Tsiviilasi nr: 2-15-112096 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-15-112096 Otsuse tegemise aeg ja koht 12.10.2018, Tallinn Kohtukoossei

) § 143 lg-st 2 lähtuvalt tühine. Võlgnevuse summa tagastamise tähtajaks oli 31.12.2014, mistõttu nõue oleks muutunud sissenõutavaks 01.01.

1. Kohustus oli täidetud enne seda, mistõttu ei saa väita, et võlgnik oleks oma rahalist kohustust rikkunud. Kostjate hinnangul ei omanud tähtsust, et pooltel oli täiendav kokkulepe võlgnevuse tagastamiseks osade kaupa. Kohustuse täitmine võis toimuda nii ositi kui ühekordselt. Oluline oli, et kohustus oleks tähtajaks täidetud. Viivisenõue tuli kostjate arvates jätta rahuldamata, kuna põhivõlgnevus oli tasutud hagejale täies ulatuses enne rahalise kohustuse sissenõutavaks muutumist ning 31.10.2014 teatas võlausaldaja võlgnikule, et viivise suurus 31.10.2014 seisuga oli 0 eurot. Väide, et põhivõlgnik oli rikkunud kohustust tasuda võlgnevus ositi ei olnud kostjate hinnangul asjakohane, sest igal juhul oli kindlaks määratud kohustuse täitmiseks ettenähtud lõplik tähtaega ja hageja ei olnud võlatunnistust üles öelnud põhjusel, et põhivõlgnik ei tasunud võlgnevust igakuiselt. Viivise kokkulepe oli ka tühine, kuivõrd see oli vastuolus heade kommetega. Viivise määr 0,5% päevas oli põhjendamatult suur ja võlgnikku kahjustav. Praeguses asjas oli tegemist tarbijakäenduslepinguga, kuivõrd kostjad on füüsilised isikud. Kuna käenduslepingus ei olnud käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat, siis oli tegemist tühise kokkuleppega. Kostjad leidsid, et kohtuväliseid õigusabikulusid ei olnud võimalik välja mõista kostjatelt. Maakohtu otsus
2. Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 10 eurot 67 senti, intressi 3 senti, viivise 10 eurot 67 senti ja kahjuhüvitise 40 eurot. Ülejäänud osas jättis maakohus hageja nõuded kostjate vastu rahuldamata. Menetluskulud jäid 99% ulatuses hageja kanda ning 1% ulatuses solidaarselt kostjate kanda. Maakohtu hinnangul oli 04.07.2014 hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud deklaratiivne võlatunnistus ning hageja ja kostjate vahel käendusleping. Selle üle ei olnud menetluses enam pooltel ka vaidlust. Pooled vaidlesid maakohtu hinnangul esmalt käenduslepingu kehtivuse üle. Juhul, kui käendusleping kehtis, vaidlesid pooled edasi selle üle, kas põhivõlgnikul oli üldse täitmata kohustusi hageja ees, mille eest vastutaksid käendajatena kostjad. Samuti vaidlesid pooled selle üle, kas ja millises ulatuses oli hagejal õigus nõuda kostjatelt viivist. Maakohus ei nõustunud kostjate seisukohaga, et vaidlusalune käendusleping oli

§ 143lgst 2 lähtuvalt tühine.

Maakohus nõustus kostjatega, et hageja ja kostjate vahel sõlmitud leping oli tarbijakäendusleping. Praegusel juhul olid kostjad tarbijakäenduse andnud isikuteks. Hageja seisukohti ja viiteid Riigikohtu varasemale praktikale (s.o enne 05.04.2011 kehtinud

§-le 4

§ 143

lg 1 sõnastuse muutumisega on seadusandja välistanud sarnased vaidlused käenduslepingute üle, mis on sõlmitud pärast seadusemuudatuse jõustumist. Võlatunnistuse p 4.1 kohaselt olid käendajateks kostjad ning p-s 4.2 oli kokku lepitud, et käendajad kannavad solidaarset vastutust põhivõlgnikuga. Vaidlus puudus selle üle, et kostjad olid lepingu allkirjastanud. Seega oli maakohtu hinnangul käenduskohustuste kehtivuseks vajalik vorminõue täidetud. Viidatu üle puudus samuti pooltel vaidlus. Maakohus leidis kohtupraktikale tuginedes, et olukorras, kus võlausaldaja ja põhivõlgnik lepivad kokku põhivõlgniku poolt võlausaldajale teatud rahasumma võlgnemise ja selle tasumise kuupäeva (võlatunnistus) ning samast dokumendist tuleneb ka käenduskohustus, siis võib sellist kokkulepet üldjuhul pidada ka kokkuleppeks vastutuse rahalise maksimumsumma kohta (Riigikohtu 30.09.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-14, p 25). Praegusel juhul olid hageja ja põhivõlgnik võlatunnistuse p-des 1.1 ja 1.2 kokku leppinud, et põhivõlgnik võlgnes hagejale 5694 eurot (4094 + 1600) ning p-st 2.1 tulenes võlgnevuse tasumise tähtaeg 31.12.2014. Samale võlatunnistusele, mille p-s 4 oli kokku lepitud ka kostjate käenduskohustus, olid kostjad käendajatena alla kirjutanud. Maakohtu arvates sai pidada sellist kokkulepet kokkuleppeks vastutuse rahalise maksimumsumma kohta. Kostjad olid 29.01.2016 menetlusdokumendis avaldanud, et tühistasid 04.07.2014 tagatislepingu, kuna tagatisleping oli vastuolus seadusega. Kostjad selgitasid 10.02.2017 vastuses, et

§ 143

lg 2 kohaselt oli tarbijakäendusleping tühine, kui ei olnud kokku lepitud käendaja vastutus rahalises maksimumsummas. Seega oli käendusleping tühine algusest peale sõltumata sellest, mil viisil kostjad olid käenduslepingu tühistanud. Maakohus leidis, et kuna kostjad ei ole kohtule avaldanud isegi lepingu tühistamise alust, oli kostjate poolt 29.01.2016 avaldatu mõjutu. Lisaks polnud kostjad tühistamisavalduse tegemisel järginud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 99 lg-s 1 sätestatud tähtaegasid ning oleksid seetõttu tühistamise õiguse kaotanud. Võlatunnistuses oli põhivõlgnik tunnistanud hageja ees sissenõutavaks muutunud kohustust summas 5694 eurot (4094+1600) ning võtnud kohustuse tagastada nimetatud võlgnevus hiljemalt 31.12.

1. Maakohus leidis, et poolte vahel ei omanud niivõrd suurt tähtsust mitte täiendav kokkulepe võlgnevuse tagastamiseks osade kaupa igakuiselt, vaid oluline oli, et kohustus oleks täidetud hiljemalt kindlaksmääratud tähtajaks, s.o 31.12.
2. Samuti kohustus põhivõlgnik tasuma võlatunnistuse p 3.
3. järgi intressi 12% aastas ning p 6.
4. kohaselt viivist 0,5% päevas. Võlatunnistuse päises ja p-s 4.
5. olid kostjad märgitud käendajateks ning p 4.
6. sätestab nende käenduskohustuse. Vaidlustamata asjaolude kohaselt tagastas 16.12.2014 põhivõlgnik hagejale 3000 eurot ja 22.12.2014 veel 3000 eurot, kokku 6000 eurot. 04.07.2014 sõlmitud võlatunnistuse täitmata jätmisest tekkis põhivõlgniku ja kostjate vahel solidaarvastutus. 5

§ 142

lg-st 1 ja § 101 lg 1 p-st 1 oli hageja õigustatud nõudma kohustuste täitmist kostjatelt eelnevalt nimetatud summas. Alates 01.01.2015 tuli tasuda tagastamata põhivõlalt (10 eurolt 67 sendilt) viivist. Asja materjalidest nähtuvalt nõudis hageja kostjatelt viivist 0,5% päevas seisuga 01.02.2017 kindla summana ning edasi protsendina põhinõudest kuni kohustuse kohase täitmiseni. Maakohus tuvastas, et põhivõlgnik rikkus võlatunnistusest tulenevate maksete tasumise kohustust. Kokkuleppe rikkumisest põhivõlgniku poolt oli hageja kostjaid kui käendajaid teavitanud, paludes viimastel ühtlasi täita põhivõlgniku kohustused. Ajavahemikku 01.01.2015–01.02.2017 jääb 763 päeva, mis annaks hagejale õiguse nõuda 10 euro 67 sendi suuruselt põhivõlalt viivist kokku summas 40 eurot 71 senti (arvestusega 0,5% tasumata summalt päevas). Kostjate vastuväidete kohaselt ei tohi viivis ületada põhivõlgnevuse suurust, viivise määr 0,5% päevas oli põhjendamatult suur ja võlgnikke ebamõistlikult kahjustav. Maakohtu hinnangul sai kostjate väiteid sisuliselt tõlgendada kui taotlust viivise vähendamiseks. Maakohus leidis, et praeguses asjas esinevad alused kostjatelt nõutava viivise vähendamiseks. Maakohtu hinnangul tuli ühelt poolt arvestada asjaoluga, et hageja nõutud lepingujärgne viivisemäär 0,5% tasumata summalt päevas (s.o 182,50% aastas) oli oluliselt suurem

§ 113

lg-e 1 teises lauses sätestatud seadusjärgsest määrast ning põhivõlgnik oli põhikohustuse enamus jaos täitnud. Teiselt poolt ei sõltunud TsMS § 367 kohase viivisenõude lõplik suurus praegusel juhul üksnes kõrgest viivisemäärast, vaid ka viivituse pikkusest. Kummalgi poolel ei olnud maakohtule esitatu põhjal ülekaalukaid huve, mida tulnuks

§ 162lg-e 1 kontekstis õiguslikult arvestada.

Maakohtu hinnangul ei olnud pooled esitanud kontrollitavaid väiteid ega tõendeid hageja või kostjate majandusliku olukorra kohta. Arvestades eeltoodut, pidas kohus mõistlikuks ja põhjendatuks vähendada nõutavat viivist selliselt, et kostjatelt kohtulahendi alusel nõutav viivis, sh seisuga 01.02.2017 sissenõutavaks muutnud viivis, kokku ei ületaks otsusega väljamõistetava põhinõude (s.o 10 eurot 67 sendi) suurust. Maakohus selgitas, et kuna seadus annab kohtule võimaluse ebamõistlikult kõrget viivist alandada, ei tule üldjuhul kõne alla ka viivise ebaproportsionaalsuse tõttu viivisekokkuleppe vastuolu heade kommetega ja seetõttu tühisus TsÜS § 86 järgi. Veel märkis maakohus, et kuigi võlatunnistuses kokkulepitud viivisemäär oli oluliselt kõrgem

§ 113

lg-e 1 teise lause järgsest määrast, ei olnud see siiski selline, mida pidada seadusega vastuolus olevaks. Seda isegi kui tegemist oleks olnud tüüptingimusega (mida maakohus ei möönnud, sest kohtu arvates ei sisaldanud võlatunnistus tüüptingimusi

§ 35lg-e 1 mõttes).

Mõlemad pooled olid sõlminud võlatunnistuse majandustegevuses ning tegemist ei olnud erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. 6

§ 127

lg-e 2 tähenduses hõlmatud ning

§ 127lg-e 3 tähenduses ettenähtavad.

Maakohus märkis, et üldjuhul saab õigusteenuse eest esitatud arvetega tõendada kahju tekkimist, kuid hageja esitatud 15.10.2014 arve, ei kinnitanud hagejal sellise kahju tekkimist. Maakohus leidis, et asjaolu, et 15.10.2014 arve esitamise ja tasumise hetkel polnud hagejal kontol raha arve tasumiseks ning seetõttu esitati arve hageja osaniku nimele, kes selle tasus, ei tähenda seda, et hageja saaks nõuda kostjalt selliste õigusabiteenuse kulude hüvitamist. Maakohtu hinnangul ei piisanud hageja esimese arve osas kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks (summas 180 eurot) sellest, et hageja väitel oli ta õigusteenust saanud ja seaduse järgi olid ühingu kulud selle osaniku kohustus. Ainult teine (16.01.2015) arve tõendas hagejal kahju tekkimist. Viidatud arvest nähtuvalt oli hagejale osutatud kohtueelset õigusabi (pretensiooni koostamisena) summas 120 eurot. Maakohus leidis, et kohtueelsetest õigusabikuludest olid põhjendatud ja vajalikud kulud kõnesoleva (15.01.2015) pretensiooni koostamisele 30 minuti eest. Kohtu hinnangul oli ülejäänud ajakulu (ühe tunni ulatuses) ülepaisutatud. Kohus arvestas seejuures asja keerukust, samuti hageja esindaja esitatud pretensiooni mahtu ja keerukust ning asjaolu, et pretensiooni sisu kattus osaliselt ka eelnevalt esitatud pretensiooniga. Maakohus pidas põhjendatud ja vajalikuks kohtueelseks õigusabi tunnihinnaks 80 eurot (käibemaksuta). Seega oli maakohtu hinnangul hageja kohtueelsete õigusabikulude hüvitamise nõue põhjendatud 30 minuti ulatuses osutatud teenuste eest summas 40 eurot, mis tuli kostjatel

§ 128lg 3 ja § 115 lg 1 alusel kahjuna hüvitada.

Apellatsioonkaebus 5. Hageja on esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagiavaldus täies ulatuses. Alternatiivselt palub hageja maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kõik menetluskulud palub hageja jätta kostjate kanda. Hageja on seisukohal, et maakohus rikkus õigusnorme (menetlus- ja materiaalõigust) ning hindas ebaõigesti tõendeid. Kohtuotsus ei põhine poolte vahel sõlmitud lepingul ega kohaldamisele kuuluvatel seaduse sätetel. Seega kohtuotsus on ebaõige ja see tuleb tühistada. Poolte vahel sõlmitud lepingus on kehtestatud põhivõlgniku ja käendajate kohustus maksta võlga igakuiselt lepingus kindlaksmääratud summas. Maakohtu otsuses nimetatud asjaolud (lepingu ülesütlemata jätmine, pretensioonid, kirjavahetus) ei anna alust arvata, et poolte vahel sõlmitud lepingu sisu viitab üksnes võla lõplikule tasumisele või et hageja on lepingujärgsest viivisenõudest edasiulatuvalt loobunud. Poolte vahel sõlmitud võlatunnistuse (lepingu) p-s 3.1 on sätestatud, et võlgnevuse tagastatakse osade kaupa igakuuliste maha arvamiste teel laenuandjale koos intressi väljamaksmisega laenuandjale. Lepingu punkti 3.1 alapunktides 3.1.1 ja 3.1.2 on kehtestatud, et minimaalseks igakuiseks lepingu p-des 1.1 ja 1.2 märgitud võlgnevuse väljamakse summaks on 706 eurot 41 7

§-d 29 ja 76 kohaldamata või on kohaldatud ebaõigesti. 06.02.2017 menetlusdokumendis on hageja esitanud taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, et tõendada vaidluse all oleva lepingu sõlmimise asjaolusid ja poolte lubadusi. Maakohus jättis selle taotluse tähelepanuta, asudes seisukohale, et dokumentaalsetest tõenditest ning kostjate väidetest nimetatud asjaolude tõendamiseks piisab. Hageja leiab, et kohus ei ole oma otsust taotluse rahuldamata jätmisel piisavalt põhjendanud. Maakohus rikkus menetlusõigusnormi, kuna jättis rahuldamata tunnistajate ülekuulamise taotluse. Kohtuotsuses on kohus rõhutanud, et lepingu tõlgendamisel tuleb analüüsida võlatunnistuse andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. Maakohus võttis otsuse tegemisel aluseks ebaõige lepingu tõlgenduse ja kostjate oletused. Põhivõlgniku ja käendajate vahel on kohustus maksta võlga tagasi igakuiselt lepingus kindlaksmääratud summas. Nimetatud kohustus on jäetud nõuetekohaselt täitmata nii põhivõlgniku kui ka käendajate poolt. Seega käendajad on rikkunud lepingut ning hagejal on õigus nõuda kohustuse täitmist koos viivisega käendajatelt, vastavalt võlatunnistuses kehtestatud korrale. Hageja (võlausaldajana) ei saa tema ja käendajate vahel sõlmitud käenduslepingut üles öelda, kuna see välistaks käendajate vastu nõude esitamise ning sõlmitud käendusleping ei ole kestvusleping (seda ei saa üles öelda). Võlatunnistuse ülesütlemine ei oma tähendus. Seega tegi kohus järelduse, lähtudes ebaõigest arusaamisest ning jättes arvestamata õigusnorme (

§-id 145 ja 153) ja olulisi asjaolusid. Hageja leiab, et kostjad ei nõudnud menetluses viivise vähendamist. Kostjad tegutsesid majandus- ja kutsetegevuses käenduslepingu sõlmimisel, st nõustusid lepingu tingimustega. Kostjad ei ole esitanud tõendeid viivise vähendamise õigustamiseks. Maakohtu otsuses esitatud põhjendused ei anna alust kahju hüvitise osaliselt rahuldamata jätmiseks. Esiteks, hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et osaniku poolt kantud kohtueelsed õigusabikulud ei saa olla aluseks hageja esimese arve osas kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Hageja arvates arve vormistamine apellandi osaniku nimele ei saa olla takistuseks kaitse-eesmärgi normi kohaldamiseks

§ 127lg-e 2 tähenduses. Iga arve võib arve esitaja ümber vormistada igal ajal teisele isikule ja kui kolmas isik täidab teise isiku 8

§ 108

lg 1 alusel koosmõjus

§ 145

lg-tega 1 ja 2, kahju hüvitamise nõue on kvalifitseeritav

§ 115

lg 1 järgi ning viivise nõudmiseks annab aluse

§ 113lg 1.

1. Seoses võlatunnistusest tulenevate kohutuste täitmise nõudega ei ole pooled asja materjalidest nähtuvalt vaielnud selle üle, et 04.07.2014 sõlmitud võlatunnistusega on põhivõlgnik tunnistanud hageja ees võlgnevust 5694 eurot, see kohustus on vormistatud laenuks koos intressi tasumise kohustusega ning et laenulepingu tähtaeg oli 31.12.
2. Kolleegiumi hinnangul on tegemist

§ 396lg-s 2 nimetatud olukorraga, kus hageja ja 9

§ 29

lg 1), mille kohaselt tuleb võlgnevus hagejale tagastada osade kaupa igakuuliste osamaksetena (mahaarvamiste teel) koos intressi tasumisega. Punkti 3.1 kohaselt moodustab intress lepingu järgi 12% aastas ning minimaalseks igakuise makse suuruseks on pooled kokku leppinud 982 eurot 49 senti (s.o võlatunnistuse p-s 1.1 nimetatud võlgnevuse katteks 706 eurot 41 senti ning p-s 1.2 nimetatud võlgnevuse katteks 276 eurot 8 senti). Ringkonnakohtu hinnangul tuleks asuda samale seisukohale ka võlatunnistuse tõlgendamisel mõistliku isiku positsioonist lähtudes (

§ 29lg 4).

Võlatunnistuse p-s 2.1 kokku lepitud laenulepingu tähtaeg ei välistanud hageja ja põhivõlgniku jaoks võimalust leppida (p-s 3) täpsemalt kokku lepingu täitmise ja laenu tagastamise korras. 12.

§ 29

lg-st 3 tuleneb, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis.

§ 29lg 3 kohaseid asjaolusid tulnuks kolleegiumi hinnangul käesoleval juhul tõendada kostjatel (Ts

MS § 230 lg 1). Kostjad ei ole seda teha suutnud. Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et hageja poolt 31.10.2014 põhivõlgnikule saadetud pretensioon võlgnevuse tasumiseks, milles on nimetatud kuupäeva seisuga märgitud viivis 0 eurot (I kd, tl-d 53–54), kostjate seisukohta ei toeta. Samuti on maakohus üle tähtsustanud asjaolu, et hageja ei ole 04.07.2014 lepingut üles öeldud. 10

§ 101

lg 2) ning ühe või teise õiguskaitsevahendi kasutamata jätmine ei saa iseenesest õigustada võlgniku poolset kohustuse rikkumist. Seetõttu ei saa olla asjaolul, et hageja ei ole võlatunnistust erakorraliselt üles öelnud, asja lahendamisel määravat tähtsust. Samuti ei näe kolleegium, kuidas võinuks võlatunnistuse ülesütlemine praegusel juhul parandada hageja õiguslikku positsiooni suhetes põhivõlgniku ja kostjatega. Hageja nõuab lepingu järgi juba sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmist. Selliste kohustuste sissenõutavaks muutumise eelduseks ei ole lepingu ülesütlemine.

1. Hageja arvestuste kohaselt tuli põhivõlgnikul vastavalt võlatunnistuse p-dele 3.1.1 ja 3.1.2 teha kohustuste kohaseks täitmiseks kokku kuus 982 euro 49 sendi suurust osamakset järgmiselt:  Hiljemalt 31.07.2014 tasuda põhivõlga 925 eurot 55 senti ja intressi 56 eurot 94 senti;  hiljemalt 31.08.2014 tasuda põhivõlga 934 eurot 81 senti ja intressi 47 eurot 68 senti;  hiljemalt 30.09.2014 tasuda põhivõlga 944 eurot 15 senti ja intressi 38 eurot 34 senti;  hiljemalt 31.10.2014 tasuda põhivõlga 953 eurot 60 senti ja intressi 28 eurot 89 senti;  hiljemalt 30.11.2014 tasuda põhivõlga 963 eurot 13 senti ja intressi 19 eurot 36 senti;  hiljemalt 31.12.2014 tasuda põhivõlga 972 eurot 76 senti ja intressi 9 eurot 73 senti. Sellisele hageja põhivõla ja intressi arvestuskäigule (II kd, tl 78) ei ole kosjad menetluses vastuväiteid esitanud.
2. Hindamaks, kui suur oli põhivõlgniku täitmata kohustuste maht 16.12.2014 seisuga (mil põhivõlgnik tegi esimese makse), ning kas ja millises ulatuses jäid kohustused täitmata pärast põhivõlgniku teist makset hagejale 22.12.2014, tuleb täiendavalt hinnata hageja viivisearvestuse õiguslikku põhjendatust ning kostjate poolt sellele nõudele esitatud vastuväiteid.

§ 149

lg 1 järgi võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. 11

§ 88

lg-st 1 tulenevalt võib võlgnik põhimõtteliselt määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud, kuid sama paragrahvi järgmised lõiked siiski sisuliselt piiravad võlgniku valikuõigust. Muu hulgas tuleneb

§ 88

lg-st 8, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Paragrahvi üheksanda lõike järgi ei või aga võlgnik võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks kaheksandas lõikes sätestatust erinevat järjekorda. Kolleegium lisab, et tõenditest ka ei nähtu, et põhivõlgnik oleks maksete tegemisel 16.12.2014 ja 22.12.2014 määranud, millise kohustuse katteks maksed tehakse (I kd, tl 55). 14.2.

§ 113

lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 145

lg-st 2 tulenevalt vastutab käendaja teistsuguste kokkulepete puudumisel ka põhivõlgniku kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, sh viivise maksmise eest. Hageja leiab, et tal on õigus nõuda viivitusintressi ka võlatunnistuse järgi tasumisele kuulunud intressi maksmisega viivitamise eest. Hageja tugineb seejuures mh võlatunnistuse p-le 6.1, mille järgi on põhivõlgnik võtnud endale kohustuse tasuda maksekohustuste nõuetele mittevastava või mitteõigeaegse täitmise korral (nii intresside osas, kui ka põhisumma osas) viivist (0,5% maksmisele kuuluvast summast päevas). 14.3. Kolleegium märgib, et

§ 113

lg 6 keelab imperatiivselt viivise nõudmise intressi maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on sama lõike järgi tühine. Iseenesest õige on hageja märgitu, et kohtupraktika järgi võib

§ 113

lg 6 kohaldamine olla välistatud, kui poolte uus kokkulepe võlasuhte muutmiseks, mille tulemusena muu hulgas lepitakse kokku viivise arvestamises sissenõutavaks muutunud võlgnevuselt, on sisuliselt käsitletav

§ 578

lg 1 nõuetele vastava kompromissilepinguna (vt Riigikohtu 03.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-14, p 17). Viidatud lahendis on samas rõhutatud, et kuna

§ 113

lg 6 on imperatiivne säte võlgniku kaitseks, siis peab kompromissilepingu sõlmimise eelduste täidetust tõendama pool, kes tugineb kompromissilepingule. Kompromissi oluliseks tunnuseks on

§ 578

lg 1 esimese lause järgi õiguslik vaieldavus või ebaselgus õigussuhte kohta ja selle muutmine vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Praegusel juhul ei ole hageja kolleegiumi hinnangul nimetatud eeldusi tõendanud. Samuti ei selgu hageja väidetest, milles seisnesid õiguslikud vaieldavused või ebaselgused hageja ning põhivõlgniku vahelistes suhtes ning milliseid järeleandmisi pooled peale võlgnevuse tasumise tähtaja pikendamise tegid. Eelmärgitut arvestades

§ 113

lg 6 kolleegiumi hinnangul käesolevas asjas kohaldub ning võlatunnistuse p 6.1 on tühine osas, mis võimaldab nõuda põhivõlgnikult viivist ka intressi tasumisega viivitamise korral. 14.4. Kostjate hinnangul on viivisekokkulepe vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostjate need väited põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub 12

§ 6lg 1; Ts

ÜS § 138) lähtudes kaotanud õiguse viivist nõuda, kuna hageja on ülalkäsitletud 31.10.2014 põhivõlgnikule saadetud pretensioonis märkinud viivisevõla suuruseks 0 eurot. Kolleegium leiab, et selle pretensiooni ega hageja muu käitumise põhjal ei saanud põhivõlgnikul jääda muljet, et hageja on viivisenõudest loobunud. Samuti ei nähtu asja materjalidest hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjatele kahju. Õiguste kuritarvitamisega viivisenõude esitamisel võiks praeguses asjas olla tegu juhul, kui põhivõlgnik oleks kõnealuses pretensioonis märgitud hageja nõude täitnud ning tasunud hiljemalt 10.11.2014 nõutud 5994 eurot. Põhivõlgnik (ega käendajad) seda teinud ei ole.

1. Kuna hagejal oli ülalesitatud järelduste kohaselt õigus nõuda viivist põhivõla osamaksete tasumisega viivitamise eest, oli põhivõlgnikul 16.12.2014 seisuga tekkinud viivisevõlg järgmiselt:  31.07.2014 tasumisele kuulunud 925 euro 55 sendi tasumisega oli põhivõlgnik viivituses 138 päeva, mis teeb viivisevõla suuruseks 638 eurot 63 senti (925,55*0,5%*138);  31.08.2014 tasumisele kuulunud 934 euro 81 sendi tasumisega oli põhivõlgnik viivituses 107 päeva, mis teeb viivisevõla suuruseks 500 eurot 12 senti (934,81*0,5%*107);  30.09.2014 tasumisele kuulunud 944 euro 15 sendi tasumisega oli põhivõlgnik viivituses 77 päeva, mis teeb viivisevõla suuruseks 363 eurot 50 senti (944,15*0,5%*77);  31.10.2014 tasumisele kuulunud 953 euro 60 sendi tasumisega oli põhivõlgnik viivituses 46 päeva, mis teeb viivisevõla suuruseks 219 eurot 33 senti (953,60*0,5%*46);  30.11.2014 tasumisele kuulunud 963 euro 13 sendi tasumisega oli põhivõlgnik viivituses 16 päeva, mis teeb viivisevõla suuruseks 77 eurot 5 senti (963,13*0,5%*16). 15.
2. Seega oli 16.12.2014 seisuga tekkinud viivisevõlg kokku 1798 eurot 63 senti, lisaks ajavahemikul
3. a juuli–november sissenõutavaks muutunud põhiosa ja intressi osamaksete tasumise kohustustele (vastavalt 4721 eurot 24 senti ja 191 eurot 21 senti). Põhivõlgniku poolt 16.12.2014 tasutud 3000 eurot tuleb

§ 88

lg 8 alusel lugeda esmalt tasutuks sissenõutavaks muutunud intresside (sh viivise) katteks ning sellest üle jääv 1019 eurot 16 senti (3000 – 191,21 – 1789,63) põhivõla katteks. 15.2. Seega jäi pärast 16.12.2014 makset tasumata sissenõutavaks muutunud osamaksete põhiosa võlg 3702 eurot 8 senti (4721,24 – 1019,16). Sellelt võla jäägilt oli hagejal õigus nõuda kuni 22.12.2014 viivist 111 eurot 6 senti (3702,08*0,5%*6). Põhivõlgniku poolt 22.12.2014 tasutud 3000 eurot tuleb

§ 88lg 8 alusel lugeda esmalt tasutuks selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud viivise katteks ning sellest üle jääv 2888 eurot 16 senti (3000– 13

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivise vähendamist.

Hageja apellatsioonkaebuse vastupidised väited ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud. Kostjate 10.02.2017 menetlusdokumendi (II kd, tl-d 101–104) p-dest 19 jj võib kostjate viivise vähendamisele suunatud tahet piisavalt selgelt järeldada. 17.1. Maakohus on vaidlustatud otsuse p-s 24 viidetega kohtupraktikale õigesti märkinud, et viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on üldjuhul sellel poolel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist. Viivise ebamõistlik suurus

§ 162

lg 1 mõttes ei ole käsitatav faktilise asjaoluna, vaid hinnangulise kategooriana, seega pole seda ka võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes

§-st

1. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. 17.
2. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et asjas esinevad alused kostjatelt nõutava viivise vähendamiseks

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1 alusel.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi ning pooled ei ole seda käesoleval juhul ka väitnud. Viivisenõude suurust tuleb seega võrrelda esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnata selle proportsionaalsust. Ringkonnakohus rõhutab samas, et kuigi käendajal on õigus taotleda viivise vähendamist, tuleb viivise vähendamise üle otsustamisel sellisel juhul arvestada põhivõlgniku (mitte käendaja) 14

§ 113

lg 1 teine lause) ning põhivõlgnik oli juba 31.12.2014 seisuga põhikohustuse suuremas ulatuses täitnud. Samuti arvestab ringkonnakohus asjaoluga, et 16.12.2014 ja 22.12.2014 maksetega on põhivõlgnik ülalesitatud arvestustest lähtudes juba tasunud viivise katteks kokku 1909 eurot 69 senti. Teiselt poolt, nagu ka maakohus on otsuses märkinud, ei sõltu TsMS § 367 järgse viivisenõude lõplik suurus praegusel juhul üksnes kõrgest viivisemäärast, vaid ka viivituse pikkusest. Viise nõudmise õigus tuleneb seadusest ning rahalise kohustuse täitmisega viivituses olev võlgnik peab põhimõtteliselt arvestama viivise tasumise kohustusega. Hagejal ega põhivõlgnikul ei ole menetluses esitatu põhjal ülekaalukaid huve, mida tuleks

§ 162lg 1 kontekstis õiguslikult arvestada.

17.

1. Arvestades eeltoodut, peab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga mõistlikuks ja põhjendatuks vähendada nõutavat viivist selliselt, et kostjatelt kohtulahendi alusel nõutav viivis, sh seisuga 01.02.2017 sissenõutavaks muutunud viivis, kokku ei ületaks otsusega väljamõistetava põhinõude (s.o 1786 euro 68 senti) suurust.
2. Kokkuvõttes tuleb ülalmärgitud osades maakohtu otsust seega muuta ning rahuldada hageja põhinõue koos nõude maakohtu poolt rahuldatud osaga kokku 1786 euro 68 sendi ulatuses, intressinõue vastavalt 3 euro 15 sendi ulatuses ning viivisenõue 1786 euro 68 sendi ulatuses.
3. TsMS § 654 lg 5 teisest lausest lähtudes märgib ringkonnakohus kostjate vastuväidete kohta veel järgmist. Kolleegiumi hinnangul ei ole võlatunnistuses sisalduv käendusleping

§ 143lg 2 alusel tühine.

Kolleegium nõustub ka maakohtu vastavate põhjendustega vaidlustatud otsuse p-des 16 ja 17 ning ei pea vajalikuks neid üle korrata. Praegusel juhul on lepingus käendajate (kostjate) vastutuse rahalises maksimumsummas 5694 eurot (s.o 4094 + 1600) kokku lepitud. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldustega otsuse p-s 18, mille kohaselt puuduvad poolte esitatu põhjal käenduslepingu tühistamise õiguslikud alused ning tühistamisavalduse tegemisel poleks kostjad järginud ka TsÜS § 99 lg-s 1 sätestatud tähtaegasid (ja oleksid seetõttu tühistamise õiguse kaotanud). 20. Hageja on vaidlustanud maakohtu otsuse ka osas, milles tema kahjunõue (seoses kohtueelsete õigusabikuludega) jäeti 260 euro ulatuses rahuldamata. Selles osas on maakohtu otsus kolleegiumi hinnangul seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda selle hüvitisnõude rahuldamise ulatuse osas maakohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse vastavaid põhjendusi (otsuse p-d 26–31) ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning järeldusi TsMS § 436 ja § 442 lg 8 kohaselt põhjendanud. 15

§ 78

lg 4 järgi võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja vaidlusaluse 15.10.2014 arve (I kd, tl 98) osas esile toonud ega tõendanud

§ 78lg 4 kohaseid asjaolusid.

Seadusest osaühingul oma osaniku kulutuste hüvitamise kohustust ei tulene. Põhimõtteliselt võiks olla tegu küll käsundita asjaajamisega (

§ 1018

, § 1023 lg 1) hageja osaniku AK poolt, kuid viidatud arvest endast ega muudest tõenditest ei järeldu, et arvel kajastatud teenuseid oleks osutatud hagejale, rääkimata seosest võlatunnistusest tulenevate nõuete maksmapanekuga. Hageja kinnitus nimetatud õigusabikulude kandmisest seoses käesoleva tsiviilasjaga on kohtueelsete õigusabikulude osas üksnes hageja väide, mille aluseks olevaid asjaolusid tuli vaidluse korral tõendada (TsMS § 230 lg 1). 20.

1. Kohtueelsete õigusabikulude vajalikkuse ja põhjendatuse hindamine on kohtu diskrestsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saaks sekkuda üksnes juhul, kui maakohus oleks rikkunud diskretsiooni piire. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus praegusel juhul diskretsiooniõigust kohaselt teostanud. 20.
2. Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Maakohus on neid hageja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks väidetele veelkord vastata.
3. TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga veel lahendamata taotlused. Hageja on esitanud 26.09.2018 taotluse ringkonnakohtu 20.09.2018 istungi protokolli (kohus allkirjastas protokolli 25.09.2018) parandamiseks. Hageja esindaja palub taotluses parandada protokolli teksti mitme enda poolt istungil esitatud väite osas. Kostjad vaidlevad hageja protokolli parandamise taotlusele vastu ning leiavad, et protokoll kajastab hageja esindaja poolt istungil väljendatut õigesti. Kolleegium leiab, et protokoll kajastab istungi olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist (TsMS § 51 lg 1). Seetõttu jätab kohus hageja taotluse protokolli parandamiseks rahuldamata. Kolleegium märgib, et istungi protokoll ei ole stenogramm ning TsMS § 51 lg 1 p 8 järgi märgitakse poole vastuväidete põhisisu protokolli ulatuses, milles see ei ole kajastatud kohtule esitatud kirjalikes dokumentides. Vastavalt TsMS § 53 lg 4 teisele lausele lisatakse vastuväited, millega kohus ei nõustu, protokollile. Menetluskulude jaotus
4. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. TsMS § 173 lg-st 3 tuleneb, et kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. 16