TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-17-2762 Otsuse tegemise aeg ja koht 19. aprill 2018, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Maksu- ja Tol

) § 8 lg 1 järgi on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama esindatava samast seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise, kusjuures rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel. Kui seaduslik esindaja rikub

§-s 8 nimetatud kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest, vastutab ta rikkumise tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega (

§ 40lg 1).

Maksuvõla sissenõudmiseks teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest vastutava-le kolmandale isikule (

§ 96lg 1), praegusel juhul juhatuse liikmele.

Selleks, et vastutusotsust teha, peavad olema täidetud vastutusotsuse tegemise aluseks olevad tingimused, mida Riigikohtu praktikas on piiritletud järgmiselt (Riigikohtu halduskolleegiumi 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-16-12, p 10; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50): 1) äriühingul on kehtiv maksuvõlg ehk puuduvad

§ 96

lg-s 6 sätestatud vastutusotsuse tegemist välistavad asjaolud, s.o maksuvõlga ei ole tekkinud, maksuvõla sissenõudmine on aegunud, maksuvõlg on kustutatud; 2) vastutusotsuse adressaat vastutab seaduse alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste täitmise eest, kusjuures arvestada tuleb ka maksukohustuse tekkimise hetke, isiku funktsiooni ja pädevust äriühingus; 3) maksusumma määramise aegumistähtaeg ei ole möödunud (

§ 98

); 4)

§-des 38–40 nimetatud isikutele vastutusotsuse tegemise puhul on eelnevalt nurjunud maksuvõla sissenõudmine maksumaksjalt või maksu kinnipidajalt; 5) vastutusotsus

§ 40

lg-st 1 tuleneva kolmanda isiku vastutuse kohaldamiseks on tehtud enne selle juriidilise isiku õigusvõime lõppemist, kelle maksuvõla suhtes soovitakse vastutusotsust teha (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13, p 28).

1. Maksuvõla sissenõudmiseks äriühingu juhatuse liikmelt, peavad olema täidetud vastutuse kohaldamise eeldused. Riigikohus on käsitlenud juhatuse liikme vastutuse eeldusi põhjalikult mitmes lahendis: 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, p-s 10, 19.12.2013 otsus nr 3-3-1-37-13 p-des 12 ja 17, 12.06.2013 otsus nr 3-3-1-17-13 p-des 11–16, 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12 p-des 10–11, 14 ja 20, 31.10.2005 otsus nr 3-3-1-41-05 p-des 12, 13 ja
2. Riigikohtu praktika kohaselt peavad juhatuse liikme vastutuse kohaldamiseks olema täidetud järgmised eeldused: 1) juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi tahtlikult või raskest hooletusest; 2) rikutud on kohustust tagada

-ist ja maksuseadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegne ja täielik täitmine; 3) sellise kohustuse rikkumise tõttu on tekkinud maksuvõlg. 10. Vastutuse kohaldamiseks tuleb maksuhalduril seega tõendada, et juhatuse liige on oma

-is ja teistes maksuseadustes sätestatud kohustusi rikkunud süüliselt, tuvastades süü vormi. Kui maksuhaldur ei ole tõendanud kohustuse rikkumise süülisust, ei pea vastutusotsuse adressaat tõendama süü puudumist.

§ 40

lg 1 kohaselt saab äriühingu seaduslikule esindajale vastutusotsuse teha vaid siis, kui maksuvõlg on tekkinud tema õigusvastase käitumise tõttu. Sellisena tuleb vastutusotsuses tuvastada põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja tagajärje, s.o maksuvõla vahel. Näiteks ei saa vastutusotsust teha sellise maksuvõla osas, kus maksuvõlg on tekkinud ajaliselt varem kui etteheidetav käitumine või muudel põhjustel (vt lahendid nr 3-3-137-13, p-d 20 ja 22; nr 3-3-1-17-13, p 18). Süü vormide, s.o tahtluse ja raske hooletuse sisustamisel on Riigikohtu hinnangul võimalik lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 regulatsioonist (alates 01.07.2013 näeb sama ette

§ 40

lg 4), rõhutades, et tahtlus on seotud eeskätt subjektiivsete tunnustega (teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja sellise tagajärje soovimine), hooletus aga valdavalt objektiivsete tunnustega, nagu kohaste nõuete järgimata jätmine (vt lahendid nr 3-3-1-23-12, p 14; nr 3-3-1-43-14, p 15). Vastutusotsuse aluseks oleva süü hindamisel võib lähtuda tõendite, sh kaudsete tõendite, kogumist ja „elulise usutavuse“ kriteeriumist (vt lahendid 3-3-1-43-14, p 18; 3-3-1-37-13, p 24). Seejuures ei ole kohtu ülesanne tuvastada kohustuste rikkumisel rasket hooletust, vaid kontrollida, kas maksuhaldur on raske hooletuse tuvastanud õiguspäraselt (analoogselt Riigikohtu halduskolleegiumi 09.01.2013 otsus nr 3-3-1-38-12).

1. Vastutusotsuse tegemiseks peavad samaaegselt olema täidetud kõik vastutusotsuse tegemise tingimused. Pooled ei vaidle selle üle, et Osaühingul XXX oli maksuvõlg ja vastutusotsus tehti kaebajale ilmselgelt enne Osaühing XXX õigusvõime lõppemist. Vastutusotsusega sissenõutav maksuvõlg tekkis ajal, mil äriühingu juhatuse liikmeks oli kaebaja ning maksuvõla sissenõudmine äriühingult on nurjunud, kuna ettevõtte pangakontol puudusid rahalised vahendid ja samuti puudus Osaühingul XXX vara, millele oleks maksuhalduril olnud võimalik sissenõue pöörata.
2. Poolte vahel on vaidlusaluseks kohaks maksusumma määramise aegumistähtaja küsimus. 12.
3. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kuivõrd tema hinnangul on tuvastamata, et ta tahtlikult oleks rikkunud juhatuse liikmete kohustust korraldada maksukohustuse täielik ja tähtaegne täitmine, tuleb antud juhul vastutusotsuse tegemisele kohaldada kolmeaastast aegumistähtaega vastavalt

§ 98

lg-le 1 ja seda arvestades on kaebaja hinnangul vaidlusalune vastutusotsus tehtud aegumistähtaega rikkudes. 12.2. Kohtu hinnangul on vastustaja vaidlustatud vastutusotsuse p-s 5 piisava põhjalikkusega välja toonud asjaolud, millele tuginedes asus maksuhaldur kokkuvõtvalt seisukohale, et Osaühingu XXX maksuvõla tekkimise ja selle tasumata jätmise tingis kaebaja tahtlik tegevus. Kohus on seisukohal, et järelikult kohaldub

§ 98lg 1 teises lauses sätestatud viie aasta pikkune aegumistähtaeg põhjendatult.

Vastutusotsuses nõuab maksuhaldur kaebajalt maksuvõlga alates maksustamisperioodist jaanuar 2014 ehk pikema aegumistähtaja kohaldamisel on maksud määratud kohtu arvates tähtaegselt. 13. Vaidlustatud vastutusotsuse p-s 6 on maksuhaldur käsitlenud põhjuslikku seost kaebaja tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Kohus nõustub vastustajaga, et kui kaebaja oleks täitnud

st ja maksuseadustest tulenevaid tagamiskohustusi ja ei oleks osalenud maksupettuses ega oleks kajastanud Osaühing XXX käibemaksuarvestuses võltsarveid, siis ei oleks Osaühingule XXX tekkinud maksuvõlga, mis määrati äriühingule täiendavalt tasumisele maksuhalduri poolt läbi viidud kontrolli tulemusel. Kohtu arvates on antud juhul täidetud kõik juhatuse liikme vastutuse eeldused temalt äriühinguga solidaarselt maksuvõla sissenõudmisel.

1. Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et MTA on kontrolli- ja vastutusmenetlusi läbi viies rikkunud menetlusnõudeid. Vastupidi, asja materjalidest nähtuvalt on maksuhaldur üritanud nii Osaühingule XXX kui ka XXX erinevaid dokumente edastada nii e-maksuameti vahendusel kui ka postiga, kuid mainitud isikud ei ole mitte ühtegi MTA poolt saadetud haldusakti vastu võtnud. Kohtule ei ole usutav, et kaebaja ei olnud vastutusmenetluse toimumisest teadlik, sest 31.03.2017 esitas ta määruskaebuse Tartu Halduskohtu määrusele haldusasjas nr 3-17-281, millega kohus rahuldas MTA taotluse täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa saamiseks. Lisaks tõendab vastutusmenetluse toimiku dokument nr 38, et kaebajat teavitati ka telefonitsi vastutusotsuse projekti koostamisest, kuid sellest hoolimata ei teinud kaebaja ühtegi omapoolset sammu nimetatud dokumendi (ega ka sellele järgnenud vastutusotsuse) kättesaamiseks.
2. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja on oma kaasaaitamiskohustust rikkunud, ignoreerides täielikult maksuhalduri haldusakte. Isegi juhul, kui kaebajal ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik nõutud dokumente, mis olid kriminaalmenetluse raames ära võetud, MTA-le esitada, siis mitte miski ei oleks kohtu arvates takistanud tal Osaühing XXX seadusliku esindajana korraldustega nõutud suulist selgitust ja teabe andmist.
3. Kohtu arvates on paljasõnalised ja tõendamata kaebaja väited, et kõik tehingud Osaühing XXX ja BCC & PARTNERS OÜ (registrikood 12441880), L.A LAWFIRM OÜ (registrikood 12119628), OÜ Triomer Pluss (registrikood 12078970), Discompany OÜ (registrikood 12636341), Shamila OÜ (registrikood 12516861), MV Lifestyle Group OÜ (registrikood 12365623) kui ka KULDNE MARKETING OÜ (registrikood 12642838) vahel on reaalselt toimunud. Kohus nõustub vastustajaga, et üksnes arve esitamine ei tõenda teenuse või kauba tegelikku müümist ja saamist, nagu ka arve alusel raha maksmine, kui puuduvad faktilised asjaolud, mis tõendaksid majandustehingute tegelikku toimumist arvel näidatud poolte vahel. Käesoleval juhul on MTA kohtu hinnangul kontrollimenetluse käigus tuvastatud asjaolusid ja kogutud tõendeid kogumis hinnates kontrollaktis ja maksuotsuses põhjalikult välja toonud, millel põhineb maksuhalduri põhjendatud kahtlus, et Osaühing XXX käibedeklaratsioonidel kajastatud tehingud ei ole arvetel näidatud isikute vahel tegelikkuses aset leidnud. Osaühing XXX tegi väljamakseid arvete alusel, milledele märgitud tehingute toimumine arvetel näidatud tehingupooltega ei leidnud tõendamist. Selliste arvete alusel tehtud väljamaksed loetakse ettevõtlusega mitteseotud väljamakseteks, mis maksustatakse tulumaksuga tulumaksuseaduse § 1 lg 3, § 4 lg 1, § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel.
4. Kohus on seisukohal, et vastutusotsuses on kaebaja süüd, samuti põhjuslikku seost maksuvõla tekkimise ja maksuseaduste rikkumise vahel piisaval määral selgitatud. Kohus nõustub põhjendustega ega pea neid halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 2 alusel vajalikuks korrata. Lähtuvalt eeltoodust leiab kohus, et vaidlustatud vastutusotsus on õiguspärane, motiveeritud ja tugineb asjas kogutud tõendite kogumis hindamisel ning analüüsil, mistõttu selle tühistamiseks puudub alus. Järelikult jätab kohus XXX kaebuse rahuldamata.
5. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik