Obsah (10)

§ 58§ 51§ 60§ 33§ 64§ 44§ 68§ 5§ 40§ 56

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-16-2117 Otsuse kuupäev 8. veebruar 2018 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi OÜ MODULVEST ELAMU kaebus Narva-Jõesuu linnav

) § 40 lg 3 p 2 nimetatud olukorraga. Kaebaja väide põhjendamiskohustuse rikkumise kohta on alusetu ega annaks

§ 58kohaselt alust korralduse tühistamiseks.

Kohtu seisukoht

1. Kaebajale kuuluvate ehitiste kordategemiseks tähtaja andmise ajal
2. aastal, samuti tähtaja pikendamise otsustamise ajal
3. aastal sätestas MaaRS § 6 lg 3 1, et maareformi seaduse raames ei käsitata ehitistena lagunenud ja kasutusest väljalangenud, ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Sellised ehitised teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks. Tähtaeg ei või olla lühem kui üks aasta.
4. juulil 2017 jõustus MaaRS § 6 lg 3 1 uus redaktsioon, mille kohaselt ei ole ehitise kordategemiseks tähtaja andmine enam võimalik ja kohaliku omavalitsuse antud tähtajaks maaüksuselt kõrvaldamata lagunenud ehitised muutuvad maatüki oluliseks osaks. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus haldusakti õiguspärasust haldusakti andmise aja seisuga. Seega ei mõjuta
5. juulil 2017 jõustunud seadusemuudatus kohtu hinnangut vaidlustatud korralduse õiguspärasusele ning kohus lahendab tühistamisnõude korralduse andmise ajal kehtinud õiguse pinnalt.
6. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal ehk
7. septembril 2016 oli juba möödunud algselt ehitiste kordategemiseks määratud tähtaeg
8. juuli 2015 ja kaebaja taotletud tähtaeg kuni
9. juunini
10. Seetõttu võib tõstatada küsimuse, kas kaebaja algne taotlus oli
11. septembril 2016 üldse veel lahendatav. Kohtule esitatud seisukohad ja dokumendid kogumis näitavad siiski, et menetlusosalised mõistsid kaebaja tähtaja pikendamise taotlust kui taotlust määrata kaebajale täiendav üheaastane tähtaeg ehitiste kordategemiseks. See asjaolu ei mõjuta praeguse kohtuasja lahendamist, kuna ka täiendava tähtaja määramise korral pärast algse tähtaja möödumist kohalduvad algse otsustuse muutmist ja haldusmenetluse uuendamist reguleerivad normid (vt otsuse punkti 13).
12. Vastustaja määras
13. juuni
14. a korraldusega nr 175 MaaRS § 6 lg 31 alusel kaebajale kuuluvate ehitiste kordategemise tähtajaks
15. juuli 2015 ning selleks vajalike ehituslubade taotluste esitamise tähtajaks
16. juuli
17. MaaRS § 222 lg 1 kohaselt teeb kohalik omavalitsus maa erastamisel seaduses ja teistes õigusaktides sätestatud eeltoimingud. Üheks selliseks eeltoiminguks oli MaaRS § 6 lg 3 1 alusel lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitiste kordategemiseks tähtaja andmine. Kuigi MaaRS kasutab mõistet „eeltoiming“, on sellise tähtaja andmise näol tegu isiku õigusi mõjutava ja talle kohustusi paneva otsustusega, mis vastab haldusakti tunnustele (

§ 51

lg 1).

§ 60

lg 2 kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldusorganitele. Seega ei ole vaidlustatud otsuse puhul tegemist haldusorgani määratud menetlustähtaja pikendamisega (

§ 33lg 5).

Nagu kohus juba

1. mai 2016 otsuses asjas nr 3-15-1973 (p 33) selgitas, tuleb kaebaja
2. märtsil 2015 esitatud taotlust mõista
3. juuni 2012.a korralduse nr 175 muutmise taotlusena. Täpsemalt soovib kaebaja, et talle võimaldataks ehitiste kordategemiseks ühe aasta võrra pikem tähtaeg.
4. Haldusakti muutmise otsustab haldusorgan kaalutlusõiguse alusel (

§ 64lg 1 ja 2).

4

§ 64

lg 3 tuleneb, et haldusakti muutmise otsustamisel tuleb arvestada haldusakti muutmise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti muutmise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Seejuures on isikul õigus haldusakti muutmist taotleda üksnes juhul, kui esineb mõni

§ 44

lg 1 nimetatud alus haldusmenetluse uuendamiseks (

§ 68

lg 1 koosmõjus

§ 64lg 1 teise lausega).

Kohus märkis juba eelviidatud

1. mai
2. a otsuses, et

§ 44lg 1 nimetatud aluseid praegusel juhul ei esine.

Kaebaja ei ole ka käesolevas asjas mõnda eeltoodud alust välja toonud. Hoolimata

§ 44

lg 1 sätestatud aluste puudumisest on vastustaja otsustanud kaebaja taotluse sisuliselt läbi vaadata. Sellises olukorras tuleb kohtul kontrollida haldusakti muutmata jätmise sisulist põhjendatust. 14.

§ 5

lg 2 on sätestatud üks haldusmenetluse läbiviimise olulistest põhimõtetest – menetlus tuleb läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides ülemääraseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Sellest põhimõttest tulenevalt ei tohi haldusorgan menetlust kergekäeliselt ja põhjendamatult pikendada.

1. juuni
2. a korralduse nr 175 andmise ajal kehtinud MaaRS § 6 lg 3 1 nägi ette, et ehitiste kordategemiseks tuli anda vähemalt 1-aastane tähtaeg. Kohus nõustub vastustajaga, et korralduses antud 3-aastane tähtaeg ehitiste kordategemiseks oli proportsionaalne, arvestades sealjuures ka seda, et kaebajal tuli korrastada kuus ehitist. Menetluse efektiivse läbiviimise ja venimise vältimise huvides oli korralduses sätestatud teinegi tähtaeg – ehitiste kordategemiseks vajalike ehituslubade taotlused tuli esitada hiljemalt
3. juuliks
4. Kohus leiab, et need tähtajad peaksid üldjuhul olema piisavad. Pikema tähtaja andmise kaalumise vajalikkus võiks kõne alla tulla üksnes erandjuhul, ettenägematute asjaolude esinemise korral ja olukorras, kus kohustatud isik ise on teinud kõik selleks, et ehitised tähtajaks korda tehtud saaksid.
5. Kaebaja ei ole
6. märtsil 2015 esitatud taotluses ega kohtumenetluses toonud välja asjaolusid, mis võiksid põhjendada
7. juuni
8. a korraldusega antud tähtaegade järgimata jätmist. Ainsa põhjendusena on kaebaja välja toonud selle, et Narva-Jõesuu linnas puudus mingil ajavahemikul (vastustaja andmetel jaanuarist märtsini 2015) maakorraldaja, mistõttu viibis mõnevõrra ainsana korda tehtud ehitise, Raja 16a juurde maa erastamise lõpuleviimine. Kohus nõustub vastustajaga, et sellel asjaolul ei ole ülejäänud viie ehitiste kordategemise tähtaja järgimise võimalikkuse koha pealt mingit tähendust.
9. Vastuseks kohtu küsimusele, millises ulatuses oli kaebaja vaidlustatud korralduse andmise ajaks ülejäänud viie ehitise kordategemise korralduse täitnud (kas ta on peale ühe ehitise veel mõne ehitise korda teinud, kas ta on taotlenud ehitusload, millised ehitustööd on iga ehitise puhul tehtud) selgitas kaebaja
10. jaanuari
11. a seisukohas, et kõik kaebaja poolt teostatud ehitiste kordategemisele suunatud toimingud kajastuvad
12. märtsi 2015 taotluses. Nimetatud taotluses (tl 12) on kaebaja paljasõnaline väide, et „Meie teostame oma poolt kõik vajalikud toimingud ettekirjutuse nõuetekohaseks täitmiseks, sealhulgas on tehtud olulised rahalised investeeringud“. Konkreetselt on kaebaja viidanud üksnes punktis 4 nimetatud Raja 16a ehitise kordategemise ja selle juurde maa erastamise toimingutele. Eeltoodust järeldab kohus, et ainus toiming, mis kaebaja ehitiste kordategemiseks tähtaja määramisest
13. juunil 2012 kuni tähtaja pikendamise taotlemiseni ligi kolm aastat hiljem viie ehitise kordategemiseks sooritas, oli projekteerimistingimuste taotluse esitamine
14. juulil 2012 (tl 44-49). Kaebaja jättis täitmata juba kohustuse esitada
15. juuliks 2013 ehituslubade taotlused ega olnud neid taotlusi viie ehitise osas esitanud ka ehitiste kordategemise tähtaja lõppemise aja seisuga. Seejuures väljastas vastustaja ehituslubade taotlemiseks vajalikud 5 projekteerimistingimused juba oktoobris 2012 (tl 50-55). Kaebaja väidab, et tal puudus pika aja jooksul linnavalitsusega koostöö ehitiste kordategemise küsimustes. Sellest üldsõnalisest väitest ei saa järeldada, et ehitiste kordategemine venis vastustajast tulenevatel põhjustel. Kaebaja pole välja toonud, et ta oleks esitanud linnavalitsusele konkreetseid viie korrastamata ehitise kordategemisele suunatud taotlusi (nt ehituslubade taotlused), millele vastustaja oleks jätnud vastamata. Selliseid taotlusi või toiminguid ei nähtu ka kaebaja poolt tõendina esitatud dokumendiregistri väljavõttest (tl 15).
16. Kohus asub eeltoodu alusel seisukohale, et kaebaja ei teinud omalt poolt kõike vajalikku selleks, et ehitiste kordategemise tähtaega järgida. Ka ei ole kaebaja välja toonud ühtki objektiivset takistust ehitiste tähtaegsele kordategemisele. Sellises olukorras ei oleks tähtaja pikendamine kooskõlas haldusmenetluse efektiivse, eesmärgipärase ja võimalikult kiire läbiviimise vajadusega. Vastustaja on ka õigesti märkinud, et maareform ei saa lõputult kesta ning avalik huvi räägib reformi raames toimuvate menetluste efektiivse lõpuleviimise kasuks. Seega keeldus vastustaja põhjendatult
17. juuni
18. a korraldusega määratud tähtaja muutmisest.
19. Kohus leiab, et uue tähtaja andmise otsustamisel olukorras, kus kaebaja on niivõrd jämedalt rikkunud oma kohustust ehitiste tähtaegseks kordategemiseks, ei ole enam määravat tähtsust sellel, millises olukorras olid ehitised
20. aastal ning kas neid on veel võimalik maareformi seaduse tähenduses korda teha või mitte. Kuivõrd poolte vahel ei ole vaidlust selles, et ehitistest olid juba nende kaebaja poolt omandamise ajal
21. aastal järel vaid vundamendid (vt nt tl 2 pöördel), on võimalik vastustaja otsuse õiguspärasust kinnitava argumendina siiski esile tuua ka seda, et kaebaja õiguste riive sellisel määral lagunenud ehitiste kordategemise võimaluse kaotamisel ei ole oluline.
22. Kaebaja on vastustajale ette heitnud ärakuulamisõiguse rikkumist vaidlustatud korralduse andmisel. Kohus nõustub kaebajaga, et ennekõike menetluse korrektse läbiviimise huvides oleks vastustaja pidanud kaebaja enne tähtaja pikendamisest keeldumist ära kuulama (

§ 40lg 1).

Menetlusviga ei ole siiski praegusel juhul oluline. Arvestada tuleb sellega, et enne vaidlustatud korralduse andmist toimus poolte vahel samas küsimuses kohtuvaidlus (haldusasi nr 3-15-1973). Seega olid kaebaja seisukohad vastustajale teada ning kaebajal oli piisavalt aega ja võimalusi oma argumentide väljatoomiseks. Kaebaja ei ole ei haldusmenetluses, eelnevas kohtumenetluses ega praeguses kohtuasjas toonud välja ühtegi põhjendust, mis annaks alust tema taotluse rahuldamiseks. Seega ei saanud kaebaja ära kuulamata jätmine mõjutada lõppotsuse sisu ega anna alust korralduse tühistamiseks (

§ 58). 20.

Kohus leiab, et vastustaja ei ole rikkunud

§ 56lõigetest 1-3 tulenevat haldusakti põhjendamise kohustust.

Vaidlustatud korralduses sisalduvad kõige olulisemad, lõppotsuse õiguspärasust kinnitavad faktilised põhjendused – asjaolud, et kaebajale oli antud piisav aeg ehitiste kordategemiseks, ehitised on korda tegemata ning puudusid objektiivseid takistused ehitiste õigeaegseks kordategemiseks (korralduse punkt 1.18). Korralduses puuduvad küll viited

sätetele, mis käsitlevad haldusakti muutmist (

1. peatüki
2. jagu), kuid toodud on viited MaaRS sätetele, mis reguleerivad lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitiste kordategemist ja nende juurde maa erastamist (korralduse punkt 2). Kohus leiab, et vaidlustatud korraldus oli kaebajale sellisena arusaadav ja kohtu poolt kontrollitav. Kaebaja välja toodud vajakajäämised korralduse põhjendustes - punktis 1.19 viidatud pildimaterjali puudumine, viidete puudumine selle osas, milliseid läbirääkimisi ehitiste kordategemise osas peetud on ning puudujäägid õigusliku aluse märkimisel - ei ole eeltoodu valguses kohtu hinnangul olulised ega anna alust korralduse tühistamiseks.
3. Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlustatud korraldus on õiguspärane. Vastustaja on tähtaja 6 pikendamise otsustamisel võtnud arvesse kohased asjaolud ning teostanud kaalutlusõigust õigesti. Ei esine menetlus- või vorminõuete rikkumisi, mis annaksid alust vaidlustatud korralduse tühistamiseks. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Vastustaja esitas kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid ning palus mõista kaebajalt välja esindaja kulud (kulud õigusabile). Vastustaja hinnangul on menetluskulude väljamõistmine haldusorgani kasuks õigustatud, kuna maareformi toimingud ei ole kohaliku omavalitsuse põhiülesandeks.
5. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on õigusabi kulud võimalik haldusorgani kasuks välja mõsta ainult siis, kui kohtuasi pole seotud haldusorgani põhitegevusega. Riigikohus on lisaks märkinud, et omandireformiga seotud probleemide lahendamine kuulub omavalitsuse põhitegevuse hulka (Riigikohtu lahend 3-3-1-64-13 p 50). Kohtu hinnangul ei ole menetluskulude väljamõistmine vastustaja kasuks praeguses kohtuasjas põhjendatud, kuna maareformi läbiviimiseks vajalike eeltoimingute tegemine kuulub kohaliku omavalitsuse põhitegevuse hulka. MaaRS § 22 2 lg 1 näeb ette, et kohalik omavalitsus teeb maa erastamisel seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud erastamise eeltoimingud. Maareform on kaua kestnud ning kohalike omavalitsuste jaoks tuttav teema, millega neil on aastate jooksul olnud väga tihe kokkupuude. Seda arvestades ei ole määrav, et erastamise eeltoimingute tegemine ei kuulu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 nimetatud omavalitsusüksuse ülesannete hulka. Eeltoodut arvestades jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 7