Obsah (9)

§ 657§ 368§ 423§ 232§ 376§ 654§ 442§ 162§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 27.09.2018, Tallinn Tsiviilas

§ 657lõike 1 punktid 2, 4).

Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon jõusse, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (

§ 657lõike 1 punkt 21).

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Samuti jaotab ja määrab kolleegium rahaliselt kindlaks hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse kõigis kolmes kohtuastmes. 7

1. Hageja palub P.S seadusjärgse pärijana (pärimistunnistus t I kd lk 84-86) parandada pärandajale kuulunud korteriomandi omanikukanne kinnistusraamatus ja anda talle kui omanikule üle korteriomandi valdus. Hageja nõuete aluseks on asjaolu, et pärandaja ei teinud testamenti kostja I kasuks ega avaldanud oma viimast tahet. Puudub vaidlus, et korteriomandi omanikuna kanti pärimistunnistuse alusel sisse kostja I, kes võõrandas korteriomandi edasi kostjale II (kinnistusraamatukanne 17.08.2010; t I kd lk 11-12). Pärimistunnistuse tunnistas notar kehtetuks 10.07.2013 (t I kd 9-10, tõlge lk 21-22). Samuti puudub vaidlus, et korteriomand on kostja II valduses.
2. Esmalt selgitab kolleegium, et hageja omandiõiguse tunnustamise nõudel ei ole käesoleva asja lahendamisel iseseisvat tähendust, kuna omandiõiguse tuvastab kohus AÕS § 80 alusel esitatud vindikatsiooninõude rahuldamise eeldusena (Riigikohtu lahend käesolevas asjas, punkt 13; nr 3-2-1-86-14, punkt 13). Seega ei ole hagejal

§ 368lõike 1 mõttes õiguslikku huvi tuvastada oma omandiõigust iseseisva nõudena.

Maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada ja nõue tuleb jätta

§ 423lõike 2 punkti 2 alusel läbi vaatamata.

24. Hageja on seisukohal, et tal on P.S testamendi tühistamise või tühisuse tuvastamise nõue. Samas tugineb hageja sellele, et testamendi tegemiseks ei olnud pärandaja tahteavaldust ja tema allkiri võltsiti. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega osas, milles kohus tuvastas, et tegelikult pärandaja ei avaldanud 22.08.2008 oma viimast tahet. Samas tuleb maakohtu põhjendusi selles osas muuta. Maakohus hindas

§ 232

lõike 1 nõudeid järgides kogumis järgmisi kogutud tõendeid: 1) EKEI ekspertiisiakti nr 12E-DK0120 10.12.2012 (t I kd lk 43-49), milles kohtueksperdid leidsid mh, et allkiri testamendil ei ole P.S poolt kirjutatud ja et kõigi analüüsitud 4 testamendi tekstid olid kirjutatud ühe isiku poolt, kelleks aga ei saanud olla P.S , kuna tema suri XXXXX, aga analüüsitud testamentidest viimane kandis kuupäeva 09.10.2010; 2) testamentide (mh P.S testamendi) võltsituse alusel algatatud kriminaalasjas antud R.S ja S.G ütlusi (t I kd lk 196-200, 208-213, tõlge lk 201-207; lk 213-217, tõlge 218-220), milles nad kinnitasid, et kirjutasid tunnistajatena 22.08.2008 väidetavale testamendile alla P.S toas, kuid ei mäletanud, kas P.S ise alla kirjutas; et P.S istus ega suutnud peaaegu üldse rääkida; et 2 testamenti XXXXX majas kirjutas R.S kostja I poja V.V etteütlemisel.

1. Kolleegium on seisukohal, et hinnatud tõenditega on tõendatud hageja väide, et P.S ei teinud 22.08.2008 tahteavaldust, millega oleks pärandanud oma vara kostjale I. Kostjad ei esitanud tõendeid, millised lükkaksid ümber eelpool analüüsitud eksperdiarvamuse ja kriminaalasjas kogutud kahtlustatavate ütlused. Kostjad ei esitanud tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, et P.S siiski kirjutas koduse testamendina pealkirjastatud dokumendile alla. Kolleegium ei nõustu kostjate väidetega eksperdiarvamuse ebausaldusväärsuse kohta ja nõustub selles osas maakohtu seisukohaga (sisaldub vaidlustatud otsuse punktis 3). Eksperdid ei ole väitnud, et neil ei olnud piisavalt võrdlusmaterjali, et võrrelda P.S allkirja. Asjaolu, kes tegelikult allkirja kirjutas, ei oma käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähtsust. Kostjate poolt viidatud Riigiprokuratuuri ja Tallinna Ringkonnakohtu määrustes kriminaalasja lõpetamise kohta ei ole samuti tuvastatud asjaolusid, millised lükkaksid ümber eelpool analüüsitud tõenditest tulenevad järeldused.
2. Testament on PärS § 19 lõigete 1 ja 2 järgi ühepoolne tehing, millega pärandaja teeb oma surma puhuks isiklikult korraldusi pärandi kohta. Testament kui kindlale isikule suunamata tahteavaldus muutub TsÜS § 69 lõike 1 teise lause kohaselt kehtivaks tahte väljendamisega. Eelpool nõustus kolleegium maakohtuga, et käesolevas asjas ei ole tõendatud, et P.S oleks 22.08.2008 teinud tahteavalduse, millega oleks pärandanud oma 8 vara kostjale I. Seega ei ole alust ka tunnistada olematut testamenti tühiseks või tuvastada selle tühisust ja maakohtu otsuses sisalduv käsitlus pettusest tuleb jätta lahendi põhjendustest välja ning hageja vastav nõue tuleb jätta rahuldamata.
3. Kinnistusraamatukande parandamise nõude materiaalõiguslikuks aluseks on AÕS § 65 lõige 1, mille kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, nõuda selle parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. Tõendatud on, et P.S seadusjärgseks pärijaks on hageja. Seega juhul, kui kostja II omanikukanne on ebaõige, on hageja näol tegemist isikuga, kes on õigustatud kande parandamist nõudma.
4. Eelpool leidis tõendamist, et P.S ei teinud 22.08.2008 tahteavaldust jätta peale oma surma kogu vara kostjale I. Seega oli olematu testamendi alusel tehtud kostja I omanikukanne kinnistusraamatus ebaõige algusest peale ning tal puudus korteriomandi käsutusõigus. Samas on tõendatud, et kostja I andis korteriomandi omandi üle kostjale II (kinnistusraamatu väljavõte t I kd lk 11-12). Kinnisomandi üleandmiseks on AÕS § 641 järgi vajalik õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse ning käsutav pool peab omama selleks käsutusõigus. Erandlikult on käsutusõiguse puudumise korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada. AÕS § 561 lõike 1 kohaselt kui isik omandab tehinguga kinnisomandi kinnistusraamatusse kantud andmetele tuginedes, loetakse kinnistusraamatusse kantud andmed tema suhtes õigeks, v.a mh kui omandaja teadis või pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud andmed on ebaõiged. TsÜS § 139 kohaselt kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb selle olemasolu eeldada, kui seadusest ei tulene teisiti.
5. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja II ei olnud P.S le kuulunud korteriomandit kostjalt I omandades heauskne AÕS § 561 lõike 1 mõttes, vaid pidi teadma, et kinnistusraamatusse kantud omaniku andmed on ebaõiged. Puudub vaidlus, et kostja I on kostja II ainuosanik ja juhatuse liige, st et kostja I tegevus kostja II juhatuse liikmena loetakse kostja II tegevuseks (TsÜS § 31 lõige 5) ning kostja I kui füüsilise isiku teadmine tuleb samastada tema kui füüsilisest isikust juhatuse liikme teadmisega. Kostjate poolt esiletoodu, et formaal-juriidiliselt ei saa samastada füüsilisest isikust kahtlustatavat ja juriidilisest isikust kolmandat isikut, kehtib karistusõiguses, mis aga käesoleva tsiviilvaidluse lahendamisel ei kohaldu.
6. Käesolevas asjas on R.S ja S.G kriminaalmenetluses ülekuulamise protokollidega tõendatud, et nemad, kostja I ja viimase poeg V.V töötasid koos kostjas II; et V.V oli XXXXX elamus korteriühistu esimees; et R.S ja S.Granatkin tegid elamus sanitaartehnilisi töid; et mingil ajal ütles V.V neile, et selles majas elav eakas naisterahvas soovib pärandada korteri kostjale I; et nad sisenesid koos V.V ga korterisse ja kostja I tuli hiljem; et naine istus ega suutnud peaaegu üldse rääkida. Kostja I selgitas maakohtus, et sai testamendi santehnikute R.S ja S.G käest, kes töötasid selles majas; et santehnik andis talle paberi ja ütles, et see on testament; et ta juba teadis testamendist, kuna Polina oli sellest rääkinud 2008.a (I kd lk 87 pöördel). Kahtlustatavate R.S ja S.G ülekuulamise protokollidest nähtub lisaks, et sarnastel asjaoludel oli oma vara kostjale I väidetavalt pärandanud veel üks isik ja kostja I pojale kaks isikut. Maakohtus ei olnud pooltel vaidlust ka selle üle, et ka V.V võõrandas võltsitud testamendi alusel saadud kinnisasja oma emale kuuluvale kostjale II. Eeltoodud tuvastamist leidnud eluliste asjaolude kogumi alusel on eluliselt usutav ja kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostja I ja tema kaudu kostja II pidi olema teadlik P.S testamendi vormistamise asjaoludest, mistõttu ei ole tegemist heauskse omandamisega ja kostja II ei 9 omandanud vaidlusalust korteriomandit kostjalt I. Järelikult on korteriomandi seaduslikuks omanikuks alates P.S pärandi avanemisest tema seadusjärgse pärijana tütar, st hageja. Seega on korteriomandi omanikukanne kinnistusraamatus ebaõige ja kostja II kui puudutatud isiku nõusolekut parandamiseks asendab käesolev kohtuotsus (KRS § 341 lõiked 1, 6).
7. Hageja on esitanud AÕS § 80 alusel korteriomandi väljanõudmise nõude kostja II valdusest. AÕS § 80 lõike 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Puudub vaidlus, et korteriomandit valdab kostja II. Kostja II ei ole toonud esile muud korteriomandi valdamise õiguslikku alust kui väidetav omandiõigus. Eelpool leidis tuvastamist, et kostjal II omandiõigus puudub. Seega on tegemist ebaseadusliku valdusega ja kostja II on kohustatud andma korteriomandi üle enda ebaseaduslikust valdusest hageja valdusesse.
8. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja nõuded ei ole aegunud, kuid muudab selles osas maakohtu põhjendusi. Maakohus käsitles aegumist testamendi tühistamise kontekstis PärS § 88 lõike 7 alusel. Tegelikult tuleb vaadelda kinnistusraamatukande parandamise ja valduse vabastamise nõuete võimalikku aegumist. Kinnistusraamatukande parandamise nõude kui seadusest tuleneva nõude aegumistähtajaks on vastavalt TsÜS §-le 149 10 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Omandiõiguse alusel esitatava ebaseadusliku valduse vabastamise nõude kui omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude aegumistähtajaks on TsÜS § 155 lõike 1 alusel 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lõike 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kinnistusraamatukanne kostja II omandiõiguse kohta tehti 17.08.2010, hagi esitati 01.07.
9. Seega ei ole hageja nõuded aegunud.
10. Tsiviilasja materjalid ei anna alust nõustuda apellantide väitega, et 12.11.2015 muutis hageja hagi eset, kuigi kostjad selleks nõusolekut ei andnud. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et nimetatud kuupäeval täiendas hageja oma nõudeid selliselt, et esmaseks sai testamendi tühisuse tuvastamise nõue ja alternatiivseks testamendi tühistamise nõue (t I kd lk 79-83). Teiste nõuete osas muudatusi ei olnud. Nõuete aluseks olevaid elulisi asjaolusid hageja ei muutnud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tegemist ei olnud hagi muutmisega

§ 376mõttes.

Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

34. Harju Maakohtu 18.02.2016 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu tuleb jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna (

§ 442lõige 5, § 445 lõige 1).

35. Menetluskulude jaotamisel kõigis kohtuastmetes võtab kolleegium aluseks, et rahuldamata jäänud nõue sai olla suunatud kostja I vastu, samas oli juriidilisest isikust kostja ebaõige kinnistusraamatukande tegemise ja valduse saamisel kostja I täieliku kontrolli all ning kostja I aktiivse tegevuseta ei oleks kostja II saanud hageja õigusi rikkuda. Kostja II vastu esitatud kolmest nõudest kaks kuuluvad rahuldamisele. Läbivaatamata jäänud nõue ei moodusta kogu tsiviilasja mahust üle 10%. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes

§ 162

lõigetest 1 ja 4 ning § 168 lõikest 2 määrab kolleegium jätta kostjate menetluskulud kõigis kohtuastmetes nende endi kanda ja hageja menetluskuludest 90% kostja II kanda ning 10% jätta hageja enda kanda. 10

1. Järgnevalt määrab kolleegium kindlaks hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse. Maakohus leidis, et hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks oli kokku 2675 eurot. Hageja maakohtu otsustust ei vaidlustanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu diskretsiooniotsustusega ja määrab hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks maakohtus kokku 2675 eurot.
2. Vastavalt taotlustele (t II kd lk 86-87, 114-115, 127) moodustavad ringkonnakohtus ja Riigikohtus hageja kui vastustaja menetluskulu tasu vandeadvokaadist lepingulisele esindajale järgmiste toimingute eest: maakohtu otsusega tutvumine ja analüüs 1h 30min, kaebusega tutvumine ja analüüs 2h, vastuse koostamine 3h, 07.11.2017 istungiks ettevalmistamine 1h 30min ja istungil osalemine 15min, ringkonnakohtu otsusega tutvumine 1h, kassatsioonkaebuse koostamine 4h, vastusega kaebusele tutvumine 30min, Riigikohtu otsusega tutvumine 2h, ringkonnakohtu 05.09.2018 istungiks ettevalmistamine 1h ja istungil osalemine 1h. Kokku kulutasid lepingulised esindajad apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes aega õigusabile 17h 45min. Vastavalt taotlustele osutas advokaadist esindaja ringkonnakohtus õigusabiteenust tasuga 100 eurot tund ning vandeadvokaadist esindaja Riigi- ja ringkonnakohtus tasuga 180 eurot tund. Apellandid jätsid menetluskulude põhjendatuse kohtu otsustada. Kolleegium on seisukohal, et arvestades vaidluse õiguslikku ja faktilist sisu ning lepinguliste esindajate kvalifikatsiooni on taotletav kulu hageja esindamiseks käeolevas kohtumenetluses põhjendatud ja vajalik kogu ulatuses. Samuti vastab esindajate tunnitasu suurus kohtupraktikas aktsepteeritud mõistlikule suurusele. Seega määrab ringkonnakohus hageja põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks apellatsiooni- ja Riigikohtus (8h 15min x 100) + (9h 30min x 180) = 825 + 1710 = 2535 eurot.
3. Eeltoodust tulenevalt on hageja põhjendatud ja vajalikuks kuluks 2675 + 2535 = 5210 eurot, millest kostja II peab hüvitama 90%, s.o 4689 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal II tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni otsuse täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras (

§ 177lõige 4).

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/