2-17-14068/56

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi 2-17-14068 Määruse tegemise aeg ja koht 06.07.

1. a., Tallinn Kohtukoosseis Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Kaupo Paal Kohtuasi XX avaldus lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks YY avaldus lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja ainuhooldusõiguse andmiseks avaldajale Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 11.05.
2. a. määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik YY määruskaebus Menetlusosalised esindajad ja isik: XX; isikukood nende Avaldaja/puudutatud XXXXXXXXXXX; elukoht XXX; lepinguline esindaja Anne-Jana Prantsuzova Avaldaja/puudutatud isik: YY; isikukood XXXXXXXXXXX; elukoht XXX; lepinguline esindaja Jevgeni Tverdohlebov Puudutatud isik: CC; isikukood XXXXXXXXXXX; esindaja õigusabi korras vandeadvokaat Andres Lusmägi Puudutatud isik: Tallinna linna Haabersti Linnaosa Valitsus Menetluse liik Kirjalik menetlus Resolutsioon:
3. Harju Maakohtu 11.05.
4. a. määrus jätta muutmata.
5. YY määruskaebus jätta rahuldamata.
6. YY poolt 20.06.2018.a esitatud taotlus jätta rahuldamata.
7. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud CC riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.
8. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja avaldus XX ja YY ühisest kooselust Norras sündis XX.XX.XXXX.a poeg CC. 2017.a jaanuaris kolis YY koos poja CC-ga Eestisse ning kooselu lõppes. Sama aasta jaanuaris ja veebruaris leppisid vanemad kokku lapsega suhtlemise korras Haabersti Linnaosa Valitsuse lastekaitse peaspetsialisti OJ abiga. 2017.a augustis tekkisid isal probleemid oma pojaga suhtlemisel, sest ema YY ei järginud poolte vahel varem kokkulepitud suhtluskorda ja ei lubanud isal lapsega kohtuda. 21.09.2017.a esitas XX Harju Maakohtule avalduse, milles taotles lapsega suhtlemiskorra kindlaksmääramist. Avaldaja leidis, et temal, kui lapse isal, peab olema võimalus oma lapsega isiklikuks suhtlemiseks ja tema elus osalemiseks ilma, et YY sellele arutuid piiranguid seaks. XX peab väga oluliseks pojaga suhtlemist, sest laps on veel väike ja kasvab kiiresti, mistõttu on arenev lähedussuhe lapse terveks emotsionaalseks ja sotsiaalseks arenguks väga oluline. Lapse ema YY arvates ei ole isa poolt taotletud suhtluskord võimalik. XX on korduvalt karistatud 2007-2008.a. kehalise väärkohtlemise ja varguste eest. On korduvalt olnud juhtumeid, kui laps on isaga koos olles nutnud, misjärel isa hakkas last lööma. YY leiab, et XX ei ole heaks eeskujuks, sest suitsetab regulaarselt kanepit ning on seda tarvitanud ja ostnud lapse juuresolekul. 15.10.2017.a esitas YY Harju Maakohtule avalduse, milles palus lõpetada lapse ühine hooldusõigus XX-ga ning anda ainuhooldusõigus üle avaldajale, YY-le (tsiviilasi nr 2-1715372). YY ei soovi, et CC ja XX kohtuksid ilma kolmandate isikute juuresolekuta. Isa on väga äkiline, ärritub ning YY ei saa olla kindel, et ta lapse peale ei ägestu. XX vaidles avaldusele vastu, ta on nõus otsustusõiguse üle andmisega lapse tervist ja elukoha valikut Eesti Vabariigis puudutavates küsimustes, kuid soovib ülejäänud osas teostada emaga ühist hooldusõigust. XX armastab oma poega ning on alati tegutsenud lapse huvides. 15.10.2017.a avalduses väljatoodud kriminaalasjadega oli ta seotud enam kui 10 aastat tagasi ning määratud karistused on aegunud. Narkootikume ei ole XX enda väitel tarvitanud, samuti ei ole last kordagi löönud ega üksinda jätnud. Harju Maakohus kohaldas 02.11.2017.a määrusega esialgset õiguskaitset ning andis kohtumenetluse ajaks, s.o kuni kohtulahendi jõustumiseni, YY-le ainuhooldusõiguse poja CC elu- ja viibimiskoha määramise, lasteaia valiku ja terviseküsimuste osas. 01.03.2018.a määrusega liideti tsiviilasjad nr 2-17-15372 ja 217-14068, millega hakati XX ja YY avaldusi lahendama ühes menetluses. Lapse esindaja vandeadvokaat Andres Lusmägi leiab, et on vajalik määrata lahuselava vanema lapsega suhtlemise kord kohtu poolt. Arvestades lapse vanust ei saa ta viibida isa juures terve selle aja vältel, mil isa on Eestis. CC esindajal puuduvad andmed, et XX sooviks põhjustada oma pojale kannatusi, samuti puuduvad tõendid, et XX oleks varasemalt lapsele halba teinud. Lapse ööbimine isa juures ei ole tema huvidega vastuolus, kuid väikelaps peaks ööbima oma kodus, kui vanemad ei ole teisiti kokku leppinud. Suhtlemiskorras võiks kajastuda, et alates lapse 5-aastaseks saamisest võib laps viibida isa juures koos ööbimistega. Haabersti Linnaosa Valitsus on seisukohal, et esialgu võiksid isa ja lapse kohtumised toimuda Tallinna Perekeskuses kolmanda isiku juuresolekul päevadel, mil XX viibib Eesti Vabariigis, kuna isa ja lapse suhe ei ole piisavalt lähedane. YY avaldus ainuhooldusõiguse saamiseks lapse suhtes tuleks omavalitsuse arvates rahuldada osaliselt ning anda emale üle otsustusõigus elukoha osas Eesti Vabariigi piires. Maakohtu määrus Harju Maakohus lõpetas 11.05.2018.a määrusega vanemate XX ja YY ühise hooldusõiguse lapse elukoha määramise ja lapse terviseküsimuste osas ning andis lapse hooldusõiguse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piirides ning terviseküsimuste osas lapse emale YY-le. Ülejäänud osas jättis Harju Maakohus vanematele ühise hooldusõiguse nende poja, CC suhtes. Perekonnaseaduse (PKS) § 123 kohaselt peab vanemate õigusi ja kohustusi käsitlevate asjade läbivaatamisel tegema lahendi, mis esmajoones lähtub lapse huvidest, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. PKS § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult. Kohus leidis, et lapse huvides on eelkõige säilitada side temast eraldi elava vanemaga ja seetõttu kohtuda isaga regulaarselt. Põhjendatud oleks isal kohtuda pojaga kuni lapse 3-aastaseks saamiseni 3 tundi päevas. Lähtuvalt asjaolust, et isa elab alaliselt Norras ja käib Eestis lühiajaliselt, tuleb isale võimaldada kohtumisi pojaga sel perioodil tihedamalt, s.o 3 korda nädalas. Pärast 3-aastaseks saamist saab isa pojaga suhelda päeva jooksul kella 10.0018.00, mil isal tuleb jälgida lapse päevakava, sh tagada lapsele ka lõunauinak. Pärast lapse 4aastaseks saamist on isal õigus lapsega veeta koos ööbimisega mitu päeva järjest, kusjuures lapse ema nõudmisel kooskõlastada ööbimiskoht KOV lastekaitsetöötajaga. Pärast lapse 5aastaseks saamist on isal õigus reisida lapsega väljapoole Eesti Vabariiki kuni üheks nädalaks. Kohus on veendumusel, et kui vanemad järgivad selliselt määratud suhtlemiskorda, saab kohus eeldada, et lapse kooliminekul peaksid vanemad suutma juba vaidlusteta kokku leppida isa ja lapse kohtumisi. Kohus leiab, et teise vanema ilmajätmine lapse hooldusõigusest peaks olema erakordne lahendus. Kuna laps elab igapäevaselt oma emaga, on kõik menetlusosalised nõustunud, et emale tuleb üle anda hooldusõigus lapse elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. XX tegi ettepaneku, et emale anda hooldusõigus ka lapse tervishoiu küsimustes ja seda põhjusel, et lapse isa elab teises riigis ja ei suuda võib-olla operatiivselt reageerida, ning laps ei peaks seepärast kannatama. Maakohus nõustus XX seisukohaga ning jättis otsustusõiguse CC tervishoiuküsimustes emale, muus osas isale. Määruskaebus 25.05.2018.a esitas YY määruskaebuse, milles taotleb kogu ühise hooldusõiguse lõpetamist ja täies ulatuses YY-le andmist. YY ei nõustu kohtu poolt määratud suhtluskorraga ja palub kohtul lapse ohutuse tagamiseks keelata lapse ja isa kokkusaamised ning kehtestada suhtluskord vaid sidevahendite kaudu. YY leiab, et tema ning XX ei suuda kokku leppida üheski küsimuses, XX solvab ja alandab YY ning käitub temaga vägivaldselt, seega on võimatu ühise hooldusõiguse teostamine. Muuhulgas on YY veendumusel, et lapse isa ei suuda oma sisemisi impulsse juhtida ning on seetõttu ebasobiv lapsega silmast silma kohtuma. Määruskaebuse esitaja tõi esile, et 06.03.2018.a käitus XX YY suhtes väga agressiivselt ja väljakutsuvalt ning 25.05.2018.a haaras XX korduvalt YY vasaku käe õlavarrest kinni, üritades takistada tema äraminekut. Mõlema juhtumi kohta on algatatud kriminaalmenetlus ning Politsei- ja Piirivalveamet on soovitanud YY-l vormistada lähenemiskeeld XX suhtes. 13.06.2018.a esitas YY kaebuse täienduse, milles teatas, et ei ole nõus sellega, et lapse isale on antud õigus viibida lapsega välismaal ka ilma lapse ema nõusolekuta, aga lapse ema tohib viibida lapsega ainult Eestis, st puhkusele sõitmiseks tuleb kokku leppida lapse isaga, mis ei ole võimalik, sest lapsevanemad ei suuda omavahel kokkuleppeni jõuda. 20.06.
9. a. esitas YY taotluse määrata XX-le statsionaarse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis, et selgitada välja kas XX võib käituda agressiivselt YY või CC suhtes. YY leiab, et kui isik ärritub kergesti ja käitub vägivaldselt lapse ema suhtes, võib sama muster tekkida ka isiku suhtlemisel lapsega, kui lapse ema lähedal ei ole, sest isik vajab ohvrit, kelle peal oma emotsioonid välja elada. XX ei ole nõus määruskaebuses toodud põhjendustega ning vaidleb nendele vastu. Suhtlemiskorra eesmärk on anda lapsele ning lapse isale võimalus üksteist näha ning omavahel suhelda. Asjaolu, et lapsevanemad omavahel läbi ei saa ei ole põhjus, et kohtumäärus tühistada. Väited, et XX käitub CC-ga agressiivselt on valed ning tõendamata, samuti ei ole tõendatud, et XX oleks YY suhtes vägivalda tarvitanud. Haabersti Linnaosa Valitsus ei toeta YY määruskaebust ja leiab, et kohus võib jätta selle rahuldamata. Tallinna Perekeskuse töötaja, kes viibis 25.05.2018.a toimunud kohtumise juures, kus XX YY suhtes vägivalda tarvitas, mäletab toimunut teistmoodi. Haabersti Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakonna lastekaitse peaspetsialistide ja Tallinna Perekeskuse töötaja sõnul keeldub ema lapse andmisest isale ning eirab kokkulepitud suhtluskorda. CC esindaja on seisukohal, et Harju Maakohtu määrus on õige selles toodud põhjendustel ning ringkonnakohus võib määruskaebuse jätta rahuldamata. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Määruskaebus jääb TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. YY taotleb ühise hooldusõiguse lõpetamist ja ainuhooldusõiguse kehtestamist. Ta leiab, et ühise hooldusõiguse teostamine on võimatu, sest YY ja XX omavaheline läbisaamine on väga keeruline, mh käitub XX temaga vägivaldselt. Määruskaebuse kohaselt soovib YY ka suhtluskorda muuta ning kehtestada isa ja lapse vahelise suhtluse vaid sidevahendite abil. YY on seisukohal, et XX ei suuda oma sisemisi impulsse juhtida ja võib seetõttu lapsele ohtlik olla. Ringkonnakohus leiab, et kaebuses ei ole toodud esile asjaolusid, mis annaks aluse maakohtust teistsugusele järeldusele jõudmiseks. Määruskaebuses esitatud väited on esitatud ka maakohtu menetluses ja maakohus on nendele põhjalikult vastanud. Analüüsitavas tsiviilasjas ei ole esitatud tõendeid, mis annaksid aluse jätta üks vanem hooldusõigusest ilma. YY väited, mille kohaselt XX on CC-le füüsiliselt või emotsionaalselt haiget teinud, on paljasõnalised ja tõendamata. Neid väiteid hindasid ka CC esindaja ja Tallinna Linnaosa Valitsuse lastekaitsespetsialistid. Väidetav vanematevaheline vägivald, mis kohtu hinnangul oleks igati taunitav, ei loo alust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Arvestades eeltoodut tuleb YY määruskaebuses esitatud nõue, lõpetada ühine hooldusõigus, jätta rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus on seisukohal, et YY määruskaebuses esitatud nõue kehtestada CC ja XX vaheline kontakt ainult sidevahendite kaudu, on põhjendamata. Perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg 1 kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga, PKS § 143 lg 2 kohaselt peab vanem hoiduma tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvamist. Kohtu hinnangul on lapse terveks emotsionaalseks ja sotsiaalseks kujunemiseks oluline kontakt mõlema vanemaga. YY ei ole kohtule esitanud usutavaid tõendeid, et XX ja CC vahetu kontakt oleks lapsele ohtlik, seega ei ole põhjendatud isa ja lapse vahelise suhtluskorra kehtestamine vaid sidevahendite kaudu. YY esitas esmakordselt ringkonnakohtus, peale kaebetähtaega, etteheite, et maakohtu määrus on talle kahjulik ka põhjusel, et määrus annab lapse isale õiguse viibida lapsega välismaal puhkusel. Ka see väide ei anna alust maakohtu määruse muutmiseks. Esiteks tõi määruskaebuse esitaja selle etteheite esile alles ringkonnakohtus, peale määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist. Kaebetähtaja jooksul, aga ka mitte käesoleva tsiviilasja aluseks olevas avalduses määruskaebuse esitaja sellesisulist soovi ei avaldanud. Teiseks, käesoleval juhul on suhtluskorra kindlaks määramise eesmärk sätestada isa piiratud suhtlusõigus oma poja, CC-ga. Käesoleva tsiviilasjaga jäetakse olulistest õigustest ilma lapse isa ning määratakse lapse isa piiratud õigused lapsega suhtlemisel. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud, et lapse isal on õigus paari aasta möödumisel oma lapsega ka nädalast puhkust veeta. Ringkonnakohus on seisukohal, et eelmainitud punkt 3.5 käib vaid isa, XX õiguste kohta ning ei kitsenda määruskaebuse esitaja õigusi, välja arvatud selles, et määruskaebuse esitaja peab taluma lapse koos isaga puhkusel viibimist. Ringkonnakohus ei rahulda YY 20.06.2018.a esitatud taotlust määrata XX-le statsionaarse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis. Sellist taotlust ei esitanud määruskaebuse esitaja tsiviilasja aluseks olevas avalduses ega ka mitte kogu maakohtu menetluse vältel. Taotlust ei esitatud ka määruskaebuses. YY ei ole tsiviilasja üheski menetlusetapis esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et XX oleks olnud emotsionaalselt või füüsiliselt vägivaldne oma poja, CC suhtes. CC esindaja leiab, et YY väited lapse isa ohtlikkusest lapsele on meelevaldsed ja tõendamata. Samal arvamusel on ka Haabersti Linnaosa Valitsuse lastekaitsespetsialistid ja Harju Maakohus. Kohtu hinnangul ei ole taotletud ekspertiisi määramine põhjendatud, sest ekspertiisi taotluse aluseks olevad asjaolud ei ole usutavaks muudetud. Määruskaebuse esitaja ei ole põhjendanud, et lapse isa võiks olla agressiivne lapse suhtes. Eespool toodud asjaoludest nähtub, et olukordi, kus lapse ema väitis, et lapse isa käitus tema suhtes agressiivselt ja vägivaldselt, tajusid neutraalsed kõrvalseisjad teisiti. Hagita menetluses kannab menetluskulud TsMS § 172 lg 1 järgi isik, kelle huvides lahend tehakse, või kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Lähtudes TsMS § 172 lg-st 1 ja 3, on ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta riigi õigusabi tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ja ülejäänud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/