← Eesti

1-18-6639/23

Obsah (7)§ 238§ 326§ 2§ 175§ 180§ 185§ 337

1-18-6639 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. november 2018, Tallinn Kohtuasja number 1-18-6639 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Urmas Reinola Apelleerit

§ 238

lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust alates kinnipidamisest

  1. augustil
  2. A. Kozlikilt mõisteti välja menetluskuluna sundraha 750 eurot ja määratud kaitsjale määratud tasu 210 eurot, mis kuuluvad tasumisele 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
  3. A. Kozlik mõisteti KarS § 199 lg 2 p 9 järgi süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna pani taas
  4. augustil ja
  5. augustil 2018 Tallinna linnas asuvatest kauplustest toime 2 vargust. Esimese varguse toimepanemise käigus varastas ta 4 pakki žiletiteri. Teisel päeval püüdis ta varastada 4 pudelit viskit, kuid peeti kauplusest väludes kinni. Seega jäi see kuritegu katse staadiumi.
  6. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav A. Kozlik ja tema kaitsja advokaat Toomas Laanemäe. 3.1 Süüdistatav A. Kozlik vaidlustab kohtuotsust talle mõistetud karistuse tähtaja ja menetluskulude osas. Tema hinnangul on mõistetud karistus liialt pikk, sest tegemist ei ole raske kuriteoga. Taotleb jätta kasvõi osa menetluskulusid riigi kanda, sest ta viibib vanglas ning tal puudub sissetulek. 3.2 Kaitsja taotleb A. Kozlikile mõistetud karistuse tähtaja lühendamist, sest mõistetud karistus ei vasta süü suurusele ega süüdistatava isikule. A. Kozliki süü ei ole suur, sest vargusega tekitatud kahju on väike. Teine vargus jäi katse staadiumi, mistõttu kahju ei tekitatud. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Tema puhul täidaks karistuse eesmärke ka lühiajalisem vangistus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  7. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt. Kohtukolleegium märgib, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites korduvalt selgitanud, et ringkonnakohtu lahend peab üldjuhul kujunema kriminaalmenetluse seadustiku
  8. peatükis sätestatud apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina ja apellatsiooni läbi vaatamata jätmine selle ilmse põhjendamatuse tõttu

§ 326lg 3 alusel kujutab endast erandit.

Ilmselt põhjendamatu on apellatsioon, mille rahuldamine ei ole võimalik seetõttu, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased, st need sisaldavad mõne õigusliku keelu rikkumisele suunatud taotlust. Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi 2

(4)vaatamata jätmine on reeglina võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Riigikohus on
  1. mai
  2. a otsuses nr 3-1-1-52-13 korranud oma varem avaldatud seisukohta, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.

§ 2

p 4 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse allikaks Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. KarS § 199 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Maakohus mõistis A. Kozlikile karistuseks vangistuse 1 aastaks, s.o tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Kuna kriminaalasi vaadati läbi lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja mõistis karistuseks 8 kuud vangistust. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Maakohus võttis karistuse mõistmisel põhjendatult arvesse A. Kozliki süü suurust. Kohus, leidis, et tema süü ei ole suur. Karistust kergendava asjaoluna on maakohus puhtsüdamlikku kahetsust juba arvesse võtnud. A. Kozlikilt on varem 8 korda kriminaalkorras varguste eest karistatud. Iga kord on ta kandnud reaalset vangistust. Viimati kandis ta 8-kuulist vangistust nelja vargusepisoodi eest. Varasemad karistused ei ole A. Kozliki käitumisele mõju avaldanud, mistõttu varguste toimepanemine on muutunud tema elustiiliks. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. juuni
  2. a otsuse nr 3-1-1-58-13 punktis 10 märkinud, et iga järgnev karistus peab olema senisest raskem. Maakohus on seda põhimõtet järginud ja on põhjendatult leidnud, et praeguses asjas tuleb mõista A. Kozlikile karistuseks reaalne vangistus 1 aastaks. Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid A. Kozlikile mõistetud karistuse tähtaega lühendada. Menetluskulusid ei pea tasuma mitte ainult töötasu, vaid ka muu vara arvel. A. Kozlik ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et tal puuduvad igasugused varalised vahendid menetluskulude tasumiseks. Asjaolu, et A. Kozlik viibib vanglas, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude osaliselt riigi kanda jätmiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik 3

(4)kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (7. detsembri 2012. a otsus nr 3-1-1-120-12 ja 9. detsembri 2013. a otsus nr 3-1-1-109-13). 5. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

§ 175

lg 1 p 4 näeb ette, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

§ 180

lg 1 1 kehtestab, et menetluskulude määramisel arvestab kohus hüvitamise otsuse tegemisel menetluskulude tekkimise aluseid ja asjaolusid.

§ 185

lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, s.o maakohtu otsus jäetakse muutmata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Kaitsja advokaat T. Laanemaa esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses 60 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu maakohtu otsusega tutvumises ja apellatsiooni koostamises 2 pooltunni ulatuses. Ühe tööühiku (pooltunni) hind on 25 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ning nende tegemiseks kulunud aeg põhjendatud. Kohtukoosseis ei vaidlusta ka kaitsja poolt esitatud ühe tööühiku hinda. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 3, määrab kohtukolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks 60 eurot ja mõistab selle riigi kasuks välja süüdistatavalt. 6. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et A. Kozlikile mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud ning temalt on välja mõistetud kriminaalmenetluse kulud, mistõttu apellatsioonide põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on apellatsioonid ilmselt põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes

§ 326lg-st 3 läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.