← Eesti

2-17-11714/27

Obsah (13)§ 436§ 657§ 456§ 651§ 5§ 654§ 232§ 171§ 174§ 176§ 175§ 177§ 178

Tsiviilasi nr: 2-17-11714 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-11714 Otsuse tegemise aeg ja koht 23.08.2018, Tallinn Kohtukoosseis

) § 436 lg-s 1 ning § 442 lgs 8 sätestatut. Selliselt on maakohus jõudnud ka ebaõige lahendini. Kostja hinnangul on kohus valesti käsitlenud müügilepingu olulist rikkumist, kuna kohus pole täitnud põhjendamiskohustust, on jätnud täiesti tähelepanuta kostja sisulised vastuväited kohtumenetluses ning kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Kostja hinnangul ei ole täidetud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue (

§ 436

lg 1) olukorras, kus kohus ei ole põhjendanud, miks tema hinnangul kostja seisukohad asjas tähendust ei oma. Kohus ei ole tähelepanu pööranud kostja vastavatele seisukohtadele. Maakohus asus väärale seisukohale, et kostja on rikkunud soojuspumba müügilepingut oluliselt ainuüksi hagejale kasutusjuhendi üle andmata jätmisega. Kohus ei ole käesolevas tsiviilasjas palunud M. S l selgitada, miks kostjale ei antud soojuspumba paigaldamisel üle võõrkeelset juhendit. Siinjuures on kohus tuginenud oma otsuse tegemisel faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mida kohtu poolt ei ole uuritud. M. S on tunnistanud, et andis soojuspumba kasutusjuhendi J. A ile üle veebruaris

  1. See, et M. S ei viidanud kasutusjuhendi häirete kõrvaldamise osale, oli tingitud sellest, et J. A ei kurtnud oma pöördumistel (oktoobrist detsembrini 2016) kordagi tarbitud elektrienergia koguse ega ka asjaolu üle, et elamu oleks külm olnud. J. A i ainukene probleem M. S ga kontakteerumisel oli, et soojuspumba aurusti ei jäätu täielikult. Teisi muresid J. A il ega hagejal soojuspumbaga ei olnud. Kostjale jääb täielikult arusaamatuks, millist tähtsust omab asjas kasutusjuhendi eesti keelde tõlkimise kuupäev ja kuidas nimetatud asjaolu saab tõendada kasutusjuhendi mitte üleandmist J. A ile. Eriti arvestades asjaolu, et M. S ei osalenud ise kasutusjuhendi tõlkimisel. Kostja hinnangul on kohus põhjendamatult jätnud M. S ütlused seoses kasutusjuhendi üleandmisega arvestamata ning tuginenud arusaamatutele ja tõendamata faktilistele asjaoludele. Lisaks on kohus selliselt tuginenud otsuse tegemisel faktilistele asjaoludele, mida tegelikkuses tsiviilasjas ei ole käsitletud ega uuritud. Kohus on asunud ebaõigele seisukohale, et kostja on müügilepingut oluliselt rikkunud VÕS § 223 lg 1 mõttes, kuna soojuspump ei töötanud korrektselt juba 24.10.2016 ning kostja ei olnud võimeline mõistliku aja jooksul soojuspumpa parandama. Lisaks viitab kohus oma otsuses, et VÕS § 223 lg 3 alusel ei pidanudki hageja kostjale täiendavat tähtaega väidetava rikkumise kõrvaldamiseks andma. Kostjale jääb arusaamatuks viide VÕS § 223 lg-le 3, kuna kostja hinnangul on kohus lähtunud otsuse tegemisel VÕS § 223 lg-st
  2. 8

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-11714 Kuni 04.01.2017 sai soojuspumpa sihipäraselt kasutada - soojuspump küttis ja hoidis elamus selleks ettenähtud temperatuuri. Sellest saab järeldada, et enne 04.01.2017 puudus reaalne põhjus ning õigus müügilepingust taganemiseks, kuna soojuspump vastas müügilepingutingimustele ning müügilepingu rikkumist ei olnud. Maakohtu järeldus, et soojuspumbal esines viga juba 29.12.2016, millest kostjat teavitati justkui 24.10.2016 põhineb ebaõigesti tuvastatud asjaoludel. Maakohus ei ole otsuses põhjendanud ega selgitanud, millal kohtu hinnangul anti kostjale konkreetne tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks ning kui pikk antud periood kohtu hinnangul oli. Kostja on seisukohal, et talle ei ole VÕS § 223 lg-s 1 sätestatud täiendavat tähtaega puuduste kõrvaldamiseks antud. Elektritarbimise suurenemine iseenesest ei tähenda seda, et soojuspump ei töötanud korrektselt. Kostja elektrienergia tarbimise kohta esitatud faktilistest asjaoludest on näha, et nii tarbitud elektrienergia suurus kui ka arve suurused on praktiliselt võrdsed. Sellest tulenevalt puudub põhjus asuda seisukohale, et soojuspump lõpetas korrektselt töötamise oktoobris
  1. J. A i tunnistajana antud ütlused ei ole usaldusväärsed kuivõrd J. A moonutab tegelikkuses esinevaid faktilisi asjaolusid ja J. A ei tea tegelikkuses elektriarvete suurusi. Hageja on ise oma hagiavalduses väitnud, et keskmiselt olid elektriarved 412 eurot 34 senti. Kohus ei ole nimetatud vastuolu oma kohtuotsuses põhistanud. J. A on esitanud vastuolulisi selgitusi ka elektriarvete suurenemise osas. J. A i väited ei ühti hageja esitatud kirjalike tõenditega, kuid kohus ei ole nimetatud asjaolu oma otsuse käsitlenud. Ei ole võimalik, et J. A teavitas kostjat elektrienergia tarbimise suurenemisest, kuna isegi tunnistajana ütluste andmise ajaks ei teadnud J. A ka ligilähedaselt kui palju ja mis ulatuses oli novembrikuu elektrienergia tarbimine suurenenud võrreldes oktoobrikuuga. Ühelt poolt on maakohus asunud seisukohale, et ei saa eeldada hageja ebamõistlikku elektritarbimist, kuid teisalt on kohus nõustunud, et hageja elektritarbimine võib olla ajas muutunud. Olukorras, kus hageja ei ole võimeline olnud tõendama, kui suur oli elektritarbimine enne soojuspumba kasutamist võrreldes soojuspumba kasutamisega, ei ole kostja kohustatud hüvitama hageja ebamõistlikku elektritarbimist. Seda enam, et kostja on korduvalt juhtinud tähelepanu hageja ebamõistlikule suurele elektritarbimisele Hageja ei ole ka veebruaris 2017 määranud kostjale VÕS § 114 lg 1 mõttes täiendavat tähtaega kohustuste täitmiseks. Viimane kokkulepe J. A i ja M. S vahel oli, et viimane tuleb hiljemalt
  2. a 8-nda nädala alguses uuesti soojuspumbale vajalikke töid tegema. Hageja esitas oma e-posti vahendusel 21.02.2017 müügilepingust taganemise avalduse. Kostja hinnangul ei ole 12 päeva pärast garantiitööde algust lepingust taganemine ilmselgelt kooskõlas VÕS § 114 lg 1 ja § 116 mõttega, arvestades eriti, et kostja oli selgitanud J. A ile, et vajab tööde teostamiseks kaheksat järjestikust tundi, mida kostjale kordagi ei võimaldatud. Taganemise avaldus oli tehtud eelneva hoiatuseta ning vastuolus VÕS § 223 lg-s 1, § 114 lg-ga 9
(14)Tsiviilasi nr: 2-17-11714 1 ja § 116 olukorras, kus kostja oli lubanud soojuspumba rikke kõrvaldada ning J. A oli selleks ka omapoolse nõusoleku andnud. VÕS § 223 lg 1 kohaselt ei ole tegemist lepingu olulise rikkumisega, kui kostja pakkus hagejale mõistliku aja jooksul soojuspumba parandust, kuid hageja ja J. A ei võimalda seda kostjast sõltumatutest asjaoludel teha. Vastustaja seisukoht
  1. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas

§ 657lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 8. Kolleegium märgib esmalt, et maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus hagi osaliselt rahuldamata jättis. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456

lg 4 teise lause alusel jõustunud ning nimetatud osas ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ei kontrolli (

§ 651lg 1).

Maakohtu otsus on vaidlustatud osas, millega kohus hagi rahuldas. 9. Maakohus on kolleegiumi hinnangul pooltevahelise õigussuhte õigesti kvalifitseerinud ning asunud kontrollima, kas kostja poolt hagejale müüdud ese vastas lepingutingimustele ning kas kostja on oma lepingust tulenevaid kohustusi oluliselt rikkunud. Vaidlustatud otsuse p 26.3 kolmandas lõigus on maakohus jõudnud järeldusele, et kostja rikkus müügilepingut oluliselt juba seetõttu, et jättis hagejale üle andmata paigaldatud soojuspumba kasutusjuhendi. Maakohtu tuvastatu, et hagejale ei ole soojuspumba kasutusjuhendit üle antud, on iseenesest kooskõlas asja materjalidega, kuid kolleegiumi hinnangul ei ole hageja menetluses (ega ka kostjale esitatud taganemisavalduses) tuginenud sellele, et kostja on müügilepingut oluliselt rikkunud kasutusjuhendi üle andmata jätmise tõttu. Seega ei saanud maakohus sellele oma järeldusi müügilepingu olulise rikkumise kohta ka rajada (

§ 5lg-d 1 ja 2).

Lisaks võis maakohtu lahend olla selles aspektis pooltele üllatav. Eelmärgitut arvestades tuleb kasutusjuhendi üleandmise kohustuse rikkumist puudutavad põhjendused maakohtu otsusest (pst 26.3) välja jätta. 10. Ülaltoodud minetus ei muuda siiski maakohtu otsuse muid järeldusi ebaõigeks. Muus osas nõustub ringkonnakohus ka maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pea

§ 654lg-st 6 lähtudes vajalikuks neid käesolevas otsuses korrata.

Järgnevalt vastab kolleegium lühidalt apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele. 10.1. Apellatsioonkaebuses väidetud menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega muid menetlusnormide rikkumisi, mis võinuks kaasa tuua ebaõige lahendi, ringkonnakohus asja materjalide põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hinnanud tõendeid

§ 232lg-te 1 ja 2 10

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-11714 kohaselt ning esitatud järeldusi otsuses nõuetekohaselt (

§ 436, § 442 lg 8) põhjendanud.

Apellatsioonkaebusest nähtuvalt ei nõustu kostja maakohtu poolt tõenditest, sh M. S ja J.A i ütlustest, tehtud järeldustega, kuid see iseenesest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 10.

  1. Kostja väitel on maakohus vääralt tuvastanud, et soojuspumba üheks eesmärgiks oli kinnistul asuva hoone küttekulude vähendamine. Ringkonnakohtu hinnangul sellist järeldust maakohtu otsusest ei nähtu. Maakohtu otsuse järelduste kohaselt oli hageja eesmärgiks omandada töötav kütteallikas (soojuspump). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga. Kolleegium lisab, et kuigi soojuspumba ostmisel ei olnud hageja eesmärgiks kinnistul asuva hoone küttekulude vähendamine (vähemalt ei avaldanud hageja tuvastatud asjaoludel seda kostjale), ei pidanud hageja eelduslikult energiatõhusama kütteallika paigaldamisel mõislikult arvama, et elamu kütmiseks vajalikud kulud hoopis suurenevad. 10.
  2. Kostja leiab, et kuni täieliku seiskumiseni 04.01.2017 täitis soojuspump oma müügilepingus sätestatud eesmärki, kuna hageja sai selle abil elamut kütta. Maakohus on tuvastanud, et tõrked soojuspumba töös ilmnesid juba
  3. a oktoobris ning 24.10.2016 on kostjat soojuspumba lepingutingimustele mittevastavusest ka teavitatud. Nende järelduste tegemisel ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Asjaolust, et kuni 04.01.2017 oli soojuspumbaga võimalik elamut kütta, ei saa järeldada, et soojuspumbal selle ajani puudusi ei esinenud. Kõnealune kostja väide on mh vastuolus vaidluse all mitteoleva asjaoluga, et soojuspumba kontrollimisel 29.12.2016 M. S seadme töös vead avastas. 10.
  4. Maakohus ei ole kolleegiumi hinnangul eksinud VÕS § 223 lg 1 kohaldamisel. Müügilepingu puhul loetakse VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi järgi müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui müüja ei ole asja mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist parandanud või asendanud. Ebaõige on kostja seisukoht, et müügilepingu olulise rikkumisega on tegemist ainult siis, kui ostja nõuab enne asja parandamist, määrates selleks tähtaja. VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi kohaldamise eelduseks on see, et ostja teatab müüjale asja lepingutingimustele mittevastavusest, mitte lepingu täitmise nõude esitamine õiguskaitsevahendina. Pärast seda, kui ostja on müüjat asja lepingutingimustele mittevastavusest teavitanud, on müüjal võimalik rikkumine VÕS § 107 kohaselt heastada. Kui ta seda mõistliku aja jooksul ei tee, on ta VÕS § 223 lg 1 viimase alternatiivi järgi oluliselt lepingut rikkunud ning ostjal on õigus lepingust taganeda (vt ka Riigikohtu 30.03.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-10, p 11). Mittevastavusest teatamise on maakohus menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei ole praegusel juhul pakkunud hagejale soojuspumba parandamist või asendamist mõistliku aja jooksul pärast mittevastavusest teatamist 24.10.
  5. 10.
  6. Maakohtu otsuse p-s 26.3 esitatud järelduste põhjal on kohus lugenud kostjat VÕS § 223 lg 1 kohaselt müügilepingut oluliselt rikkunuks. VÕS § 223 lg 3 järgi ei pea ostja määrama paragrahvi lõigetes 1 nimetatud juhul müüjale tema kohustuse täitmiseks VÕS §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda. Maakohus on lisaks märkinud, et kostja ei saanud soojuspumpa tööle ka hageja poolt antud täiendava tähtaja 11

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-11714 jooksul. Kolleegiumi hinnangul ei saa sellest järeldada, et maakohus asja lahendamisel VÕS § 223 lg-t 3 ei kohaldanud. 10.
  1. Kostja leiab, et elektritarbimise suurenemine (ajavahemikus
  2. a oktoobristdetsembrini) iseenesest ei tähenda seda, et soojuspump ei töötanud korrektselt. Asja materjalide põhjal ei ole siiski tuvastatavad muud põhjused (peale soojuspumba rikke), miks hageja elamus elektritarbimine nimetatud ajavahemikult oluliselt suurenes. 10.
  3. Suurenenud elektrikulu eest hüvitise väljamõistmisel on maakohus kohaldanud VÕS § 127 lg-t 6, otsustades hüvitise suuruse oma siseveendumuse kohaselt. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus VÕS § 127 lg 6 kohaldamise eelduste tuvastamisel eksinud ning on otsust selles osas asjakohaselt põhjendanud. Apellatsioonkaebuses väidetud vastuolu maakohtu otsuste põhjendustes kolleegiumi arvates ei ole. Kostja lepingurikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahju tekkimises ei ole asja materjalide põhjal ka ringkonnakohtu hinnangul alust kahelda ning hagejal on samas objektiivselt keeruline tõendada soojuspumba rikkest tingitud elektritarbimise suurenemise täpset ulatust. Samuti ei anna apellatsioonkaebuse väited ringkonnakohtu hinnangul alust maakohtu poolt leitud hüvitise suurust vähendada. Kostja väide, et hageja elektritarbimine on ebamõistlikult suur, ei anna veel alust vaidlusaluse nõude rahuldamata jätmiseks. 10.
  4. Hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõude osas kordab kostja apellatsioonkaebuses peamiselt varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui ka õiguslikust olukorrast. Kuna maakohus on neid väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitletud, ei pea kolleegium vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kolleegium märgib, et arved osutatud õigusabi eest on toimikust nähtuva põhjal esitatud hagejale (I kd, tl-d 37 ja 38). Asjaolust, et arved on hageja korraldusel tasunud hageja tütar B.A enda pangakontolt, ei saa järeldada, et hagejal ei ole kahju tekkinud. Arve tasumise asjaolude ja kokkuleppe kohta B. A iga on hageja esitanud koos 28.11.2017 menetlusdokumendiga ka täiendavaid tõendeid (I kd, tl-d 165–167). Seetõttu on apellatsioonkaebuses tehtud viited maakohtu poolt 14.11.2017 eelistungil antud selgitustele asjakohatud. Hageja on esitanudki 28.11.2017 lisatõendeid maakohtu nendest selgitustest ajendatuna. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  5. Esitatud apellatsioonkaebus ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Kostja ei ole apellatsioonkaebuse põhjendustes maakohtu määratud kulude jaotust eraldi vaidlustanud.
  6. Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja (apellandi) kanda. 12

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-11714 13.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 13.1. Hageja esindaja poolt 06.08.2018 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja kulud apellatsioonimenetluses olnud kokku 1123 eurot 20 senti (sh käibemaks). Esindajate poolt osutatud õigusabiteenus on seisnenud põgusas tutvumises maakohtu otsusega, ülevaate andmises kliendile ja edasikaebeperspektiivi analüüsis (30 minutit); tutvumises apellatsioonkaebusega, suhtluses kliendiga, vastuapellatsioonkaebuse esitamise osas otsuse tegemises (1 tund); kohtuotsuse põhjalikus analüüsis ja vastuse koostamises apellatsioonkaebusele (2 tundi 30 minutit); vastuse koostamisega jätkamises, selle lõplikus vormistamises ja kohtule esitamises (3 tundi 30 minutit); kohtu 13.07.2018 kirjaga tutvumises ja kliendiga suhtlemises (15 minutit) ning kohtu 13.07.2018 määratud korralduste täitmises (lõppseisukohade esitamine koos kuludega) (2 tundi). Õigusabi on osutatud hinnaga 96 eurot tund (lisandub käibemaks), hageja kinnituse kohaselt ei ole ta käibemaksukohustuslane (

§ 174lg 10).

Samuti kinnitab hageja, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

13.2. Kostja leiab 13.08.2018 esitatud seisukohas, et hageja menetluskulud on vähemalt osaliselt põhjendamatud. Kostja palub kohtul hinnata hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust. 13.3.

§ 175

lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja poolt 22.03.2018 tutvumine maakohtu otsusega, ülevaate andmine kliendile ja edasikaebeperspektiivi analüüs (kokku 30 minutit) ei seondu kostja poolt apellatsioonkaebuse esitamisega. Seega ei ole tegemist vajaliku ja põhjendatud kuluga

§ 175lg 1 tähenduses.

Samuti ei ole ringkonnakohtule 06.08.2018 esitatud lõppseisukohtade koostamise ajakulu põhjendatud ja vajalik kokku mitte suuremas ulatuses kui 1 tund ja 30 minutit. Selle menetlusdokumendi koostanud esindaja oli tsiviilasja materjalidega ning vaidlusaluse esemega juba eelnevalt tuttav ning seisukohtades peamiselt korratakse varasemas menetluses esitatud väiteid. Lisaks ei ole menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu senise kohtupraktika järgi

§ 175

lg 1 mõttes vajalik ja põhjendatud kulu (vt Riigikohtu 11.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). 13.4. Muus osas on hageja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et hageja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Kolleegiumi hinnangul on ka hageja esindaja ühe tööühiku hind (tunnitasu)

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 13

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-11714 13.5. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud esindaja kulu 1008 euro (=8,75*96*1,2) ulatuses (sh käibemaks). Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 14.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.