← Eesti

2-16-17653/48

Obsah (16)§ 162§ 657§ 456§ 651§ 652§ 656§ 442§ 226§ 227§ 423§ 436§ 277§ 163§ 171§ 445§ 177

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 31. august 2018,

) § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, aga jättis kostja menetluskulud

§ 162lg 1 alusel kõik kostja enda kanda.

3.

  1. Hageja menetluskulud on põhjendatud kogu ulatuses, st riigilõiv 1 500 eurot, tõlkekulu 323,45 eurot ja õigusabikulu 6 750 eurot, kokku 8 573,45 eurot. Hagi rahuldati 84% ulatuses, mistõttu kostjal tuleb hagejale hüvitada 7 201,70 eurot (= 8 573,45 × 84%). Kostja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud summas 5 160 eurot, mis jäävad kõik kostja enda kanda. POOLTE SEISUKOHAD
  2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada, kontrollida hageja esindaja volitusi ja saata asja maakohtule uuesti lahendamiseks. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks ei kontrollinud maakohus hageja esindajate esindusõigust. Teada ei ole, kas isik, kes andis volituse hageja nimelt advokaadile, omab üldse esindusõigust. Teiseks leidis maakohus põhjendamatult, et vaidlus ei ole seotud seltsingulepinguga. Kostja esitatud tõendid kinnitavad, et hageja ja kostja majandustegevus käis läbi seltsingu, mille lõid hageja esindaja, kostja esindaja ja O. B . Kolmandaks ei saa I. K e-kirja arvutuse klappimise kohta lugeda kostjapoolseks saldokinnituseks või võlatunnistuseks, mis tõendaks pooltevahelise müügilepingu olemasolu. Esitatud kirjavahetusest ei nähtu, kas I. K nõustus esitatud andmetega või võla olemasoluga. I. K puudus õigus kinnitada saldo või tunnistada võla olemasolu.
  3. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Koos vastusega apellatsioonkaebusele esitas hageja seadusliku ja lepinguliste esindajate esindusõigust tõendavad dokumendid koos tõlgetega. Lisaks esitas hageja
  4. juulil 2018 täiendava tõlke. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus menetluskulude jaotamise ja rahalise kindlaksmääramise kohta tuleb osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue otsuse (

§ 657lg 1 p 2).

Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus sisuliselt muutmata, täpsustada tuleb resolutsiooni sõnastust ja põhjendusi (

§ 657lg 1 p 2¹).

Apellatsioonkaebus rahuldatakse küll osaliselt, aga kostja kannab kõik menetluskulud ringkonnakohtus.

  1. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kaebuse piire ja maakohtu otsuse kontrollimise ulatust. 7.
  2. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja apellatsioonkaebuse esitas ainult kostja. Kuna kostjal puudub huvi vaidlustada maakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise osas, siis on otsus selles osas

§ 456lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

7.2. Kostja vaidlustas maakohtu põhjendused vaid osaliselt. Sisuliselt piirduvad kaebuse väited hageja esindusõiguse puudumise, seltsingulepingu tuvastamata jätmise ja I. K e-kirja ebaõige hindamisega.

§ 651

lg-st 1 ja § 652 lg 1 p-st 1 tuleneb, et ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust eelkõige nende väidete piires. 7.3. Siiski annavad

§ 652

lg 8 ning

§ 656

lg-d 1, 2 ja 4 ringkonnakohtule õiguse korrigeerida maakohtu lahendit kaebuse väidetest sõltumata osas, milles maakohus on menetlusõigust oluliselt rikkunud. Käesoleval juhul on selleks põhjenduste vastuolulisus 2. aprilli 2014 lepingudokumendi tõendina arvestamise osas (järgnevas p 13), kostja menetluskulude jaotamine (p 14) ja resolutsiooni ebatäpne sõnastamine (p 15). 5

(9)7.
  1. Poolte esile toodud asjaolude ja kohtutele esitatud tõendite põhjal ei ole üheselt selge, et hageja väidetavatele müügilepingutele või kostja väidetavale seltsingulepingule tuleks kohaldada Eesti õigust. Tsiviilkohtumenetlust iseloomustav dispositiivsuse põhimõte tähendab ka poolte õigust kohtumenetluse vältel kokku leppida vaidluse lahendamisele kohaldatava õiguse suhtes. Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust motiivil, et kohus kohaldas vaidluse lahendamisel Eesti õigust. Sellest saab järeldada, et pooled on Eesti õiguse kohaldamises hiljemalt kohtumenetluses ajal kokku leppinud (vt Riigikohtu
  2. veebruari 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-04, p-d 17 ja 18).
  3. Juhindudes

§ 442

lg 5 esimesest lausest lahendab ringkonnakohus enne kaebuse väidete käsitlemist hageja taotlused tema esindajate esindusõigust tõendavate dokumentide ja nende tõlgete vastuvõtmiseks. Kuna hageja esitas dokumendid lähtudes ringkonnakohtu juhistest ja kostja vastuväidetest, siis tuleb need

§ 652lg 3 p 2 alusel vastu võtta.

9. Kaebuse esimene väide on menetlusõiguslikust vaatekohast põhjendatud, aga see ei too kaasa maakohtu otsuse muutmist ega tühistamist. 9.1.

§ 226

lg 1 sätestab, et kohus kontrollib esindaja esindusõiguse olemasolu ning ei luba selle puudumisel isikul esindajana menetluses osaleda. Menetlusosaline võib nõuda teiste menetlusosaliste esindajate esindusõiguse kontrollimist igas menetlusstaadiumis igas kohtuastmes. Advokaadi puhul eeldatakse esindusõiguse olemasolu. Viidatud sätte teine lause annab poolele õiguse taotleda kohtult vastaspoole esindajate esindusõiguse kontrollimist. Seaduse teksti sõnastusest ei tulene, et menetlusosalisel ei oleks õigust taotleda advokaadist esindaja esindusõiguse kontrollimist. Kõnealuse sätte kolmanda lause järgi küll eeldatakse advokaadi esindusõigust, aga see ei tähenda, et vastaspoolel puuduks sama sätte teises lauses ette nähtud õigus. Seega pidanuks juba maakohus kostja taotlusel kontrollima, kas hageja esindajatel on esindusõigus, samuti aga seda, kas hagi on esitanud selleks õigustatud isik (vt ka Riigikohtu

  1. detsembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-06, p 18;
  2. oktoobri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-11, p 19 teine lõik;
  3. detsembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 17 teine lõik). 9.
  4. Ringkonnakohtule esitatud dokumentidest nähtub, et hageja kanti Briti Neitsisaarte äriregistrisse
  5. novembril 2006 ja alates
  6. juulist 2017 on ettevõtte direktor N. B, kes volitas
  7. märtsil 2018 T. K hagejat esindama mh kohtumenetlusi puudutavates küsimustes. T. K omakorda andis
  8. mail 2018 volikirja hageja lepingulistele esindajatele ja kiitis heaks nende senised toimingud käesolevas tsiviilasjas (II kd tl 67–72, 85–86). 9.
  9. Erinevalt kostjast leiab ringkonnakohus, et T. K sai heaks kiita enne tema volitamist tehtud menetlustoimingud, sh käesolevas asjas hagi esitamise ja hageja esindamise. Nimelt ei nähtu ühestki eelmises alapunktis viidatud dokumendist, et N. B või T. K volitusi oleks piiratud. Juriidilise isiku esindajal on õigus anda heakskiit ka neile toimingutele, mis on tehtud enne tema esindusõiguse tekkimist.

§ 227

lg 7 järgi kehtivad menetlusosalise nimel tehtud menetlustoimingud ka juhul, kui menetlusosaline andis esindajale volituse muus vormis kui kirjalikult või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna või kui menetlusosaline kiitis esindaja menetluses osalemise sõnaselgelt või vaikivalt heaks. Eeldatakse, et menetlusosaline on teda menetluses esindanud isiku volituse heaks kiitnud, kui ta andis talle hiljem volituse. 9.4. Neil kaalutlustel saab jätkuvalt lähtuda sellest, et hageja lepingulistel esindajatel on esindusõigus ning hageja on hagi esitamise ja tema senise esinduse vähemalt heaks kiitnud. Järelikult pole põhjust jätta hagi

§ 423

lg 1 p 9 alusel läbi vaatamata ega maakohtu otsust

§ 656lg 1 p 4 alusel tühistada.

10. Kaebuse teine väide ei ole edukas. Maakohus sedastas õigesti, et esitatud tõendite põhjal ei ole võimalik tuvastada kostja soovitud seltsingulepingu sõlmimist. Selles osas ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Pelgalt sellest, et T. K oli huvitatud hagejale 6

(9)rahastamise korraldamisest ja pooled pidasid kirjavahetust kauba, koguste, hindade ja müügiahela korraldamise üle, ei saa veel järeldada seltsingulepingu sõlmimist. Pigem viitavad nii need asjaolud kui ka kostja tõendid poolte ärisuhetele, sh kauba vahendamisele. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et tema viidatud isikud oleksid vahetanud selgeid tahteavaldusi, millest saaks järeldada, et neil oli tahe olla seotud seltsingulepinguga.
  1. Kaebuse kolmas väide käsitleb küsimust, kas I. K võis kinnitada saldo või tunnistada võla olemasolu. Maakohus analüüsis kostja samasisulist väidet ja leidis asjakohaselt, et I. K toimingud tuleb omistada kostjale. Selles osas ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Siiski ei teinud maakohus kõnealusest asjaolust otseselt järeldusi hagi rahuldamiseks. Nimelt tuvastas maakohus vaidlustatud otsuse p-des 17–21 ja 24–26 poolte vahel müügilepingute sõlmimise ja neist tulenevate hageja (müüja) kohustuste täitmise. Neid asjaolusid ega vastavaid põhjendusi ei ole kaebusega vaidlustatud. See muudab kaebuse kolmanda väite aga ainetuks, sest sõltumata I. K kinnitusest tuleks hagi ikkagi rahuldada. Järelikult ei anna kolmas väide alust maakohtu otsust muuta.
  2. Vahekokkuvõttena saab märkida, et ükski kaebuse väide ei ole sisuliselt edukas ega anna alust muuta maakohtu lahendit hagi osalise rahuldamise kohta. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus vaidlustatud otsusest nähtuvaid menetlusõiguse rikkumisi, millele kostja kaebuses tähelepanu ei pööratud.
  3. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-des 17 ja 18, et poolte vahel on sõlmitud müügileping ja lähtus mh
  4. aprilli 2014 lepingudokumendist (I kd tl 9–16), millelt nähtuva kostja esindaja allkirja ehtsuse kostja vaidlustas. Otsuse p-s 30 leidis maakohus, et samas lepingudokumendis kajastatud viivise kokkulepet ei ole pooled siiski sõlminud. 13.1.

§ 436lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Kohtuotsuse seaduslikkus ja põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu 23. aprilli 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-7999, p 10 esimene lõik koos seal viidatud varasema praktikaga). Otsust vastuoluliselt põhjendades rikkus maakohus

§ 436

lg 1 ja see rikkumine on

§ 656lg 1 p 5 mõttes oluline.

13.

  1. Maakohus ei eristanud piisava selgusega poolte müügilepinguid ja vastuoluliselt hinnatud
  2. aprilli 2014 lepingudokumenti. Samuti eksis maakohus dokumendi ehtsuse kahtluse kõrvaldamiseks kantava tõendamiskoormise jaotamisel. Need puudused saab ringkonnakohus ise kõrvaldada. 13.
  3. Kui hageja tugineb kirjalikus vormis lepingu sõlmimisele (st lepingudokumendi vormistamisele), siis peab ta seda kostja vastuväite esitamise korral ka tõendama (vrd nt Riigikohtu
  4. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 25). Kui isik väidab, et tema nimel on keegi teine dokumendile alla kirjutanud või vähemalt oma allkirja puudumist, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega

§ 277mõttes.

Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks

§ 277

lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole). Dokumendi ehtsust peab niisiis tõendama pool, kes sellele tugineb, st käesoleval juhul hageja (Riigikohtu 14. septembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10). Kuna hageja ei tõendanud lepingudokumendi ehtsust, siis pidanuks maakohus jätma vastava tõendi

§ 277lg 4 alusel otsuse tegemisel arvestamata.

Selles osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta ja jätta neist välja

  1. aprilli 2014 lepingudokumendiga arvestav osa. 13.
  2. Eelmises alapunktis märgitu ei mõjuta maakohtu otsuse lõppjäreldusi. Nimelt on viivise nõue rahuldatud seadusest tulenevas määras ja igakordsete müügilepingute sõlmimine õigesti tuvastatud teiste tõendite alusel. 7

(9)14. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ka menetluskulude jaotamisel.

§ 162lg 1 ei saa kohaldada kostja kulude jaotamisel hagi osalise rahuldamise korral.

See annab samuti alust muuta vaidlustatud otsust olenemata kaebuses sellekohaste väidete puudumisest ja toob omakorda kaasa menetluskulude kindlaksmääramise osalise muutmise. Sellega ei välju ringkonnakohus apellatsiooni piiridest, sest koos sisulise lahendiga on kostja vaidlustanud ka menetluskulude jaotuse. 14.1. Hagi osalise rahuldamise korral tuleb menetluskulud üldjuhul jaotada

§ 163

lg 1 alusel, st kas jätta need poolte kanda võrdsetes osades, jaota võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Viidatud normi alusel teeb kohus kaalutlusotsuse, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui madalama astme kohus on diskretsioonipiire ületanud. Kaalutlusõigust on mh rikutud juhul, kui kohus jätab selle õiguse rakendamisel tehtud valiku põhjendamata. 14.

  1. Maakohus ei põhjendanud, miks ei kohaldu hageja menetluskulude osas kohaldatud proportsioon 84% : 16% ka kostja menetluskulude osas. Üldjuhul tähendab menetluskulude jaotamine võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, et üks pool kannab nii enda kui ka vastaspoole kulud teatavas osas ja ülejäänud osas kannab mõlema poole kulud vastaspool. Üldreeglist erinevat kulude jaotust peab kohus põhjendama. Ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul sellest reeglist kõrvale kaldumise alust pole. 14.
  2. Seega tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles kostja kanda jäi enam kui 84% tema enda menetluskuludest. Ringkonnakohus saab teha selles osas uue otsuse, millega jätab kostja maakohtu menetluskuludest 16% hageja kanda. 14.
  3. Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlustatud otsuses tühistada ka menetluskulude rahaline kindlaksmääramine osas, milles kindlaksmääratud kostja kuludest jäi 16% hagejalt välja mõistmata. Maakohus määras kindlaks, et kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud olid 5 160 eurot. Kuna hageja peab sellest hüvitama 16%, siis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 825,60 eurot ( = 5160 × 16%). Ülejäänud osas jättis maakohus kostja taotluse menetluskulude kindlaksmääramiseks põhjendatult rahuldamata.
  4. Lõpuks rikkus maakohus

§ 442

lg-st 5 tulenevat kohustust sõnastada otsuse resolutsioon selgelt ja viisil, et see oleks täidetav. Ka seda rikkumist peab ringkonnakohus oluliseks. Tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas ei märkinud maakohus summat, millelt tuleb viivist arvutada. Kuna samas punktis on enne nimetatud kahte rahasummat, siis ei ole selline sõnastamine ringkonnakohtu hinnangul piisav. Kirjeldatud puuduse saab ringkonnakohus kõrvaldada märkides otsuse resolutsiooni terviklikus sõnastuses viivise arvutuse alusena kostjalt hageja kasuks välja mõistetud põhivõla summa ehk 86 839,46 eurot. 16. Olenemata kaebuse osalisest rahuldamisest jäävad ringkonnakohtu menetluskulud

§ 171

lg 1 alusel kostja kanda, sest ükski kaebuse väidetest pole edukas ja maakohtu otsus jääb kaebusega vaidlustatud ulatuses sisuliselt muutmata. 16.

  1. Ringkonnakohus saab määrata hüvitatavad kulud kindlaks rahaliselt, tulenevalt kulude jaotusest tuleb seda teha hageja kulunimekirja põhjal. 16.
  2. Hageja menetluskulude nimekirja ja sellele lisa kohaselt olid tema menetluskulud ringkonnakohtus õigusabikulud 9,3 t eest tasumääradega 140 ja 160 eurot, kokku taotleb hageja ringkonnakohtu menetluskulu hüvitamist summas 1 350 eurot (ei sisalda käibemaksu). 16.
  3. Põhjendatud ja vajalikud toimingud hageja menetluskulude nimekirjas märgitust on vastuse koostamiseks 4 t ulatuses tasumääraga 140 eurot/t, dokumentidega tutvumine ja esindusõigusega seonduvad täiendused kummagi esindaja osas 0,25 t ulatuses, st vastavalt tasumääradega 140 eurot ja 160 eurot ning kliendiga suhtlemine 1 t tasumääraga 160 eurot. 8

(9)Kokku on vajalik ja põhjendatud hageja õigusabikulu ringkonnakohtus 795 eurot ( =4,25 × 140 + 1,25 × 160). Ülejäänud osas ei olnud kahe esindaja osalemine vajalik ega põhjendatud või kulus esindajatel toiminguteks enam aega, kui kohus saab lugeda põhjendatuks. Välja arvatud esindusõiguse tõendamine, ei olnud vaidluses ringkonnakohtus uusi aspekte. Neil kaalutlustel jääb rahuldamata hageja taotlus 555 euro ( = 1350 – 795) hüvitamiseks. 16.4.

§ 445

lg 1 teise lause järgi on võimalik poolte kasuks vastastikku välja mõistetud menetluskulude hüvitiste summad tasaarvestada. Kostjal tuleb maakohtu menetluskuludest hagejale hüvitada maakohtu määratud summa 7 201,70 eurot (maakohtu otsuse p 48) ja ringkonnakohtu menetluskuluna 795 eurot (käesoleva otsuse p 16.3). Hageja omakorda peab kostjale hüvitama 825,60 eurot (käesoleva otsuse p 14.4). Kokkuvõttes peab kostja hagejale hüvitama 7 171,10 eurot ( = 7201,70 + 795 – 825,60). 16.5. Juhindudes

§ 177

lg-st 4 ja hageja taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et eelmises alapunktis kirjeldatud tasaarvestuse tulemusel kostjalt hageja kasuks välja mõistetud menetluskulude hüvitise summalt tuleb tasuda viivist. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.