← Eesti

2-16-123027/36

2-16-123027 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Iko Nõmm Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november 2018, Tallinn Kohtuasja number 2-16-123027 Kohtuasi XX hagi YY vastu elatise saamiseks AA hagi YY vastu elatise saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. mai
  3. a otsus Kaebuse esitaja ja liik XX ja AA apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 3870 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses Hagejad (apellandid) XX (isikukood XXXXXXXXXXX) ja AA (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja NN, lepinguline esindaja Oksana Smirnova Kostja (vastustaja) YY (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Marina Simhes-Kazakova Kohtuistungi toimumise aeg
  4. oktoober 2018 Istungil osalenud isikud Hagejate lepinguline esindaja Oksana Smirnova Kostja lepinguline esindaja Marina Simhes-Kazakova RESOLUTSIOON:
  5. Jätta Harju Maakohtu
  6. mai
  7. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt kohtuotsuse põhjendusi.
  8. Jätta XX ja AA apellatsioonkaebus rahuldamata.
  9. Jätta apellatsioonimenetluse kulud võrdsetes osades XX ja AA kanda.
  10. Mõista XX-lt YY kasuks välja apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 213 eurot 75 senti.
  11. Mõista AA-lt YY kasuks välja apellatsioonimenetluse kulude hüvitis 213 eurot 75 senti. 1 2-16-123027 Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib esitada kaebuse, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  12. NN (ema, hagejate seaduslik esindaja) esitas XX (laps, hageja I) ja AA (laps, hageja II) nimel
  13. oktoobril 2016 Pärnu Maakohtule YY (isa, kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse kummalegi lapsele miinimumelatise saamiseks. Kostja esitas makseettepanekule vastuväite, mistõttu lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Harju Maakohus kohustas hagejaid esitama nõutud vormis hagiavalduse.
  14. Hagejad esitasid
  15. novembril 2016 Harju Maakohtule kostja vastu hagi, milles palusid mõista kostjalt kummagi hageja kasuks alates hagi esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni välja miinimumelatise. Hagiavalduse kohaselt elavad lapsed emaga ja on tema ülalpidamisel ning isa ei toeta perekonda. Kuigi kostja on enda arvates täitnud ülalpidamiskohustuse, mida kinnitab
  16. detsembril 2015 ema allkirjastatud dokument, ei tunnista ema selle dokumendi juriidilist jõudu. Vanemate vahel ei ole mingeid elatise kokkuleppeid ning ema ei ole selle dokumendi alusel raha tegelikult saanud. Kostja ei saa tõendada, et tal oli sel ajal nii palju raha ja et ta andis selle laste emale. Laste ema allkirjastas dokumendi seetõttu, et vanematel oli keeruline ühisvara jagamise menetlus ning kostja nõudis emalt dokumendi koostamist. Dokument ei ole vanemate kokkulepe laste seadusest tuleneva ülalpidamise kohustuse täitmise kohta perekonnaseaduse (PKS) § 100 lg 3 tähenduses, sest sellest ei nähtu, kui suures elatises vanemad kokku leppisid, millise ajavahemiku eest elatist makstakse jne. Kostja vastuväited
  17. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 2 2-16-123027 Kostja vastuväidete kohaselt on ta laste ülalpidamise kohustuse täitnud. Kuna kostjal ei olnud regulaarset sissetulekut, leppisid vanemad kokku, et kostja tasub elatise ettemaksuna summas, mis vastab elatise ligikaudsele suurusele kuni laste täisealiseks saamiseni. Arvestades seda, et elatise miinimummäär on suurenenud, kataks tasutud summa praeguse miinimummäära järgi laste 13 aasta ja 6 kuu ülalpidamise. Ülalpidamiskohustuse täitmist tõendab hageja
  18. detsembril 2015 allkirjastatud dokument, milles hageja kinnitab, et sai kostjalt elatise katteks 70 000 eurot. Arvestades nimetatud dokumenti, ei pea kostja täiendavalt tõendama, et ta andis raha laste emale üle. Arusaamatu on laste ema väide, et dokument on seotud vanemate ühisvara jagamisega. Õige on see, et pärast elatise ettemaksu tasumist sõlmisid vanemad
  19. detsembril 2015 notariaalse kokkuleppe osa ühisvara jagamiseks, mille kohaselt jäi laste ema ainuomandisse vara väärtusega 42 556 eurot, kohustuseta tasuda kostjale hüvitist. Kui 70 000 eurot oleks tasutud hüvitisena ühisvara eest, oleks hagejate ema saanud lisaks 42 556 euro väärtuses varale veel hüvitist 70 000 eurot. Esimese astme kohtu otsus
  20. Harju Maakohus jättis
  21. mai
  22. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda ning mõistis kummaltki hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 737 eurot 50 senti. 4.
  23. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt soovivad hagejad saada kostjalt miinimumelatist, kuid kostja väitel on ta oma ülalpidamiskohustuse hagejate ees täitnud. Oma vastuväite tõendamiseks esitas kostja laste ema
  24. detsembril 2015 allkirjastatud kirjaliku kinnituse, et ta sai kostjalt 70 000 eurot sularahas lastele elatise katteks. Seega tuleb selgitada, millise kohustuse täitmises pooled kokku leppisid – selgitada välja poolte ühine tahe
  25. detsembri
  26. a dokumendi koostamisel ning kui see ei õnnestu, siis hinnata seda mõistliku isiku aspektist. Arvestades poolte selgitusi, ei saa tuvastada poolte ühist tegelikku tahet. Laste ema selgituste kohaselt andis ta allkirja selletõttu, et see oli vanemate ühisvara osalise jagamise tingimuseks. Kostja väitel oli vanematel kokkulepe, et see summa katab laste elatise kuni nende täisealiseks saamiseni.
  27. detsembri
  28. a notariaalse ühisvara jagamise lepingu järgi jagasid vanemad ühisvara selliselt, et Maardu linnas asuv korteriomand ja O OÜ osad jäid laste ema ainuomandisse ning tal ei olnud kohustust maksta selle eest kostjale hüvitist. Jagatava vara väärtuseks oli 42 556 eurot ja hüvitise suurus olnuks pool vara väärtusest, s.o 21 278 eurot.
  29. detsembri
  30. a dokumendist ei nähtu, kuidas oli 70 000 eurot maksmine ühisvara jagamise eelduseks või sellega seotud. Laste ema ei eita, et dokumendil on tema allkiri, ning tunnistaja JJ kinnitas, et viibis allkirja andmise juures. Seega on tõendatud, et kostja ei ähvardanud ega sundinud laste ema allkirja andma. Lähtudes mõistliku isiku arusaamast ja asjaolust, et hagejad elavad ema juures ning kostjal on kohustus neid ülal pidada, saab
  31. detsembri
  32. a dokumenti pidada elatise tasumiseks kostja poolt. 4.
  33. Poolte kokkulepe, mille täitmise kohta andis laste ema
  34. detsembril 2015 allkirja, vastab PKS § 100 lg-s 3 sätestatud kokkuleppe tingimustele ning
  35. detsembri
  36. a dokument on käsitatav täitmise kviitungina võlaõigusseaduse (VÕS) § 95 tähenduses. Kostja selgitas, et laste ülalpidamise kohustuse saab lugeda täidetuks 13,5 aasta eest (70 000 : (430×12)). Seega on lapsed saanud kostjalt selleks ajavahemikuks ülalpidamist vanemate kokkulepitud viisil ja suuruses. Kuna kostja tasus elatist ühekordse maksena, siis ei pidanud vanemad täpsustama, millisel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb elatist anda. 3 2-16-123027 4.
  37. Täitmise kviitungi väljaandmisel eeldatakse, et võlgnik on kohustuse täitnud ning võlausaldaja peab tõendama, et täitmist ei toimunud. Laste ema väitel ei ole ta kostjalt mingit raha saanud ja kostja ei ole tõendanud, et tal oli sel ajal nii palju raha. Kostja väitel andis ta 2012–2015 laste emale sularahas erinevate maksetena kokku 50 000 eurot ning 20 000 eurot vahetult enne
  38. detsembri
  39. a dokumendi vormistamist, sh sai ta raha isiklikust äritegevusest (karusnahkade müügist) ning oma vanematelt. Kostja tõendas vanematel piisvate vahendite olemasolu Tallinnas asuva korteriomandi müügilepinguga (
  40. august 2012) ja Äriregistri väljavõttega, millest nähtub osaühingu L osade võõrandamine
  41. a. Seega oli kostjal võimalus saada neilt raha. Kostja isa kinnitas tunnistajana, et kostja andis laste emale raha, ning et kostja isa kinkis vanematele 3-toalise korteri ning ka oma tütrele ja et ta on materiaalselt elu lõpuni ise kindlustatud ning võib ka lapselapsi kindlustada. Seega oli kostja vanematel piisavalt vara, et anda kostjale 40 000 eurot. Ülejäänud 30 000 eurot pärines kostja äritegevusest. Kostja tõendas äriühingu „P“ kassa väljamineku orderitega, et ühing tasus talle 2013–2015 karusnahkade vahendustegevuse eest tasu (
  42. a 15 000 eurot,
  43. a 15 000 eurot ja
  44. a 20 000 eurot). Seega oli kostjal sel ajavahemikul raha 50 000 eurot. Laste ema vastuväited orderitele ei ole põhjendatud. Raha deklareerimine ja Venemaal käimine ei olnud kostja selgituste kohaselt vajalik, sest raha anti üle Eestis. Sellel, et Venemaa äriühing ei järginud ordereid koostades vorminõudeid, ei ole asjas oluline. 4.
  45. Kuna laste ema sai
  46. detsembril 2015 kätte 70 000 eurot laste elatise (sh tulevikus sissenõutavaks muutuva elatise) katteks, kostja on usutavalt selgitanud, millistel asjaoludel tal oli vaba raha elatise maksmiseks, ja selgitanud elatise tasumise motiive ning laste ema kinnitas allkirjaga raha saamist, ei ole hagi aluseks olevad asjaolud tõendatud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus
  47. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt asus maakohus ekslikult tõendeid hinnates väärale järeldusele, et kostja andis laste emale üle 70 000 eurot ja maksis seda laste ülalpidamise kohustuse täitmiseks. Maakohus jättis põhjendamatult arvestamata hagejate tõendid selle kohta, et kostjal ei olnud nii palju raha tol ajal. Laste ema allkirjastas
  48. detsembri
  49. a dokumendi üksnes selleks, et saada enda ainuomandisse ühisvaraks olnud O OÜ, mistõttu on see näilikkuse tõttu tühine. Maakohus leidis vääralt, et vanemate kokkulepe on olemuselt kokkulepe lastele elatise maksmise kohta PKS § 100 lg 3 tähenduses. Vastustaja seisukoht 4 2-16-123027
  50. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuse kohaselt on väide tehingu näilikkuse kohta esitatud esimest korda alles apellatsioonimenetluses ja tuleb jätta tähelepanuta. Muus osas jäi kostja maakohtus esitatud seisukohtade juurde ning nõustus maakohtu põhjendustega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  51. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu jääb hageja apellatsioonkaebus TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
  52. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas hagejatel on kostja alaealiste lastena õigus nõuda kuni täisealiseks saamiseni kostjalt miinimummääras elatist või on kostja hagejate ülalpidamiskohustuse kuni nende täisealiseks saamiseni juba ettemaksuna täitnud. Kolleegium selgitab, et kuigi elatist antakse PKS § 100 lg 1 I lause järgi üldjuhul raha perioodilise maksmisega ja elatist makstakse PKS § 100 lg 4 järgi iga kalendrikuu eest ette, võib kohustatud isik PKS § 100 lg 1 II lause järgi nõuda mõjuval põhjusel, et tal võimaldatakse ülalpidamist anda muul viisil. Samuti võivad vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmist PKS § 100 lg 3 I lause järgi omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, millisel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Seda arvestades saavad vanemad täpsustada elatise maksmise korda ja tingimusi ning sellest tulenevalt saavad vanemad leppida kokku ka selles, et üks vanem täidab vanemate lahkumineku korral kogu oma ülalpidamiskohustuse kuni lapse täisealiseks saamiseni (ühekordse maksena) enne kõigi elatisemaksete sissenõutavaks muutumist (n-ö ettemaksuna). See ei välista ega piira aga PKS § 100 lg 3 II lause järgi seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut. Eelnevat arvestades ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et vanematel ei saanud olla elatise maksmise kokkulepet PKS § 100 lg 3 tähenduses.
  53. Praegusel juhul leidis maakohus, et poolte seletusi arvestades ei saa tuvastada, et vanemate ühine tegelik tahe VÕS § 29 lg 1 tähenduses oli sõlmida selline kokkulepe, kuid arvestades asjaolusid ja mõistliku isiku arusaama VÕS § 29 lg 4 tähenduses, saab elatise maksmise kokkulepet siiski järeldada. Kuigi vanemad ei ole sõlminud elatise maksmise kohta kirjalikku kokkulepet, on laste ema allkirjastanud
  54. detsembril 2015 dokumendi, milles ta kinnitas, et sai oma endiselt abikaasalt laste elatise katteks sularahas 70 000 eurot (tl 10, tõlge tl 11). Kostja väitel oli pooltel kokkulepe, et see katab laste elatise kuni nende täisealiseks saamiseni. Laste ema ei ole eitanud, et ta kirjutas
  55. detsembri
  56. a dokumendile alla, ega väitnud, et
  57. detsembri
  58. a dokumendil märgitu ei tähendaks seda, et 70 000 euro tasumise korral oleks olnud laste ülalpidamiskohustus kuni nende täisealiseks saamiseni täidetud. Ka ringkonnakohtu istungil kinnitas hagejate lepinguline esindaja, et laste ema mõistis
  59. detsembri
  60. a dokumenti allkirjastades, et selle järgi ei saa ta lastele kuni nende täisealiseks saamiseni elatist nõuda, kuid ta oli saanud juristilt nõu, et selline kokkulepe ei 5 2-16-123027 kehti ja seetõttu allkirjastas ta selle. Seega mõistsid mõlemad vanemad olukorda selliselt, et 70 000 euro tasumisega täidab kostja laste ülalpidamiskohustuse kuni nende täisealiseks saamiseni, st vanematel ei ole erimeelsusi
  61. detsembri
  62. dokumendi aluseks oleva kokkuleppe sisu mõistmisel. See, millistel motiividel ja kaalutlustel andis laste ema
  63. detsembri
  64. a dokumendile allkirja, ei muuda selle kokkuleppe sisu.
  65. Laste ema väitel sõlmis ta kokkuleppe ja andis allkirja raha saamise kohta üksnes seetõttu, et vanematel oli samal ajal käsil ühisvara jagamine – laste ema soovis saada enda ainuomandisse vanemate ühisvara hulka kuuluvat osaühingu osalust, kuid kostja nõudis selleks temalt lastele elatise saamise kohta allkirja. Kostja esitas maakohtule
  66. detsembri
  67. a ühisvara jagamise kokkuleppe, millest nähtub, vanemad jagasidki pärast
  68. detsembri
  69. a dokumendi allkirjastamist kokkuleppel Maardu linnas XXX asuva korteriomandi (hinnanguline väärtus 40 000 eurot) ning O OÜ 13913 osa (nimiväärtus 2556 eurot), jättes need laste ema ainuomandisse kohustuseta maksta kostjale hüvitist (tl 38–40). Seega võis elatise kokkuleppe sõlmimine ja elatise saamise kohta
  70. detsembril 2015 täitmise kviitungi andmine olla seotud vanemate ühisvara jagamisega, nagu väidab laste ema. Siiski ei saa ainuüksi sellisest seosest järeldada elatise kokkuleppe tühisust. Tehinguid eraldi ega koosmõjus hinnates ei saa neid pidada heade kommete vastaseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 tähenduses, sest nende kohaselt on kostja kohustunud täitma laste ülalpidamiskohususe enne elatise sissenõutavaks muutumist ning jätnud ühisvara laste emale, ilma et tal oleks õigus saada oma osa eest hüvitist. Kolleegiumi hinnangul ei saa sellised kokkulepped olla eraldi võttes ega koosmõjus kuidagi lastele ega laste emale äärmiselt ebasoodsad ega nende kahjuks tasakaalust väljas. Samuti ei ole elatise kokkulepe näilik TsÜS § 89 tähenduses, sest esile toodud asjaoludest ei saa järeldada, et vanemad ei soovinud kokkulepet sõlmides selle õiguslikke tagajärgi esile kutsuda ning soovisid üksnes jätta mulje kokkuleppe olemasolust või varjata muud tehingut. See, et laste ema arvas, et kokkulepe ei kehti ega too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, ei tähenda seda, et vanematel oli sellekohane ühine tahe, mis võiks kaasa tuua tehingu tühisuse näilikkuse tõttu. Kuigi laste ema väidab, et kostja survestas teda, ei ole ta elatise maksmise kokkulepet ka tühistanud. Seda arvestades tuvastas maakohus õigesti, et vanematel oli elatise maksmise kokkulepe PKS § 100 lg 3 tähenduses.
  71. Kostja väitel on ta selle kokkuleppe ka täitnud, makstes 2012–2015 laste emale erinevate osamaksetena kokku 70 000 eurot. Kostja väiteid kinnitab laste ema
  72. detsembril 2015 allkirjastatud dokument, mida saab pidada täitmise kviitungiks VÕS § 95 tähenduses. Riigikohus on selgitanud, et täitmise kviitungi andmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning võlausaldajal tekib võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata (vt ka Riigikohtu
  73. septembri
  74. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28). Seega on kostja täitmise kviitungiga iseenesest tõendanud, et ta on lastele elatise maksmise kohustuse ette täitnud. Laste ema väitel ei ole aga kostja seda raha talle tegelikult maksnud. Seda väites tuli laste emal tõendada, et kostja jättis talle laste elatiseks mõeldud täitmise kviitungil märgitud raha maksmata, kuid see ei ole tal kohtumenetluses õnnestunud. Laste ema on küll väitnud, et kostjal ei olnud 2012–2015 nii palju raha, et täita ülalpidamiskohustust täitmise kviitungil märgitud ulatuses, kuid kohtule esitatud tõendid seda 6 2-16-123027 ei kinnita, nagu leidis põhjendatult ka maakohus. Selles osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata.
  75. Eelnevat arvestades tuvastas maakohus õigesti, et vanematel oli elatise maksmise kokkulepe, mille kohaselt pidi kostja maksma lastele kuni nende täisealiseks saamiseni ette elatist 70 000 eurot ning kostja tasus erinevate osamaksetena selle summa
  76. detsembriks 2015 laste emale. Seega on kostja oma ülalpidamiskohustuse kummagi lapse suhtes täitnud ning temalt ei saa nõuda juba tasutud elatise teistkordset maksmist. Kolleegium möönab, et olukorras, kus vanemate vahelise kokkuleppe järgi oleks kostja maksnud lastele ülalpidamist vähem, kui seaduse järgi ettenähtud, saaksid lapsed PKS § 100 lg 3 II lause järgi nõuda kostjalt elatise maksmist osas, milles juba tasutud elatis ei kata kõiki laste vajadusi. Praegusel juhul ei ole aga hagejad selliseid asjaolusid esile toonud ega väitnud, et 70 000 eurot ei olnud kummagi lapse täisealiseks saamiseni piisav elatis.
  77. Neil põhjendustel jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata. Menetluskulud
  78. Kuna kolleegium jätab hagejate apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 järgi võrdsetes osades hagejate kanda.
  79. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
  80. Kostja esitatud menetlusekulude nimekirja järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 450 eurot (käibemaksuta). Nimekirja kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 4 tundi 30 minutit, sh apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja kliendiga suhtlemiseks 45 minutit, maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebuse analüüsiks ning vastuse koostamiseks 3 tundi, ringkonnakohtu istungiks valmistumiseks, menetluskulude nimekirja koostamiseks ja vastaspoole menetluskulude nimekirjale vastamiseks 45 minutit. Kohtuistungil palus kostja esindaja lisada ka istungil osalemise kulud vastavalt istungi toimumise ajale (ca 40 minutit). Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik, v.a menetluskulude nimekirju puudutavas osas. TsMS § 178 lg 4 ja Riigikohtu praktika järgi ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramisega seotud kulusid (vt nt Riigikohtu
  81. mai
  82. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-17, p 20). Kolleegiumi hinnangul võis kostja esindajal kuluda kohtuistungiks valmistumiseks 20 minutit. Seega on kostja esindaja toimingutele kulunud põhjendatud aeg kokku 4 tundi 45 minutit. Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta). Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab menetlusosaline kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Praegusel juhul on kostja füüsiline isik, kes ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu tuleb talle menetluskulud hüvitada kooskäibemaksuga. Koos käibemaksuga oleks lepingulise esindaja tasu 120 eurot, mis ületab kolleegiumi hinnangul juristist lepingulise 7 2-16-123027 esindaja tavapärast keskmist tasumäära. Põhjendatud tasumääraks saab pidada 90 eurot (käibemaksuga).
  83. Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 427 eurot 50 senti (4 tundi 45 minutit × 90 eurot/tund), mis tuleb hagejatelt võrdsetes osades kostja kasuks välja mõista, s.o kummaltki hagejalt 213 eurot 75 senti. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.