KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 14.11.2018, Ta

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määr, ning menetluskulude jaotuse ja kostjalt riigilõivu riigituludesse väljamõistmise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta osaliselt rahuldamata hagi sundtäitmise täiteasjas nr 026/2015/965 lubamatuks tunnistamiseks kostja viivisenõude osas, mida täidetakse suuremas määras, kui on

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määr, jätta menetluskulud poolte kanda ja mõista kummaltki menetlusosaliselt 237,50 eurot riigilõivu riigituludesse. 2. Kohtuotsuse resolutsiooni terviktekst: 2.1 Hagi rahuldada osaliselt. 2.2 Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 026/2015/965 lubamatuks AB Kreditex AS laenuintresside tasumisega viivitamise leppetrahvi nõude osas summas 2 210,44 eurot. 2.3 Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 026/2015/965 lubamatuks AB Kreditex AS kindlustuskohustuse mittetäitmise leppetrahvi nõude osas summas 3638,81 eurot. 2.4 Jätta osaliselt rahuldamata nõue sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 026/2015/965 AB Kreditex AS viivisenõude osas, mida täidetakse suuremas määras, kui on

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määr.

2.5 Sundtäitmine täiteasjas nr. 026/2015/965 on lubatud põhinõude osas summas 40 431,21 eurot, tasumata intressi osas summas 7 766,45 eurot, viivise osas seisuga 20.04.2015 summas 78,39 eurot, kindlustuskohustuse mittetäitmise leppetrahvi osas summas 404,31 eurot, meeldetuletuskirjade kulu hüvitamise osas summas 40 eurot, perioodil 20.04.2015 - 04.12.2017 sissenõutavaks muutunud viivise osas summas 31 051,17 eurot ja alates 05.12.2017 täitmata põhinõudelt sissenõutavaks muutuva edasiulatuva viivise osas

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni.

Täitmata põhinõudelt ei saa perioodi eest alates 20.04.2015 (laenulepingu ülesütlemine) nõuda viivist üle 40 431,21 euro. 2.6 Asjas lõpplahendi jõustumisel tühistada 28.04.2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kohus keelas kohtutäitur Mati Roodesel täiteasjas nr 026/2015/965 täitmise tulemusena laekunud summadest AB Kreditex AS-le väljamaksete tegemise 53 383,81 eurot ületavas osas. 2.7 Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte kanda. 2.8 Välja mõista XX-lt riigituludesse riigipoolse menetlusabi kulu (riigilõiv) 237,50 eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest vastavalt käesolevale määrusele lisatud makseinfole. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni. 2.9 Välja mõista AB Kreditex AS-lt riigituludesse riigipoolse menetlusabi kulu (riigilõiv) 237,50 eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest vastavalt käesolevale määrusele lisatud makseinfole. Nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni.

1. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord ja selgitused Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGEJA NÕUE JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD
2. XX (hageja) esitas 21.04.2017 Harju Maakohtule hagi AB Kreditex AS (kostja) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 026/2015/965, milles täidetav täitedokument on 08.03.2012 laenuleping nr 20308-3 (edaspidi „laenuleping“) laenusummas 2

) § 162 järgi. - KOSTJA VASTUVÄITED 2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised: - Riigikohtu seisukohtade järgi on laenuandjal põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses kui intress, milles pooled on kokku leppinud 3

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määr.

Sundtäitmine täiteasjas nr 026/2015/965 on lubatud põhinõude osas summas 40 431,21 eurot, tasumata intressi osas summas 7 766,45 eurot, viivise osas seisuga 20.04.2015 summas 19,63 eurot, kindlustuskohustuse mittetäitmise leppetrahvi summas 404,31 eurot, meeldetuletuskirjade osas summas 40 eurot, perioodil 20.04.2015 – 04.12.2017 sissenõutavaks muutunud viivise osas summas 8 530,97 eurot ja alates 5.12.2017 viivise osas kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni põhinõudelt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kokku seega 57 192,57 eurot, millele lisandub jooksev viivis seaduses sätestatud määras. - Maakohus tuvastas, et poolte vahel on sõlmitud tarbijakrediidileping vastavalt

§ 402lgle 1.

Kohus tuvastas, et laenulepingu p-s 7.7 on pooled leppinud kokku leppetrahvi juhuks, kui hageja viivitab intressimaksetega.

§ 415

lg 1 kohaselt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Kohus tõlgendas seda sätet laiendavalt ning leidis, et seda tuleb kohaldada ka intressimaksetega viivitamise korral. Seega on laenulepingu p 7.7 otseses vastuolus seaduses sätestatuga ning

§ 415lg 1 kohaselt tühine.

Samuti on laenulepingu p 7.7 tühine tüüptingimus

§ 42

lg 1 ja

§ 42lg 3 p 5 alusel.

Laenulepingu p 6.7 kohaselt on laenusaaja kindlustuskohustuse mittetäitmisel kohustatud tasuma laenuandjale leppetrahvi 10% rikkumise hetkeks tagastamata laenusummalt. Hageja tõendas kohtumenetluses, et on oma kindlustuskohustuse valdavas ulatuses täitnud, mistõttu ei ole leppetrahv summas 4043,12 eurot õigustatud. Leppetrahv kindlustuskohustuse täitmata jätmise eest on iseenesest põhjendatud. Kuivõrd hageja ei esitanud kohtule kindlustuspoliisi ainult laenulepingu kehtivuse viimase 35 päeva kohta, vähendas kohus tagatisvara kindlustamise kohustuse täitmata jätmise leppetrahvi 1% tagastamata laenusummast, s.o summani 404,31 eurot. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et lepingus kokkulepitud viivisemäära näol ei ole tegemist tüüptingimusega. Kohus leidis, et laenulepingus kokkulepitud viivisemäär 0,5% päevas võlgnetavalt summalt on tüüptingimus (

§ 35lg 1). Kostja on kasutanud laenulepingu 4

§113

lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viivise arvestamise ajal olnud 8-8,05% aastas. Riigikohtu selgituste kohaselt toob ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes kaasa kokkuleppe tühisuse ning sellisel juhul on võimalik viivist nõuda vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Seega on kostjal täitemenetluses õigus hagejalt nõuda välja viivis tasumata summalt seadusjärgses määras (

§ 113lg 1, § 94).

Kuivõrd kohus otsustas täita kostja viivisenõuet seaduses sätestatud määras, ei rahuldanud kohus hageja taotlust

§ 162alusel viivise vähendamiseks.

Viivise vähendamine alla seaduses sätestatud määra oleks vastuolus

§ 113

lg-ga 1 ja looks olukorra, kus hagejale oleks laenulepingu rikkumine soodsam kui selle kohane täitmine. Menetluskulud jaotuse otsustas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel ja jättis menetluskulud kostja kanda. APELLATSIOONKAEBUS 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada osas, millega kohus tunnistas sundtäitmise täiteasjas nr 026/2015/965 lubamatuks kostja viivisenõude osas, mida täidetakse suuremas määras, kui on

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määr ja teha uus otsus, millega jätta hagi vaidlustatud osas rahuldamata või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks ei ole laenulepingus kokkulepitud viivisemäära puhul tegemist tüüptingimusega. See, et laenulepingu tingimused on lepingu sõlmimisel juba ära trükitud, ei tähenda, et kõik tingimused on tüüptingimused. Enne lepingu lõpliku teksti valmimist ja trükkimist tutvub laenusaaja teabelehega, kus on märgitud kõik laenusaajale pakutavad põhitingimused, sh vastavad sanktsioonid. Lisaks tutvus hageja enne lepingu sõlmimist Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehega, kus on esitatud kogu vajalik teave selgelt ja arusaadavalt, sh viivisemäär. Hageja kinnitas sellega tutvumist oma allkirjaga. Kostja oli valmis viivisemäära muutma, kui see ei oleks hagejale vastuvõetav olnud. Hageja ei esitanud soovi teistsuguse viivisemäära kehtestamiseks. Teiseks käitub hageja pahatahtlikult, mistõttu ei ole viivisemäära vähendamine 0,02%-ni päevas õiglane ega millegagi põhjendatud. Kostja on ise vähendanud viivist ja nõuab 0,08% päevas, mis on võrdne intressi määraga. Viivisemäär 0,08% päevas on igati mõistlik ning kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on leidnud, et laenuandjal on õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mille pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana. Lisaks tuleb Riigikohtu praktika kohaselt sisustada viivise „mõistlik määr“ iga konkreetse asja asjaoludest lähtudes. Arvestades, et hageja tunnistab oma täitmata kohustust, kuid ise venitab raha tagastamisega, ei ole põhjendatud viivisemäära vähendamine 0,02%-ni päevas. See on vähem kui poolte vahel kokkulepitud intressimäär (s.o 0,08% päevas). Viivise vähendamine seadusest tuleneva määrani on kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. 5

§ 402

lg 1), mille p-s 7.5 on laenusaaja rahalise kohustuse rikkumise korral lepitud kokku viivisemäär 0,5% päevas tasumisele kuuluvalt summalt. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt on nimetatud laenulepingu p 7.5 ebamõistlik tüüptingimus, mis on

§ 42lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühine.

Ka apellatsioonkaebuses ei ole kostja esitanud veenvaid väiteid, et viivisemäär oleks hagejaga läbi räägitud. Asjaolu, et hagejale tutvustati lepingu sõlmimisega samal päeval tarbijakrediidi infolehte, tõendab vastupidiselt kostja seisukohale, et viivise määr sisaldus laenudokumentide standardpõhjades ning seda ei räägitud hagejaga eraldi läbi. 8. Maakohus on rikkunud materiaalõigust leides, et tüüptingimuse tühisuse tuvastamise korral tuleb tugineda seaduses sätestatud viivise määrast ning lähtunud

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud viivise arvutamise juhistest (vt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6605, p 24). Maakohus jättis tähelepanuta

§ 113lg 1 kolmanda lause.

Riigikohus on selgitanud, et alates 01.01.2006, kui muutus

regulatsioon, saab laenulepingus kokku lepitud intressimäärale tugineda kui seadusjärgsele viivisemäärale, kui see intressimäär on suurem üldisest

§ 113lg 1 teises lauses nimetatud viivise määrast (vt Riigikohtu 15.

oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 28). Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus leppinud kokku seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab Riigikohtu praktika kohaselt võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja

§ 113lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid.

Seega on võlgnik kohustatud maksma viivist lepinguga ettenähtud intressimääras (vt Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Praegusel juhul on pooled leppinud kokku 30,01% suuruses intressimääras aastas (laenulepingu p 2.10), mis teeb ümardatult 0,08% päevas. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et ebaõiglane ja põhjendamatu on vähendada laenusaaja maksekohustuse rikkumise korral viivist seadusejärgse määrani, s.t 0,02% päevas, kuivõrd selliselt oleks laenusaajal rahaliste raskuste korral mõistlikum venitada oma kohustuste täitmisega, kui sõlmida uus laenuleping eelmise refinantseerimiseks. 9. Ringkonnakohus märgib, et isegi juhul kui laenulepingu p 7.5 ei oleks tüüptingimus, ei kohalduks laenulepingus kokku lepitud 0,5% suurune päevaviivis.

§ 415

lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnevate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Riigikohus on selgitanud, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab ka

§113lg 1 kolmandale lausele (vt Riigikohtu 14.

jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega tuleks ka sellisel juhul lugeda viivise määraks laenulepingus kokku lepitud intressimäär ehk 0,08% päevas. 6

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt kohalduva viivise vähendamine

§ 113lg 8 ja § 162 alusel.

Hageja on hagis taotlenud muuhulgas ka viivise vähendamist

§ 162järgi.

Maakohus jättis hageja taotluse rahuldamata, kuivõrd ei tuvastanud asjas erandlikke asjaolusid, mis annaks Riigikohtu hinnangul aluse seadusest tuleneva 0,02% suuruse viivise vähendamiseks. 10. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ning määrab poolte vahel kehtivaks viivisemääraks laenulepingus kokku lepitud intressimäära 0,08% päevas, peab ringkonnakohus lahendama ka hageja taotluse leppetrahvi vähendamise osas

§ 162alusel.

11.

§ 113

lg 8 ja

§ 162

lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv leppetrahv, sh viivis, on ebamõistlikult suur, võib kohus seda kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Tsiviilasja toimikust lähtuvalt ei ole võlgnik tänaseni võla tasumisega alustanud, mis tähendab, et põhivõla suurus on endiselt sama, mis tsiviilasja menetlemise alguses. Ringkonnakohus nõustub kostja selgitustega, mille kohaselt on kostjal õigustatud majanduslik huvi saada kätte lisaks põhivõlale oma intressimaksed. Kostja majandustegevus on laenude väljastamine ja seeläbi kasumi teenimine, mistõttu sel ajal, kui võlgnik viivitab laenumaksete tagasimaksmisega oleks laenuandja saanud raha edasi laenata või seda pangas hoiustada, s.t saanud teenida tulu. Seetõttu on ka põhjendatud lugeda laenumaksete viivitamise korral viivisemääraks poolte poolt laenulepingus kokku lepitud intressimäär. Viivise vähendamiseks annab ringkonnakohtu hinnangul aluse hageja kehv majanduslik seisund. Maakohtu menetluses esitatud menetlusabi taotlusest, mille maakohus rahuldas 28.04.2017 määrusega, nähtub, et hageja on töötu ning saab toetust Rapla vallalt. Hageja elukaaslane on samuti töötu ning tema sissetuleku moodustab Töötukassa toetus summas 200 eurot. Hageja ülalpidamisel on kaks alaealist last. Ringkonnakohus leiab, et viivis 0,08% päevas tuleb lugeda mõistlikuks põhivõla sissenõutavaks muutumisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni, s.t 04.12.2017. Viivisekalkulaatori abil arvestatud viivise suuruseks ajavahemiku 20.04.2015 kuni 04.12.2017 (maakohtu lahendi kuupäev) eest põhinõudelt 40 431,21 eurot on kokku 31 051,17 eurot. 12. Ringkonnakohus, võttes arvesse hageja kehva majanduslikku seisundit, vähendab viivisemäära

§ 113

lg 8 ja

§ 162

lg 1 kohaselt alates 05.12.2017 sissenõutavaks muutuva edasiulatuva viivise osas kuni kohustuse nõuetekohase täitmiseni põhinõudelt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määrani (vt ka Riigikohtu 25.

veebruari 2010 a. otsus nr 3-2-1167-09, p 10). Viivisemäära vähendamine tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas on põhjendatud ja vajalik võttes arvesse hageja majanduslikku seisundit. Senine pikk viivitus on osaliselt tingitud kohtumenetlusest, mistõttu oleks ebaõiglane nõuda hagejalt laenulepingu intressimääraga võrdset viivist. Viivise vähendamise korras ringkonnakohus piirab kostja viivise nõuet põhivõlaga 40 431,21 eurot.

1. Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu laenulepingu ajal tekkinud viivisenõudele. Hagiavalduse kohaselt nõudis kostja hagejalt 20.04.2015 seisuga viivist summas 489,96 eurot, tuginedes laenulepingu p-le 7.
2. Maakohtu menetluses esitas kostja 31.10.2017 täiendava seisukoha, milles kostja on muutnud laenulepingu kehtivuse ajal kohalduvat viivisemäära ning sealt nähtub, et kuni laenulepingu ülesütlemiseni kogunes viivist summas 78,39 eurot (viivisemääraga 0,08% päevas). Hageja ei ole nimetatud viivise maksmisele sisuliselt vastu vaielnud. Ringkonnakohus mõistab hagejalt välja laenulepingu kestvuse ajal tekkinud viivise summas 78,39 eurot. 7

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras, kuid kokku mitte enam kui 40 431,21 eurot, s.t täitmata põhivõlalt ei saa perioodi eest alates 20.04.2015 nõuda viivist kokku üle 40 431,21 euro. Viivise nõue perioodi eest pärast lepingu ülesütlemist on piiratud põhivõla suurusega.

1. Viimaseks teeb ringkonnakohus menetluskuludega seonduvad otsused.
2. Maakohus jättis hagi rahuldamise tõttu kulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejale anti kohtumääruse alusel menetlusabi ning ta vabastati 28.04.2017 määrusega riigilõivu tasumisest hagiavalduse ja hagi tagamise taotluse esitamisel kokku summas 475 eurot. TsMS § 190 lg 3 ja 4 järgi mõistis maakohus kostjalt riigituludesse välja menetluskulud, mille kandmisest hageja vabastati, kuna hagiavaldus rahuldati. Maakohus mõistis välja kostjalt riigituludesse 475 eurot.
3. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt, tuleb TsMS § 173 lg 3 järgi muuta asjas ka menetluskulude jaotust. TsMS § 163 lg 1 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt, siis kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Ringkonnakohus leiab, et vaidluse asjaolusid ja hagi osalist rahuldamist arvestades on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda.
4. TsMS § 190 lg 3 kohaselt mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud, hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Kuna maakohtu menetluskulud jäid poolte endi kanda, siis on põhjendatud ja TsMS § 190 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga kooskõlas jätta pool menetluskuludest, mille tasumisest oli hageja vabastatud, hageja enda kanda, mõistes 237,50 eurot temalt riigituludesse, ja pool kostja kanda, mõistes temalt sama summa riigituludesse.
5. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad samuti poolte endi kanda, kuna apellatsioonkaebus rahuldati osaliselt (TsMS § 163 lg 1).
6. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, siis puudub vajadus nende rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. / allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar / allkirjastatud digitaalselt / Imbi Sidok-Toomsalu / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing 8