli arstide poolt näidustatud regulaarne sanatoorne ravi soojemates kliimatingimustes, siis tulnuks hagejal TsÜS § 153 lg 1 järgi varalise kahju hüvitamise nõue esitada hiljemalt
  8. mail
  9. Hagi esitati
  10. juunil 2016, seega ei ole nõue aegunud. 4.
  11. Teiseks hindas maakohus ebaõigesti asjas esitatud hageja tõendeid. Eelkõige on ebaõige hinnang haigusloo väljavõttele (ekslikult kaebuses viidatud kui hageja
  12. aprilli 2017 menetlusdokumendi lisa nr 1, tegelikult esitatud
  13. aprillil 2017), mis tõendab, et hageja terviseprobleemid, mis on kirjas tervisekaardi väljavõttel, on seotud
  14. jaanuari 2009 õnnetusega. Sellest nähtub ka, et sanatoorne ravi soojemates maades on ette nähtud just seoses õnnetusega, kuna kõik hageja terviseprobleemid on seotud ainult 15 .jaanuaril 2009 saadud peatraumaga. Seega on hageja kukkumine
  15. jaanuaril 2009 ja hageja terviseprobleemid omavahel põhjuslikus seoses ning
  16. mail 2014 soovitud sanatoorne ravi on seotud toimunud õnnetusega.
  17. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata, aga ringkonnakohus asendab maakohtu põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. 5
(9)
  1. TsMS § 442 lg 5 esimene lause sätestab mh, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus poolte veel lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata hageja
  2. mai 2018 vastuväide kohtu tegevusele seoses ekspertiisitaotluse rahuldamata jätmisega. Kostja vastuväite kohta seisukohta ei esitanud. Ringkonnakohus jätab hageja vastuväite rahuldamata, sest leiab jätkuvalt, et hageja ekspertiisitaotlus ei olnud põhjendatud.
  3. Maakohus kvalifitseeris poolte õigussuhte lepinguliseks suhteks korteriomaniku ja korteriühistu vahel. Seejärel leidis kohus esiteks, et hageja nõue on aegunud, ja teiseks, et puudub nõude rahuldamiseks vajalik põhjuslik seos kostja käitumise ja hagetava kahju vahel. Ringkonnakohtu hinnangul käsitles maakohus poolte õigussuhte kvalifikatsiooni liiga kitsalt. Põhjusliku seose kontrollimisel ei sidunud maakohus tuvastatud asjaolusid õigusnormidega. Seetõttu ei ole maakohtu otsus piisavalt põhjendatud. Ringkonnakohus saab need rikkumised kõrvaldada, asendades maakohtu otsuse põhjendused järgnevaga.
  4. Hageja esitas kahju hüvitamise nõude. Kahju põhjustanud sündmusena nimetas hageja
  5. jaanuari 2009 õnnetust, mille käigus hageja sai pea- ja käetrauma, sest elamu ehitustööde tellijana ei järginud kostja piisavat hoolt. Kostja tellitud ehitustöö teostajad paigaldasid trepikotta ebapiisavalt märgistatud tala, mille vastu hageja lõi pea ära ja kukkus. Kahju koosneb kantud regulaarse sanatoorse ravi ja sellega seonduvatest sõidukuludest perioodil
  6. mai 2014 –
  7. märts 2016 osasummas 8 502,32 eurot ja prognoositavas samasisulises kulus aprillist 2016 kuni
  8. oktoobrini 2017, st 19 kuu eest igas kuus 500 eurot – kokku osasumma 9 500 eurot. Põhjuslik seos kostjale ette heidetava käitumise ja hageja kahju vahel seisneb hageja väitel selles, et kui kostja ei oleks rikkunud ehitamist reguleerivatest õigusnormidest tulenevat kohtustust ehitamisel ohutuse tagamiseks, langeks ära ka negatiivne tagajärg.
  9. Vaidlustamata asjaoludel on kostja korteriühistu ja hageja selle liige. Maakohus tuvastas tunnistajate ütluste (II kd tl 7–8), fotode (I kd tl 45) ja patsiendikaardi (I kd tl 15–16) põhjal õigesti, et
  10. jaanuaril 2009 toimusid elamus ehitustööd, mille käigus olid paigaldatud trepikojas metallist tala, mis ei olnud märgistatud ja mille vastu lõi hageja oma pea ära. 10.
  11. Neil asjaoludel võib kostja hagetava kahju eest vastutada kas lepingulisel alusel (lähtudes sellest, et korteriühistu ja liikme vahel on teatav lepingulaadne õigussuhe, vt sellise võimaluse kohta Riigikohtu
  12. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-17, p 11 esimene lõik) või ka deliktilisel alusel. Nõude alusnorm lepingulise vastutuse korral on

§ 115

lg 1, delikti puhul

§ 1043koostoimes § 1045 lg 1 p-ga 2.

10.2. Üldjuhul ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist nõuda deliktiõiguse sätete alusel. Siiski vastutab kahju tekitaja lepingulise kohustuse rikkumise tulemusena isikule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral

§ 1044lg 3 järgi ka deliktiõiguse sätete järgi.

Seega vastutab isik kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral eelkõige lepingu alusel, kuid see ei välista nõuet tema vastu deliktilisel alusel. 10.

  1. Kuigi hageja ei nõudnud kahju hüvitamist otseselt lepingu rikkumisele tuginedes, vaid palus hüvitada kahju, tuginedes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätetele, tuleb kohtul deliktilise nõude kõrval selgitada, kas hageja soovib kahju hüvitamist mh lepingu alusel, et vältida olukorda, kus hageja deliktilise nõude rahuldamata jätmise korral peaks hageja pöörduma uuesti lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega kohtusse. Riigikohus on korduvalt juhtinud tähelepanu, et hüvitisenõuete õigusliku aluse määramine tähendab nõuete kvalifitseerimist, mis on TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. Juhul, kui sama elulise juhtumi korral saab materiaalõiguse järgi esitada sama nõuet erinevatel õiguslikel alustel, ilma et üks nõue välistaks teise, peab kohus selgitamiskohustusest tulenevalt mh välja selgitama, kas hageja soovib nõude rahuldamist üksnes deliktiõiguse alusel või soovib ta tugineda ka lepingu rikkumisele ning kuidas ta viimati nimetatud juhul nõudealused järjestab (vt
  2. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 14, ja selles viidatud
  3. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p-d 16–17). 6

(9)10.
  1. Kaebuses ei vaidlustanud hageja maakohtu käsitlust nõudest lepingulisel alusel, samas ei ole ta loobunud nõudest deliktilisel alusel. Niisiis tuleb kohtuasja lahendamisel lähtuda sellest, et hageja soovib esmalt hagi lahendamist deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, aga kui selline nõue ei ole edukas, siis lepingul põhineva nõudena. Üksnes juhul, kui hageja avaldab, et ta ühel neist nõude lahendamist ei soovi, siis ei pea vastavat alust käsitlema (Riigikohtu
  2. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 17). Sellist avaldust hageja ei teinud.
  3. Deliktilisel vastutusel ja lepingul rajanevate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad (vt nt Riigikohtu
  4. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 24 teine lõik). 11.
  5. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (vt nt Riigikohtu
  6. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16, p 14 teine lõik). 11.
  7. Kui kannatanu nõuab tervisekahjustuse põhjustamisega tekkinud kahju hüvitamist ja kahju tekitajal lasus kohustus võtta kasutusele kõik vajalikud, sobilikud ja jõukohased abinõud, et hoida ära tervisekahjustuse tekkimine (käibekohustus), saab

§ 1050

lg 1 järgi eeldada, et kahju tekitaja jättis käibekohustuse täitmata ja vastutab kannatanule sellega põhjustatud kahju eest, st saab eeldada, et tema tegevusetus oli

§ 1045

lg 1 p 2 järgi õigusvastane ja väliselt hooletu

§ 104lg 3 ja § 1050 lg 1 järgi (vt Riigikohtu 10.

aprilli 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 15; 20. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 10). Vastutusest vabanemiseks peab kahju tekitaja tõendama kas

§ 1045

lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist,

§ 1050

lg 1 kohaselt käibekohustuse (välise hoolsuse) järgimist või füüsilisest isikust kahju tekitaja korral ka

§ 1050

lg-s 2 ning § 1052 lg-tes 1 ja 2 sätestatud vastutust välistavate subjektiivsete asjaolude esinemist (Riigikohtu

  1. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-15, p 26 esimene lõik). 11.
  2. Kui kostja on rikkunud oma lepingulisi kohustusi, sh kaitsekohustusi, saab hageja nõuda

§ 101lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

Sellise nõude rahuldamiseks tuleb kontrollida, kas kostja on lepingut rikkunud (

§ 100

ja § 115 lg 1) ja kas ta vastutab lepingu rikkumise eest (

§ 115

lg 1), st tuleb hinnata, kas rikkumine ei ole

§ 103

järgi vabandatav, kas hagejale on tekkinud või tekib kahju (

§ 127

lg 1, § 128), kas kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2), kas kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3), ning kas rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4) (vt nt Riigikohtu 15.

detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 12). 11.4. Kokkuvõtvalt tuleb nii lepingu kui ka delikti alusel vastutuseks kindlaks teha kahju ning

§ 127lg 4 järgi lisaks põhjuslik seos teo ja kahju vahel (Riigikohtu 26.

septembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11). Kahju hüvitamise ulatuse määramisel tuleb arvestada rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2), lepingu rikkumise puhul aga ka ettenähtavusega (

§ 127lg 3) (vt ka nt Riigikohtu 26.

septembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 13;

  1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 25 teine lõik). 11.
  2. Kuna põhjusliku seose tuvastamine on hageja nõude rahuldamise eeldus nii lepingulisel kui ka deliktilisel alusel, siis on otstarbekas alustada kontrolli just sellest. Kui seos kahju ja kostja käitumise vahel puudub, siis ei saa hagi rahuldada kummalgi alusel. 12.

§ 127

lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). 7

(9)12.
  1. Esmalt on kohane märkida, et põhjusliku seose esinemise tõendamine on hageja ülesanne nii deliktilise kui ka lepingulise nõudealuse puhul. Maakohus selgitas seda hagejale
  2. veebruari 2017 istungil ja andis
  3. jaanuari 2018 istungil võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks. Selles osas ei rikkunud maakohus menetlusõigust. Järelikult tuli hagejal juba maakohtus tõendada, et tema sanatoorse ravi vajadus
  4. aasta maist kuni
  5. aasta oktoobrini oli tingitud sellest, et kostja rikkus
  6. aasta jaanuaris kohustust hoida ehitis ja selle asukoha maaüksus ehitamise ajal korras ja ohutuna ümbruskonnale. 12.
  7. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud (Riigikohtu
  8. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-165-16, p 23, samuti vt selles viidatud
  9. septembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11;
  10. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 19). 12.
  11. Käesolevas asjas tuleb hinnata, kas hagejal oleks sanatoorse ravi vajadus tekkinud ka ilma
  12. jaanuari 2009 õnnetuseta. Hageja käsitlus põhjuslikust seosest on olnud liiga üldistav, sest mitte igasugune negatiivne tagajärg ei õigusta veel praegu lahendatavat kahju hüvitamise nõuet. Eelmises p-s 12.2 kirjeldatud seos peab esinema kahju põhjustanud sündmuse ja hagi alusena kirjeldatud tagajärje vahel. Seega pidi hageja tooma esile ja tõendama, et tema regulaarse ravi vajadus alates
  13. maist 2014 tekkis just
  14. jaanuari 2009 õnnetuse tagajärjena, st kui nimetatud õnnetust poleks toimunud, siis puuduks ka regulaarse ravi vajadus. 12.
  15. Maakohus tuvastas patsiendikaari põhjal õigesti, et
  16. jaanuaril 2009 kell 16.43 saabus hageja erakorralise meditsiini osakonda. Anamneesi kohaselt lõi patsient samal päeval kell 14.00 pea vastu tellingut ja vigastas paremat kätt ning tal esines marrastusi. Hageja suhtes viidi läbi esmane kontroll ja tuvastati järgmist: silmade avamine pentaane, hingamine normis, kõht normis, süda regulaarne, kopsud puhtad, sõnaline kontakt normis, motoorne vastus korraldusele, pupillid normis, nahk normis. Hagejal diagnoositi pea muude osade pindmine vigastus, löök vastu muid esemeid või nendega, randme ja käe muude osade kontusioon (löögi või kokkupõrke järel tekkinud vigastus, mille korral nahk on terve, kuid näha võib olla kudede verejooksust tekkinud verejooks naha alla (hematoom)). Lisaks märgiti, et pea piirkonnas väliseid vigastusi ei ole, patsient oli neuroloogilise leiuta ning raviks määrati külm side, rahulik režiim, vajadusel perearsti visiit ja hageja suunati koju kell 16.57 (I kd tl 15–16). 12.
  17. Eelnevast tuleneb, et kui
  18. jaanuari 2009 õnnetust ei oleks toimunud, siis poleks hagejal samal pärastlõunal olnud pea pindmist vigastust ega randme ja käe muude osade kontusiooni. Seega oleks hagetav kahju ja
  19. jaanuari 2009 sündmus omavahel põhjuslikus seoses, kui hageja oleks esile toonud ja tõendanud, et just pea pindmine vigastus ja käe kontusioon vajavad regulaarset sanatoorset ravi alates
  20. aasta maist või tingisid need vigastused edaspidi sellised muudatused hageja tervislikus seisukorras, mis põhjustavad ravivajaduse. Kumbagi ei ole hageja esile toonud ega tõendanud. Maakohus järeldas tervisekaardi väljavõttest, mille kohaselt on hagejal diagnoositud traumajärgne ajukahjustuse sündroom, spastiline hemipleegia, täpsustamata lülisamba osteokondroos, radiculopaatia ja hageja tervisliku seisundi tõttu on näidustatud regulaarne sanatoorne ravi, soovitatavalt soojemates kliimatingimustes (I kd tl 17), niisiis õigesti, et need diagnoosid ei seondu
  21. jaanuari 2009 sündmusega. 12.
  22. Ringkonnakohus ei nõustu hageja arusaamaga nagu tõendaks väljavõte hageja haigusloost
  23. ja
  24. märtsi 2017 kohta (I kd tl 108–109), et terviseprobleemid, mis on kirjas tervisekaardi väljavõttel, on seotud
  25. jaanuari 2009 õnnetusega. Haigusloo väljavõttel kajastatud anamnees viitab küll
  26. aasta peatraumale, aga see tõendab üksnes hageja enda kaebuse sisu arstile. Raviteenuse osutamise käigu ega selle raames väljavõttes märgitu järgi ei ole võimalik tuvastada hageja soovitud seost väljavõtetel loetletud mitmete diagnooside ja
  27. jaanuari 2009 õnnetuse vahel. 8
(9)12.
  1. Samuti ei ole hageja tõendanud, millest on tingitud tema töövõime kaotus, eelkõige, et sellel oleks seos
  2. jaanuari 2009 õnnetusega. Sotsiaalkindlustusameti
  3. märtsi 2016 kirja nr G.SP-9/6187 kohaselt on hagejale määratud töövõimetuspension alates
  4. oktoobrist 2011 (I kd tl 19). Lisaks nähtub Tallinna Halduskohtu
  5. juuni 2007 otsusest, et varem määrati hagejale töövõimetuspension alates
  6. juunist 2006 (I kd tl 176–180). Kummalgi juhul ega ka pensionitunnistusest (I kd tl 18, 92–94) ei saa teha järeldust, et töövõimetus seonduks
  7. jaanuari 2009 vahejuhtumiga, aga
  8. aasta pensioni puhul on see ka loogiliselt võimatu. 12.
  9. Vaidlust ei ole põhimõtteliselt selles, et hageja on hooldust vajav isik ja talle on määratud hooldaja vähemalt alates
  10. septembrist 2009 ja hooldust on regulaarselt jätkatud (I kd tl 20– 21, 95, 170–172). Neist dokumentidest ei ole võimalik teha järeldust, et hageja hooldusvajaduse tingisid
  11. jaanuari 2009 vigastused. 12.
  12. Kokkuvõtvalt ei ole võimalik tuvastada põhjuslikku seost hagetava kahju ja kostjale ette heidetava sündmuse vahel. Sellisel juhul ei saa hageja põhinõuet rahuldada tulenevalt lepingusarnasest võlasuhtest ega delitkist (vt eespool p 11.5). Järelikult jääb hagi põhinõudes rahuldamata. Kahju suurust ei ole selleks vaja tuvastada, mistõttu kohus jätab TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata sellekohased tõendid (I kd tl 22–44, 96–131).
  13. Põhinõude rahuldamata jätmise tõttu puudub hagejal ka alus nõuda kostjalt viivist.
  14. Aeguda saab üksnes tegelik nõue (vrd Riigikohtu
  15. märtsi 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-21-178-10, p 38 teine lõik). Kuna sarnaselt maakohtuga ringkonnakohus ei tuvasta põhjuslikku seost kostja käitumise ja hagetava kahju vahel, siis ei ole vaja enam käsitleda kostja aegumise vastuväidet. Seetõttu pole vaja ka vastata hageja kaebuse esimesele väitele.
  16. Nagu nähtub otsuse põhjendava osa p-dest 10–12, ei anna ka kaebuse teine väide alust asuda maakohtu otsusest erinevale seisukohale. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata.
  17. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab hageja TsMS § 171 lg 1 alusel menetluskulud ringkonnakohtus. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.