Obsah (12)

§ 657§ 376§ 429§ 424§ 392§ 348§ 351§ 436§ 669§ 2§ 230§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Iko Nõmm, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 09. november 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-114402

§ 657

lg 1 p 3 alusel tühistada ja asi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolse oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu ei ole apellatsioonimenetluses võimalik uut otsust teha, nagu apellant soovib. Apellatsioonkaebus tuleb seetõttu rahuldada osaliselt.

1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja esitas 19.12.2016 hagiavalduses nõude kostjalt võla 2665 euro väljamõistmiseks. 27.01.2017 menetlusdokumendis märkis hageja, et selle päeva seisuga on teiste võlgnike poolt võla tasumiste tõttu hageja nõue kostja vastu 2600 eurot (t lk 101 pöördel). 15.11.2017 e-kirjast nähtub, et nõude jääk on selle päeva seisuga 1950 eurot (t lk 117). Maakohus märkis otsuse resolutsioonis ebaõigesti, et rahuldab hagi, samas mõistes kostjalt välja 2600 eurot, s.o väiksema summa, kui hageja hagiavalduses nõudis.
2. Ringkonnakohus märgib, et nõude muutmise, sh vähendamise kohta peab kohus menetluses võtma selge seisukoha, et menetlusese oleks selge ja kostjal oleks võimalik aru saada, millisele nõudele ta vajadusel vastu vaidleb. Kuigi nõuete vähendamist ei loeta

§ 376

lg 4 p 2 järgi hagi muutmiseks, tähendab see vaid seda, et vähendamiseks ei ole vaja kostja ega kohtu nõusolekut

§ 376lg 1 järgi.

Kohus oleks pidanud selgeks tegema, kas hageja on hagist osaliselt loobunud (

§ 429

mõttes) või hagi osaliselt tagasi võtnud (

§ 424

mõttes) ja vastavalt ka tegema määruse menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta (vt nt Riigikohtu lahendeid nr-d 3-2-1-169-13, p 12, 3-2-1-50-13, p 15). Kui hageja hagist osaliselt ei loobu ega võta hagi osaliselt tagasi, peab kohus tegema asjas sisulise otsuse hagiavalduses märgitud nõude kohta. Praeguses asjas on hageja nõue 65 euro suuruse võla osas lahendamata. 30. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus täitmata

§ 392

lg 1 p-des 1, 3 ja 4 sätestatud eelmenetluse ülesanded ja rikkus selgitamiskohustust (

§ 348lg 1, § 351 lg 1).

Kohtul on kohustus selgitada eelmenetluses välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete kohta ning menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud 5 nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavus. 31. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus ka

§ 351

, mille kohaselt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest ning võimaldab pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha.

§ 436

lg 4 esimese lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Sellised rikkumised kujutavad endast õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumist, mis on

§ 669

lg 1 p 1 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine (vt nt Riigikohtu lahendit nr 3-2-1-99-14; p 23). Kohus peab täitma selgitamiskohustust, kui ta leiab, et poole esitatud asjaolud ja tõendid ei ole piisavad, sest tsiviilkohtumenetluse esmane ülesanne on lahendada tsiviilasi õigesti (

§ 2). Maakohus ei ole ilmselt lahendanud asja õigesti.

Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.

1. Asjas ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:  pank ja SS (laenusaaja) sõlmisid 25.09.1997 õppelaenu lepingu, mille (ja hilisema lisa 1) alusel kandis pank laenusaaja kontole ajavahemikul 1996-1999 kokku 45 000 krooni, mida võlausaldaja pangale suures osas ei tagastanud;  laenu tagamiseks sõlmis pank kostjaga 25.09.1997 käenduslepingu;  16.11.2014 ja 14.12.2014 edastas pank laenusaajale ning 14.12.2014 kostjale ja teistele käendajatele nõude tasuda tekkinud 312,17 euro suurune intressivõlg;  laenusaaja ja käendajad võlga ei tasunud ning pank nõudis hagejalt riigitagatise alusel võla tasumist, mida hageja ka tegi.
2. Hageja nõuab kostjalt 25.09.1997 sõlmitud laenulepingu ja selle lisa 1 järgi laenusaajale aastatel 1996-1999 antud õppelaenu tagastamist, mille hageja tasus laenusaaja eest pangale 25.09.1997 sõlmitud käenduslepingu alusel. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole tõendanud nõudeõiguse üleminekut pangalt riigile. Nõudeõiguse üleminekut tõendavad tõendid, mis asuvad toimiku lk-del 63-70).
3. Maakohus leidis, et laenusaajal oli kohustus tasuda pangale 31.10.2014 intressi 312,17 eurot, mida ta ei täitnud ja selle makse osas algas hageja nõude aegumine alates 01.01.
4. Järgnevalt leidis maakohus, et laenuleping panga ja laenusaaja vahel tuleb lugeda lõppenuks alates riigitagatise rakendamisest ja nõude üleminekust Eesti Vabariigile 03.03.
5. Kohus seda seisukohta millegagi ei põhjendanud. Maakohus leidis ka seda, et riik nõudis laenusaajalt ja käendajatelt kogu võla tasumist hiljemalt 06.04.2015 ja esitas hagi kostja vastu 07.07.2016, mistõttu ei ole hageja nõue kostja vastu aegunud.
6. Maakohtu otsuses märgitut võib mõista nii, et kohus käsitles nõude aegumisele hinnangut andes tehinguna riigitagatise rakendamist või nõudeõiguse ülemineku pangalt riigile 2015.aastal. Kostja leiab apellatsioonkaebuses põhjendatult, et selline käsitlus ei ole õige, sest sellega muutus käendaja jaoks vaid võlausaldaja isik. Laenulepingust ja selle lisast 1 tulenev panga nõue läks hagejale üle, kuid sellega ei tekkinud hagejal seaduse alusel uut nõuet laenusaaja ega käendajast kostja vastu. Laenuleping sellega ei lõppenud. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millal ja mille tõttu muutus kohtu arvates hageja laenulepingust ja selle lisast 1 tulenev nõue kostja vastu sissenõutavaks.
7. Erinevad asja lahendamisega seotud asjaolud puudutavad erinevat aega, mil kehtisid erinevad õigusaktid, mistõttu tuleb esmalt määrata kindlaks õigusaktid, mida asjas kohaldada. 6
8. Maakohus leidis õigesti, et õppetoetuste ja õppelaenu seaduse (ÕÕS) § 31 järgi tuleb vaidlusalusele laenulepingule ja käenduslepingule ning hageja tagasinõudele kohaldada haridusseadust.
9. Laenuleping on tüüpiline kestvusleping VÕS § 195 lg 3 mõttes, st leping, mis on suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Kuigi laenuleping ja selle lisa sõlmiti ning laenuraha kanti laenusaajale üle enne 01.07.2002, tuleb vaidluse lahendamisel VÕSRS § 12 lg 1 järgi kohaldada VÕS ja TsÜS sätteid, nagu leidis õigesti ka maakohus. Maakohus leidis õigesti ka seda, käendaja vastu esitatud nõude aegumise osas kuulub samuti kohaldamisele TsÜS regulatsioon. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-178-10 märgitud seisukohtadega. Seega ei ole õige kostja arvamus, et aegumise osas tuleb kohaldada TsK sätteid. Maakohus leidis õigesti ka seda, et kostja viidatud TsK 211 lg 2, millele kostja tugineb ka apellatsioonkaebuses, ei reguleerinud hagi aegumist, vaid käenduse lõppemise aluseid.
10. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei ole maakohus tuvastanud, kas ja millal muutusid laenusaaja maksekohustused panga ees laenulepingu järgi sissenõutavaks. Selle kohta puuduvad asjas ka tõendid. Pooled ei vaidle samas, et panga esimene kiri võlgnevuse kohta saadeti laenusaajale 16.11.2014 ja teine 14.12.
11. Kostjale kui käendajale saadeti samasisuline kiri 14.12.
12. Nendes kirjades viidati intressimaksete võlale suurusega 312,17 eurot ja märgiti, et põhiosamaksete võlg on 0 eurot. Seega võib antud juhul lähtuda sellest, et laenusaaja võimalik laenulepingu rikkumine ja laenukohustuse sissenõutavaks muutumine toimus pärast VÕS jõustumist. Riigikohus on leidnud, et kestvusleping on VÕSRS § 12 lg 1 mõttes enne VÕS jõustumist sõlmitud määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele suunatud käendusleping, millele saab kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut, kui võimalik käendatav kohustus tekkis pärast selle seaduse jõustumist (vt nt Riigikohtu lahendeid nr-d 3-2-1-178-10, p 18; 3-2-1-10-06, p 14; 3-2-1-102-07, p 11).
13. Maakohus tuvastas, et käenduslepinguga tagati nii 25.09.1997 sõlmitud õppelaenulepingust kui ka selle lisast 1 tulenevat laenukohustust ja leidis, et asja lahendamisel ei oma tähtsust, kas kostjale teatati täiendava laenu andmisest või mitte. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ja märgib täiendavalt, et käendaja vastutuse ulatuse määramisel tuleb lähtuda lepingu sõlmimise ajal kehtinud seadusest, sõltumata sellest, kas pidada käenduslepinguid kestvuslepinguks VÕSRS § 12 mõttes. Riigikohus on korduvalt leidnud, et TsK ei keelanud käendajal võtta vastutust ka võlasuhte hilisemast muutmisest tekkivate nõuete eest (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-165-01, 3-2-1-50-07, p 13). Samas tuleb lähtuda eeldusest, et konkreetset kohustust käendanud käendaja vastutus hilisematele lepingu laiendustele ei ulatu, kui selles ei ole kokku lepitud. Antud juhul on see käenduslepingu p-s 1 kokku lepitud. Ka kehtivas õiguses on VÕS § 142 lg 2 teise lause järgi ette nähtud, et tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav, nagu see antud juhul ka on.
14. Panga ja laenusaaja vahel sõlmitud laenuleping ja selle lisa vastavad selle sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 lg-s 1 nimetatud laenulepingu tunnustele, samuti alates 01.07.2002 lepingule kohalduva VÕS § 396 lg 1 tunnustele. Lisaks vastab leping alates 01.09.2002 lepingule täiendavalt kohaldatavate tarbijakrediidilepingu sätetele, st tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 mõttes. Sisuliselt on õppelaenuleping tavaline tsiviilõiguslik laenuleping, mille eripäraks on soodusintress (intressivahe katab riik) ja riigipoolne tagatus krediidiasutuse ees. VÕS § 399 lg 1 p 2 järgi võib laenuandja laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohe tagastamist, mh kui laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi. 7
15. Pooled ei vaidle selle üle, et laenusaajal oli seisuga 14.12.2014 intressivõlg suurusega 312,17 eurot. Seaduse järgi oli pangal õigus laenuleping üles öelda, kui täidetud on ka VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud eeldused. Hageja ei ole esile toonud ega esitanud tõendeid selle kohta, millal pank laenusaaja makseviivituse laenulepingu üles ütles ja kas seda on üldse tehtud. Seega ei ole võimalik kindlaks teha, millal nõudis pank kogu laenu tasumist, st millal muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks VÕS § 82 lg 7 mõttes.
16. Nagu juba eelnevalt märgitud, ei lõpetanud asjaolu, et hageja rahuldas panga nõude, laenulepingust tulenevat nõuet ega muutnud selle olemust, st panga nõue läks tervikuna üle hagejale ja seda koos viivisenõudega (intressinõudega). Haridusseaduses nõude aegumise kohta erisätteid ei ole ja aegumise kohta ei tulene erisust ka käenduse sätete kohaldamisel. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse VÕS § 152 lg 1 kolmanda lause järgi vastavalt VÕS §-s 70 sätestatut. Sellest tulenevalt lõpeb hageja tagasinõude aegumistähtaeg VÕS § 70 lg 1 järgi ajal, mil aeguks panga nõue laenusaaja suhtes. Kuna hagejale läks üle panga nõue laenulepingu alusel, on tegemist tehingust tuleneva nõude aegumisega. Sellise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub TsÜS § 144 järgi ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. 44.

§ 230

lg 1 esimese lause kohaselt peab üldjuhul hageja tõendama neid asjaolusid, millele ta oma nõudes tugineb. Tõendeid esitavad

§ 230

lg 2 järgi menetlusosalised, kellele kohus võib teha ettepaneku esitada lisatõendeid.

1. Maakohus oleks pidanud juhtima eelmenetluses hageja tähelepanu sellele, et kostja aegumise vastuväite tõttu tuleb hagejal kohtu ette tuua asjaolud ja esitada tõendid selle kohta, kas ja millal ütles pank laenusaaja makseviivituse tõttu laenulepingu üles ja nõudis kogu laenu tasumist, st millal muutus laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul eelmenetluse puudus kõrvaldada ja teha kindlaks sellekohased poolte seisukohad ja neid kinnitavad tõendid.
2. Kuna pooltel jäid maakohtu eelmenetluse puuduste ja selgitamiskohustuse rikkumise tõttu asja õigeks lahendamiseks vajalikud asjaolud ja tõendid esitamata, peab kohus asja uuel läbivaatamisel võimaldama pooltel seda teha. Sealjuures peab maakohus selgelt selgitama, millised asjaolud vajavad tõendamist ja milline on asjaolude tõendamiskoormis. Vajadusel tuleb tagada pooltele ka võimalus esitada uusi asjaolusid ja tõendeid.
3. Menetluskulude jaotus ja väljamõistmine otsustatakse

§ 174

lg 6 alusel asja uuel läbivaatamisel maakohtus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm Iko Nõmm Ande Tänav 8