KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-16849 Tsiviilasi Eesti

) § 10 lg 2 p-le

2. Maakohus võttis
3. novembri 2017 määrusega võlausaldaja pankrotiavalduse menetlusse ja nimetas
4. detsembri 2017 määrusega võlgniku ajutiseks halduriks kirjaliku nõusoleku alusel Veli Kraavi (ajutine haldur).
5. Ajutine haldur esitas
6. veebruaril 2018 kirjaliku aruande ja arvamuse võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuste kohta. Ajutisele haldurile teadaolevalt on võlgnikul kohustusi kokku vähemalt XXXXXXXXXXX euro ulatuses. Igasugune vara, mille arvelt oleks võimalik kohustusi täita, võlgnikul aga puudub.
7. Maakohus määras
8. märtsil 2018 võlgniku pankrotimenetluse raugemise vältimiseks ning pankrotimenetluse jätkamiseks tasutava deposiidi suuruseks 3 000 eurot. Pankrotimenetluse jätkamiseks tasus võlausaldaja
9. märtsil 2018 kohtu määratud kontole 3 000 eurot.
10. Võlgnik esitas
11. märtsil 2018 vastuväite pankrotiavaldusele. Võlgnik tema suhtes tehtud vastutusotsust õigeks ei pea ja seoses uute asjaolude ilmnemisega esitas
12. veebruaril 2018 MTA-le taotluse maksukorralduse seaduse (MKS) § 102 lg 1 p 2 alusel vastutusotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Võlgnik esitas
13. märtsil 2018 taotluse Euroopa Liidu Kohtult (edaspidi „Euroopa Kohus“) eelotsuse taotlemiseks, sh küsimuse, kas MTA läbiviidud menetlus oli Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
14. mai 2012 direktiivi nr 2012/13/EL alusel kriminaalmenetlus. Võlgnik on seisukohal, et vastutusotsuse tegemine oli kriminaalse iseloomuga menetlus, milles oleks tulnud võlgnikule tagada kaitseõigus. Kui ebaseadusliku vastutusotsuse tegemisel rikuti 2

§ 12

lg 2 alusel esitada vastuväide võlausaldaja pankrotiavaldusele kuni eelistungini. Eelistung toimus

1. novembril 2017 kell 11.00, kuid võlgnik nimetatud ajaks pankrotiavaldusele vastuväiteid ei esitanud. Kohus asus seisukohale, et Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine ei ole käesolevas pankrotiasjas põhjendatud. Kohus nõustus ajutise halduri seisukohaga, et pankrotimenetlus peab olema kiire ja viivitusteta, mistõttu ei saa pidada mõistlikuks olukorda peatada menetlus kuni Euroopa Kohtu eelotsuse jõustumiseni kuna asjas on tuvastatud võlgniku püsiv maksejõuetus. MAAKOHTU MÄÄRUS
2. Maakohus rahuldas võlausaldaja avalduse ja kuulutas
3. aprillil 2018 kell 16.00 välja võlgniku pankroti. Pankrotihalduriks määrati Veli Kraavi.
4. Maakohus tuginedes

§ 31

lg-le 1 leidis, et pankrotiavalduse ja selle lisadega, samuti ajutise pankrotihalduri aruande ja selle lisadega, on kindlaks tehtud, et võlgniku majandusraskused ei ole ajutise iseloomuga ja võlgniku püsiv maksejõuetus on välja kujunenud. Võlgniku maksejõuetus on peamiselt tingitud suutmatusest täita oma maksukohustusi vara, töö ja sissetuleku puudumisest tingituna, mistõttu ülima tõenäosusega ei võimalda võlgnikul lasuvate kohustuste ulatus hetke majanduslikku seisu arvestades kohustusi täita ka pikemas perspektiivis. Arvestades rahuldamata nõuete suurust ja asjaolusid, et MTA ja kohtutäituri tegevuse tulemusena ei ole õnnestunud nelja aasta jooksul nõudeid rahuldada, kuna võlgnikul puudub vara, ning ajutise halduri materjalidest ei nähtu tehinguid, mis oleksid tagasivõidetavad, on võlgnik maksejõuetu ega suuda oma kohustusi täita. 9. Võlgnik tema suhtes tehtud vastutusotsust õigeks ei pidanud ja seoses uute asjaolude ilmnemisega esitas taotluse vastutusotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Lisaks on võlgnik täpsustanud 14. märtsi 2018 menetlusdokumendis varanimekirja, kus on kirjas võlgnikule kuuluvad tulirelvad võimaliku turuhinnaga kokku kuni 1 200 eurot. Maakohus leidis, et need asjaolud ei anna alust jätta rahuldamata võlausaldaja pankrotiavaldus, sest võlgnik on ilmselgelt maksejõuetu isegi antud nõuet arvesse võtmata. 10.

§ 23lg 1, 4 ja 6 alusel määras kohus ajutise halduri tasuks 474,72 eurot.

MÄÄRUSKAEBUS

1. Võlgnik esitas
2. aprillil 2018 kahe eraldi dokumendina määruskaebuse, millega palub vaidlustatud määruse tühistada ja jätta pankrotiavaldus rahuldamata. Juhul kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks tõendite vastuvõtmist ringkonnakohtus, palub võlgnik alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks. Menetluskulud palub võlgnik panna võlausaldaja kanda. Lisaks palub võlgnik peatada menetlus kuni Euroopa Kohtult eelotsuse saamiseni. Määruskaebuste väited on kokkuvõtvalt järgmised: Esiteks jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata võlgniku vastuväite võlausaldaja pankrotiavaldusele. Kuivõrd kohus ei teatanud võlgnikule eelistungi aega nõuetekohaselt, siis ole võlgnik esitanud vastuväidet hilinenult. Võlgnik esitas
3. veebruaril 2018 MKS § 102 lg 1 3

§ 31lg 2 koostoimes § 15 lg 3 p-ga 1 alus kuulutada välja võlgniku pankrot.

Vaidemenetlus võlgniku taotluse lahendamise osas pole määruskaebuse esitamise ajaks lõppenud, st puudub jõustunud otsus. Vastutusotsuse vaidlus on halduskohtu pädevuses, seega saab seda vaidlust

§ 15lg 3 p 1 alusel pidada pankrotimenetluse väliselt.

Vaide rahuldamata jätmise korral kavatseb võlgnik esitada kaebuse halduskohtule. Teiseks pole ükski muu võlausaldaja nõudeid sisse nõudma asunud, mistõttu ei saa üksnes võlgnevuste kogumahule tugineda. Seega võlgniku püsiv maksejõuetus pole tuvastatud. Hetkel taotleb võlgniku pankroti väljakuulutamist vaid MTA, seega sõltub pankroti väljakuulutamine vaid sellest, kas võlausaldaja nõue on seaduslik. Kolmandaks taotleb võlgnik jätkuvalt Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. Eelotsus on oluline tuvastamaks, kas maksumenetlus oli seaduslik ja kas selle tulemusel tehtud vastutusotsus on õige. Liidu õigus, mis reguleerib üksikisikute põhiõiguseid kriminaalsüüdistuse korral, näeb ette, et üksikisikul on õigus mitte end süüstada ja kasutada kaitsja abi. Kui maksuõiguses esineb kas või marginaalne võimalus, et isikule võidaks esitada samade asjaolude tõttu kahtlustus, peab üksikisik saama võimaluse kujundada enda õiguslik positsioon kriminaalmenetlusõigust tundva kaitsja kaasabil. MENETLUSE EDASINE KÄIK

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja vaatas need läbi
2. mai 2018 kohtuistungil. Kohus määras võlgnikule ja võlausaldajale tähtaja läbirääkimiste pidamiseks ja konkreetsete ettepanekute esitamiseks seoses võlgniku poolt vaidlustatud vastutusotsuse vaidemenetlusega. Pooled kompromissettepaneku suhtes kokkuleppele ei jõudnud. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle
3. mai 2018 kirjaga lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
4. Ringkonnakohus küsis võlausaldajalt vastuse määruskaebusele. Võlausaldaja vaidles kaebusele vastu ja esitas täiendavaid tõendeid. Võlgnik sai omakorda võimaluse neile vastata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.
6. Ringkonnakohus rahuldab menetlusosaliste taotlused täiendavate dokumentaalsete tõendite vastuvõtmiseks. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Samasugune õigus on määruskaebusele vastu vaidleval menetlusosalisel.
7. Kaebuse kolme väidet on põhjendatud käsitleda koos. Need on kõik kantud mõttest, et kuna võlgnik on vastutusotsuse (uuesti) vaidlustanud, siis on see ebaselge. Teised võlausaldajad ei taotle võlgniku pankroti väljakuulutamist, mistõttu ei peaks kohus pankrotti välja kuulutama.
8. Võlgniku maksuvõlg kujunes
9. augusti 2012 vastutusotsuse järgi, mille võlgnik
10. novembril 2012 vaidlustas. MTA jättis
11. detsembri 2012 vaideotsusega võlgniku vaide rahuldamata. Tallinna Halduskohtus jättis
12. septembri 2014 otsusega haldusasjas nr 3-13-65 võlgniku kaebuse vastutusotsuse tühistamiseks samuti rahuldamata leidis, et vastutusotsus on õiguspärane. Halduskohtu otsus jõustus edasi kaebamata. Võlgnik esitas MTA-le
13. veebruaril 2018 taotluse vastutusotsuse kehtetuks tunnistamiseks MKS § 102 lg 1 p 2 alusel uute asjaolude ilmnemise tõttu. MTA jättis
14. märtsi 2018 otsusega võlgniku taotluse rahuldamata, leides, et võlgnik ei esitanud uusi asjaolusid või tõendeid, mis oleks aluseks vastutusotsuse kehtetuks tunnistamiseks. Võlgnik esitas
15. märtsi 2018 otsuse 4

§ 31

lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja kui võlgnik on maksejõuetu.

§ 31

lg 2 esimese lause järgi jätab kohus olenemata füüsilisest isikust võlgniku maksejõuetusest pankroti välja kuulutamata, kui esineb

§ 15

lg-s 3 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise alus.

§ 15

lg 3 p 1 järgi on selliseks aluseks mh olukord, kus võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (vt Riigikohtu

1. juuni 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-14, p 16 teine lõik).
2. Põhjendatud ei ole määruskaebuse väide, et praegusel hetkel ei saa pankrotimenetluses võlausaldaja nõudeavaldust tunnustada, sest võlgnik on MTA nõude vaidlustanud ja võlgnik on valmis vastutusotsust vaidlustama halduskohtus. Ringkonnakohus on seisukohal, et selline põhjendus ei ole kooskõlas

eesmärkidega, sest vastasel juhul saaksid vähemalt haldusaktist nähtuva kohustuse võlgnikud äärmiselt lihtsalt võimaluse nende suhtes pankrotimenetluse algatamise vältimiseks või pankroti väljakuulutamise venitamiseks. Kehtiva haldusakti kohta on alati võimalik esitada haldusorganile taotlus akti kehtetuks tunnistamiseks. Maksuotsuse puhul näevad sellise võimaluse ette MKS §-d 102 ja

2. Ainuüksi asjaolu, et pankrotiavalduse aluseks oleva nõude vaidlustamiseks esitab võlgnik taotluse haldusorganile, viimase otsuse peale vaide või kaebuse kohtusse ning vastavat taotlust, vaiet või kaebust ka menetletakse, ei too igal juhul kaasa võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata jätmist. Võrreldes varasema pankrotiseadusega on praeguses õiguses teadlikult kasutatud pankroti väljakuulutamise eelduste sõnastamisel viisi, mille puhul võlgnik ei saa vastava hagi esitamisega veel pankroti väljakuulutamist vältida. Kohus peab kontrollima pankrotiavaldusele esitatud võlgniku vastuväidete põhjendatust ka siis, kui võlgnik on esitanud nõude vaidlustamiseks hagi ja kohus on võtnud selle menetlusse (Riigikohtu
3. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-07, p 12;
4. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-13, p 14).
5. Võlgniku maksevõime hindamisel tuleb arvestada nende kohustustega, mille täitmise tähtaeg on saabunud ehk mis on võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 7 mõttes muutunud sissenõutavaks. Võlgniku kohustuse sissenõutavust VÕS § 82 lg 7 mõttes ei mõjuta, kas see konkreetne nõue on kohtumenetluses vaidlustatud. Võlgniku maksevõime hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki kohustusi, mille täitmise tähtaeg on saabunud, sest maksejõuetus kui mitteajutise iseloomuga võlgadega ülekoormatus on olukord, kus füüsilisest isikust võlgniku vara ei kata enam olemasolevaid kohustusi.
6. Eelnevast tuleneb, et kuigi võlgnikul on õigus esitada
7. mai 2018 vaideotsuse peale kaebus halduskohtule, ei saa sellega pankroti väljakuulutamist vältida. Pelgalt maksuotsuse muutmise menetlusest ei saa teha järeldust, et võlausaldajal puudub vastutusotsusest tulenev nõue võlgniku vastu. Ringkonnakohus nõustub võlausaldaja seisukohaga, et vastutusotsuse õiguspärasuse ja kehtivuse kohta on jõustunud halduskohtu otsus, milles tuvastati, et vastutusotsus on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus. Seega on vastutusotsus jätkuvalt kehtiv. Samuti on vaidemenetluse käigus koostatud
8. märtsil 2018 MTA poolt uus otsus ja
9. mail 2018 vaideotsus, milles leidis tuvastamist, et võlgnik ei ole esitanud uusi asjaolusid või tõendeid, mis oleks MKS § 102 lg 1 p 2 järgi vastutusotsuse kehtetuks tunnistamise aluseks. Tegemist on pankrotimenetluse väliste otsustega, mille käigus kohus ja maksuhaldur on kontrollinud vastutusotsuse õiguspärasust. 23.

§ 31

lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

§ 1

lg 2 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlgniku objektiivne 5

§ 22

lg 2 p 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise halduri ülesanne. Ajutise halduri kohustus on PanrkrS § 22 lg 2 p 1 kohaselt esitada kohtule põhistatud seisukoht võlgniku nende kohustuste osas, mille täitmise tähtaeg on saabunud. Ajutise pankrotihaldur on praeguses asjas leidnud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu.

1. Kui võlgnik vaidleb pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele põhjendatult vastu, tuleb kohtul võlgniku maksejõulisust (st suutlikkust tasuda võlgu ning vara ja kohustuste omavahelist vahekorda) hinnata ilma vaidlusaluse (st pankrotiavalduse aluseks oleva) nõudeta. Selline seisukoht on ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas Riigikohtu
2. juuni 2014 määruse tsiviilasja 3-2-1-57-14 p-s 19 väljendatud arvamusega. Kui jätta kõrvale võlausaldaja vastutusotsusest tulenev nõue, siis tuleb nõustuda maakohtu järeldustega, et võlgnik on ilmselgelt maksejõetu isegi antud nõuet arvesse võtmata.
3. Ringkonnakohus lisab, et nähtuvalt võlgniku lepingulise esindaja T. Eipre
4. veebruari 2018 e-kirjast ajutisele haldurile (tl 93 pöördel), on võlgniku lepinguline esindaja edastanud võlgniku palvel ajutisele haldurile andmed võlgniku võlgade kohta. Kuna võlgnik on ise edastanud kohustuste nimekirja ajutisele haldurile, ei saa võlgnik hiljem tugineda asjaolule, et ükski teine võlausaldaja ei ole nõudeid sisse nõudma asunud. Võlgnik on olnud teadlik temal lasuvatest kohustustest ja

§ 42

kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisega võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks.

1. Asjas esitatud ja kogutud tõendid on piisavad, tegemaks järeldusi võlgniku majandusliku olukorra ja maksevõime kohta. Arvestades, et maksejõuetuse olukord on välistatud, kui võlgniku suutmatus nõudeid rahuldada on ajutine, tuleks võlgnikul esitada asjaolud, et võlgnikul on piisavalt likviidset vara või et võlgnikul on püsiv rahavoog, mille arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Võlgnik neid asjaolusid kohtu ette ei toonud.
2. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldustega, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ja maakohus kuulutas õiguspäraselt välja võlgniku pankroti. Ringkonnakohus ei tähelda, et maakohus oleks nimetatud järeldusele jõudmisel ületanud diskretsiooni piire.
3. Eeltoodud kaalutlustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Seetõttu ei kuulu rahuldamisele ka võlgniku taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks, kuna asjas on tuvastatud võlgniku püsiv maksejõuetus ja pankrotimenetlus peab olema kiire ja viivitusteta. Õige on maakohtu seisukoht, et eelotsuse küsimise ainuõigus on kohtul ja menetlusosalise taotlust eelotsuse küsimiseks ei saa pidada menetluslikuks taotluseks TsMS § 328 jj tähenduses (Riigikohtu
4. märtsi 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 56 teine lõik). Samuti on leidnud tuvastamist, et kui jätta kõrvale vastutusotsuses tulenev nõue, on võlgnik ilmselgelt püsivalt maksejõuetu, mistõttu eelotsuse küsimine ega sellele antav vastus ei mõjutaks praegusel juhul võlgniku püsiva maksejõuetuse fakti.
5. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Seega tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta võlgniku kanda. Kulud määrab TsMS § 174 lg 4 järgi kindlaks maakohus. 30.

§ 5

lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud määruse peale esitada määruskaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel.

§ 5

lg 2 võimaldab ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on

-s ette nähtud.

§ 32teise lause alusel saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse. 6