KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 25. oktoober 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-11518 Tsiviilasi AS

) kaebeõiguse regulatsioon, mis ei võimalda elukohast lahkumise keelu tühistamisest keeldumise lahendit vaidlustada, samuti tunnistada põhiseadusvastaseks Peeter Pällini poolt koostatud kaebeõiguse regulatsioon, mis ei võimalda elukohast lahkumise keelu tühistamisest keeldumise lahendit vaidlustada. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised:  puudutatud isik ei pidanud vajalikuks saata dokumente esindaja nime alt välja, oluline on, kes dokumendid koostas. Puudutatud isikul puudub õigusalane haridus ja oskus menetlusdokumente koostada. Lisaks esitas puudutatud isik mitmeid tõendeid talle osutatud õigusabiteenuste, teenuse osutamise lepingute ja esitatud arvete tasumise kohta;  elukohast lahkumise keeld on oma olemuselt niivõrd suur isiku põhiõiguste riive, et asjaolude äralangemise korral peab saama kohtulahendit, mis jätab keelu tühistamata, kindlasti vaidlustada. Vastupidine olukord on põhiseadusega vastuolus. MENETLUSE EDASINE KÄIK 6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis pankrotihaldurile tähtaja vastamiseks. Pankrotihaldur vaidles kaebusele vastu. 2

§ 659

ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning määruskaebus seda käsitlevas osas rahuldamata. Elukohast lahkumise keelu osas jäävad määruskaebus ja sellega kaasnevad taotlused läbi vaatamata. 8. Esmalt lahendab ringkonnakohus küsimuse, millises osas on määruskaebus lubatav. Määruskaebusest nähtub, et sellega soovitakse lisaks vaidlustatud määrusele vaidlustada ka maakohtu tegevust elukohast lahkumise keelu tühistamise osas. Kui menetluskulude kindlaksmääramine on määruskaebe korras vaidlustatav (

§ 178

lg 2), siis pankrotimenetluses elukohast lahkumise keelu tühistamata jätmise vaidlustamisvõimalus puudub. Pankrotiseaduse (PankrS) § 5 lg 1 kohaselt võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse samas seaduses ettenähtud juhtudel. PankrS § 88 ei näe ette võimalust esitada määruskaebus maakohtu määruse peale, millega kohus kohaldas elukohast lahkumise keeldu. Samuti ei ole PankrS-s ega

-s sätet, mis võimaldaks vaidlustada maakohtu tegevust elukohast lahkumise keelu tühistamata jätmisel. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et kõnealuse kaebeõiguse puudumine ei tarvitse olla kooskõlas PS-ga. Riigikohus on varem leidnud, et PS § 24 lg‑st 5 ei tulene isikutele õigust vaidlustada eranditult kõiki kohtulahendeid, sest see säte sisaldab lihtsa seadusereservatsiooniga edasikaebeõigust. Seadusandja on pädev kohtulahendi olemusest lähtuvalt ja mõistlikele põhjendustele tuginevalt edasikaebeõigust diferentseerima (vt nt üldkogu

1. aprilli 2011 otsus asjas nr 3-2-1-62-10, p 38; pankrotiasja kohta nt
2. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-13, p 12). Ka praegusel juhul õigustab seaduses sätestatud edasikaebeõiguse piirangut eelkõige menetlusökonoomia ja pankrotimenetluse eesmärgid. Kõrgema astme kohtus ei ole otstarbekas sisuliselt kontrollida alama astme kohtu menetluslikke otsustusi, mis peavad tagama pankrotimenetluse ladusa kulgemise (vrd Riigikohtu
3. märtsi 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-16, p 12.5). Seega tuleb kaebus jätta

§ 664lg 2 alusel läbi vaatamata osas, mis käsitleb elukohast lahkumise keeldu.

Samuti pole alust menetleda ega lahendada sellega seonduvaid taotlusi. Ringkonnakohtu menetluses osaleb puudutatud isik määruskaebuse lahendamisel. Kui ta leiab, et maakohus ei käsitle teda kohaselt menetlusosalisena, siis tuleb vastava taotlusega pöörduda maakohtu poole.

1. Järgmiselt käsitleb ringkonnakohus menetluslikke taotlusi. Koos määruskaebusega esitas puudutatud isik 10 lisa, millest viimane kajastas riigilõivu tasumist ega ole seega menetluslik taotlus. Esimesed 8 lisa (Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai 2018 määrus, puudutatud isiku
3. augusti 2017 seisukoht,
4. märtsi 2018 taotlus ja selle täiendused, puudutatud isiku ja kohtu kirjavahetused ning Keskkriminaalpolitsei
5. mai 2018 kiri) ei ole vaja võtta toimikusse, sest need on juba varasemalt olemas. Viidatud dokumente ei ole nende elektroonilise esitamise tõttu vaja tagastada. Ringkonnakohus võtab täiendava tõendina vastu lisa nr 9 (advokaadibüroo Concordia
6. novembri 2017 määruskaebuse projekt).

§ 662lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus keelduda selle vastuvõtmisest. 3

§ 463lg 2 kaudu kohalduva § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.

Vaidlustatud osas on määrus seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Ülejäänud osas ringkonnakohus maakohtu määrust ei kontrolli. Vastuseks määruskaebuse väidetele, mis käsitlevad menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Maakohus leidis põhjendatult, et puudutatud isiku õigusabikulud kuuluvad hüvitamisele 0,5 t ulatuses. Puudutatud isiku esitatud menetlusdokumentidest ega spetsifikatsioonist ei nähtu, et toimingud perioodil
2. juuni –
3. august 2017 on tehtud seoses pankrotihalduri taotlusega puudutatud isiku suhtes aresti kohaldamiseks. Pigem on toimingud seotud puudutatud isiku sooviga tühistada elukohast lahkumise keeld.
4. Maakohus märkis vaidlustatud määruses õigesti, et kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et puudutatud isikut esindas kohtumenetluses lepinguline esindaja. Kõik menetlusdokumendid (v.a
5. augusti 2017 selgitus ja taotlus) on koostanud ja allkirjastanud puudutatud isik ise. Seega ei saanud pankrotihaldur ette näha, et puudutatud isik kasutab antud asjas õigusabi.

§ 217lg 4 sätestab, et esindusele kohtus kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses (Ts

ÜS) esinduse kohta sätestatut, kui

-st ei tulene teisiti. TsÜS § 117 lg 2 kohaselt võib esindusõiguse anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). TsÜS § 118 lg 1 järgi toimub volituse andmine esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele; samas lg 2 näeb ette, et kui esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub selle isiku sellist tegevust, siis loetakse, et esindatav on volituse andnud. Toimikust ega kohtute infosüsteemist ei nähtu, et puudutatud isik oleks põhimenetluses osalenud läbi lepingulise esindaja. Kohtul on alust

§ 175

lg 1 järgi menetluskulusid kandma kohustatud menetlusosaliselt välja mõista teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulu üksnes juhul, kui esindamine on toimunud kohtumenetluses (vt Riigikohtu 1. aprilli 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-14, p 13 teine lõik). Isegi kui puudutatud isik kasutas menetluses osalemisel abi ja kui ta sai tasulisi konsultatsioone, ei saa neid pidada esindaja tasudeks

tähenduses. 13. Menetluskulude kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus diskretsioonipiire ega rikkunud

§ 175lg 1.

Maakohtu järeldus pankrotivarast väljamõistetava vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb puudutatud isikule osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

1. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus puudutatud isiku õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
2. Eeltoodust tulenevalt pole alust hüvitada puudutatud isiku menetluskulusid suuremas summas kui seda määras maakohus. 4

§ 172

lg 1 teise lause alusel puudutatud isik ise.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 16.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 5