TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-18-645 Otsuse tegemise aeg ja koht 7. november 2018, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Politsei- ja

) § 30, mille kohaselt peab arestimajas olema tagatud esmaabi ja vajadusel saatmine eriarstiabi saamiseks tervishoiuteenuse osutaja juurde. Koosseisulist arsti või õde arestimajas

ei nõua. Vastustaja tugineb jõustunud Tallinna Halduskohtu 12.12.2017 otsusega haldusasjas nr 3-16-1390 (tl 49-55) tuvastatud asjaolule, et kaebaja väited tema terviseseisundi kohta on vastuolulised ja tõendamata. Füsioteraapiat ei olnud temale määratud, ta sai eritoitu. Ka ei ole kaebaja tõendanud eesnäärme suurenemist Pärnu arestimajas viibimise ajal. Selles osas langeb tõendamiskoormis kaebajale, kuna temal on reaalselt võimalik koguda ja esitada tõendid enda terviseseisundi kohta. Kui kaebaja eluviis ja toitumisharjumused vabaduses ei olnud tervislikud, võib uus korrapärane elurütm ja regulaarne tervislikum toitumine mõjuda kaalu alandavalt, kuid see ei kujuta endast ohtu tervisele. Kohtu arvates on kaebaja väited seoses tervise kahjustamisega Pärnu arestimajas 6 ööpäeva jooksul täielikult tõendamata ja usutavalt põhistamata. Nimetatud asjaoludel leiab kohus, et puudub seos vastustaja tegevuse ning kaebaja väidetud kahju vahel, järelikult jätab kohus tervisekahjuga seotud hüvitamisnõude rahuldamata.

1. Kaebaja väitel olid kinnipidamisruumid tervist rikkuvad, remontimata, räämas, ebainimlikus ja ebahügieenilises olukorras ega vastanud tänapäevastele hügieeninõuetele. Kohus nõustub vastustajaga selles, et arestimaja kambrid võiksid vajada sanitaarremonti, kuid see ei tähenda, et seal viibimist peaks käsitlema inimväärikuse alandamisena. Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja arestikambris nr 1 (tl 56-59) 2 päeva kahekesi, ülejäänud aja viibis üksinda (tl 42). Kohtu arvates oli nimetatud kamber vähemalt visuaalselt rahuldaval tasemel. Pelgalt asjaolu, et kambrid ei näe piisavalt head välja, ei ole kohtu arvates kaebuse rahuldamise aluseks.
2. Kaebaja väitel oli joogivee võtuks väljaheidetega kokku puutuv voolik. Kohtu arvates ei riku kaebaja õigusi asjaolu, et külma vett sai kambris samast voolikust, millega WC-d loputati. Kambrist nr 1 tehtud foto (tl 56) tõendab, et voolik ei ole otsaga WC potis.
3. Kaebaja väitel puudus tal võimalus viibida väljas vähemalt üks tund ööpäevas. Riigikohtu halduskolleegium märkis 08.12.2016 otsuse nr 3-3-1-55-16 p-s 19, et vangistusseaduse (VangS) § 65¹ lg 3 ja § 55 lg 2 kontekstis mõeldakse vabas või värskes õhus viibimise all viibimist väljaspool siseruume. Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arstimajas jalutushoov puudub. Kohtu arvates tuleb antud juhul arvestada asjaoluga, et kaebaja viibis arestimajas kokku 6 päeva, millest tuleb maha arvestada arestimajja toimetamise ja vanglasse etapeerimise päevad, mil kaebaja viibis arestimajas osa päevast ning menetlustoimingul viibimise 2,5 tunnine aeg (tl 42). Lisaks nimetatule viibis kaebaja alarahvastatud kambris ja enamuse ajast üksinda, seega ei saanud värskes õhus viibimise võimaluse puudumine sedavõrd lühikese aja jooksul kaebaja õigusi kohtu arvates olulisel määral riivata, kuigi riive on olemas ja nimetatu võis alandada kaebaja väärikust.
4. Kaebaja väitel tekkis tal aasia tüüpi WC kasutamise tõttu jala osaline halvatus

§ 13lg 1 p-st 7 tulenevalt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC.

Kehtiv

ei reguleeri aga kambris asuva WC konstruktsiooni ega kehtesta nõudeid selle eraldatuse suhtes muust kambrist. Samuti ei näe VangS ega

ette nõudeid, millele peaks WC ja selle sanitaartehnika vastama. Sarnast tüüpi WC-d olid ja on maailmas levinud. Ka ei ole kohtule eluliselt usutav, et sedavõrd lühikese aja jooksul sai areneda terviserike. Nimetatud halvatuse teke on seotud kesk- või piirdenärvisüsteemi kahjustusega, mitte füüsiliste pingutustega. Kohtul puuduvad tõendid, mis kinnitaksid jala osalise halvatuse teket 6 päeva jooksul aasia tüüpi WC kasutamise tõttu.

1. Kaebaja väitel higistas ta katkematult ventilatsiooni puudumisel ja õhuvahetuse ebapiisavuse tõttu ning isegi voodipesu oli higist sooldunud. Väidetavalt tuulutati kambreid öösiti ukseluugi kaudu. Kaebaja etteheide, et õhutusvõimalus kambris puudub, on kohtu arvates põhjendamatu, sest vajalik õhuringlus on tagatud sundventilatsiooni kaudu ning sundventilatsiooni töötamist on kinnitanud kaebaja ise Tallinna Halduskohtus menetletud jõustunud haldusasjas nr 3-16-
2. Sundventilatsioon tähendab, et kambris viibija ei saa seda ise reguleerida ning ka õigusaktidest ei tulene nõuet, et kinnipeetu ise peaks saama kambrit oma eelistuste kohaselt ventileerida. Ventilatsiooniavad on nähtavad vastustaja poolt esitatud fotodelt (tl 58-59). Arestimaja akent ei ole põhjust võrrelda tavapärase eluruumi aknaga, kuivõrd arestimaja on eriotstarbeline ehitis. Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja arestimajas oktoobrikuus, mil ilmad ei ole sedavõrd soojad, et kambrites oleks ülemäära palav. Usutav ei ole, et kambris viibija higistaks oktoobrikuus sama palju kui kuumal suvekuul kui temperatuur väljas küündib 30 kraadini. Usutav on kohtule vastustaja väide, et voodipesu vahetatakse regulaarselt, mille tõttu kaebaja määrdunud voodipesu kasutada ei saanud.
3. Kaebaja väitel ei olnud võimalik pesta nõusid ega saada kuuma joogivett.

§ 13lg 1 p 6 sätestab, et pesemiskoha olemasolu kambris ei ole kohustuslik.

Nimetatud sättest järeldab kohus, et ka sooja vee olemasolu kambris ei ole kohustuslik. Kohus nõustub vastustajaga, et kambri kraanist sooja vee saamise võimaluse puudumine ei ole käsitatav kaebaja õiguste rikkumisena. Lisaks antakse soovi korral igapäevaselt kambrisse nii sooja joogivett kannuga kui ka sooja vett kanistriga, samuti on kambris olemas pesukausid. 14. Kaebaja väitel võimaldati tal end pesta üks kord nädalas umbes 20 minutit, mille sisse kuulus riietumise ja riiete pesemise aeg. Vastavalt

§ 26

lg-tele 1 ja 2 võimaldatakse kinnipeetul ennast pesta ja kasutada WC-d ning kord nädalas kasutada sauna või dušši ning vahetada voodipesu. Nimetatud nõue on kohtu arvates vastustaja poolt täidetud, mida kaebaja ka ise tunnistab. Reeglina kinnipeetavad arestimajas oma asju ei pese. Arestimaja kambrid ei ole mõeldud pesu pesemiseks ja kuivatamiseks. Voodipesu vahetatakse iga nädal Pärnu arestimaja poolt. Riideesemeid on võimaldatud kinnipeetutel omaste kaudu koju saata ja nende poolt puhtakspestuna tagasi tuua. Kuna Pärnu arestimaja ei pea tagama pesupesemiseks vastavaid võimalusi, ei saa kohtu arvates pidada nimetatud olukorda kaebaja väärikust alandavaks. 15. Kaebaja väitel tuli tal sisse hingata tsemenditolmu, sest betoonpõrand oli kulunud. Kohtu arvates on kaebaja väide alusetu ja tõendamata. Vastustaja poolt esitatud fotodelt (tl 5659) on näha, et põrandate seisukord ei ole sedavõrd halb. Kambrisse antakse koristus- ja puhastusvahendeid.

§ 32

lg 1 p 5 kohaselt peab kinnipeetu hoidma kambris puhtust ning sama sätte lg 2 p 4 järgi on tal keelatud kambrit rikkuda. Seega pidi kambris viibija nimetatud nõuet täitma, järelikult pidi olema kamber piisavalt puhas ega saanud kaebuse esitaja õigusi kohtu arvates rikkuda. 16. Kaebaja väitel olid kambrid, kus ta viibis, ülerahvastatud ja põrandapind ei vastanud normatiivile. Tulenevalt VangS § 90 lg-st 4 peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kamber vastama ehitusseadustiku alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja kambris nr 1, mille suurus oli 12 m2 ja kus kaebaja viibis kuuest Pärnu arestimajas viibitud päevast 3,5 päeva üksinda ning kahel päeval kahekesi, mil isiku kohta oli vähemalt 6 m2 pinda. Seega ületas kaebaja arvestuslik isiklik ruum

-s sätestatud miinimumnõude, ulatudes vähemalt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas kinnipeetava isikliku ruumi soovitatavaks suuruseks peetud 4 m

1. Lisaks tuleb kohtu arvates arvestada asjaolu, et kaebaja etapeerimise päeval arstimajja või vanglasse viibib kaebaja kambris osa päevast. Seetõttu on kohus seisukohal, et sõltumata isikliku ruumi arvestamise metoodikast oli kaebajale tagatud nõuetekohane isiklik ruum tema Pärnu arestikambris viibimise kogu aja (6 päeva) jooksul ning ei saanud kaasa tuua inimväärikuse alandamise kvaliteediga kannatusi.
2. Kaebaja väitel puudus arestikambris riidekapp, mistõttu riided hakkasid haisema.

§ 13

lg 1 p 1 sätestab kambri ainukese kohustusliku sisustuselemendina ühe- või kahekordsed voodid. Kõik muud viidatud paragrahvis nimetatud esemed, sh riidekapp, peavad kambris olema vaid võimaluse korral. Seega riidekapi puudumine kambris ei olnud õigusvastane, järelikult ei saanud see kohtu arvates olla ka inimväärikust alandav. 18. Kaebaja väitel ei töötanud kambris signalisatsioon ja abi ei saanud kutsuda. Uksele tagumisele ei reageeritud piisavalt, kuna ei olnud arusaadav, kes tagus. Seetõttu oli kaebaja pidevas ohus, kuna teda ähvardati tappa.

ei nõua, et kambris oleks nn hädaabinupp. Kaebaja ei ole kaebuses märkinud, et arestimaja ametnikud poleks reageerinud või et nn hädaabinupu puudumine oleks talle mõne negatiivse tagajärje põhjustanud. Kuna kaebaja viibis enamuse ajast üksinda kambris, mille tõttu tema väited eluohtlikus olukorras viibimise kohta on kohtu arvates alusetud.

1. Kaebaja väitel oli elektrivalgustus ebapiisav ja juhtmestik kaitsmata, mille tõttu kaebaja sai elektrilöögi. Kohus nõustub vastustajaga, et õigusaktidest ei tulene konkreetseid arvulisi näitajaid arestimaja kambri valgustusele. VangS § 45 lg 1 ütleb ainult, et kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Soovitusliku iseloomuga Euroopa vanglareeglistiku p 18.2 kohaselt peab kunstlik valgus vastama tunnustatud tehnilistele standarditele. Rahvatervise seaduse § 4 p-st 11 tulenevalt on üheks elukeskkonna- ja tervisekaitse põhinõudeks see, et ruumide valgustus ei tohi kahjustada nägemist ning peab võimaldama töö- ja õppeülesannete täitmist. Pärnu arestimaja kambrite valgustatuse mõõtmise mõõteprotokollist ning mõõtmistulemustest (tl 45-47) nähtuvalt vastab Pärnu arestimaja kambrite valgustatus vähemalt miinimumnõuetele. Mõõtmised tehti 65 cm kõrguselt ehk n-ö keskmise kirjutuslaua kõrguselt ja kõikides kambrites oli valgustihedus üldjuhul mitmes mõõtmispunktis kindlasti üle 200 luksi. Kuivõrd arestimaja kambri akna peamiseks eesmärgiks on loomuliku valguse tagamine ning ühestki õigusaktist ei tulene, et see peaks olema täiesti läbipaistev ning võimaldama ka aknast välja vaatamist, ei ole põhjust seda kohtu arvates õigusvastaseks pidada. Kambri võimalik hämarus oli kompenseeritud kunstliku valgusega, mille paigaldamisel oli arvestatud elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega valgus – kaks päevavalguslampi. Kohus leiab, et loomulik valgus koos kunstliku valgustuse kombinatsioonis oli igal juhul elutegevuseks piisav, nagu nõuab VangS § 45 lg
2. Kohtule esitatud fotodelt (tl 56-59) ei paista kambris nr 1 kaitsmata juhtmeid seintel või laes, järelikult elektrisüsteem vastab nõuetele, vastasel korral oleksid valgustugevust mõõtnud ametnikud puudusele osundanud või selle ohtlikkuse tõttu mõõtmisest loobunud.
3. Kaebaja väitel liikusid vanglas hiired, rotid ja tuvid kui nakkusallikad. Kohus nõustub vastustajaga, et PPA ei saa anda hinnangut vangla kinnipidamistingimustele.
4. Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud, et kaebaja peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendama arestimajas viibimise ajal, kuid kohtu hinnangul ei olnud kaebajal antud juhul efektiivset võimalust kahju vältida, kuna värskes õhus jalutamise koht Pärnu arestimajas puudub. Samas ei olnud vastustaja teadlik asjaoludest, mis tekitasid kaebuse esitajale ebamugavusi. Väljavõte arestimaja tööarvestuse raamatust tõendab, et kaebajal ei olnud suulisi või kirjalikke kaebusi-pöördumisi. Kaebajal oli võimalus oma õigusi kaitsta, kui ta viibis arestimajas, kuid ta ei võtnud midagi ette, esitades oma pretensioonid tagant järele kohtule esitatud kaebuses. Viibimine Pärnu arestimajas ei olnud kaebajale esmakordne, seega teadis ta oma õigusi kui ka õiguskaitsevahendeid.
5. Kinnipidamistingimusi iseenesest ei saa pidada inimväärikust alandavateks. Riigikohus ja EIK on korduvalt märkinud, et kinnipidamistingimuste inimväärsust tuleb hinnata kogumis. Silmas pidades kaebaja Pärnu arestimajas viibimise lühiajalisust (6 päeva), samuti seda, et ta ei pidanud kõikidel päevadel kogu päeva ulatuses kambris viibima ning kaebaja õiguste riive iseloomu, leiab kohus, et jalutusvõimaluse puudumine Pärnu arestimajas on õigusvastane, mis ei ole kooskõlas inimväärikuse austamise põhimõttega. Vahistatu vastav õigus on seaduses üheselt sätestatud. Kaebaja inimväärikust on alandatud ja vastustaja on kohtu arvates mittevaralise kahju tekitamises hooletuse vormis süüdi, järelikult tuleb mittevaraline kahju hüvitada rahas.
6. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus kaebuse inimväärikuse alandamisega seotud nõude puhul osaliselt ja jätab kaebuse tervisekahju nõude osas täielikult rahuldamata. Kohus mõistab PPA-lt kaebaja kasuks rahalise hüvitisena välja 12 (kaksteist) eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik